Kile elame juba mõnda aega üha lühemaks jäänud päevades ja üha varem sirutame näpulüliti suunased tuba taas valgeks saaks. Vanadel aegadel olid õhtut pikad ja pimedad ning eelmainitud lülitit polnud ka kuskilt võtta. Kus valgus siis tuli, mida selle paistel tehti ja millist hüvangut neist tegevustest usuti ning loodeti, sellest räägib täna folklorist Marju Kõivupuu. Minu nimi on Andi Normet. Varna praegusel elekt trikatkestuste ajal on ilmselt üsna paljud kogenud, mis tunne on kodus küünlavalgel toimetada. Vanasti oli. Normaalne, tänane inimene on mõnevõrra abitum. Jah, mitmel pool ei ole praegugi veel elektrit, kuhu elektriliine kas liiga pikk või keeruline vedada ja kui see kehvade ilmadega mõneks päevaks ära kaob, siis me tunneme, et tegelikult ju meie heaolu ja elu ripub sõna otseses mõttes juhtme otsas. No kui sa nüüd küsid, et millisesse ajajärku meie ajaloos pikad ja pimedad õhtud elektrit kuulusid, siis ma julgen öelda, et see on päris lähiminevik. No minu lapsepõlves viiekümnendad, saate lõpul ja kuuekümnendatel ei olnud Võrumaal ka veel elektrit ja muuseas, ka mina olen üles kasvanud petrooleumilambi valguses ja tean sedagi, mis tunne on see, kui jõulupuul on päris ehtsad küünlad sealkandis Võrumaal, kuuekümnendatel, veel koolides, näiteks andsid mõnel pool valgust ka elektrigeneraatorid, mis siis lülitati siis käima, kui lapsed olid koolis ja muudel aegadel saadi hakkama petrooleumilampidega. Kui ma nüüd lähen tagasi natukene ajalukku, siis oli üks selline huvitav mees, keda folkloristid tunnevad nagu prohvet Järva-Jaani. Ja üsna tõenäoline on, et ta sündis millalgi aastal 1768 Pärnumaal ja temale omistatakse seda, et tema ennustas et pikad sambad pannakse tee äärde, raudlõngad tõmmatakse nende vahele ja nende mööda jookseb, tuli ja räägitakse nii kaugele, kui süda lustib. Et tegemist on siis üsna legendaarse prohvetiga, kes ennustas väga palju mitmesuguseid muid sääraseid asju, mis meie tänases maailmas on tavalised näiteks olgu selleks siis vedurid, autod, raadiod ja mitmed muud asjad, kuigi ma kaldun küll arvama ise, et, et võib-olla tagantjärgi omistatakse väga paljud temalegi ja see tähendab Jaanile, et kas ta ikka oma eluajal kõiki neid toredaid asju oskasid ette näha ja see jääb siis 18. sajandi lõpp puu, kui ta sai kuulsaks ennust ajana tema emale väidetavalt olla öeldud, et kui sul sünnib poeg, siis ta peab imesid tegema ja imesid nägema. Nii et kuskil 1700.-te lõpus ta siis ilmselt suure tõenäosusega seda ennustas ja 1882, kui uskuda kirjasõna, siis elekter kasutusele. Eestimaal võetigi kõigepealt muidugi tehased ja mõned tänavavalgustid ja nii edasi ja sealt läks veel väga hea jupp aega, enne kui see ükskord kodudesse jõudis. Raudselt, sest kui me vaatame praegu seda nii-öelda elektriajalugu Eestimaal, siis see on tõepoolest ka linnades suhteliselt hiline. No me teame seda, eks ole, et noore Nõukogude Liidu nii-öelda üks sellistest saavutustest pidi olema siis väidetavalt kogu maa elektrifitseerimine, aga 1900 kolmekümnendatel noores Eesti vabariigis olid samuti suured plaanid ja soovite, et elekter peaks jõudma igasse kodusse ja 1930.-te Eestis räägiti täpselt samamoodi kogu maa elektrifitseerimine Est joonistati siis ka väga mitmesuguseid kavasid. Aga samas noh, Eesti ei olnud veel 30.-teks väga elektrifitseeritud, ma vaatasin natukene teatmeteostes ringi ja leidsin sealt sellise fakti, et 1989. aastal oligi nii-öelda elektri tootmisel siis 13. omal kohal, aga siis nii-öelda murdepunkt eesti inimestele elektri toomises oli see aasta 1936, kui siis hakati süsteemselt kavandama siis elektrijaamade ehitust ja kavatseti siis kogu maa katta nii-öelda paralleelselt töötavate omavahel ühendatud elektrijaamade võrguga. Ja samas ka veel viiekümnendatel, kuuekümnendatel ei olnud Võrumaal koolimajas näiteks elektrit ja nõnda edasi, aga. Hiljemgi, ja just nimelt ja põhjuseks olid maastikulise tulud ja seda, et kui liinid olid väga pikad vedada, nii et kui mina mäletan oma lapsepõlvest, kui minu kodu ümbruses kasid üle kuplikke sammuma elektripostide, sinna tõmmati vaat needsamad rauast lõngad, mida siis Järva Jaan ennustas, siis tundus olevat küllaltki küllaltki võõras. Ja muidugi ka veel kolmekümnendatel enne teist sõda ei olnud samuti, et elektri hind sugugi kõigile taskukohane. No ma vaatasin samuti natukene erinevates nii-öelda andmebaasides ringi ja on siis säilinud dokumente, kus näiteks Narva asutused ja ärid on siis palunud linnavalitsusega, et elektri hinda alandada ja noh, need, kes pidasid siis rinide ärisid, palusid sama moodi, et nendel elektri hinda alandatakse, kuna siis vaateakende valgustamine on kole kallis, et, et needsamad probleemid, mis on meie tänapäeva ühiskonnas, ulatuvad ka aega enne viimast suurt sõda ja taasvõime tõdeda, et ei ole midagi uut siin päikese all. Aga läheme siis aegadesse nii mitusada aastat tagasi ja siis olid need pikad pimedad talved ja igasugused tubased tööd inimestel teha. Millised olid siis need nii-öelda erinevad valgustid kunagi ammu, sadu aastaid tagasi Eestimaal enne? No kui me läheme ajas tagasi päris esiajalugu, kus siis tõenäoliselt kõige vanemad nii-öelda valgustid olid peerud, need on siis männi- või kasepuust tõmmatud laastud, mida siis väidetavalt on tõepoolest esiajaloolisel ajal siin Põhja-Euroopa metsavööndis tuntud, nii et me võime ajas minna vaated kuni paar 1000 aastat tagasi ja need on olnud siis valguseandjad ja kes kindlasti ka on peletanud siis võimalik, et näiteks kiskjaid, loomi, inimeste elamiste juurest eemale kirjalikke teateid on siis veergude kasutamise kohta valguseandjatena teadaolevat, et 11.-st 13.-st sajandist ja siis ka Soomest ja näiteks Novgagadist. Ja kui me nüüd jõuame armsale eestimaale Sisbeergusid, kasutati valguseandjat tena talud Aredes umbes kuni aastateni 1860, et umbes siis 19. sajandi kesk paigani. Kui mina koolis käisin, siis kirjanduse tunnis ma ei mäleta, kas viiendas või kuuendas klassis oli meil kohustuslik kirjandus ja selleks oli Jüri Parijõe jutustus, kui valgus tuli. Et kui siis ema pereema tõi linnast talutarre uhkuse asja petrooleumilambi, mis, kui ma õigesti mäletan, sedapidi lahti riputad oma, kuidas sulane oli väga pahane ja väga solvunud, nagu ikka mõned inimesed on kuini nii-öelda argielus ja nii-öelda asjade maailmas toimuvat suuremat sorti muudatused. No võib-olla on huvitav teada kuulajatele, et seesama beer põles umbes viis minutit ja tuli siis pidevalt ka valvata, et nii-öelda Laurits ei läheks ka, eks ole, Laurits, kui siis augustis, 20. augustil tähistatakse rahvakalendris lauritsapäeva ja see on siis nii-öelda tule Haides, kellega tuli hästi läbi saada, et maja põlema ei läheks. Ja sellest, et see peerutuli põleb, kas see oli siis valdavalt kas vanade inimeste või laste töödes pidid siis ka neid Beergusid lõikama ja vaatama, et nad saaks õigel ajal vahetatud ja noh, näiteks kui me räägime usundist või kommetest, mis on seotud Beergudega, siis arvata, et see toob tüli või pahanduse või mingi suuremat sorti õnnetuse, kui nii-öelda peerud süüdata kahest otsast, et tuleb jätkata, tulid sealt, kui pees juhtus kustuma, kus ta parasjagu oli põlenud ja kui me neid mäletame rahvuseepose Kalevipoja viimaseid ridu, siis on see fraas, et kuigi Pirlo kahel otsal lausa näevad lõgendamad, küll siis Kalev jõuab koju, et see nagu päästab lahti ka kõik põrgulised ja igasugused muud pahalased. Et siin on selline selline teabe väikene vastuolus kirjanduslikku folkloori ja rahvauskumuste vahel. Lisaks piirgudele on ju meile kõigile väga tuttavad ja väga armsad küünlad, küünalde valmistamine kodusel teel on ka täna päeval väga populaarne tegevus, selline meelelahutuslik tegevus ja vaba aja sisustamise viis aga vanadel aegadel aastasadu tagasi valmistuda, Läti küünlad ikka praktilistele vajadustele ja neid valmistati tõepoolest erilisteks puhkudeks, olid selleks siis pulmad, samuti siis jõulud või mõned suuremad pidustused. Jaa, küünalde kastmine ja küünalde valamine oli samuti sügistalvisel ajal taluperedes üsna tavaline tegevus. Ja ajaloo allikad väidavad, et siis küünal on pärit Rooma riigist ning kiriku ja rikaste vahendusel levis tema üle euroop. Kuni siis 19. sajandil tulid tarvitusele juba nii-öelda ostuküünlad, et küünlaid sai juba poest osta. Eestis valmistati küünlaid tõepoolest niisugusel kastmismeetodil, et sul on, eks ole, linaste millestki on see tahtja, siis on küünla, Kirnus on siis kas looma ras või lambarasv, kuhu seda tahtis. Ja siis on niimoodi, et kui seda tahti kastestab, muudutanud kergelt sellised koonusekujulised küünlad, eks ole, et läheb nagu see rasv valgub allapoole ja ta on siis natukene jämedam lekist, vorm või nõndanimetatud, väga tore nimetus on see küünlavale, see võeti kasutusele juba 19. sajandil ja sellega sai siis valmistada juba erisuguste kujudega küünlaid. Uuemal ajal andis valgust ka niinimetatud nina või siis petrooleumilamp, no mõlemad olid õlilambid, aga üks andis natuke vähem, teine andis pisut rohkem valgust, sest päris pimedas ei saanud ju midagi teha. Päris pimeduses sai pidada pidada niinimetatud videvikuaega ja see niisugune hämar aeg, kus päev läheb üle ööks, on olnud ka nii-öelda maagiline rituaalne aeg, kus on lausa on selliseid vormeleid idagi pimedat ja nii-öelda austage või hälge hämarat. Et, et see oli see aeg, kus võeti nii-öelda tänapäeva mõistes aeg maha, kus tõmmati hinge, kus jutustati üksteisele lugusid, sest valgust ei võetud naljalt üles, valgus oli kallis ja valguse valvamine oli üsna tülikas töö, nii et, et see oli niisugune puhkeperiood. Pimeduse kui sellisega olid ka mingid erilised kombed, uskumused, riitused. Pigem südaööga, kus on jälle selline ülemineku aeg, Ta olevat siis pahalased liikvel ja kahtlemata valgus süüdatud valguskaitses kõige kurja eest, vaat meil on ju ka tänapäeval need väljendid, et kus on pime, eks ole, et seal on kindlasti mingisugused pahalased liikvele, et kas need on need sarviku käsilased või lihtsalt tavalised kaagid, kes pimedatel tänavatel ringi kolavad ja jõlguvad, et noh, pimedust on karta tehtud ja pimedusele on omistatud nagu, nagu seda aega, mil tõepoolest on siis nii-öelda ebapuhtad jõud liikvel ja millal tehakse ka nii-öelda musti tegusid pimedas. On kardetud, kas pimedusega hirmutati ka sõna kuulmatuid, lapsi, noh, et koll tuleb, kui sa sõna ei kuula või lapsed ei kartnud siiski liiga palju seda pimedust, sest noh, lihtsalt oli pime ja kõik. Või siiski pisut ikkagi, sest omad mütoloogilised rahvapedagoogikas kuulunud tegelased on ikka läbi aegade olemas olnud ja, ja kuna rehetares oli suur ahi ja kuna piiru valgus ja küünlavalgus heitis sinna ahjule ahju ümbrusesse selle taha väga kummalisi varje siis usud nii, et ahju peal või ahju taga elavad ka väga erinevad mütoloogilised olendid, kes võivad vajadusel sealt nii-öelda alla või maha tulla ja lapsiga natukene koristada. Lõuna-Eestis ja minu lapsepõlves elas ahju peal salapärane virus Kundra, kelle prototüübiks võiks ju olla ka näiteks gildid või prussakad rohkem küll Kilgitses prussakad, kaid maadaredes kohtas natukene vähem ja see oli selline tegelane, kellele siis tuli visata väga oma piimahambad ja väldikad, kanna mulle siis mina annan sulle luu hamba, et anna mulle vastu siis raudhammas tugevad hambad aga samuti tondid ja kollid võisid ennast ilmutada, kui lapsed liiga palju ära tegid ja nendele piisavalt rahu ei andnud, nii et seal ahju taga ikka keegi elas küll. Ahju taga usuti kedagi elavat ahju ees aga tehti talviseid tubaseid töid ja ongi aeg nüüd nendest rääkida. Mis tööd need siis olid? Kõik sellised naiste tööd, mis andsid kehakatet, need olid ikkagi peamised ja oli siis kudumine-heegeldamine ja muidugi kangakudumine. Et üks ka väga ja väga vana kunst, mida naised on siis osanud, et meil näiteks on arheoloogid leidude põhjal oletanud, et juba vanemal rauaajal osati siinmail kangast kududa, aga need olid siis niisugused püstteljed, kus siis noh, kujutate ette, et te panete näiteks seina peale, eks ole, seate kanga üles siis lõim ripub sealt alla, et seal on siis sellised savist raskus, vihid, aga rauaaja lõpul juba täiustati neid velgesid, võeti kasutusele ka nii-öelda kõht, teljed ja nendega sai juba omakorda kududa pikemaid kangaid. Aga muidugi iseenesest kangasteljed kui vajalikud riistapuud, et me saaksime endale riide selga, ei ole selle maanurga inimeste leiutis, aga neid on tuntud siis ka idamaades Hiinas ja Indias ja natukene niisugused meie ajale juba tunnuslikumad, mida me näeme muuseumides ja võib-olla mõnedel kodus on alles, on need nõndanimetatud maa telje, et mis siis jõudsid meie talu taredesse millalgi üheksateistkümnendas sajandi paiku, eelkõige Saksamaa ankrut eeskujul. Väidetavalt Euroopas 17 18 sajand olid nad tavalised, aga nagu ikka kõik asjad jõuavad kaugematesse maanurkadesse, nagu Eesti juba kord on sellise pisukese ajalise hilinemisega. Ja 19. sajandil, siis tulid ka nõndanimetatud soome teljed. Noh, miks ma nendest räägin, et 17 18 19 sajand olid juba võimalik kasutada keerulisemaid kangakudumisvahendeid 19. tarandil sootuks häid soome pelgasid, iga uuendus lubas kududa laiemaid keerulisema mustriga kangaid mis omakorda tähendas seda, et inimesed käisid uhkemalt paremini riides. Kangakudumisel oli ka aastaringis oma aeg, et on siis öeldud, et küünla päevast ehk teisest veebruarist kuni jüripäevani see kestis ja põhjus oli ka see, et kangad pidid saama siis kevadpäikese käes lumel pleekida, ilusaks, valgeks. Ja noh, näiteks rahvatarkused ütlevad seda, et villast kangast tuli kududa soojas toas sessis lõngad venisid paremini, aga linast kangast jälle kooti külmemas ruumis ning usuti, et kangakudumist ei tohi kindlasti alustada nädalalõpul, et siis ei saa see kunagi valmis, venib, ei ole piisavalt kvaliteet need nädala alguses, esmaspäeval oli ikkagi väga mõnus kangakudumisega alustada. Nädala algus oli selleks sobiv päev ja kui kangas sai üles seatud nii-öelda oli siis telgedele valmis seatud, et võiks kudumist alustada, siis teinekord löödi Soaga naisterahvale ka pepu peale, öeldi, et ta saaks nii pehme nagu sinu tagumine pool või tagumised paled. Kangastelgede juurde kuulub jah, väga erinevaid detaile, nagu kangasuga või kangasüstik, mida siis on kasutatud kangakudumisel, et kui keegi tahab täpselt teada, kuidas see ese välja nägi ja, ja milleks seda täpselt telgede juures kasutati, siis soovitan võtta näiteks lugemiseks ette Ants Viires Eesti rahvakultuuri leksikoni, seal on ta ilusti üles joonistatud, et siis hea kuulaja saab endale selgeks teha, mis imevidinad need olid, mida kõike läks tarvis selleks, et kangas saaks ükskord valmis, et ta oleks ilus, kaunis, pehme ja peaks kaua vastu. Kas oli kombeks ka kanga kudumise juurde mingeid jutte rääkida või mingeid mõistatusi või mingi selline seltsielu käis ka sinna juurde või, või mitte? Et ega väga mitte sellepärast, et ma ise olen ka natukene kangast kudunud, lihtsamaid, pisut keerulisemat ja see on füüsiliselt tegelikult üsna raske tööta, nõuab väga palju keskendumist vahel lapsed tahtsid all nii-öelda aidata ja ulatada emale seal ühte või teist kätte, aga sa pidid ikkagi jälgima, et sul see mustrikord ei läheks sassi, et kangas ei hakkaks nii-öelda lokkima ja, ja väga mitmeid muid tegevusi, et jutu Westmine sobis sootuks teistsuguste tegevuste juurde, nagu seda oli ketramine, kudumine ja uuemal ajal ka heegeldamine. Ketramine on enam-vähem sama vana kui kangakudumine või kuidas, selle kohta võib öelda. Jah, sul on õigus, ainult et vahendid on olnud erinevad, et enne vokki, mida me oleme rohkem näinud muuseumides oli kasutusel kedervars kedervart, me ilmselt teame kõige paremini muinasjuttude vahendusel, kas oli see okasroosikene, kes kedervarrega kedrata endale sõrme torkas ja nii-öelda siis pikemaks ajaks unne jäi? Tega see kedervars on väga vana ja nutikas riist ja siis ka arvatakse, et nooremal kiviajal ehk siis viiendal või neljandal aastatuhandel enne Kristust on teda tun tud ja ka Eesti siis kedervarred on leitud sealt Tamula asulakohast ja on dateeritud natukene hilisemasse aega, millalgi siis kas kolmas või teine aastatuhat enne Kristust, aga kedervarrel ei olnud jah väga pikka iga määratud, et see 15. kuue teist 10. sajandil tekib talutarre i tegelikult küll varem linnadesse, pigem et Eesti linnadesse 16. sajandil naised saavad endale uudis, mis asi on siis vokk ja maale jõuab vokk pisut hiljem juurde umbes 18. sajandil ja mitmel pool eesti kandis olid siis ka väga tragid ja tublid vokksepad või vokitreialid, kes siis valmistasid naistele selle uue fantastilise kodumasina kasepuust, aga ka saarepuust ja siis seda vokiratast ehkliga sanglepast, aga vokipuud pidid paar-kolm aastat kuivama, et saaks siis tõeliselt hea voki ja no Lõuna-Eestis olid väga hinnatud epivokimeistrid, kes siis naistele neid suurepäraseid, nagu ma ütlesin, kodumasinaid valmistasid. Räägime vanarahva talvistest tubastes töödest ja pisut ka dollastest valgusallikatest stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Trusti ööd hakkasid mardi- või kadripäeva paiku, see oligi see aeg, kus siis sügisel see tubaste tööde periood algas ja kõigepealt ketrasid naised ära takud siis linad ja kõige viimaseks jäid villad, et mõnikord öeldi, et on siin vanarahva tähelepanekud või, või meie esiemade tähelepanekud ütlevad, et kui mardipäevaks ei saanudki etramisega alustada, et siis selleks küünlapäevaks, kui oli tarvis kanged hakata kuduma, siis ei saanud sootukski mitte. Millised olid veel vokiga seotud kombed ja uskumused ja rituaalid võib-olla jah, näiteks kuna tööd oli tarvis palju teha, siis näiteks tüdrukud armastasid korraldada ühiseid ketrusõhtuid, et igaüks võttis oma voki kaasa, noh, umbes nii nagu ma ei pea, meie võtame täna veel läpaka, läheme kuskile suhtlema, nii-öelda tšillima või hängima, et võtsin pakid kaasa ja mindi ühe või teise peresse dramaid koos, seda tööd oleks siis lõbusam teha, siis tulid sinna ka noormehe taati, jutt, tutvuti omavahel, see oli selline võimalus. Ja kindlasti ka natukene võisteldi, et ka selliseid talgud on peetud, kuhu on siis kutsutud osavamad ja nobedamatki praegu siis on omavahel ka nii-öelda võistukedratud ja vaadatud, kuidas see tulemus on. Ja kui töö oli tehtud, siis selle juurde käis ikka väikene tantsimine ja mängimine ja nagu noortesuhtlusele tunnuslik ja kombekohane on, aga muidugi olid ka need päevad, mil tõepoolest kedrata üldse mitte ei tohtinud neljapäeva õhtuti ei peetud sobivaks kedrata. Ja näiteks madisepäeval ei kedratud vastlapäeval ei kedratud vastlapäeva järel päeval tuhkapäeval ei kedratud, Tõnisepäeval ei kedratud väga mitmetel kalendri tähtpäevadel, arvati, et ketramine ei ole mitte hea. Et kui ühel või teisel tähtpäeval Kedatakse, siis see teeb kahju looma õnnele või too muud ebaõnne peresse. Ka näiteks noorel kuul ei kedratud, Villu öeldi, et siis lõngadesse lähevad koid sisse, lõngad hakkavad oma aga samas Linuki trati noorel kuul, et siis saadi niisugused kõvad lõngad, et oli siis see, et kui nüüd keegi tahab jälgida oma tegevust kuufaaside järgi, siis pidage meeles, et villu kedrati vanal kuul linu, aga noorel kuul ja lõime lõngasid tiga samuti noorel kuul. Et kui vana kuu ajal ketrad, et siis ei saa piisavalt sitked niiti. Ja noh, on olnud ka sellised toredad viisakusvormelid. Et kui tuldi peresse, kus naine ketras, siis öeldi talle kirpu rajale ja see, kellele siis edasi öeldi, sellele naisterahvale või tüdrukule pidi vastama täitma tulijale viskasid aga nalja ja, ja loomulikult terane vastavus ja mõistukõne on vana aja inimestel olnud äraütlemata oluline ja see on kindlasti vürtsitanud igapäevast elu ja, ja toonud ka päevadesse sellist sära, sest kes see ikka tahtis olla, suu peale kukkunud, mainisid. Ka heegeldamist kui pisut uuema aja kommet, et milline see heegeldamise ja heegelnõela kasutuselevõtu ajalugu siis Eestimaal ka on. Jah, selle heegeldamisega on sedasi, et väga paljude selliste tekstiilikunstide puhul ega, ega heegeldamise sünnimaa ei ole ka täpselt teada ja ja vägagi vaieldakse, et kuhu ta õieti kuulunud on, et et selliseid vanu näidiseid on leitud ka nendest vanadest kultuuridest Hiinast ikka nii ja arvatakse kogunisti, et heegeldamise, nii-öelda eelkäija on olnud inimsoodemet heegelnõela asemel on see on kasutatud siis konksus sõrme. Aga mis on nüüd? Huvitav on see, et eri piirkondades tõepoolest siis 19. sajandil Nemine heegeldamine saavut kas populaarsuse ja Eestis kõige Heine omanäolisem kant, kus on väga huvitavaid pitse heegeldatud, on Hiiumaa ja Hiiumaa pitsid on kantud ka vaimse kultuuripärandi selle koduleheküljele. Et kui minna näiteks kuulaja tunneb huvi, et ta leiab tegelikult selle kodulehe üsna kergesti üles, seal on võimalik siis ka juba täpsemalt vaadata, missugused need pitsid olid ja neil lähiaastatel on see Hiiumaa 19. sajandi traditsiooniline pitsi heegeldamise kunst nii-öelda taaselustatud. Selliseid vöökirjadega sarnanevaid pitsid on, mis kaunistavad Hiiu naisterahvariideid, iseäranis Pühalepa omi. Ja samuti on väga huvitav ka do värviline pits mille heegeldamine on samuti üks osa seto traditsioonilisest käsitöökunstist ja nii Hiiumaa kui Setumaa pitsi koolitusi ka tänapäeval tehakse ja on samuti välja antud raamatuid, kus seda tehnikat hiidlaste oma kui ka setude oma inimestele tutvustatakse, nobenäpud saaksid siis ka endale midagi toredat heegeldada. Noaga kudumine tema ajalugu on igal juhul pikem Eestimaal kui heegeldamise oma. Nii see tõesti on ja kusagilt on mulle jäänud kõrvu ütlus, et kui te ei tea, mida teie naine teeb, et siis jätke meelde, et kui tema käes on üks ora, siis ta heegeldada, kui tema käes on rohkem Orasid kui üks, siis ta tõenäoliselt koob. Et on, arvatakse ka, et, et kas see silmuskudumine või varastel kudumine millalgi Vahemere maades Lähis-Idas vara keskleiuta, aga just kalmuleidude tekstiilileidude põhjal oletatakse, et siinmail siis Baltimaadel on ka silmkoetehnikat millalgi 13. 15. sajandil juba tuntud, et, et see käib siis ka Eesti territooriumi. Ta ja vanimad sellised tekstiilileiud ongi siis soodest või rabadest kust on siis leitud ka juba silmkoeesemete. Ja seda, et on osatud siis parem- ja pahempidiste silmustega kududa. Et on siis ka üks väga haruldane leid 14.-st sajandist. Seitsmeteistkümnendaks sajandiks oli varastel kudumine oskus nii ülik rahvalike et kogunisti neid silmkoeesemeid viidi Rootsi kuningriiki müüa. Et Lihula lähedalt Matsalu kandist olevat siis Rootsi viidud Pealt 100 silmkoeesemed, mis tähendab, et meie naiste nobedad näpud olid juba nii-öelda väga hääd ka esiemadeaegadel. Ja kui huupel kirjutab ja annab ülevaate siis eestlaste eluolust 18. sajandil siis ta kirjutab sedagi, et tõesti eesti naine oskab väga kaunisti kududa ja tütarlastel oli see kunst selgelt juba umbes 10.-ks eluaastaks. Nii et kõik need esemed, mida valmistati siis kas kirjatud kindad, mustrilised, mitmevärvilised sokid, säärised, mütsid, kampsunid, rätikud, need on olnud siis miski, mis on väga oluline osa meie rahva tuuris ja eriti Virkade kudujantena on sajandite jooksul esile tõstetud just saare naisi. Ja siinkohal mul tuleb silma üks Vormsi saare pilt, kus siis neli viis tüdrukut jalutavad külatänaval ja neil on need vardakotid kaasas ja kogu aeg koos takse. Ja võib-olla see, et naisterahval peavad näpud liikuma paralleelselt suuga. Muidugi on olnud ka mul tunnuslik Lõuna-Eestile, kus inimesed telekat vaadates koovad ja nii mõnelgi naisel on kodus nii palju sokk, kindaid, mida ta ei jõua mitte iialgi ära, ei oma perega sugulaste hulgas laiali jagada, ega ta ei jaksa neid ka ära müüa, aga see tarvidus kududa on ka midagi niisugust, mis ilmselt rahustab, korrastab mõtlemist ja ma ise tean seda enda pealt, et võib olla suhteliselt, et töö juures pingelisemad ajad siis palevõimele kuduma, mida iganes, tähendab, aga peaasi, et ma saaks natukene kududa. Kas neid esemeid kellelgi tarvis on, seda ma alati ei peagi, aga mõtlesin Elisel puhul vardad välja. Tänasel päeval võib juhtuda, et neid esemeid ongi kellelgi tarvis, et alailm on mingid üleskutsed lastele sokke ja kindaid ja viimati lauljatar Siiri Sisask kutsus jälle üles nii et seda asja ilmselt saab täiesti uurida ja, ja mõne hea teogi korda saata. Nüüd jõulude-eelsel ajal Kindel see on sellepärast, et ka see on, see on väärt oskus ja omakootud esemed. Kingitud esemed on alati armsamad ja kallimad ja, ja kuidagi mõnusamad kui need, mis on võib-olla ostetud poest, mis on anonüümsed, mis seal masinal kootud, et nendes pääseda kuduja käte soojust ja tema mõtet ja võib-olla isegi natukene mõtte jõnksude on ka natuke sinna koekirja kootud, et kude ei ole nii ühtlane, aga ta on omasem ja armsam ja soojem. Selline oli tänane saade talvistest tubastes töödest läbi aegade. Stuudios olid Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna uus saade nädala pärast kuulmiseni.