Kirikuelu tere õhtust, täna räägime sellest, mida teha tühjade kirikuhoonetega, kus koguduse elu on soikunud. Esmaspäeval korraldas Kanuti ennistuskoda Niguliste kirikus rahvusvahelise konverentsi, mille pealkiri oli üsnagi. Üleliigne hoone liik. Korraldajad märgivad oma konverentsi kutses, et Eesti ühiskonna demograafilised protsessid ja üha süvenev sekulariseerumine on märkimisväärselt kahandanud maa kirikute kogudusi. Juba aastaid ripub õhus küsimus, mis saab siis, kui viimase, üksildase maa kiriku kogudusse ei kuulu enam ühtegi liiget mis saab siis kirikuhoonetest ja nende varadest? Kas kirikuhooned jäävad üle, millal see juhtub, kas viie, 10 või 20 aasta pärast või juba homme. Kirik seevastu on niisugusest postitusest selgelt häiritud või konverentsil räägiti palju sellest, missuguse ilmalikku kõrval funktsiooni või ka täiesti uue funktsiooni võiks Kriku hoonele anda. Siis see teema on Eestis veel tabu. Aga ilmselt põhjusega, sest teame ju kõik, mis juhtus nõukogude ajal mitmete Eesti kirikutega. Osa muudeti laoruumideks, osa võimlateks ühest sai raamatukogu teisest muuseum-kontserdisaal. Nii et see teema tekitab Eestis vastuolusid juba ajaloolistel põhjustel. Aga tänases saates püüame siiski läheneda konstruktiivselt küsimusele, mis saab tühjenevatest kirikuhoonetest. Ja seda eesmärki kandis ka esmaspäevane konverents Nigulistes, kuhu mindki meelissülda oli kutsutud. Kanuti ennistuskoja eesmärgiks oli algatada diskussiooni ja lähemalt, räägib projektijuht Kaire Tooming. Eestis on tegelikult meil see teema üldse väga vähe kajastamist leidnud tänase päevani, et tegelikult on Euroopas olukord hoopis drastilisem, et kirikuid müüakse kirikutes, on eluruumid, kirikutes on, sobib, kirikutes on diskoteegid, et kõik, mida võimalik välja mõelda, et et Eestis me lihtsalt püüame hetkel natukene tõstatada diskussiooni ja teadvustada seda probleemi, et ka meil on kirikut, mis tegelikult kasutatakse väga vähe, et mis, mis tegelikult võib öelda, et, et osa nendest kirikutest on sisuliselt juba hüljatud, sest neid kasutatakse nii vähe aasta jooksul, et, et peamiselt kasutatakse siis pastoraadist olevat talve kirikud, ma räägin siin maak kogudustest. Et aga samas nende kirikute ülalpidamiskulud on ääretult suured ja pisikesed maakogudused, nad ei jaksa seda teha lihtsalt, et et täna oligi meie eesmärk, siis see kuuleksime, mis toimub Euroopas laiemalt ja kas me saaksime siis mõned rosinad sellest Euroopa kogemusest välja noppida ja, ja vaadata, et, et kas, kas, kas Eestis oleks võimalik natukene rohkem selle teema peale mõelda? Kas meil on ka selles mõttes pilt enam-vähem mees, et kui suur hulk eesti pühakodasid on sellised, mida võiks nagu öelda, et nad on juba kas siis mahajäetud või, või praktiliselt seal enam mitte mingit tegevust toimub? Numbrid, mis on läbi jooksnud, on see, et õigeusu Eesti Apostliku-Õigeusu kirikule on umbes 25 Maret, mis on neil küll kirikuna nimekirjas jätkuvalt, aga, aga ja mõnel neist toimub aktiivne lootetav ülesehitusprotsess. On meil sellist. Aga noh, nüüd on juba varem, et mis on jäänud sõja sõjaväes või siis nõukogude perioodist, et need on sellised pikaajalised paremad juba, et, et nüüd uut varet meile juurde siin viimase paarikümne aastaga tekkinud ei ole. Aga pigem on siis see, et et kirikute kogudused muutuvad järjest järjest väiksemaks. Et kui seal on paarkümmend vanainimest memmekeste aadikest, siis kui neid enam ei ole, et mis siis saab, et, et nad on, aga ometi on ju tegemist meil luteri kirikute puhul, et meil on tegemist väga suurte kultuurile nähtustega, et et jah, loomulikult on ka üks võimalus, et nad jäävadki seisma ja ootama uut aega, aga aga mis seisab üksi siis hoone siis ega ta ei püsi, et loodust tuleb ja võtab üle, et tegelikult on vaja inimest sinna hoone juurde selleks, et see hoone püsikse säiliks, nii et ja kõige parem on loomulikult hoonele see, kui on võimalik siis jätkata seda tegevust, milleks ta on ehitatud, et et kui tuua juurde mõningaid tegevusi kirikusse, mis aitavad, mis loomulikult on sobilikud üks asi, eks ole, selle kiriku enda tegevusega, aga mis aitaksid siis seda seda pikendada, seda, seda perioodi, kui kui kogudus saab oma hoonet kasutada sihtotstarbeliselt, et siis et siis see on see, mida, mille üle me tegelikult nagu tähelepanu peaksime pöörama. Ma mõtlen siin paari nädala tagusele kirikuelu saatele, kus me rääkisime Kose kirikust ja sellest, et Kose kiriku juurde on tehtud muuseum. Et kas see on nüüd ka üks näide just pigem sellest vallast, kus püütakse seda kõrvaltegevust leida. See on suurepärane näide, et see, kus, kus tõesti leitakse selliseid võimalusi ja kui avastas, et oluline on see kirik oleks avatud, et inimesed saaksid sinna sinna kirikusse sisse, näeksid seda aeg-ajalt, et kindlasti ei tohi mõelda seda, et, et, et need, kes nüüd kirikutesse lähevad, et nad oleksid aga väga usklikud. Et tegelikult ka see tavaline inimene, kes Eestis ei ole niivõrd usklikke, kes ei satu kirikusse, teda kirikusse tõmmata, et ta kirikusse tuleksid, selleks on taolised taolised asjad suurepärased. Ja kui palju võib märgata veel luteri kiriku puhul seda, et on üritatud sellele teemale niimoodi siis kiriku sees tähelepanu pöörata ja ja mõeldud, et mida teha, sest nende vanade pühakodadega Ma arvan, et luteri kiriku jaoks on see ka üsnagi uus, vähemalt see paistab välja väljapoole, et, et see on nende jaoks üsnagi uus teema ja ei olnud sellega veel väga palju tegeleda. Et, et nii mõnigi mõnigi õpetaja, kes meil täna siinkohal oli, siis siis ma nägin küll sära silmis, et, et tegelikult on see teema, mis, mis, mis vajab suuremat kajastamist ka luteri kiriku sees. Mis on need head näited Euroopast, kus siis on kirikule püütud leida mingisugust tugifunktsiooni uut eesmärki? Selge on see, et ilmselt ka sellisele mitteusklikele, kuulajale või, või inimesel Eestis ei tundu see väga nagu normaalne, et diskoteeki oleks ühes kirikuhoones. Ja eestlased on väga konservatiivsed, et jaa, Ma arvan, et diskoteeki ja, ja Kõrtsini Eesti ei jõua veel niipea ja ma, ma, ma väga loodan, et ei jõuagi. Aga, aga mis seal sellised tüüpilisemad on, kontserttegevus on, on turism, et kõik need tegelikult ju meil ka toimivad, aga, aga rohkem teadvustada inimestele, et selline asi nagu kirikuturism on tegelikult ju terve eraldi haru, mida Euroopas üha üha laiemalt Villeletakse. Ja ka samas ka tõesti ka mõelda siis selle kohaliku kogukonna peale, kes seal ümber elav, kes, kes käib kirikust mööda listi peale ja, ja ei tunne, et see on nende oma sisse siis ta ju on nende oma, kuigi nad ei ole ka koguduse liikmed, et nende endi esivanemad ja, ja kogu see taust seal ümber, et neid rohkem kiriku juurde tuua. Räägi siin mitte kuidagi kuidagi koguduse liikmeks saamisest, ma räägin seda, et, et tekiks kiriku sõprade see väike ring, kes heidaks pilgu peale, et kuidas kirikul läheb, et kas, kas kõik kivid katusel on oma kohal ja et, et kas kuskilt katus võib olla, sajab sisse või et, et selleks ei pea ju olema koguduse liige hoida, hoida silma peal ja tuua ka oma lapsi kirikute juurde, et noh, et, et miks ei või miks ei või pere kond sõita välja kirikusse. Aga selleks on vaja taaskord, et selleks on vaja teavitustööd teha, et need kirikud on ääretult põnevad kohad kus on võimalik vägagi vägagi meeldivalt aega viita, et üks, üks teema kontsertidega tõesti, aga turism, sest et nagu täna ka välja toodi, et tegelikult on, on kirikud, on on kogu Euroopa suurim galerii muuseum, kus on suurepärased kunstivarad ja mis on nagu käsi suurepärane, see on täiesti tasuta kõigi jaoks vaatamiseks. Kirikud on teinud ju selle ühisprojekti teeliste kirikud, mis siis lühidalt, vähemasti suvisel ajal. Ma ei tea, kas need valdavat osa vähemalt suurt osa eesti pühakodasid suvel lahti hoida, et et selles mõttes on näha, et seda eesmärki tegelikult tahab ka ju saavutada. Kirik. Ja see on suurepärane algatus ja see on see, ma arvan, et Mul on väga hea pinnase, et on järjest rohkem ja rohkem inimesi, kes enese jaoks teadvustavad, et kirikud on, on, on suurepärased, suurepärased hooned, kus on see suurepäraselt varad ja ongi tõesti inimesed juba, kes, kes ka Eestis tegelevad kirikuturismiga, et noh, hetkel ei too sisse, ütleme niimoodi küll kirikutele, aga, aga see on kirikute teadvustamise mõttes on see suurepärane? Kui palju oli teil juttu ka sellest, et mismoodi rahastada ikkagi kirikute renoveerimist ja ja mis tingimused selleks peaksid olema täidetud, et, et ühte hoonet üldse oleks mõtet taastada ja nii edasi? Kõikidest ettekannetest tuli välja, et riigid tõmbuvad, tõmbavad üha enam ja enam oma raha koomale, et riigilt raha saada, muutub järjest järjest raskemaks, et need summad, mida, mida riigid jagavad, on väga-väga väikese ja muutub järjest väiksemaks, et et, et mis tundub olevat, tundub olevat selline, kas treeninud, aga, aga ka järjest enam järjest enam on igasuguseid heade tegevuslikke organisatsioone, MTÜsid, kes siis fondid, kes siis siis tegelevadki, kirikutega otsivad, kirikutele rahastamist, kirjutavad projekte kaasavad inimesi, et selline ka vabatahtlik töö ja selline MTÜde töö, et see tundub olevat kirikute maastikul koopas praegu üha üha laienev trend ja mis on ka, et et tegelikult kirikutele riigi poolt raha andmiseks on, et see on muudetud üsnagi vaevanõudvaks protsessiks, et, et igalt poolt nõutakse seda, et, et sa pead kirjutama oma väikese äriplaani või kiriku kasutamisplaani, et teda ei täideta siis ära, et olgu peale, sa saad katuse parandamiseks raha, aga kuidas on see, et see näiteks, et see kirik, et kuidas teeniksid selle kogukonna huve, et kuidas see natuke teenib tagasi mingisuguseid summasid, kuidas on avatud külastajatele, et, et kogudused, kui nad küsivad raha, et nad peavad ka läbi mõtlema, et kuidas nemad omalt poolt saavad midagi riigile tagasi anda? Mõeldes veel kohalikule kogukonnale, kelle vastutust ma siin ka intervjuus juba oleme maininud, siis oletame, et inimene elabki kusagil külas ja ta näeb seda lagunevat kirikut, et kas, kas tasub võtta see teema üles, ma ei tea kusagil külaseltsi koosolekul või kutsuda kokku just nimelt see ring, kiriku sõpru, kes võib-olla ise ei olegi kiriku liikmed ja üritada midagi ära teha. Jah, absoluutselt absoluutselt, sest et et mis ka läbiv teema, et ülalt alla ei toimu üldiselt mingisuguseid suuri liikumised, et need tegevused jäävad, jäävad kohalikel üldiselt arusaamadest, distantseeruvad ennast, aga kui on, kui tuleb kohalik algatus, siis üldjuhul on, on võimalik ka kohaliku algatusega jõuda, jõuda välja sinnaniga rahastajateni ja leida need võimalused, et põhiasi ongi see ja ma arvan, et Eestis ongi põhiline see, et minema vaja seda, seda kohalikku kogukonda muretseks oma kiriku pärast ja kes oleks aktiivne ja kes tahaks panustada oma kirikusse, kas meil on häid näiteid tuua Eestist? Ja ikka on, et õnneks me ei pea minema välismaale seda seda tegema, et et meil on koguduse ja kogukonna koostöös näiteks näiteks ristikirik, et suurepärane näide, kus Ta on suutnud suutnud leida, leida finants ja on kaasanud ka ümbritseva. Ma nüüd tõesti, et tegelikult on neid veel, et mitte nüüd ja teised ei solvuks, et, et ma ainult ühe nimetasin, aga et, et ministrite esimene, mis mulle pähe kargas Aitäh selle intervjuu eest. Kaire Tooming. Ennistuskoja kanud projektijuht kirikueluga. Esmaspäevasel konverentsil kuuldi niisiis näiteid mitmetest eri riikidest selle kohta, mida on võetud ette tühjaks jäänud kirikutega. Näiteks Inglismaal on loodud mittetulunduslik ühing Chirchesconservation trast mida toetavad nii riik kui ka anglikaani kirik. Lisaks riigi ja kirikurahadele korjavad nad veel annetusi, et teha korda ja võtta kasutusele pühakojad, mis sellele organisatsioonile üle antakse. Tšuitsesconservation trastid tegevdirektor Krisbin Truman räägib, et neil on praegu 344 ilusat ajaloolist kirikut. Ja ühing otsib jätkuvalt võimalusi, kuidas neid avatuna ja kogukonna heaks tegevuses hoida. Reeglina pühakodade omanikeks kirikud ise küsisin, millised on omandisuhted Suurbritannias. Selles mõttes on olukord sama, et suurem osa Inglismaa puhul siis 13000 pühakoda kuulub anglikaani kirikule. Samas igal aastal suletakse neist umbes 25 30 suletud kirikut enamasti müüakse maha või ka lammutatakse. Aga neist kõige olulisemad kirikud antakse üle sellele heategevusorganisatsioonile, et need jääksid rahvale alles. Kantakse üle just need kirikud, kus on mitmeid probleeme. Need on seisnud tühjana juba mõned aastad. Hooned vajavad parandamist ja mõistagi maksab ajalooliste kirikute ülalpidamine palju. Cheutkeskondservation trastile antakse üle igal aastal kaks kolm pühakoda ja anglikaani kirik toetab ka nende ülalpidamist. Küsisin Krisbyntrumanilt, mida nad siis teevad selleks, et hoida mahajäetud kirikuhooneid avatutena. Tihtipeale on tegu ju piirkondadega, kus ka inimesi on vähemaks jäänud. Tööle Jeuzzisconservation trast üle antud kirikutest 80 protsenti on maapiirkondades on ka mõned väiksemad linna kirikud. Esmatähtis on kirikute konserveerimine, katuste parandamine ja seadmine sellisesse olukorda, et inimesed saaksid neid külastada suuremalt jaolt püütaksegi, elavdada turistide huvi nende kirikute vastu. Kui tegemist on kõrvalisemate hoonetega, siis paigaldatakse suunaviitu, et inimesed kirikud üles leiaksid. Kohalike vabatahtlike abiga hoitakse kirikute uksi lahti, sest kui uks on lukus, siis ei tulda ju enam tagasi. Samas kogutakse aga annetusi, pakutakse kirikute kohta külalistele võimalikult palju lisainfot et muuta nõnda hoone elavaks. Kirikute näol on tegemist ka väga oluliste hoonetega kohaliku kogukonna jaoks. Kui tegu oli maha jäetud hoonega, mida kohalikud ei suutnud enam ülal pidada siis pärast renoveerimist püütakse sinna see kogukond siiski tagasi tuua. Julgustatakse vabatahtlike kiriku sõprade ringi, kohalikku kogukonda kasutama seda hoonet taas mitmeteks eri tegevusteks, kaasa arvatud siis jumalateenistuseks aga samuti kontsertideks, kogunemisteks, etenduseks ja kunstinäituseks. Uurisin ka seda, kuidas üldiselt kohalikud elanikud sellesse suhtuvad, kui kirikut kasutatakse ka ilmalikeks üritusteks või muudeks tegevusteks väljagi. Inglismaal on ajalooliselt kasutatud kirikuid ka varem ilmalikeks tegevusteks, näiteks keskajal Viktoriaanlikust ajastust alates küll üha vähem ja vähem. Mõnede inimeste jaoks on see mõnevõrra üllatav. Näiteks Bristolis on kirik, mida kasutatakse tsirkuse treeningkoolina. Aga tegemist oli väga halvas seisus linna kirikuga, mida ei saanud pärast renoveerimist jätta lihtsalt tühjaks. Nüüd on kirikus tsirkusetreeninguks vajalik tehnika, seal käivad noored, aga tegemist on ühtlasi pühitsetud kirikuhoonega, kus toimuvad aeg-ajalt jumalateenistused. Krislin Truman rääkis, et tühjaks jäänud kirikutesse on võimalik sobitada kohast ilmalikku tegevust ja säilitada ühtlasi kiriklikku tegevust. Tihtipeale on just ilmalik tegevus toonud kirikusse tagasi ka palvetavad jumalateenistused. Vesteldes Krisbyntrummaniga nentisin, et kui kirik annab ise oma hooned üle heategevusorganisatsioonile Cheutschesconserveyssentrast siis tõenäoliselt usaldab anglikaani kirik nende tegevust ja valikute kirikuhoonele sobiva täiendava funktsiooni. Suitses konserveerinud trast teeb alati kindlaks, kas kirik jääb rahule. Kirikusse sobivate tegevuste hulk on väga lai, mis ei riivaks kedagi. Inglismaa kirikute saali osas toimusid keskajal ka mängud, tants ja pidu ning kooriruumi hoiti pühana. Aga saali osas peeti koosolekuid, sõlmiti lepinguid, terve külaelu toimus omal ajal kirikusaalis. Viktoriaanlikul ajastul ununenud praktika taasavastamine aitab tuua kiriku juurde uusi inimesi, neid, kes ei ole igapühapäevased kirikuskäijad. Aga neist saavad kirikud, toetajad, kes hoolivad ja aitavad. Nii et võidavad kõik, kaasa arvatud kirikuskäijad, kes pole jäetud suurte kirikuhoonesse üksi. Kirikuelu. Mida arvavad Eesti Luterliku kiriku esindajad sellest, kas ja kuidas võiks kirikuid ka ilmalikeks üritusteks või ettevõtmisteks kasutada. Kui hooned jäävad tühjaks? Nagu ma saate alguses mainisin, siis tegu on vastuolulise teemaga. Esmaspäevasel konverentsil olid luterlased esindatud üsna tagasihoidlikult. Võib-olla ka sellepärast, et see toimus just Nigulistes, kirikuhoones, mida kirik tagasi soovib. Aga mis täidab tänasel päeval ilmaliku ülesannet. Käisin konverentsi järgselt ise Tallinna toomkirikus ja sain jutule luteri kirikukantsleriga. Minu vestluskaaslaseks on Eesti Evangeelse luterliku kiriku kantsler Urmas Viilma. Kui rääkida nendest pühakodadest, mis on jäänud piirkondadesse, mis on vähem asustatud, kus kogudust väga ei ole kus ei ole õpetajat, seda peetakse mõned teenistused aastas. Ma kujutan ette, et see probleem on kiriku jaoks oluline, mida teha nende päevadega, kuidas neid säilitada ja hoida heas korras. See probleem, mida te kirjeldasite on, on täiesti ju olemas. Kui teda vaadata nüüd ainult kiriku probleemina, siis siis mida vahel tahetakse teha? Siis võime me ka ise langeda musta masendusse ja mõelda, et see ongi ainult meie probleem. Kui me vaatame pisut ajaloos tagasi, siis nende kirikute rajamine nendesse piirkondadesse on olnud kogukonna otsus. Ja mida see kogukond omal ajal tähendas, see tähendas enamasti ka mõnda mõnda mõisniku, näiteks, kes eraldas oma metsast näiteks ehitamiseks metsamaterjali või, või karjäärist, toodi kuskilt kivi ja kogukond üheskoos pühendas selle ehitamisele. Nüüd täna, kui me vaatame, kes need funktsioonid üle on võtnud, siis omaaegne eest seisja mõisniku näol on ilmselt täna võiks öelda kohalik omavalitsus. Ja kogukond ei ole mitte ainult üks kogudus, kes on juriidiliselt kantud vastavasse registrisse, vaid vaid see kogukond on endiselt kogu selle omavalitsuse elanikkond. Kui meie, meie selline seadusandlus surub selle probleemi justkui ainult koguduse probleemiks. Aga Ta on ikkagi laiem, kui me vaatame, kuidas omavalitsused samuti on mures sellega, et koolimajad jäävad tühjaks või, või asutused, mis kogukonda teenindavat kolivad ära. Alles hiljuti oli, oli uudis aktuaalses kaameras, et enam ei ole võimalik laupäeval minna panka Saaremaal. Et et me räägime nagu tervest suurest saarest, kus teatud teenus ühel päeval on kadunud või see ei ole enam kättesaadav siis mina näen seda pigem laiema probleemina kui ühe koguduse probleemina. Aga mida teha sellises olukorras? Ma arvan, et see peakski olema sellise kogukonna mõtlemise koht. Kas on kirikule nädala siseselt võimalik anda siiski või säilitada näiteks see funktsioon, mis on kirikufunktsioon olnud läbi ajaloo, ehk siis see, et ta oleks koht, kus palvetada, mis nõndaks tegelikult seda, et oleks avatud ja et oleks siis kaitstud valvatud mitte ainult tuletõrjesignalisatsiooni ka, vaid, vaid oleks seal siis kogukonnas kas või keegi, kes siis selle ust lahti hoiab ja teeliste kirikute projekt iseenesest seda funktsiooni ju ka ka täidab. Kas nüüd oleks mingi muu funktsioon, kas võiks kirikusse teha midagi muud siis enne kui selliseid asju hakata arutama? Peaks vaatama, kui palju on selle muu teenuse tarbijaid, kui me tänapäevast keelt kasutame, kas, kas mingi muu funktsioon kirikuhoones üleüldse toob siis nagu rohkem inimesi, et kui inimesed on lahkunud piirkonnast, siis ei ole tegelikult vahet, mis asutus konkreetses hoones on. Täna me räägime küll pühakodadest, mis, mis on pühakojad, aga ütleme nii, et ajalooliselt on võimalik ja seda ka vanad kirikud teevad pühitseda hoone uuesti välja, kui niimoodi lihtsustatult öelda. Põhimõtteliselt on lõpetada võimalik kiriku hoone kasutamine kirikuna, aga siis tekib küsimus, kelle probleemiks saab selle hoone saatus nüüd edasi, et kui nüüd kogudus näiteks mängime, meil ei ole täna ühtegi sellist situatsiooni veel ja pole ka vajadust. Aga, aga, aga kui me nüüd mõtleme, et nüüd peetakse pidulikult viimane jumalateenistust, kantakse altari pealt välja altaripiibel ja sakramendiriistad ja võetakse maha kirikukell. Suletakse kiriku uks, kellele antakse üle võtmekimp, ehk siis kellele kukub see vastutus nüüd? Väga lihtne on ju likvideerida, aga juriidiliselt üks kogudus, aga ajalooline kirikuhoone jääb sinna keset põldu või metsi endiselt alles ja siis tekibki see küsimus, et kes on nüüd see kogukond kes peaks hoolitsema ajaloolise arhitektuuriväärtuse eest ja, ja kas me saame nii kitsalt ikkagi vaadata, et see nüüd on ühe kirikute ja koguduste registrisse kantud koguduse küsimus ainult või, või on see ikkagi laiem küsimus, samas, kas seda teemat on arutatud kiriku sees, et missuguseid kõrval funktsioone võiks ühele pühakojale veel anda samas et seda, seda koda oleks võimalik kasutada ka siiski jumalateenistuseks? No loomulikult on Euroopas ekstreemseid näiteid, kus tõepoolest ongi kirikuhoone maha müüdud ja, ja see on saanud täiesti teise funktsiooni, olgu see siis tõesti diskoteeki või, või kaubanduskeskus või korterid. Aga aga mõeldes, et missuguseid siis selliseid ka kiriku tegevust toetavaid funktsioone võiks lisada? Ei arutatud ja teatud mõttes tundub see teema olevat küll Euroopa näitel justkui aktuaalne on, aga samas meie näitel selline importidee või, või imporditud toode, sellepärast et kui seoses Niguliste muuseumis toimunud konverentsiga anti ka intervjuu, siis oli juttu, et oli see vist Holland, kus suletakse mituteist 1000 kirikuhoonet aastas. Noh, me alles hiljuti kaardistasime oma hooned, kus peetakse jumalateenistusi terves Eestis luteri kirikus ja saime umbes 300. Ehk siis loomulikult, kui need kirikuhooneid on nii palju, et neid saab tuhandetes sulgeda aastas siis järelikult on kunagi neid ehitatud või rajatud võib-olla tõesti liiga palju. Või, või siis oli raha neid rajada nii palju. Täna meie kirikuhoonete vahelised kaugused on kümnetes kilomeetrites ja kirikute tühjenemine on seotud ikkagi maapiirkonna tühjenemisega, mis tähendab seda, et mistahes muu funktsioon ei anna alternatiivi, sest ega ka diskoteeki või, või restorani või hotelli ei tule ju inimesi, kui, kui seal piirkonnas ei ole üldse. Elu. Küsimusele vastates ütlen, et ei ole arutatud, sest ei ole olnud siiamaani vaja seda teemat arutada. Meil ei ole täna ühtegi kogudust, mis sulgeks oma ukse meil ei ole. Meil ei ole täna kogudusi, mis oleks likvideerinud või likvideerimisel, sellepärast et inimesi ei ole. Et jah, kui me oleme harjunud nägema Tallinna kirikute sadu inimesi ja siis läheme pühapäeval ühte maa kirikusse ja imestame, et seal on 15 inimest, siis me võime küll öelda, et oioi, et seda on väga vähe. Aga kui me läheme sama piirkonna kultuurimajja vaatama, mis, mis toimub mõne kultuuriüritusega, siis me näeme, et ka seal istub seesama 15 inimest, ehk siis inimesed ongi otsa saamas. Ja, ja nõnda ei ole see ainult ainult meie, meie mure, mure on see pigem tõesti selles võtmes, et need on kultuuriväärtused ja nad on pühakojad. Aga täna ikkagi juba ikkagi kasutatakse päris mitmeid kirikuid ka kohaliku elu kultuurikeskustena selles mõttes, et seal korraldatakse kontserte, mis sinna sobivad ja, ja selle koha pealt on küll piiskopliku nõukogu vastava juhendi välja töötanud, kuidas kirikut kasutada ja millisteks sündmusteks võib teda siis kasutada. Et Me oleme reguleerinud küll seda valdkonda ja, ja ma arvan, et seal, kus on võimalik olnud, kus on soovitud noh, näiteks mõnda kontserti, mis on kohane kirikus korraldada, seal see võimalus on ka olnud ja sealse tähenda korraldatud, aga aga ei tea küll, et hirmus pikad järjekorrad oleks kirikute maa kirikute uste taga, et, et kõik tahaksid korraldada midagi, aga vot nüüd ei ole võimalik teha seda, kas küla koosolekut võiks kirikus pidada. Noh, kui me vaatame seda perioodi või seda aega, kui maakirikuid ehitati, siis enamasti veel ei olnud kultuurimaju kirik oligi see kultuur mida siis viljeleti ja eks ka kirik kui kogukonda ühendav hoone on olnud ka ajaloos see koht, kus on, on arutatud kogukonna jaoks olulisi küsimusi. Et noh, mida nüüd külakoosoleku all silmas pidada, et kui kui tegemist on mõne sellise mõtte talgu ka mis puudutab kogukonna elu ja tuleviku, noh, miks miks ka mitte. Aga kui, kui sellest saab poliitkoosolekute kohta, et praegu väga aktuaalne teema siis ilmselt ei ole see kohane koht, et eks peab ikka vaatama, mis on need teemad ja, ja kas nad sobivad selle kiriku ruumidesse ja kas nad puudutavad ka ka kristlikku kogukonda või, või kogudust kui, kui inimeste ühendust ja kas need teemad on seotud selle koguduse või kirikuga või mitte, millised on üldse praegu välja, vaatad, et. Parandada ära maa kirikutel katuseid, võimalikke kahjustusi seintel ära kukuvad krohvi. Mis tuleviku väljavaade praegusel hetkel on, ma arvan, et see väljavaade on, on iga aastaga siiski paranenud, ka Euroopa Liidu erinevatest fondidest saadavad rahad või programmide kaudu tulevad rahad, kus kogudus on olnud aktiivne, siis on küll asetatud tornidesse kirikukell ja pandud neid uuesti helisema või parandatud kiriku katustki või, või kiviaeda. Ehk siis neid võimalusi on täna ka väljaspool kogukonda tuua kirikuhoonele sellist remondiraha. Neid võimalusi just maapiirkonnas on isegi rohkem kui, kui võib-olla linnades. Ja tegelikult meie kirikut, kui me räägime luteri kiriku kontekstis on siiski suhteliselt heas korras, vaatamata sellele, et need kogudused on nii tillukesed. Ja ma arvan, et hoida neid kirikuid mingil tasemel ja kui, kui riik annab siin oma panuse ka pühakodade programmi näol ja kui ka mõni omavalitsus veel lisaks midagi siis seda taset hoida on võimalik. Nüüd on küsimus, et milline on kirikufunktsioon üleüldse või tema eesmärk või ülesanne. Kui me vaatame, vaatame Jeesuse misjonikäsku või, või läheme siis niimoodi juriidika teed ja vaatame, mida meie põhikiri ütleb, siis kiriku ülesanne on ikkagi jumalasõna kuulutamine, sakramentide jagamine ja sellest tulenevalt ka siis hariduse, misjoni, diakooniatöö ja tegemine ja, ja muul viisil koguduste teenimine jumala teenimine. Siis tuleb jälgida väga selgelt, kust kohast läheb see piir, et me kiriku lupjamisest ei tee eesmärki omaette. Kirik on ikkagi Kristuse ihuna märksa enam ja palju rohkem muud kui ainult hoone ja, ja see on üks koht, kus, kus vahel ka tekib, tekib ka kogudustes selliseid pingeid inimeste vahel, kus ettevõtlusest tulnud noh, näiteks koguduse juhatuse või nõukogu liikmed tahavad näha ilusti valgeks, lubjatud kirikut ja korda tehtud pingistiku või, või midagi muud, et kirikuhoone oleks korras ja, ja vaimulik sammas muretseb sellepärast, et inimesi on, on vähe kirikus ja võib-olla piirkonnas pole lapsi või vanadekodus ei toimu jumalateenistusi. Et mõlemad pooled on olulised ja, ja kohad, kus me jumalateenistusi peame, kus me koguneme kogudusena on, on. On väga oluline, et nad oleksid korras, kuid kui me kogu oma ressursi suuname kirikuhoonetesse ja, ja veel see on väga kallis, sellepärast et need hooned on arhitektuurimälestised ja riikliku kaitse all, siis, siis on küll küsimus vahel, kas kogudus ei pane liiga palju rõhku pigem hoone hoidmisele kui kui koguduse sisulisele tööle ja, ja see on nüüd koht, kus riik võiks või ka kohaliku omavalitsus võiks abikätt natukene anda, sest ega me ei küsi kunagi riigilt raha ju oma põhitegevuseks. Me küsimegi ju selleks, et et riik võtaks kaasvastutuse kultuuripärandi või arhitektuurimälestise hoidmise juures, et see oleks kaasvastutus, mitte ainult ühe väikese kogukonna või koguduse vastutus. Aitäh. Eesti Evangeelse luterliku kiriku kantsler Urmas Viilma. Kirikuelu head kuulajad, tänaseks kirikuelu saade lõpetada. Kui teil on mõtteid, kuidas võiks Eestis suletud ustega kirikuid rohkem avada, siis andke sellest teada. E-posti aadress on kirikuelu ät ERKE kiriku no äpp, ERR-i ja Postiaadress, Kreutzwaldi 14, Tallinn, Kreutzwaldi 14, Tallinn. Mina, Meelis Süld, soovin teile head õhtu jätku ja kui jumal tahab, siis kohtume taas tuleval pühapäeval kell 19, null viis. Kõike head.