Soe augustipäike paistab väljas täna, 22. augustil ja. Kuna ilm oli ka 10 aastat tagasi, 23. augustil 1987. aastal. Tunne Kelam, kas te mäletate, missuguste mõtete ja tunnetega te 10 aastat tagasi oma päeva alustasite, seda päeva, kui toimus Hirvepargi meeleavaldus. See oli küll huvitav segu või tasakaal ärevusest hirmust, lootusest ja teadmisest, et seekord küll tuleb igasugune hirm ületada ja tulla ja võtta sellest osa ehkki ma joonud organisaatorite hulgas. Sest oli teada, et see ei ole ainult Eesti üritused. Samalaadsed meeleavaldused on kavandatud ka Riias ja Vilniuses ja mitmel pool üle maailma. Ja sellega seoses tekkis nagu mõnevõrra rahulik otsustavus, et minna tuleb. Ja Eesti ei saa ju alt ära hüpata. See on silmapilk, kus taoline meeleavaldus on võimalik. Seega tuleb osa võtta. Kas te uskusite, et kohale tuleb nii palju inimesi? Kas te ei kartnud, et inimestel on sees mingi tõke või barjäär seada ennast otsesesse ohtu? Ja see kartus oli väga-väga tugev ja ma mäletan, kui me paari sõbraga Lähenesime raekoja platsile soli pühapäeva hommik pärast jumalateenistusi, vanalinn oli õige tühi inimestest ja me mõtlesime oma südames, et kui siiski tuleks sadakond inimest ka, see oleks väga hea, arvestades kõiki neid riske ja vastupropagandat. Esimene suur kergendus oli see, et raekoja platsi olnud surustatut pääsu ja, ja teiseks, et niipea, kui kell saab 12, siis kuidagi jumal tänamatest vajus sinna terve hulk inimesi neid kindlasti oli, oli oma paar 1000, mõned on pärast arvanud 5000. Ta ringis neid, kes sammusid mööda Harju tänavat, aga see oli esimene suur üllatus mis andis kindlustunnet. Ja teine oli see, et kui me sammusime mööda Harju tänavat hakkasime tõusma Harju mäele siis kogu see meeldib tunnetus, need sõbralikud inimesed ja loosungid, mis tõsteti esimest korda, ma nägin hulgaliselt täiesti omaalgatuslikke loosungeid, mis muidu nõukogude ajal. Tal oli alati ju miilitsa poolt maha kistud jalge alla trambitud, neid oli seal palju. Kõige ilusam ja suurem oli Eesti, Läti, Leedu iga nimi oma rahvusvärvides. Ma usun, et see oli hea sümbol Balti koostööle mis ju tegelikult oli ka Hirvepargi taga. Ja siis kuidagi julgus, tunne, mis tekkis, et meid on nii palju. Kõik ajavad kõik püüavad nagu õiget ja ilusat asja. Ja kui seni pole keegi sekkunud, siis võib-olla läheb see korda. Hirvepargi meeleavalduse ja MRP-AEG grupi põhiülesanne oli avalikustada Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollid. Kui me võime nüüd öelda, et Hirvepargi tookordne ülesanne on täidetud, mis ülesanne? Hirvepargi kogunemistel nüüd 10 aastat hiljem? Hirvepark on kindlasti jätkanud kogunemist. Et ehk leida ajalooline osa lähiminevikus ja meenutada ka teistele, kes osa ei võtnud, mis siis toimus? Ma usun, et hirvepargile on oma väga selge ja on oluline koht Eesti iseseisvuse vastamisel. See oli ikkagi esimene läbimurre sellest väliselt täiesti masendavalt vägevast müürist Nõukogude impeeriumi müürist, mis seisis meie ees. Ja mille suhtes nagu tavaline mõistus ütles, et see on lootusetu. See, need nõukogude korra asutused, tema vägevus on niisugune, et ole sa kõige, kui tahad ja ajani õiget asja, kui tahad, aga midagi välja ei tule. Ometi hirvepark tõestas, et seal müüril on praod sees. Ja ma usun, kõige olulisem. Võib-olla instinktiivselt, mida organisaatorid tegid, olid asetada sellesse nendesse pragudesse tõelaeng. Ja see oli osutused, soli kõige tüütum ja ühtlasi kõige plahvatusohtlikum materjal selles vale ja vägivallamüüris. Ja kahtlemata Glasgnosti õhkkond andis sellele tõelahingule hapnikku. Ta lahvatas suureks leegiks ja tulemus oli see, et mis on Hirvepargi ajalooline osa. Ta nõudis tõde, nõudis tõde eesti rahva saatuse suhtes, tõde selle kohta, miks me oleme Nõukogude liidus, miks meil on selline ohtlik olukord. Ja siin kuidagi paari aasta jooksul realiseerus ka kujundlikult Too evangeeliumi mõtte nõudke tõde ja tõde teeb teid vabaks. Ei nõutud vabadust, nõuti tõde. Ja kui tõde juba ilmus aasta hiljem selle kohta, mis meiega sündis 39 40 siis ei läinud palju mööda, kui vabadus saabus. Nii et hirvepark, kuri, tõesti läbimurre sellest müürist. Ja tema kindel ajalooline osa on see, et kujundas ta visandas õieti veele, kujundanud aga visandas väga selgesti alternatiivse mudeli ametlikule Nõukogude süsteemi reformimise katsele. See mudel oli õiguslik demokraatlik, rahumeelne, mäletatavasti Hirvepargis pakuti sõnaga oponentidele kompartei esindajatele, kes aga sõna julgenud võtta. Ja eelkõige ta oli iseseisev, iseseisev selles mõttes, et ta nõudis tõe lõpuni väljaselgitamist. Ja teiseks, et oli iseseisev. Ta algatus tuli iseseisva alternatiivse organisatsiooni poolt, mis algul kandis nime MRP-AEG ja sellega tekkis siis esimene tõsiseltvõetav alternatiivnõu kogulikele katsetele süsteemi vee peal hoida, reformida. No kahtlemata. Tänapäeva ülesanne on seda sõnumit ja neid sündmusi käsitleda õiges kooskõlas kõigi kõigi teistega. Võib olla Heiki Ahonen, praegu Vaba Euroopa eesti saadete juht ja tookordne Hirvepargi organisaator väljendas seda Heinz valguliku mõtteavaldusega, et. Pärast hirme keegi pidi rahvarinne või pidi laulev revolutsioon tulema niikuinii. Ja siin on kindlasti oma tõetera, aga fakt on kindlasti ka see, et eesti rahva kuidagi instinktiivne tarkus oli panna erinevad liikumised lõpuks kooskõlas tegutsema ja ammutada neist igast ühest parem. Hirvepark on kuidagi seni varju jäänud ja ma usun, et tema ajaloolise tähtsuse tõdemine ja paikapanek mis peaks olema nüüd ajaloolaste ülesanne on praegu saanud küpseks. Nii nagu teiegi räägite tõest Hirvepargi meeleavalduse puhul, nii ütleb ka kolmapäevases Postimehes riigikogu liige Enn Tarto, et tookord oli Hirveparki kogunenud inimeste poolel tõde ja õigus, sest raha ja võimu juures olid kommunistid. Ütleb samas ka seda, et niisugused kaasajooksikud ja tuulenuusutajad ühinesid rahvuslastega õige kiiresti. Hirvepark nagu lükkas neile uuesti lahti tee võimu juurde ja praeguseks pole rahvuslastele ehk Hirvepargi tookordsetele tegijatele muud jäänud kui jälle ainult tõde ja õigus. Kas te jagate tema mõtteid? Siin on kindlasti oma oma valusat tõeterad sest tõsi on muidugi see, et Eesti taasiseseisvumine sündis rahvusliku kompromissi tulemusena. Ma arvan, see oli ainuke tee ainuvõimalik tee nendes oludes. Ja nagu öeldud, see oli kompromiss. See oli kompromiss olemasoleva süsteemiga. Tema plussid oli rahumeelne, selline lahendus õigel alusel. Tema miinused olid, et senised juhid ja senised ka kurjategijad inimsusevastaste kuritegude sooritad, ülekohtu ja vägivalla toetajaid said täpselt samasugused õigused nagu need, kes olid kannatanud. Ka paljud lahendamata probleemid käärivad, on öeldud. Sotsioloogiliste uurimuste tulemusena. Praegu üks tõsisemaid küsimusi on meil ikkagi kompenseerimata, selline ebaõigluse tunnetus, mis inimestel on küll, aga ma ei ütleks, et sellised kaasajooksikud võtsid need liikumise üle. Fakt on see, et igal pool maailmas edeneva liikumisega liituvad kaasajooksikud karjaristid, kes loodavad sealt mingit kasu saada. Nii on ka sega Eestis olnud, see ei ole midagi ebatavalist minu jaoks. Tähtis on see, et rahvuslik-demokraatlik liikumine Eestis kujunes tõsiseks alternatiiviks Nõukogude süsteemile. Et just selle rahvuslik-demokraatliku liikumise virve pargile järgnes ERSP. Järgnesid muinsuskaitse selts iseseisvat Eesti poliitilised parteid. Järgnes Eesti kongress. Et nende liikumist põhimõtete alusel õnnestus taastada Eesti iseseisvus ja ennistada kodanikkond. Ja et see viis ka Eesti ühiskonna kiirele edasi arengule praegu arman, tuleb mõelda mitte vastandumisele, vaid mõelda sellele, kuidas me saame aidata ka neid, kes on nendes kiiretes muudatustes põhjendamatult kannatanud. Kuidas me suur rohkem tähelepanu saame pöörata neile, kes on jäetud kõrvale, kelle olukord on raske, kuidas me saame oma rahvusliku ühtsuse ja solidaarsustunnet arendada? No ma arvan, ka Hirvepargi ja taasiseseisvumisaastapäeva meenutamine on hea ja vajalik juhus, et anda täit tunnustust neile julgetele, kes tookord seda asja alustasid. Eesti ühiskond, taasiseseisvunud Eesti ei ole seda kaugeltki täiel määral teinud. Ja tunnustades laulva revolutsiooni liidreid, ma arvan, nende kõrval jumal on kindlasti vajalik täieulatuslik tunnustus neile julgetele kes tookord, olles surutud Nõukogude süsteemi poolt ühiskondlikusse getosse isegi kui nad olid formaalsed vabaduses julgesid minna selle müürile vastu oma lihtsa tõe, õigluse, normaalse inimese arusaamadega müürile, mis enamusele tundus ületamatu. Hirvepargikümnendat aastapäeva tähistatakse põhiliselt Tallinnas ja õige mitme sündmusega. Täna reedel kell 12 algas rahvusraamatukogus üks teaduskonverents kõnelgi, sellest palun lähemalt. See on konverents, mis esimest korda taotleb hirv pargialgatuse tõstmist teaduslikule tasandile. Seni on Hirveparki tähistatud rahvakoosolekutega, kuid nüüd on nii palju selgunud tema ajalooline roll, et asi on läinud ka ajaloolaste kätte ja sellel Rahvusraamatukogu printsil, mis on kõigile avatud, nii et ei ole vaja karta sinna tulemist, ei ole vaja mingit kutset ja kõigile kahjuks ei ole osattudega suudetud kutset saada, vaata. See konverents kestab kindlasti oma kolm tundi 12-st kolmeni. Vähemalt sellel konverentsil on kavas Hirveparki tema ajaloolist osa sündmusi analüüsida natuke teadustikumast kandist. Põhiettekandjad on Sulev Vahtre, Tartu Ülikooli professor siis härra valge, samuti ajaloolane. Mart Laar, kes ajaloolasena püüab analüüsida Hirvepargi kajastust tolleaegses eesti meedias Marian kes olles Ameerikas analüüsib Hirvepargi ettevalmistamist ja Ameerika senaatorite kirja Mihhail Gorbatšovile, samuti Hirvepargikajastusi rahvusvahelises pressis Hirvepargist osavõtjate poolt kõneleb Lagle Parek. Nii et on loota, et see konverents lindistatud materjalid, mis lähevad avaldamisele paneb aluse ka nende sündmuste tõsisele objektiivsele teaduslikule uurimusele. Ja laupäeval, 23. võib siis jälle koguneda üheskoos Hirveparki. Ja ja see tseremoonia algab seekord piirivalve puhkpilliorkestri sissejuhatusega. Me ootame sinna eriti noori inimesi, skaute, kõiki, kes seda sündmust tahavad väärikalt tähistada. Ja see tseremoonia lõpeb mälestustahvli avamisega. Ta on rahastanud Tallinna linnavalitsus, mida avab Tallinna linnapea Ivi Eenmaa ja mille pühitseb sisse peapiiskopi asetäitja, praost Andres Põder.