Keskaeg ja Eesti professor Jüri Kivimäe ja saatejuht Piret Kriivan. Pea vist ikka alustama sellest, et millal siis Eestis algas keskaeg. Tagasi vaadates euroopale võiks haakuvaks momendiks olla siin asjaolu, et keskaja algus ja ka keskaja lõpp on Euroopa erinevates piirkondades loomulikult erinev. Kui perioodiseerimise suureks aluseks on olnud ikkagi läbi erinevate rahvuslike ajalookäsitluste heas mõttes Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal teatavat poliitilise iseloomuga suursündmused siis kahtlemata ühe piirkonna nüüd Euroopas, kui moodsal ajal armastatakse väga kiirelt Euroopas Ida-Euroopa tekitab poliitilise allergiat, sest see hõlmab endas ka Venemaad ja kõike muud siis siin on tegemist muidugi hoopis erineva ajaga. Siin võiks uuesti meelde tuletada Carl Robert Jakobsoni, kes ju esimesena võib-olla eestlastest ja eesti keeles kuulutas, et on olemas kolm ajastut. Ja see on siis kunagine kuldne vabaduse aeg, kuldajastu valguse aeg siis pime aeg, mis kestis tema arusaama järgi, noh, ta oli ju korralikult koolitatud kristlane ses mõttes kestis kuni rahvusliku ärkamise ajani ja see niinimetatud uus aeg, mida ta uueks ajaks nimetanud algas, siis 19. sajandil. Selline käsitlus ju ei ole täna päeval meil ajaloo Eesti ajaloovanema ajaloo mõtestamise aluseks ja, ja need toonid, mis paralleelselt Jakobsoni ka juba ajalooperede seerimisel ka Eesti ajaloo puhul olid käibel pärilised sakslastelt. Tähendab, me ei saa, tahame me seda või ei taha, üks kõikuma, kui palju me selle vastu võitleme. Aga, ja meil on tegemist väga põhimõttelise vastuoluga, et ütleme näiteks akadeemilises diskursuses, kus ajalugu kirjutatakse, on see siiski pärit nõnda saksa pitseriga, Lääne-Euroopa arusaamadest, ajaloo mõtestamisest ja ajalookirjandusest. Seega siis keskaja mõiste kui selline baltisaksa ajalookirjanduses vähemalt 19. sajandi teisel poolel vähemalt juba eksisteeris, nii teda üritati kuigi mitte väga distinktselt, mitte väga selgelt, et just keskaeg algas siis ja lõppes siis, eks Eesti keskaja doteerimisel on On muidugi ka teatavad traditsioonid, kus ta algas kaua aega ikkagi on eksisteerinud arusaam, et selle alguses on olnud muistne vabadusvõitlus. Millise sõnaühendi vastu on viimasel ajal juba kriitiliselt välja astutud, mida sa iseenesest tähendas. Väga. Või ajastut, mis siis eelnes saksa taani vallutusele ja risti usustamise algusele? Me võime otsesõnu välja öelda, tegemist on ristisõjaga. Et see on esiajalugu, seega siis see oli see, mis veel tänase päevani tegelikult lihtsalt niisugust tööjaotust, veelahe arheoloogide ja ajaloolaste vahel, ehkki ta tänapäeval ei ole oluline, ei ole relevantne enam ammu. Arheoloogid on vaadanud muinasajast kaugemale ja ajaloolased on vaadanud ettepoole, õigupoolest alles päris viima. Viimastel aegadel on hakatud rohkem tähelepanu osutama ka sellele, et mis see nõndanimetatud esiaeg endasse sisaldab. Ja nii näiteks me teame, et Eesti ala oli viikingite retkedest mõjutatud väga suurel määral ja ma usun, et et varasemates muinasaega käsitlevates saadetes on, on, on sellest palju juttu olnud kuid lubata kui ka teistsugune vaatepilt tähendab, et kui me vaatame natuke laiemalt, on viikingite aeg viikingite retked. Need üksikud pudemete teadmised, mis meil on, on samamoodi ka ajalukku kuuluvad nüüd traditsiooniliselt on ta jäänud siiski nii, et see kuulub nagu sellesse esiaega. Milline mõiste on ka ju tegelikult saksa keeles natud sporgishiste või, või varaajalugu, kes sihte saksa keelest ja sellel ei ole midagi halvaks panna, aga see on ju tegelikult juba osa keskajast, ehk Euroopa keskaeg oli kestnud juba sajandeid enne, kui siis algaski Eesti keskaeg. Siin on tegemist suure mõistete virvarr ikka. Me peame endale aru andma ka, et Eestit sellisel kujul riikliku ühendusena seal keskaja lävepakul veel ei eksisteerinud. Veel enamgi, ei eksisteerinud. Ühtset eesti rahvast ei eksisteerinud keelt sellisel kujul, mida me tänapäeval nimetame eesti keeleks vaid oli suur hulk erinevaid hõimusid ja kõike muud. Ja see pilt ei ole ka halvaks lähtekohaks või halvustava alatooniga öeldud vaid jumala eest, see on Euroopa keskaeg. Niisiis keskaja algus. Alustame teda siis 1227. aastaga või läheme tagasi selle aastani, täpselt, millal ristisõdijate vallutajate esimene jalg astus niinimetatud geograafilise tänase Eesti territud poodiumile. No mis me sellega peale hakkame? Ma arvan, et, et, et see on, uju, see üleminekupiir. Ja kui vaadata näiteks ka Taani keskaegsed anna alles siis me leiame sealt mõningaid huvitavaid teateid retkedest Eesti alale või eestlaste vastu. Nii et see piir ei ole päris selge, nüüd kui koolis oleks vaja Neid asju lahendada, siis ma tõmbaksin siia ka muidugi mingisuguse niisuguse kirik keset küla põhimõttel kuskil 1200, me võiksime alustada sellega siis Me haagime sinna sisse need varasemad asjad ja alustame siis kuskil nendest vallutustest. Risti usustamisest võib olla ennekõike nii, et see algus on keeruline kooliõpiku tarbeks, et kust siis alustada Eesti keskaega ja mis on Eesti keskaeg tervikuna? Lõpuga on sama keerulised lood. Siin võib jälle natukene naljatlemisi öelda, et ajaloolased on kokku leppinud, et omavahel, et nad on vaiksed ja kirjutamata kokkuleppe sõlminud. Et keskaeg lõpeb Liivimaasõja, aga just nimelt Liivima sõjaga. Et minu isikliku ja sügava arusaamist pidi ei ole meil tegemist mitte liiblastega, vaid meil on tegemist Liivimaaga ja sõda käis Liivimaa pärast ja ma kasutanud mõistet Liivimaa, kuigi võib-olla paljud kolleegid ei ole sellega nõus, ütlevad ah, see Liivi sõda nii hästi juurdunud eesti keeles, et las ta läheb edasi. See kas 1558. aastaga, mis juhtus 1558, kujutame ette, see oli aasta, kui Inglismaalt tuli võimule Elizabeth esimene kiudurite soost valitsejanna. Kui Prantsusmaal praktiliselt olid lõppenud Itaalia sõjad, kus Prantsusmaa ja abordid olid omavahel sõdinud. Nii et kas see nüüd on keskajal õppe, Euroopas ma selles väga sügavalt kahtlen. See on tavapärane arusaam ja kirikureformatsioon ka meile mingiks selgeks vahejooneks keskaja järgneva aja vahel. Sest kirikureformatsioon, esiteks, toimus varem 1500 kahekümnendatel aastatel, sai alguse ja teiseks kiriku reformatsioon ei toonud Eesti alal kaasa või ei nimetame eesti ala, tähendab Eestit seal ajal mitte ei toonud selget lahendust. Kirikuküsimuses tähendab ametlikult küll võime öelda, et Eesti reformeeriti selles mõttes, et luterlik reformatsioon Eestis võitis kuid väga kummalisel moel, sest jäi püsima kõrvuti kaks kirikut, luterlik kirik, protestantlik kirik ja teiselt poolt ka katoliku piiskopkonnad jäid püsima, terve rida kloostreid jäi püsima, kuni, siis selles suunas puhastustules Liivimaasõjas. Kõik need katoliku institutsioonid omamoodi käisid kuni ja lõpetasid oma tegevuse. Hävines selline riiklik süsteem, mis oli läbi keskaja kestnud nüüd seega siis alguses ja lõpus on väga palju vaieldavusi, aga kooliteadmiste jaoks võiksime pidada seda tinglikku piiri 1558 ja no mis siis kuigi jah, Need mehed, kes olid 1558. aasta jaanuaris kuskil Narva all, vaevalt mõtlesid selle peale, et nüüd saab keskaeg otsa. Nüüd varsti 12. mail 1558 langeb Narva linn. Varsti langeb Tartu venelaste kätte ja sellega keskaeg läbi ei, sellised mõtted, need on meie arusaama, et see on nagu meie niisugune mõtteline raamistus, mille me asetame ajaloole, aga ma olen seda võrrelnud mõnikord, et kui ajalugu oma sündmustega on nagu voolav jõgi ja kui meie paneme peale sinna mingisuguse suurte aukudega silla, millest me läbi vaatame sellele veele siis me näeme, vesi voolab edasi. Nii et see oleks nagu üks niisugune tetraamistus on, on, on kummaline, teiselt poolt vaadates, aga, ja mis on Eesti keskaeg? Siin on väga palju erinevaid vaatenurki, võimalikud nüüd hüpakem edasi Carl Robert Jakobsoni juurest näiteks Eesti rahvusliku ajalookirjutuse looja anskruusi ideestiku juurde. Palju kirjutanud ja, ja tuntud oli ju muidugi 19. sajandi rahvusliku liikumise uurijana, aga tal on ka väga huvitav ülevaateteos, mis ilmus 1936. aastal saksa keeles ja vist paar aastat hiljem või aasta hiljem ka prantsuskeelses tõlkes. Eesti ajalugu ülevaade. Olles tugevasti kammitsetud oma arusaamadest, mis tulid rahvusliku ärkamise ajast Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, edasi Villem Reiman ja nende põhjal nägi ta ikkagi Eesti rahva ajaloo seisukohalt, et see kõik on olnud üks suur surutise aeg. Eesti rahvas on olnud kuni ärkamisajani välja rõhutud seisus. Tohutu palju tõendeid räägib sellega, palun majanduslik olukord, sotsiaalne seisund, päris orised talupojad, kuni siis talurahva reformideni välja läks nagu üks suurperiood. Nagu üks võimalus vaadata ja rõhutas, ta nägi, et see on olnud ja nii ta kirjutab otsesõnu, et see eesti oma kultuur on olnud allasurutud ja sealt ei ole midagi head oodata. On see siis tõesti nii? Ants Kruus, kes ise 30.-te lõpul võitles mõista vastu ja leidis, et see on nüüd meil juba ammendatud, seda ei ole vaja enam kasutada mõistet, mis läbib kuskil eestlaste ajalooteadvust tänase päevani 700 aastat. Orja ööd. Mõiste iseenesest on Jakobsonile. Ma ei saa siiamaani aru, miks tal 700 aastat on, tal laenas selle Merkjalil ta märklal kirjutas küll mitte 100 aastat varem Jakobsonist rääkis 600-st aastast ja, ja nii edasi, jätame selle, aga 700 aastat orja ööd on väga huvitav sõnaühend ja minu arusaamist järgi on tänaseni elab. Kuidas see klapib kokku muude ajaloo niisuguste arusaamadega. Ja keskaeg keskajal on ka palju nimesid antud, on keska vaegsolitsetes, akadeemilistes käsitlustes ja arusaamades. Teiselt poolt on teda nimetatud alatihti ja ikka veel ka akadeemilistes raamatutes. Ordu ajaks on kasutatud ka katoliku aega ja kõike muud sellist. Tähendab tegelikult seitsmesajaaastase orja ööga on võimalik sealt minna sügavamale, kus on selle juured, mis tähendab see orja, ma ei hakka arutama selle üle, mis tähendab ori, sest sõna ori pärisorja tähenduses eksisteeris veel 20. sajandi võlgul eestikeelses sõnavaras. Ja siin ei saa seda sugugi mitte segamini ajada antiik Oriosega, see ei ole selline orja mõistes pärisori. Ma ei teagi täpselt, kes selle esimesena sellisele kasutusele võttis vastu 19. sajandi lõpul. Kirjamees Andres Saal kirjutas päris ja prii väga huvitava töö, väikese töö, mida ei ole tähele pandud, kus ta nagu neid mõisteid kasutab nüüd. Keskaeg iseenesest aga on muidugi põhimõtteline ajastu eesti minevikus ja esimene niisugune pool on ju selles, et me tegelikult elame. Keskaja armus tänase päevani. See, et me täna istume koos ja räägime eesti keeles. Et meil on olemas niisugune kultuuriväärtussüsteem või sotsiaalarusaamade võrgustik, mis andis meile täiesti selge arusaama juba 20. sajandi algul ja nüüd hiljuti iseäranis, et me oleme Euroopa Osame, kuulume Euroopasse, on tegelikult pärit keskajast. Ja see ei ole mitte ainult see, et mehed, kes panevad pintsaku selga ja see pintsak on Euroopa stiilis sellisel kujul küll ja pintsakuvarruka küljes on teatavat nööbid, mis tekitab alati hämmastust, et mille jaoks nööbid on, sest see on sügavast Euroopa keskajast pärit komme, mis tänaseni elab meeste pintsakut tale edasi. Sest et kunagi oli keskaegsete rüütlitele selline, kus oli võimalik nööpide külge, kinnas kinnitada. See on rudiment keskajast, mida me tänapäeval ei kasuta keegi nööbi nendele enam kinnast ja kindlale nööbiauke, eks ole tänapäeval sinna. Aga pintsakule on nööbid olemas. See on üks asi, teiseks on see, et me võime küll öelda, et ja, ja, ja harrastada vaikset saksa vaenu ja saksaviha, et kõike on siin Saksast pärit. Mõningate sümbolite juurde, enne kui ma tulen nii-öelda tuuma juurde, päriselt. Me tuleme Tallinna Eesti vabariigi pealinna kokku, vaatame ise ja imetleme ja laseme imetleda turistidel meie rahvussümbolit seal torni, kus lehvib Eesti vabariigi lipp. See on Pika Hermanni torn. Sellest on kujunenud teatavas mõttes niisugune Eesti sümbol postkaardipilt, mida võib igale poole, aga, aga ajaloolased on halvad inimesed. Kiuslikud, kes tahavad kõik ilusa ära rikkuda. Nüüd läheme nüüd natuke sügavamale ja mõtlema, mis see on siis, kust pärineb Pikk Hermann mida ta sümboliseerib? Ja samavõrra me võiksime kõrvale sõnastada, et Pikk Herman sümboliseerib eesti rahva ajalugu sellisel moel, et ta on vallutajate sümbol. Me päris täpselt ei tea Pika Hermanni nii-öelda püstitamise aega aastates, aga kindel on see, et kindluse tornil tekkis ta juba 13. sajandil. Sega siis taani vallutuse ajal. Niisiis ma lähenen hellalt sellele, kes selle küsimusele, et mida oleks tarvis hoolikalt läbi mõelda, mis tähendab 13. sajandi vallutus Eesti ajaloole. Sest see on väga oluline pööre koloniaalajastu keskaegne kolonialism läbimõtlemist ja just selle küsimuse valgele, millest see koosneb, see arusaam, kuidas see kolonism välja nägi, me võime öelda nii, eestlased risti unustati päriselt ja vägivaldselt tule ja mõõgaga epiteete võib leida rohkemgi. Et eestlased sunniti võõra võimu alla nende vabadus, nende iseseisvus läks kaotsi, kõik sobib ja Carl Robert Jakobsoni ideedega, saati siis Hans Kruusi sõnadega 1000-ks 30.-test aastatest. Kuid ikkagi son koloniaalala. Nüüd sellel on üks alalõik sellel kolonialismi ja see on see, kes alistasid vaatamata seda, et 13. mandril olid, olid rootslaste alistus katsed et 1219 saabus sakslaste liitlasena Tallinna lahte Taani kuningas Valdemar oma suure laevastikuga ja alistas kõigepealt Tallinna koha, kus Tallinna kui linna veel sellisel kujul ei olnud. Ja pärast kogu Põhja-Eesti, mis läks siis taanlaste kätte ja, ja mis kandis nime ajaloolist nime Eestimaa. No vaadake, minu sisimas, ajaloolase aastad on õpetanud, ma ei saa eestimaad kasutada tänapäevases härraspruugis, sest see eksisteerib minule kas Põhja-Eesti tähenduses või Eestimaa kubermangu tähenduses. Ja vastuväide on see, et kui lugeda Eesti vabariigi põhiseadust, siis Eesti vabariigi nimi on lühendatult, kui me vabariigiga välja tulnud Eesti ja maakaardi nimi peaks olema eesti ja mitte-eestimaa, aga see on väga sügav isiklik arusaam. Nii siis see oli Eestimaa. Samas toimus võimude jaotamine. Võitlus käis 13. sajandil, ütleme Taani teiselt poolt, ütleme siis kiriku ja kolmandalt poolt ordu vahel. Küsimus on selles, et, et kas need on kõik selgelt lahutatavat komponendid vallutuse ajaloos? Ei, mitte päris sellepärast, et Saksa ordu või algselt mõõgavendade ordu on tegelikult kristlik rüütliordu vaimulik rüütliordu. Ehkki sellest vaimulikkusest või religioossest jäi keskajal lõpuks õige vähe järele. Teiselt poolt võttes piiskopkonnad, mis Eesti keskaega iseloomustavad Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond, iseäranis tähendavad seda, et piiskop oli maavalitseja, selle väikese riigi valitseja, nii ilmaliku vaimulik valitseja, kellele kinnitamine pidi toimuma sugugi mitte kohapeal, vaid kinnitamine toimus siis kas Saksa-Rooma keisri ja teiselt poolt siis vaimuliku ameti kinnitamine toimus paavsti poolt. Sega kõik need annavad juba esimese niisuguse mõttejoone kätte, et, et kuidas me seda keskaega võiksime vaadelda, aga tagasi kolonialismi juurde, mis see siis tähendab puht mentaalselt alistamine. Ühelt poolt risti õhustamine, verine mahatapmine, eesti muistsete maavanemate hävitamine ja ka ütleme jõukamate või siis ülikonna füüsiline likvideerimine, osalt assimileerimine. Ja kõik annab, tõstad niisiis algas seitsmesajaaastane orja. Mis sinna veel seitsmesajaaastase orjaöö iseloomust siis oleks, peaks veel minema, ütleme Me võiksime sündroomist, mis puudutas pikka Hermanit, aga meil on veel teisi, selliseid. Risti unustamine tähendab kirikute ehitamist. Muide, me ei tea päris täpselt ju, kui kaua ehitati kirikult, kuidas ehitati kirikud, kes ehitasid kirikut, missuguse tehnikaga selles mõttes, et kas seisis nii-öelda piitsaga, sakslane seisis kõrval ja ajasest talupojad välja täiesti tume maa. Meil on ainult rahvaluules säilinud legende kirikute ehitamise kohta, aga need legendid ja nende tagasiviimine keskaega on raskendatud. Aga siiski teiselt poolt on ometi see, et me kirjutame ju ladina tähtedega nagu nõukogude ajal. Mõned venelased ütles, et aga te ju kirjutate latinskimi Pupami, eks ole, Võnni metskimi Pukmami. See on üks asi, et me peame lähtuma Lääne-Euroopa kristlik kultuur ja ühiskonnakorraldus. Feodaalühiskonnakorraldus toodi üle sellele maale tugeva saksa pitseri all. Seega siis küsimus ei ole mitte ainult et mitte Eesti ajalugu õpetab, et sakslast tuleb vihata, kuna nemad vallutasid, sest võiks küsida, et kuidas nüüd tänapäeval on väga soojad suhted taanlastega, taanlased ka ometi vallutasid. Rootslastega veelgi soojad suhtlevad olnud ja kauaaegsed, et rootslased ka on osalused, rääkimata venelastest, keda geno ilmselt ikkagi veel kuskil vihatakse. Nii. Pilt on, aga teistsugune, tähendab, meil on tegemist Lääne-Euroopaga. Kui eesti kord liidendati selle Lääne-Euroopa kultuuriareaali kristlikku kultuuriareaali, siis see tähendab ka kõike seda, mis sellega kaasas käis. Tähendab kirjakultuur, kirikute sisseviimine, lääne kopa tööjaotuse toomine siia ja loomulikult seisuslikku ühiskonna sissetoomine. See tähendab kõigepealt kiriklikust seisukohast see, et kohalikke inimesi see koloniaalaeg oma alguses käsitles, kui vastristitud või veel paganad. Mitmed kolleegid, nooremad kolleegid sellest mõistest iseenesest, mis tähendavat Neufüüdid past ristitud ja täheldanud, et üllataval kombel vastristitud või peaaegu pool paganad on eestlased sageli isegi mõnes kirjatükis, mis on 16. sajandi algul ikka veel nüüd teiseks, nii et seal on see siis tähendab kristlaste ja vastu ristitud niisugune jaotus. Nüüd järgmine on siis sotsiaalse hierarhia tegemine, mis tuleb jupa võrdlemisi varakult kasutusele, aga mis läbib tegelikult keskaega ja mida peetakse üheks niisuguseks halvustavaks märgiks, et vaadake, need pagana sakslased, raadio, härim, märgistasid eestlasi, kes olid nende jaoks mitte sakslased alamsaksa keeles juba kasutusel olnud mõiste Undudes Undovitš hilisemas saksa keeles mis on nii naljakas sõna, et kui tänapäeva moodne sakslane tuleb, kellel pole õrna aimu Eesti alustades, küsib Undoycz, mis asja see tähendab, et see kõlab nagu umbrohi ung raudtee. Ja seda ei suudeta mõista, kuid me peame aru saama, et see on vahetegemine seisvuslikus ühiskonnas ja seisuslikku ühiskonna sissetoomine on fakt, selle ülesehitamine nii, et siis Euroopa stiilis ühiskonda ehitati üles selles kolonialismi mõistes. Edasi Eesti keskajale. Me oleme tänu võlgu, et me eksisteerime, et me räägime eesti keelt, oli üks väide, mida ma veidi aega tagasi mainisin tegelikult väga huvitavaks, sest me oleksime võinud ju jagada eestlased siin eestlaste asualal sama saatust, mida jagasid näiteks muinasprantslased kreisis mis saksa stati totaalselt. Üks balti keel muutus juba keskaja lõpuks praktiliselt Rudimendiks, nii et preisi keele sõnastik, mis on olemas, kindlasti on, on puhas, ajalooline, mõista ainult päitsi, keelt elavana enam ei eksisteeri. Eesti keel eksisteerib. Kuidas? Küsimus on? Ulatub tagasi kuskile 12 10.-sse sajandi lõpu või teise poolde. Isegi võiks olla niimoodi, kui Lääne-Saksa aladelt algas, kuulus sakslaste itta tung Ossillung idaasustus trangna ostnud. Millist sõnaühendit on propagandistlik ess kirjatöödes tihti kasutatud Tom tita. Ja see on iseenesest üks huvitav asi, jättes kõrvale täiesti selle propagandistlikud niisuguse sisu, mida on püütud sellele mõistele anda. Meest ju sakslaste liikumisega ida poole kõigepealt Ida-Saksa aladel slaavia, asu Kalade le tungimisega ja sealt edasi kes liikusid paljud talupojad, käsitöölised, kaupmehed, aadlimehed, see on sõna otseses mõttes asustamine. Osalt tühjadele aladele, osal taladele, mis olid mingitel põhjustavalt, kas slaavlaste poolt asustatud, toimus assimileerimine, osa slaavlaste poolt maha jäetud alasid. Ja ma läheksin kaugemale, sest see on väga keeruline ja pikk protsess, see kestis tegelikult mahuka nüüd eestlaste ala alistamine ka sellesse perioodi. Kuid meil on Eesti keskaja puhul tegemist nähtusega, kus saksa talupoeg ei tulnud maad mööda. Ja ei jõudnud eestlaste asualale, mis oleks olnud, hukutab faktor, sest ikkagi rahvastiku üldpilti arvestades kui palju neid oleks võinud olla, võib me oleksime võinud ette kujutada, et hõrenedes, tulles fantaseerides, et, et nende üldarv, kogu aeg hõrenes, nad jõuavad, tulevad läbi leedu, kuhu nad kunagi ei jõudnud, tegelikult ütleme Preisimaa ja Leedu vaheline piir oli see, kuhu saksa talupoeg jõudis. Ja mingil moel oleks jõudnud eestlaste alale. Nüüd kui seda fantaasiat ette kujutada, edasi saksa talupoja üldarv oleks Eesti keskajas olnud võrratult suurem, siis ma usun, et me vist tänapäeval. No ma ei tea, me rääkisime teistsugust eesti keelt või üldse mitte Eestis. Miks nad siia ei jõudnud ja vot see on hea küsimus, seda päris täpselt ei teata, see on kaks põhjust. Esimene on natuke lihtsavõitu seletus mis seisneb järgnevas. Tegelikult seisis neile vastu preisi ja Leedu piiril tollane Leedu briik. Leedu liiklus oli väga kaugele arenenud juba siis Leedu suurvürstiriik kes panid selle piiri ja sealt nad enam kaugemale ei jõudnud. See oli esimene seletus, see ei rahulda täiel määral teile, seletus on see, et kuskil 13. sajandi algul, eriti 13. sajandi keskpaigaks sakslaste edasitung itta lihtsalt pidurdus, mitmetel põhjustel toimusid mitmed klimaatilised sotsiaalsed muutused ja nende see niisugune väljarännuind rauges. Aga ka see ei ole lõpuni seletav vastus. Sest me ei tea seda. Ja ka sakslastel endil on see endiselt arutluse all, et miks, miks see asi siiski niimoodi ära vajus. Nii, ja nüüd tekibki olukord selles, et võib küsida, et aga miks siis saksa kaupmehed ei pannud oma talupoegi laevadele ja ei toonud neid üle. Ja see on ka hea küsimus, aga laevareisi eest pidi maksma ja talupoeg tavaliselt ei maksnud, nii et nähtus, et saksa poegade ümberasustamine või edasitung itta olekski ainult mereteed kaudu näiteks Lübeckis üle Läänemere ja jõudnud kuskile Eesti randadesse, siis sellist asja pole kunagi olnud nii. Tulemus on selles, et keskaegne ühiskond, koloniaalühiskond kujuneb välja väga huvitaval moel. Et meil on tegemist väga õhukese ülakihiga nii-öelda või muulaste sakslaste kihiga mille protsenti on püütud oletada, me täpselt ei tea, rahvastiku rahvaloenduse ju keskajal sellisel kujul ei olnud, äärmisel juhul viis, kuus kuni 10 protsenti maksimum võib-olla, ja ülejäänud rahvas oli niinimetatud mittesakslased. Sega assimileerida nii-öelda sellel tibatillukesel osal ülakihil assimileerida kogu ülejäänud rahvamassi. Ei osutunud võimalikuks. See on üks seletus, miks eestlased jäid püsima, neid ei assimileeritud ja eesti keel ja vana rahvakultuuri nii-öelda terve rida komponente, mis on küll väga suuresti muutunud läbi keskaja on jäänud püsima. See annab väga huvitava eripära sellele keskaegsele kolonialismi läheb. Nii et seda ideed tuleks veel. Või seda küsimust oleks õieti läbi mõelda ja mõtestada palju rohkem, kui, kui me seni oleme seda teinud. Nüüd veel üks küsimus, mis seondub keskaja nii-öelda üldpildi ja algusega. Meie arusaamades on nii, et jah, tuli sakslane, tuli, ordu rüütel alistas, võttis mõõgaga, põletas külad maha, nii kõrval oli nagu viimastel aegadel on leitud eye ordu ja rüütlid olid ikka võib-olla pahad, aga, aga võib-olla katoliku kirik oli hea, et tema ikka ka nagu ei tahtnud ikkagi mõõgaga mõõgaga võita. Muidugi, ma ei saa aru päris selles, sellepärast et, et need need osad Eesti keskajas on, on mõnes mõttes siiski sele nagu ühise ühise nimetajaga ja see on siis see Feuduaalne ülakiht või valitsev ülakiht tervikuna. Teeks suurt vahet siin, et kirik oli ilmtingimata hea ja rüütlid olid pahad. See on esimene asi, aga selle kõrval eksisteerib veel üks kolmas ollus. Ja siin tekib terve rida küsimusi, mida me ka allikate puudusele ei oska seletada. Ja see on kaupmees. Nüüd, enne veel kui algas Eesti ala süstemaatiline vallutamine oli kahtlemata sakslastel palju kontakte ja isegi võib-olla peatuspaiku olnud Eestis, kus nad ajutiselt peatusid, talvitusid ja need olid kaupmehed. Kaupmeeste eesmärk ei olnud mitte nüüd, et nemad oleksid nüüd löönud mesti nii-öelda rüütlitega kirikuga ja need oleks huvitanud Eesti. Ei, neid huvitas midagi muud, neid huvitas Ida-Euroopat turg Eesti taga ja see oli Novgorodi ennekõike nüüd kuskil samal ajal, kui toimub nii-öelda Lübecki taassünd, kui tulevase Hansa Liidu pea ja esiletõus taasasutamine 1000 159160 siis üsna varsti pärast seda loovad nad juba Gotlandi saarele rismisse, rajavad sinna oma esimese hansasaksa kaupmeeste peatuspaiga. Aga nad ei tahtnud, mida teha Läänemerel keskel oleval kaunil saarel, küll, aga mida seal teha, seal on üksikud rootslastest oluline, nagu nad nimetasid kootides talupojad ja, ja kalamehed, eks ole, mida nendega teha. Nende eesmärk oli seal juba peatuspunkt jõuda edasi ja tungida Ida-Euroopasse ja nad jõudsid sinna nii-öelda teiste kaubitsejate jälgedes ja gotlandi kaubitsejate jälgedes jõudsid nad Ida-Euroopasse ehk Novgorodi. Seega nüüd moodustab Eesti jala väga huvitava strateegilise vahepositsiooni ja fantaseerides ja nii-öelda mõelda strateegiliselt. Me võisime ainult oodata seda aega, millal toimub selle Gotlandil oleva peatuspunkti ülekandumine kuskile Eesti alale? Muidugi ma ei tahaks solvata naaberriiki Lätit ja lätlaste küsimus on see kaubanduslik ekspositsioon, mis on üks osa sakslaste itta tungist kindlasti toimusid teiselt poolt karjasuudmesse, nagu me teame, tame Liivimaa niinimetatud avastamine toimus ennekõike Väina jõe suudmesse tänase päeva nimega Daugava jõe suudmesse jõudmisega. Aga teine on siiski liiklus Soome lahte pidi Soome lahe kurku, sealt edasi laeva ja ühendusteid pidi kuni null kraadini välja. Sega asub Eesti strateegiliselt tähtsal positsioonil. Nii. Järelikult me võisime juba ka Gotlandi peatuspaiga Visby peatuspaiga olemasoluga eeldada ka Tallinnat esiletulekut varem või hiljem. Nii et siin me näeme niisuguseid huvide ristumis, nii. Võtame nüüd uuesti tagasi 13. sajandi taani vallutuse. Tore. Ma usun, et paljud ajaloolased, kolleegid, kui ka arheoloogid ühtuvad ühes asjaolus, et me päris täpselt ei tea, kui palju neid pesuehtsaid taanlasi oli, kes asusid siis põhja. Selles, et päris täpselt ei tea, selles olete te alatihti, ma arvan, ühel meelel. Aga nii või teisiti, itaallased võisid jätta siinsete asud 13. Nendel laetud ja rajatud tugipunktidesse linnustesse mingisuguse väikese garnisoni, Taani kuninglike ametnike tulek Taani võimu all olevate või Taani kuningavõimu soodustusel tulnud kirikumeeste tuleks siiamaale. Ja see on kõik tore, aga nende üldarv ei saanud olla väga suur punkt üks teiseks. Taani huvi tollal just nimelt tollal Tallinna kuulsasele Lindanise lahingu aegu olid muidugi palju suuremad, sellepärast nad samal ajal nende huvi oli haarata võim lüübeki üle luua sõna otseses mõttes selline suur ühendus. Ja mis on selle niisugusest kaubanduslik strateegilised huvid seal taga? See arutlus viiks väga kaugele, mööname seda fakti, et seal toimub sellises ühenduses, kusjuures taanlaste liitlastena tuli ka siia sakslasi. Aga siiski ametlikud põhja disti Taani kuningavõimu all Taani aeg. Ja nüüd tekib küsimus, et kes siis on Taani võimuliitlased? Mõõgavendade ordu hilisem saksa ordu ordu ütled, ei toimus maadel tagamine ja pigem vastupidi, ordust sai Taani võimu võistleja rivaal piilitamate vahel, mis jäi ordule ja mis Edanile. Sega taani võimu tegi kõik selleks, et toetada kaupmehi. Ja see on lausa üllatav, näiteks kuidas Taani kuningalt ja kuninganna marketer, kui palju ta andis privileege saksa kaupmeestele Tallinnas. Uskumatu, mitte ainult sellest, et nii tulge, tulge siia ja teda huvitatud, aga milles seisnes Taani kuningavõimu huvi? Huvi seisnes selles, et tugevdada seda Taani positsiooni ja selleks liitlaseks, sa ei ole kaupmees, kes oli huvitatud oma eesõigustest motiveerimisest ja loomulikult sellest, et istudes veebis ja pidada pikka laevaretke silmas kuskile Soome lahe tippu ja sealt edasi Venemaal oli palju lihtsamini leida selline peatuspunkt Tallinnas. Vaadake, siin on veel üks moment, mis ajab minu mõtlemise segamini, et kumb siis oli enne, kas kaupmeeste motiiv ja kaupmeeste kasu nii-öelda jutumärkides mitte vahetu kasu ja tulu. Et nemad olid ju, kes muretsesid laevad? Nemad olid, kes tõid üle ristirüütlid, kes tõid üle palverändurid, kes tõid üle inimesed, kes hakkasid siiamaale asuma. Mitte talupoegi, nad ei toonud üle, et sellise unikaalse skeemiga, mis kahtlemata on veidi noh, niisugune mõttekonstruktsioon, et vaadata üle üksikfaktidest üksiksündmustest leian ma, et Eesti keskaeg kujuneb huvitav vastast erinevatest nihukesest punktidest. Ühtaegu siiski Eestit eraldi ju riiklikult välja kujunenud, kujuneb üldmõistena Liivimaa Eesti ala on seal sees, on ordu valdused, on Taani kuningavõim, kuni siis 14. sajandil ära müüdi Taani valdused, siis on kirikuvaldused ja ei midagi rohkemat. Selline huvitav konföderatsioon nagu harjutu töötlema. Erinevate riikide Ühendus püsib läbi keskaja Eesti ala kuulub Liivimaa koosseisu sellisel kujul ja Liivimaa sellisel kujul on seotud Saksa-Rooma riigiga. Seega see on see euroopalik ühenduslüli. Kahtlemata on avatud ja kõik see, mis oli hea või halb, mis Lääne-Euroopast tuli, oli Eestile avatud, mis tähendab siis keskaeg. Seal võiks tõmmata muidugi teatavad jooned vahele, et kui Euroopa keskaega vapustas must surm, siis Me teame paraku õige vähe, meil on ainult üksikud killukesed kroonikatest ja mõningad andmed sellest, kui suur oli selle mõju siin. Aga fakt jääb faktiks, et must surm ehk suur katkuaeg ka siin oma mõju avaldas ja kui palju me täpselt ei tea, aga Lääne-Euroopas on see väga oluline vahe. Tähendab, see tähendab Lääne-Euroopas tohutute alade tühjaks jäämist. Puustumist. Ja dialektiliselt mõeldes ei ole halba ilma heata, see toob kaasa alloleva elanikkonna näiteks erakordselt suure tungi linnadesse mis toob kaasa käsitööesiletõusu sellel kaudu, käsitöö otsib turgu ja see toob uuesti kaasa kaubanduse. Usu ja olen ma olen natuke ühekülgne ja oma lugemusest mõjustatud, aga ma näeksin siiski ja pistaksin Eesti keskaega veel ühe epiteedi ja nimetaksin seda Hansa keskajaks. Seega siis hansakui kaubandusühendus esialgu küll veel ilma hansaliiduta, mis sünnib alles 1370. 69. 70. aasta paiku sellisel kujul linnade ühendusena sünnib koos Liivimaaga ja nii naljakas, kas ei ole, teeb läbi oma languse oma allakäigu ja lagunemise koos Liivimaa allakäigu ja languse lagunemisega. See tähendab midagi, see tähendab seda, et Eesti asub nüüd selles võtmes Hansa keskaja võtmes ühel suurel transiitteel. Ja see Eesti keskaeg muutub hoopis värvilisemaks, kui me oleme ette kujutanud. See tähendab ka seda, et sellest minu ühekülgses seletuses võib-olla sisaldub. Ma ei aita teist küll seda, et eksisteerib talupojakeskaeg aga ta eksisteerib sellisel kujul, et kõik see, see kombestik, tavad, harjumused, kultuurikommunikatsioon on suurel määral tänu sellele merelisele, ühendusele ja transiitalale. See tähendab, et Eestit läbib üks pidev kaubanduslik tulv ühelt poolt läänest itta idast läände, tähendab kuidas neid võib-olla natuke piltlikult iseloomustada piltlikult seda, et kui me hakkame läänest vaatama siis ja võrdleme näiteks meie kõrgel elujärjel olevate tänaste põhjanaabritega siis Liivimaa keskaeg ja sealhulgas Eesti keskaeg tuleb täiesti enesestmõistetavalt soola. Ja sool on nii enesestmõistetav asi, mida läänest sisse tuuakse. Et eesti vanad toidud Oad ei tunne kunagi selliseid jutumärkides barbaarseid asju nagu ilma soolata, kuivatatud kala või, või rootslaste kuuluštreming hapendatud kala. Mida eestlased, millest eestlased oskan lugu pidada. Ja Rootsi eestlased, kes šistremingu selle hapu hapu räime hapusilgukonservide lahti tegemisel põgenesid Stockholmist maale augustis tavapäraselt, siis Eestis sellist ei ole soolal olemas. Teiseks me võime öelda muidugi, et Eesti tööndus sellisel kujul käsi- tööstus jäi tagasihoidlikuks, aga see on paljudes piirkondades veel samasugune, sest läänest tulvas kogu aeg tohutu suur sissevool. Mida veel, metallid, metallitooted, mitmesugused ja riietusesemed täiesti õige. Paljud uurijad on tuvastanud, et kallid kalevikangad, mis tulevad kas Landreast või Inglismaal või Prantsusmaalt ei olnud muidugi talupoegadele mõeldud täiesti selgelt sest talupojad kasutasid kodumaa kootud villast materjali või siis oma linast lõuendit, mis oli muidugi hinna poolest Tallinna turul või üldse Eesti turul 15. 16. sajandil võrratult odavam kui kui sisseveetud kangad. Aga ikkagi lisaks kogu see informatsioon, kujutame ette, tähendab need sadamalinna Tallinnat, mille kaudu informatsioon läks edasi. Nii. Vastuväide võiks olla, no ja mis siis, see on ainult Tallinn, aga see informatsioon edasijõudnud jõudis sellepärast, et kui kaubad veeti purjetas hooajal kohale siis see tähendas seda, et keegi ei hakanud ometi vankritega soola vedama kohe suvisel ajal edasi ida poole soola näiteks veeti nii kohutavalt palju sisse, sellega oleks võinud terve Eesti jäi soolata aga soolane, mõeldud valdavas enamuses vene turule minekut, kus ei olnud seda soola, see oli suur laiatarbekaup Venemaal ja tööd said siin nii kohalikud väiksed Kipled, kelle hulgas oli palju eestlasi, kuid ka talupojad, kes vedasid soola loomulikult vankritega, suvel ja teisi kaupuga vahid talvel regedega. See seab hoopis teistsuguse pildi. Nüüd pöörame asjad ringi ja vaatame asja ida poolt lääne poole minema. Mis puudutab seda Hansa keskaja iseloomustust veel on, et me oleme kaua aega otsinud, et mida siis Eesti Eesti võiks anda Lääne eurole vabaturule ja tõepoolest sel ajal, kui algas Ida-Euroopast Novgorodi õlut karmist kliimast, nõnda kohevate karusnahkade väljavedu tühjana. Suured karunahad nüüd ei olnud, tohutu mass moodustas pisikestest oravanahkadest, nii et need, kes praegu mõtleksid, kui palju oravaid, lüliti ära Põhja-Venemaal see astuksid vabatahtlikult loomakaitseliitu, täna karusnahka olid Eestist juba Sulme ära lõpetatud, aga ikkagi on üks põhiline artikkel, mis on sonis Divili seon rehes, kuivatatud rukis mis veeti välja ja, ja kujutame nüüd ette niisugust sugugi mitte fantaasiapilti, et läbi ütleme näiteks siin Tammsaare mail halbu ordumõisa ordumehed müüsid selle vilja Tallinna hansakaupmehele, kes Lübecki toimetas selle Amsterdami turule ja sealt edasi Lissaboni. Tekib ainult küsimus, mida Portugalis tehti Järvamaal toodetud viljaga. Et see oli selline artikkel, pisikene näide ainult sellest, tähendab et kuivõrd integreeritud juba tollal oli Eesti majandus tervikuna Lääne-Euroopas ja ta annaks mingisuguse, natuke teistsuguse, võib-olla pildi Eesti keskajale tervikuna. Ja võib-olla võtaks maha ka sellise pingelise mõtlemisega, et, et millal see keskaeg algas ja millal ta lõppes ühelt poolt ja teiselt poolt võiks küsida ikkagi, kas see siis oli ikka tõesti seitsmesajaaastane orja? Eesti lugu rääkis Toronto Ülikooli professor Jüri Kivimäe. Kuidas on siis lugu seitsmesajaaastase orjaööga, hakkame arutama järgmistes saadetes ja nädala pärast tuleb juttu sellest, kuidas võõrad võimud Eesti jalad 13.-le tasandil ära jagasid. Kuulmiseni.