Aga kuule, hakkame siis rääkima sellest raamatust, mis sellest käsikirjast, mis Rootsis on, ja pärast räägime natukene liikmele poistest ka, kuigi ma rääkisin sellest eelmine kord, räägi mulle, mis käsikiri see on. Mis nüüd Rootsis on ja mis kasu soomlasest ilmunud. Müügiajal loodetavasti loodetavasti Soome peale, ma olen kindlam, sest Soomes on ta juba tõlkimisele võetud ja ja nii-öelda kirjastustel seal nagu juba plaanis, aga Rootsi kohta ma veel ei tea, päris kindlasti. Tähendab, see on üks niisugune romaan. Normaalsus normaalses paari-kolmesajaleheküljelises mahus mille tegevus toimub formaalselt aastal 1954. See on sel ajal, kui Eestis oli juba naasnud mitmesugustest laagritest asumistelt omajagu inimesi. Tegevus on ju aasta pärast Stalini surma ja umbes selleks ajaks hakkasid esimesed inimesed pärale jõudma. Tagasi tulnud. Ja. Seal on siis asi selles, et et mõned niisugused hiljuti tagasi tulnud mehed Nende elu on muidugi natukene sassis, ühel hullemini, teisel vähem. Oma endistele. Kvalifitseeritumatele töödele nad nad tagasi ei pääse. Maameestel ei ole enam talusid ja akadeemikud, tal ei ole enam tiitleid. Siis aga tööd on vaja teha, sest nad kohtuvad seal viis meest niimoodi arheoloogilistel kaevamistel, kus nad leiavad rakendust, kui, kui just abitöölised, kes kasutavad labidat ja, ja liivasõela ja. On siis kaevamisi juhtivaile arheoloogidel abiks. Ja, ja sealjuures tähendab, toimub siis romaani käigus meenutamisi, episoode tegelaste. Ja samal ajal toimubki töö sellel väljakaevamisel rajal väljakaevamisel Tallinnas siin. Nii et leitakse, siis avastatakse üht-teist biograafilist ja üht-teist arheoloogilist. Need pinnad, need pinnad siis lõikuvad parajasti ja ja ma loodan, et üks vaatenurk võimendab teist. Ja niimoodi ongi siis selle romani tiitlitega püütud koondada. Need kaks aspekti on, kannab nime väljakaevamised. Väljakaevamised on eluloolised ja ja, ja. Tähendab ja mida nad leiavad arheoloogilised, seda ma ei tahagi veel reeta, ma tahan, et jääks lugejale pisikeseks üllatuseks mida nad elulooliselt leiavad, need on mitmesugused. Mitmesugused, niisugused teravamad ja kõnekamad episoodid nende elust, nende igameheorjusse, jalt. Iseloomustab loomustavat need episoodid aega ja ühtlasi ka ühtlasi ka tüüpe. Ühtlusega tüüpe. Nonii. Kas sa oled seal kirjutada midagi, mis on võimalik kirjutada näiteks kolme või nelja? Ruja kirjutada oli muidugi kõik võimalik, aga, aga, ja väljaanded kolme-nelja aasta eest ei olnud veel perspektiivi seal selle loo avaldamisega. Külmut Mihvertektiivi oled sa saanud nüüd? Tähendab, et mis, mida on praegu siis mida oli siis praegusel võimalik, milleta lihtsalt praegu võimalik rääkida, mida see oleks saanud teha neljal. Nelja aasta eest viie aasta eest nii umbes me enam ei mäletagi, kas nelja või viie aga ühesõnaga mõne aasta eest ei olnud ju nende repressioonide teema üldse veel. Käsitletav. Või kui, siis siis pudilt, et asjal poleks olnud mõtet? No näiteks, meil on ju ilmunud nüüd juba poolteist aastat tagasi pist algul loomingus ja siis eri raamatuna see Heino Kiige Maria Siberimaal õieti esimene esimene neid meie siberi ekskursse käsitlev raamat. No kui seda nüüd lugeda, siis siis võiks öelda, et ja sellest on kahju. Et kiik oli nii vapper ja kirjutas selle raamatu siiski juba, ma usun, peaaegu 10 tagasi valmis, aga see ei saanud ilmuda, kuni ta mu üks kaheksa aastat vist venis, kuni ta siis lõpuks läbi raskuste aga ikkagi ilmus ja nüüd peetakse teda nii endast mõistletavuseks ja ta on juba natukene lahja. Ja et aeg on läinud nii kiiresti, tähendab kõik need asjad, mis praegu tulevad lagedale, et kliima muutub. Kliima muutub nii kiiresti, et ainult väga igavesed asjad. Ja kas sa nüüd näed ka, et kas on juba, kas kliima on muutunud sellest saadik, kui sa kirjutasid selle raamatu, et kui sa täna päevalehes kirjutanud selle raamatu, kas oleks kirjutanud natuke teistmoodi, oli umbes samamoodi. Ehkki selle ma oleks vist Kirbla umbes samamoodi, ta ei ole niisuguste Niisuguste Fortissima võtete peale ehitatud jaa jaa. Aga sellest hoolimata ööd sööd, ta on suhteliselt ütleme paljastuslikkuses noh kaugeltki mitte kõige karjuvam. Sellest hoolimata teda ei oleks saanud ikkagi nelja-viieaastasest avaldada. Mis on see keegi tähtsam, punkt seal, mida sa tahad? Ütelda muidugi seda, et paljudel midagi Tead, kui see oleks hõlmata ühte lausesse, siis oleks võinud romaani kirjutama. Jah aga need kirjutajad, 340 300 leheküljel seisab mul siin rääkida. Ei tea, et see saladus on üsna tühine ja elementaarne. Tähendab, meil on siin olemas, nagu sa oled kuulnud ja vististi on olemas meil üks niisugune väikene kooperatiiv kirjastus kirjanike embi Kirjastus, me oleme esialgu ainult mõned raamatut välja andnud, on üsna uus asi või tähendab ei ole õiteni uus Me oleme bürokraatiaga maadelnud juba aastapäevad, kuni me lõpuks jõudsime nii kaugele, et et lisaks sellele, et kirjastus oli olemas tema temal riskiga kirjastus, mõned raamatud nii ja ma olen selle reserveerinud selle kirjastuse jaoks. Ma ei ole hakanud teda teistest kirjastustes siin üldse pakkuma. Aga samal ajal on meil niisugune omavaheline järjekorra jaotus sellel 10-l 10-l kirjanikul, kes me seda asja. Oma oma kooperatiivil käsitleme. Et mul tuleb nüüd veel oodata, mul on seal üks raamat hiljuti ilmunud ja teised on ka veel järjekorras ja siis vot nii et ootame, ma seisan iseenda tagajärjekorras praegu. Niiviisi suhted on demokraatia. Ja millal see soomes ilmub, siis on juba tõlkimisel. Ei, ta on tõlkimisel, jah, see sõltub nüüd nagu tõlkijast ja kirjastusest ka ja ma kujutan ette, et see tõlge võiks valmida sügiseks ja ja siis ehk jõuluks raamat. Ja kui kõvasti nüüd, aga igatahes ma ikka midagi teen ja ma mõtlen, et sellest võib asja saada. Pikapeale. Kui ma ütlen, et see kõige uuem raamat, mis ilmus nüüd Eestis, see on liikmani poisid on siin oma kooliajast, tähendab nüüd on ju nii, 30.-te neljakümnendatel aastatel. Ja nüüd kolm 30.-te lõpp ja ja siis see need välja käima, mis on 54, kas sa tulid ikka lähemale ja lähemale meie päevadele või? No ei, minu praegune lugu käsitleb õieti aastat 1009 18. Ah nii, seal on küll Kaiale mitu pinda. Üks pind on 18 ja teine pind on, teine pind on ja 1941 kaks. Ja see on taandumine ajas natuke kaugemale jälle. Et mul ei ole niisugust kindlat kronoloogiliselt redelit, mida mööda Ma mõtlen, et äkki ma leian mingisuguse mustri väga ei leidnud. Küll aga mustrikorra pärast. Mitte prantsuse või inglise park, nii hea. Rohkem, nii looduslik jah, metsik, juhuslik tähendab kirjutad ikka ajaloolisi romaane, aga need on kuidagimoodi rohkem ikka tänapäevase eluga, kui. Kui ennem tähendab 1009 sajand. Ja kas nad üldse, kas on üks lugu, mis näiteks 1954 toimub, ei ole vast enam ajalooline? Peale selle ennast ma ka veel ajalooliseks nähtud. Tahaks pidada. Ja ma ei tea, ma olen kunagi püüdnud ajaloolise ilukirjandusliku teose mingeid tunnuseid määratleda, kuna mu käest nõuti, et missugune teos on ajalooline, missugune ei ole. Ja siis ma arvasin paremate, paremate. Tunnuste ja määrangu võimaluste puudusel, et nähtavasti üks. Piire või erisusi Nende vahel ajaloolist ja mitte ajaloolist ilukirjanduslike teoste vahel on, on vast see, et et aja loolisus algab sealt kus peamiseks materjali läteks peamiseks allikaks Pole enam isiklikud mälestused. Ega põlvkondlikud mälestused. Niisugune autori enda ja tema põlvkonna memuaarmaterjal, vaid juba juba kaugem, kaugem vöönd. Juba arhiiv juba ürik ja juba eelmiste põlvkondade teave. Nojah, tähendab, et 50 aastat tagasi on just nii ääre peal on ikka inimesi, kes mälestavad. See hea ja no ja kui meenub omaenda kooli kogemustest koolimälestustest, siis mis see on tema enda materjal veel ja vaevalt et seda saab ajalooliseks pidada, aga muuseas, see kõik sõltub ju traditsioonist või selle puudumisest harjumusest kohapeal on näiteks Eestis. Võiks ju öelda, et üheks oluliseks omaaegseks ajaloolise romaani niisuguseks nurgakiviks, miks oli Vilde Mahtra sõda ilmunud 1901 Kui roma ja rahvas võttis seda mingi kahtluseta ajaloolise romaanina? Ta ju väga tugevasti on isegi dokumentaal taalne moment on seal kõvasti sees, aga sündmused ei olnud ju veel kaugemal tollal kaugemal minevikus kui 40 40 paari aasta tagant. Nii et aga kuna romaani traditsioon oli välja kujunevate siis ja keegi ei ütle, et see on häälon romaan. Seda nii aktsepteeriti ja nii on see tänapäevani jäänud. Kuuli Hormaanud on laiendatud autobiograafia. See ei ole, ei ole väga laiendatud, see on isegi suhteliselt nii. Kitsavõitu mõttes on seal autobiograafiline motiiv sees või on üks minategelane keda võib ju mingi protsentmäära ulatuses pidada midagi pinnale. Russitaatori köidet. Kas sa kirjutad kas autol on kude sisse segatud ka sellest ajast, 41.-st jakümne, teisest aastast? Ahaa, oota, sa räägid nüüd sellest sellest viimasest, millest ma veel palju rääkida ei taha, kus 1918 ja 40 eek kuule, seal on nüüd autor õieti peaaegu elimineeritud, seal on küll üksikuid autori kogemusi ja nii, aga, aga see on teistmoodi ja, ja aga see 50 54-l tõela lugu seal on selle selle viisiku hulgas, kes seal seal neid samasid. Keskaegseid kannutükke välja urgitseb selle viisiku hulgas. Ühel mehel on midagi nagu pistmist autoriga. Ahaa, et just, et 50 neljapäev, just siis, kui Stalin on surnud. See tähendab ka midagi. Palju muutusid just Stalin. Surmaloo isegi see, see kokkusattumus. Viis. Oma odüsseia tõld tagasi tulnud meest sai alles 54 toimuda, sest 53 nad olid veel igalühel sool, igaüks oma oma seal sellesamase. Sigadeks moondatud kujul. Nii ja siis olid juba jälle kohal ja siis nagu nende kogemused tulivad kokku seal. Kus, kui mis kohta ei saanud, on olnud siis igaüks Ei see geograafia seal nii väga suurt rolli ei mängi, seda nimetatakse seal ka võib-olla. See tähendab, nad on olnud väga erinevates kohtades, aga need on vist olnud, nende kogemused on samasugused või. Janu kogemused on tegelikult küllalt individuaalsed, sellepärast et nad on võrdlemisi erinevad tüübid ja nende juhtumid, mis meil selja taga on, sõltuvad sellest teatud määral, aga, aga selles väga erinevas kogemuste pagasis on kahtlemata ikka ühised põhjaelemendid, eks ole. Kas sul on? Kui sa kirjutasid ma neid teisi romaanis oli üks niisugune eriline ju. Jooned alles teadsi koolitatud eestlane, kes on nagu Ja see koolitatud koolitatud eestlane, kes, kes on oma oma klassi ja, ja kõrgemad klasside vahel valgub seal ja otsib kohta kuulub ühte ja permi teisest, see on nendes uuemates lugudes muidugi taandunud, sest ta ei ole ju tüüpiline enam. Ei möödunud sajandil, telgi hakkab ta juba muutuma novell sajandil, veel sajandi esimesel poolel veel, aga, aga hilisemates lugudes ta, ta ei esinda teda, teda ei ole enam ühiskondlik-ajalooliselt sel kujul olemas ja ma ei ole talle sellele aspektile oma tegelastest siis enam tähelepanu pööranud. Nad kirjutasid ilukirjandust just ajaloo kohta, sellepärast et siis nagu Eestil ei olnud ajalugu ei tohtinud olla ja nüüd jällegi ju kõik otsivad kangist ajalukku. Eesti ajalugu taga jätab eestlane. No ei ole, mu positsioon on võib-olla ainult huvitavamaks muutunud selle poolest, et et omal ajal Rügasin masele Ajaloolise temaatika kallal üksi, aga nüüd teevad seda paljud ja ja selle tõttu ma pean, pean tähendab hoolikamalt suhtuma asjasse. See töö on läinud raskemaks. Muidugi konkurents. Mis sa sellest konkurentsist arvad, sa pead veel huvitav, stimuleerib. No mul on väike edumaa, mul kogemus, aga peale selle ja muidugi teised jällegi nii summa summarum on nad peaaegu ohtlikud, aga, aga, aga see on huvitav situatsioon. Täitsa teemiaga tulivad mitmes raamatus ka. No tõtt-öelda meie avalikkuse ja literaat konna ja nii edasi ajakirjanduse treecara publitsistika huvi ajaloo vastu on praegu siiski ühel teisel pinnal. Nad tahavad kiiresti lihtsalt ära rääkida. Aga neil ei ole esialgu kunstilisi eesmärke oluliselt, eks ole, see on nii huvitav ja see on niisugune artikli atraktsioon paadi käia ja dokumendi publitseeringu ja eks ole, faktoloogia, ta ei saanud väga aktiivne, see on väga aktiivne, kahtlemata see avab mullegi, tähendab teeb, kujuta ette, ära uuri, mitte sageli tuuakse asju välja, mis mis on pakuvadki puht kirjandusliku käsitlemise jaoks ainet ja huvi. Aga samal ajal see konkurents on selles mõttes ainult ühel poolel olemas, et nad konkureerivat ilukirjanikuga selle poolest, et vanasti ilukirjanik oli ühtlasi, kui see aja loolaskond selle nende asjadega ei saanud tegeleda, siis silu kirjanik pidi nohinal omaette töötama ja avastas ka midagi, mis ei olnud ametlikult publitseerinud, mis ei olnud teada, millest ei olnud räägitud. Need võimalused vähenevad, sest seal on korraga on kümneid ajaloolasi mitmesuguste huvitavate mind huvitavate küsimuste kallal ja nad kõik publitseerivad midagi. Tarivad välja. Materjali ja kirjutatakse, räägitakse. Samal ajal. Ilukirjanik ei ole veel, oluliselt ei ole midagi niisugust. Väga tõsist ilmunud sest kõik tegelevad muuga, jah, selles liinis ma mul jälle nagu konkurente juurde siginenud ei ole, mainimisväärt. See tähendab, et sina hoiad ikka, kirjutas Levast kinni, no et keegi kirjutama teevad praegu poliitikat ELVL istutanud nimelt ja et käed need nii palju raamatuid ei tule või? Ei tule kahjuks nii palju ja. Keegi peab ka jätkama seda asja et sul on tulnud teine niisugune ekstra vastutus, niidet, et ilukirjandust kirjutada, kuna teistel Ma ei ole sellesse sellesse asjade nihkumises nüüd olulist survet, ei ühest ega teisest, ei ühes ega teises mõttes tundud, ma lihtsalt jätkan. Ja loen huviga seda, seda niisugust artikli tasandil ja publitsistlikku materjali, mis Eesti ajaloo kohta avaldatakse. Aga ma ei ole tegelikult veel küll nüüd tajunud. Kündreid külvajaid, keegilon, ruumi. Mis uurimison, silmad keegi huvitavamad ja tähtsamad need, mis nagu lagedale toodud Mulle tundub, et et. Kõige niisugune. Kõige tuntavam selles mõttes, et moonutused hajumas ja on vast on vast see areng. Selles mõttes, et noh, meie ajalooline tegelasgalerii on on jälle enam vähem enam-vähem tõele tõele vastavaks muutunud, meil olid ju siin aastakümnete jooksul olid ainult niisugused väga nominaalselt väga-väga sellised traditsioonilised poliitilised traditsioonilised figuurid moodustasid selle ajaloolise galerii, kellest räägiti, olid olemas. Kui taheti midagi muud, siis tuli rääkida viienda järgu suurustes, tuli neid, tuli neid leida ja neid Neid siis kujundada ja no nüüd on see asi selles mõttes normaalne, enam-vähem et meil on ikkagi see ajalooliste Eesti ajalugu kujundanud inimeste inimeste see vahakujude kabinet on Wikmani poisid ilmus, ta ongi nüüd tegelikult viimane, mis mul on ilmunud. Tähendab, enne seda ma hakkasin kirjutama vist kas 81. aastal või nii ühte romaani sellest sellest optik peanud Schmitist, jah, seal ma mäletan jah. Ja, ja siis, kui ma olin sellega poole peale jõudnud ja selgus, et ma pean veel ennast harima natukene ja natukene otsima allikaid ja nii edasi inimesi see kõik võttis aega. Siis ma hakkasin vahepeal kirjutama seda, seda kooli lugu. Nii et. Ei oskagi öelda, millal see mul. Millal see mul nüüd enne seda väsia puudutatud lugu, mille, mille nimi oli väljakaevamised enne seda, ma lõpetasin selle Wikmani poisid ära. 80. Neli või viis või? Ei õieti see kuusest ja kaustad. Kui see oleks kirjutanud selle Wikmani poisid nüüd, kas sa oled, oleks kirjutanud midagi teistmoodi, kuna aeg muutub kogu aeg su ümber? Ei pea. Ma usun, et mitte sest ma püüdsin seal tegelikult mõelda sellel tasandil sellel viisil selle tonaalsusega, nagu ma mõtlesin 1009 kolm, kaheksa. Et täpselt nii nagu seda, mis sa teadsid ja võidelda nii väga efektiivselt, võiks olla. Olles rakendanud ühtlasi kõik kõike vahepealset teavet, hinnanguid ja suhtumist slaid vaid taandatult sellele tõelisele tolleaegsele mõtlemisviisile ja selle seda arvesse võttes ma vist ei oleks. Vist ei oleks midagi olulist muutunud, kui ma oleks seda nüüd kirjutanud. Ma tahan küsida niisugust niisugust väga niisugust fataalset küsimustega siiski. Et kas sa tunded, mis kaugustus on sul praegu, kui kirjanik just praegusel ajal. Kas sa tunned kuidagi mingit erilist kohustust? Ei tähendab, mis puutub kirjaniku kohustustesse, siis, siis ma ei tunne mitte midagi. Spetsiaalselt aeg-ajalt olen ma tundnud, et võib-olla ma lähen natuke liiale oma pühendumusega kirjutuslauatoolile ja sellele kirjutamis puhtu kirjanduslikule töölerakendumise ka, et võib-olla peaks ajal, kus meil meil nii tugevasti Ühiskond tegeleb aktuaalsete poliitiliste pürgimuste, et võib-olla peaks. Peaks ma mingil määral kah nende asjadega tegelema, aga mulle tundub, et inimene peab tegelema sellega, milles tal on. Kõige rohkem kogemust ja. Ja lootust. Rakendamiseks aga teatud mööndusi ma olen ses mõttes teinud ja, ja ühte ja teise niisuguse ühiskondliku aktsiooni lasknud ennast kaasa tirida, niiet. Nähtavasti olnud häid asju pidanud siis ka kuidagi ikkagi. Kohustavaiks. Kaalud ikka mingisugused balanssi, nuiasid. Ma ütlesin, et ma ütlesin Endale augu pähe rääkida, kuidas ta siis saate, te peate ju ka ikka ei saa niisama kirjutada ja siis ma mõtlen, et võibolla võibolla, võibolla on neil õigus küll, ohverdame mõne päeva, nädala, kuu või. Ja aga tegelikult on väga raske kirjutada romaan ja siis niiviisi hüpata välja olla ühiskondlik, et see murrab ja mingisugust niisugust mõttekäiku. Murrab muidugi olid nii väga traagiline. Kas ei ole? Ma ikka mõtlesin, et ei, no ma ei tea, mul on seni ikkagi õnnestunud. No ütleme, tunni aja jooksul panna end jälle jälle laua taha, jah, kohutavalt häirides. Ta ei lase ennast segada, lihtsalt. Ta võib lülituda minuti pealt, nii et ajab mingi nii kerge. Niisugust asja ja juba juba 10 minutit on aega, et minna välja, täitub Leo Tähe kirjutab kolm lauset, mida mina näiteks iialgi ei saagi. Nii asi sekundi pealt ennast ümber programmeerida, täna tuli koosolekult lõõtsutades koju. Sina pidid tulema. Ja ta pidi, ei, ma veel enne jubeda juba lasin klõbises juba tekkidetes kollased, niisugust see oli hea või väga hea võimekus on niisugune asi, mis on aastatega tulnud suured treeninguga paned sa alati niisugune olnud? Ei tea, ma usulik Tolot, tähendab mis on kaasasündinud essee. Ja nüüd on ka teine. Nüüd veel võib juhtuda, et ma olen tähtis ja närviline, palun ennast mitte segada ja nii edasi.