Kaupmeeste hansa kujunemisest, linna tehansaks, Hansa esilinnast, Lüübekist, hansatelje kujunemisest Londonist eurodeni ja Eesti linnade osast Hansas, rääkis Toronto ülikooli õppejõud Jüri Kivimäe nädal tagasi. Täna on juttu hansakaupmeest endast ja sellest, missugune oli eesti mehe roll hansakauplemise protsessis, räägib professor Kivimäe, kuulab Piret Kriivan. Niisiis, mis mees oli hansakaupmees? Hansa kaupmees on see, kes on, on ühe Hanslase kuuluva linnakodanik. Kui sellesse linna tuleb mujalt väljaspool andsat oleva linnakodanik, siis tema automaatselt ei ole Hansa kaupmees kuid aga aktsepteeritakse selles linnas, ta võetakse kodanikkonda, vastu saab samad õigused, mis on selles linnas olevatel hansakaupmeestel, siis ta muidugi võib seda teha selleks üldpõhimõte, sest et konkreetsed juhtumid on erinevad ja igal üksikul juhtumil me ei saagi päris täpselt teada, mismoodi see hansakaupmees kujunes endast, kes veel hansakaupmees oli ta kaupmehe lan oma kindlad oma karjääri etapid. Kõigepealt alustab ju noore mehena ameti õppimist. See tähendab seda, et saksa kaupmeeste pojad saadeti välismaale ametit õppima keeli õppima. Sakslased, noored kaubasellid tulevad näiteks Ida-Euroopas gorodi, aga ka Eestis, muuseas on teated isegi selle kohta, et nad on eesti keelt õppinud. Miks me päris täpselt ei tea, aga faktid, fakt jääb selleks faktiks igal juhul. Või saadeti teisele poolt läände, kus nad õppisid siis inglise keelt või, või muid hollandi keelt. Need olid väga olulised kogu Hansas, kuigi põhiline keelse ametlik keel ja diplomaatiline keel on põhja saksa dialekt, mida tuntakse alamsaksa keele nime all. Ma olen veidi ette rutanud ajalisest järjekorrast, küll aga oleks pidanud mainima varem, et see üleminek kaupmeeste Hansalt linna tahan salaei tähenda lihtsalt mingit administratiivset järgmist astet vaid seda, et kunagistest rändkaubitsejate eest, kes ise kaubitsesid ja vedasid kaupa kaasas endaga laevadel või maitsi olid saanud nüüd paigal püsivad kaupmehed, kes ise enam ei reisinud. Ja selle eest reisisid nende sellid või nad isegi kaupa India lihtsalt laeval ühes sadamas ja võite teises sadamas maha. Kaubaga käis kaasas nii nagu me tänapäeval ütleksime saatekiri ehk kiri ärikiri ja sadamas. Kui laev oli sisse tulnud, siis teate, linnad ei olnud ju nii suured, et, et nüüd on tulnud ja kas on minule kaup olemas, kui kirjad on olemas, siis saab kirjade järgi kauba kätte. Sega oli toimunud põhimõtteline muutus, kaupmees oli paigale jäänud, ta oli, ta oli, ta oli kohapeal tegutsev ja võtame siis tööjaotust arvesse. Kui kauples, reisib, siis ta ei saa ju oma kontorit juhtida või on tal oma hädatarvilised kontori asjad kaasas. Aga kui kaubandus laieneb, siis ta peab lihtsalt kontorit juhtinud, ta peab olema kohapeal istuma oma puldi taga, kirjutas puldi taga võrdlema, käima ringi, oma kaubaladudes, kalkuleerima, kas hinnad on sobivad müügiks või mitte, et ja nii edasi. Nüüd see tähendab muidugi seda, et üksikuid reisijaid ikkagi aga, aga põhimõtteliselt reisisid noored ja noored olid need, kes said selle ametiga. Ja kui nad olid juba jõudnud, siis järgmisesse etappi abiellusid, said maja omanikuks, said oma selles linnas täielikult kodanikuõigused siis ta nagu põhimõtteliselt tal oli ka privileeg pidada ka tegeleda kaugkaubandusega tähendab ennekõike hansakaubandus laias üleeuroopalises plaanis kaugkaubandus lääne ja ida vahel. No me võime rääkida ka põhjadimensiooni kaasatõmbamist, aga täiesti kummaline, majandusliku integratsiooni üks imetlusväärne katse, mis tehti keskajal. Arvestades olukorda, et praeguses Euroopa liidus on majandusliku integratsiooniga palju keerulisemad lood, minu arust nagu ma vaatlejana julgen välja öelda, aga põhimõte on üks hansakaubandusele tänapäevasel kaubandusele ei algtõed algtõed jah, loomulikult ja, ja siin on mõningaid mõningaid sarnasusi kahtlemata olemas, sellepärast et kui prantsuse õunad tulevad Eesti turule, siis eesti õuntel ei ole enam sellele turule nagu palju asja näiteks mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks prantsuse õunad või midagi sarnast. Muidugi, kui nüüd minna kaubanduse juurde sõna otseses mõttes, siis hansakaubanduse. Põhiline niisugune veelahe. Ja see algne põhimõte seisnes selles, et läänes toodetud kaupu valmis kaup, mida tootsid siis käsitöö tsunftid, käsitöökaupu veeti reeglina idaturule ja idas toodi enam-vähem nagu poolfabrikaate meie tänapäevases mõttes või siis toormaterjali liiga üldised võõrsõnad. Konkreetsemalt konkreetsemalt see tähendab seda, et läänest tulvab kaup, mida hansakaupmehed vahendasid itta, seal esikohal peamiselt ütleme, väärtuse järgi arvestades kalliteks diili, tehke ennekõike kallis ka läbillaneri. See on väga naljakas villane riie, mis tuleb Flandriast ja Inglismaalt osalt Põhja-Prantsusmaalt, vähemal määral Saksa linnadest kus seda toodeti ja see on täiesti üllatav Salon ülikallites sortidest alates, kusjuures natukene kummaline tundub aga 100 protsenti, ma ei ole kindel, et näiteks üks nendest šarla aken, mis oli saksa keeles laagen, kui Kalev või, või tekstiil ja saar siis lambavill oli niukene punakat erilist punakat värvi, relvi toodeti seda peamiselt Inglismaal võiga plandrias ja nii naljakas kui see ka ei ole, et see on tõesti andnud oma värvi poolest edasi sünnitanud ilmselt sõnad, millega on kuulsad kuulsale lastehaigusele sallakitele edasi kandunud. Nüüd ülikallite sortidega aga ei olnud, sellel ei olnud Ida-Euroopas mitte alati turgu ja me teame isegi seda, et näiteks need kallid kalevitükid või kõige kallimat kalevit rändasid läbi saksa linnade Inglismaalt läbi saksa linnade, Liivimaale levi Liivimaa linnadest, edasi Novgorod ja Novgorodis edasi kuni ütlemineteks Tatarikaanidele, kuhu, kus venelased siis tatari-mongoli ikke ajal oma andamit maksid näiteks väikeste tükkidena. Ja ettekujutus sellest, et Hansa kaupmees romantiline Kall oli kallites, uhketes rõivastes ei, ta oli oma igapäevases elus täpselt tavaline niisugune tööinimene ja ta ei käinud mitte kõige uhkemalt riides, seepärast et tollal tunti veel pühapäeva ja argipäeva riide vahet, mis tänapäevases maailmas muidugi kipub või on juba peaaegu ära kadunud selle kõrval ka muud, aga nüüd järgmised saalid, nüüd üks erinevus toorainetest on küll see, et Ida-Euroopa vajas soola ja soola, toodi sisse mitmetest paikadest läbi kogusele, hansaajastu. Kõige tuntum on sool prantsuse rannikult, kus seda mereveest siis toodeti. Laaditi seal otse laevadele ja laevastiku ootas seda soola, purjetasid üheskoos prantsuse rannikul tulema ja jõudsid Läänemerre, kus siis ta siit liikus läbi Liivimaa linnade ida roobsesse soola sissevool. Aga need statistilised andmed, mis on tänaseks väljaselgitatud, näitavad, et Eestile ala või kogu Eesti ja Läti ala, kui Vana-Liivimaa elanikkond oleks seda soola suutnud ära tarvitada, järelikult ta pidi minema Venemaale, kus noh, on naljakas see, et tegelikult see soolavajadus oli väga suur. Nüüd miks seda soola vajati, see on täitsa arusaadav, see on mitteköögis pool vaid enamasti see oli kõikvõimalike asjade kala ja liha soolamiseks tarvilik, nii et kui nii hakata võtma, siis eesti rahva traditsioon ja rahvaköök ei tunne kunagi selliseid meile, meie jaoks niuksed väga eriskummalisi. Isegi eemaletõukavad niisuguseid kala säilitamise meetodeid, nagu näiteks Rootsis, kus on kuulus süstremming, eks ole, hapu räime hapusilk, mis tuleb enne eesti keeles öeldakse mädanema lasta ja, ja mille lõhn on üsna eemaletõukav. Teiselt poolt Lüdfisk, ütleme Rootsis ka, mida loetakse delikatessiks, mida selliseid asju Eesti alal ei tunta väga lihtsal põhjusel, sellepärast et sool oli pidevalt olemas. Nende kõrval veel metallikaubad, valmis kaubad, mida sisse toodi ja loomulikult terve rida ääretult erinevaid lääne valmis artikleid, mida Ida-Euroopas vajati, ütleme näiteks paber. Paberiveskeid ju Ida-Euroopas ei olnud järelikult paber, mille peale on meie arhiivides mõlemates arhiivides säilitatud keskaegsed materjalid on pärit kuskilt Prantsusmaalt näiteks prantsuse paberiveskites. Nii et kui, kui seda teada ja, ja mõelda selle peale, siis võtab käed värisema nagu ühe paberi paberkirja kätte võtta, kust see pärit on? Nüüd, kuid teiselt poolt need olid ainult ainult kõige tähtsamad ja kõige suuremad kaubad nüüd idast läände, siis mida vajati nüüd? Siin me peaksime rahvuslikku paatost nagu maha võtma, Eesti ala pakkus kaubandusse tegelikult väga vähe, aga ma naasen selle juurde natukene hiljem. Põhi on peamine oli muidugi selle klassikalisel hansaajal veel 15. sajandi lõpuni olid karusnahad, karusnahad ja teine artikkel maha. Tekib küsimus, et milleks karusnahad Lääne-Euroopas on piisavalt soe, kui me mõtleme seda, et need karusnahad jõuavad, otsiti Itaaliasse, kus nagu talve õieti ei olegi. Aga siin on tegemist ikkagi moekaubaga ja luksuskaubaga. See tähendab, et kui me heidame pilku mingitele 16. sajandi maalidele, kus on 16.-st sajandist on need rohkem juba säilinud, kus on näiteks ka saksa Huanistid siis nad kuni kujutatakse uhketes mantlitest, mis on ääristatud karusnahkset kraed ega, ja, ja kõige sellisega. Ja me peame endale aru andma, et need karusnahad pärinesid Ida-Euroopast, ennekõike Novgorodis, Novgorodi tagamaalt, kus olid külmad talved ja kus karusloomad lipsasid ringi niimoodi ja nad olid külmas on nad eriti hea kvaliteediga. Need nahad, loomakaitsja ja loomakaitseühingute liikmed ei tohiks nüüd järgmist kuulata, sellepärast et siis oleks kole teada, et kõige minevam kaup oli oravanahk ja kui mõelda, et väikseid orav pakesi pidin hülgima tuhandete ja kümnete tuhandete kaupa selleks et lääneeurooplased saaksid neid tarvitada. Nüüd vaha, teine selline asi ja kui me kujutame ette, et kui tänapäeval arutatakse energiaküsimuste üle siis ja me oleme täiesti iseenesestmõistetavalt, et me töötame ja kasutame elektrienergiat, meil on kodus ja kontorites on elektrivalgustus siis keskaegne euroop vajas valgustust ja see tuli küünlavalgus. See tähendab ette kujutada. Vaha läks suurel määral küünalde tootmiseks, kuigi Lääne-Euroopas olid ka rasvaküünlad, aga teatavasti ajavad mind hästi palju tossu, on kehva kvaliteediga, aga vahaküünlad on kõrgem kvaliteet. Nüüd kujutame ette Lääne-Euroopa kogugi kirikukultuuri keskajal mis suurel määral tarbis Ida-Euroopast tulnud vahaküünalde näol. Vaha välja vedamine on suur ja nüüd tuleb küsida, et kus see siis seda vaha kaevandati Novgorodimaal loomulikult on tegemist meevahaga, nii et veeviiakse välja ka mett ja vaha. Need on nagu kaks põhilist artiklit, mis oma väärtuselt oma koguselt kõiki teisi Ida-Euroopa välja veakaupu paritavad. Aga väike Liivima? Kas ta suutis midagi pakkuda käsitöö tooteid? Mitte sellepärast, et hansakaubandus oli nii kõikvõimas käsitöö, lihtsalt ei, käsitöö oli teenindava iseloomuga, oli see Tallinn, oli see Riia, oli see Tartu ainult kohapeal kohaliku teenindusega. Nüüd väljavedamise suurima artikkel on muidugi teravili ehk rukis ja seal rehes kuivatatud rukis, mis teatavasti on ise äraliselt hea ja kvaliteediga tänu sellele, et ta püsib väga kaua toiduviljana teravilja see põhiline häda ongi see, et teda tuleb nii korralikult kuivatada, sest vastasel juhul ta läheb käest ära ja temast ei saa korraliku leivajahu saiast rääkimata. Nisu välja ei veetud teadaolevalt. Küll aga rukis, rukkiväljavedu ja Me võimet kujutada seda rukkiväljaveoskeemi, ütleme et seal kuskil Tammsaare mail Albu mõisas ordumõisamail toodeti siis rukis. See toodi ordumeeste korraldusel saadetise Tallinnasse, Tallinnast liiklusse nokkis edasi Lüübekisse vahepeatusega või otse Amsterdami 16. sajandil Amsterdamist sageli ka veel edasi, kuni Lissaboni küsimus on, mida ma ei tea, millele ma vastust ei tea, mida tehti Lissabonist teatavasti Pürenee poolsaarel, riigid on enamasti saia, sööb, Euroopa mitte musta leiba sööb ja mida tehti rukis seal. Aga igal juhul teada on see, et nad rukkikogused suurel määral Lissaboni jõudsid, samal ajal on teada, et Lissabonist tuleb eriliselt hea ja kvaliteetne valge sool jõudis ka Liivimaa turule ja edasi Vene turule. Nii et kui me nüüd hakkame niimoodi võtma, siis see tell kurat ulatub vähemalt Novgorodis Lissaboni välja kõige parematel aegadel Ida-Euroopaga peale selle muidugi, mis välja veet, mille kohta meil on vähem uurimusi, vähem teateid, Liivimaalt on lina. Lina välja vedamine on küllaltki suur, kuid siin tekivad juba omamoodi küsimused, sellepärast et lina toodeti ja linast riiet toodeti ka Madalmaades. Ja siin juba turul tekivad konfliktid, sellepärast et võrreldes Tallinna lõuend või Tallinna linaaria oli hinna poolest 16. sajandil kindlasti palju-palju odavam kui sisseveetud Hollandil lõuend, aga ta on ka vähemalt või Hollandi linale, aga ta on turul olemas. Nii et niisugune on see kaupade jaotus kõige olulisemal määral, aga tagasi veel kord mäe juurde, see on huvitavam seepärast, et muidu tekib niisugune tunne, et need, kõik need asjad lendavad nagu, nagu õhus kaovad, liiguvad müstilisel kombel edasi-tagasi, nii lihtsalt need asjad muidugi ei käinud, kaupmees oli paigale jäänud, tegi oma igapäevast tööd. Ja kaupmehe elu ühe aasta jooksul oli kindlasti allutatud teatavatele rütmidele. Kui me võtame siin Eesti kaupmehed, siis Eesti linnades ennekõike Tartus ja Tallinnas oli nende kõige kibedamad tööajad kooli kevadel kuni ütleme suve lõpuni ja kuskil reedee ajal, kui lumi oli maas sõltuvalt ilmastikust, siis oletame kuskil jõulueelsest ajast kuni veebruari lõpuni. Need olid kaks väga kiiret aega, miks? Kõigepealt võtame suvise aja, suvine aeg sõltub sellest, et kujutame ette, plandriast hakkasid tulema laevastik, kes oli juba soola laadungis valmis ja ootasid Läänemerel jää taga. Faktid on, see on tuvastatud allikatest, ootavad seal üheskoos, sest üksikult laevad tavaliselt teise elanud nad ootasid, kuni jää ära läheb, et nad saaksid libime sadamatesse sisse purjetada. Niisiis algas kaupade mahalaadimine ja olid juba spetsialiseerunud laeva kaptenit, Keprit, kes nende laevadega suurte hansalaevadega kogedega mõnikord ka 16. sajandil veel suuremad laevad olid juba Hamburgi laevad kui koge tavaline hansakoge. Enam ju ei saanud, jõgesid pidi üles purjetada, Nad tulid selles suures kaubalastist siis Liivimaa sadamatesse võeti kaup maha ja võeti teine kaup pandi peale. Nüüd siin tekib üks väga huvitav puht majandusteoreetiline küsimus. Et kas kõik oli nii täpselt välja arvestatud, et teate täpselt, et ahaa, oli kokku lepitud, väärtus on, selline, kogused on, sellises laev on laev ja tõesti on, hakkab aja jooksul välja tulema teateid, kus laevad tulevad näiteks ballastis Tallinna balla. Mis on ballast ballast on tavaliselt, kas liiv võis kivid või kruusaga segu liiv ja kuskil Naissaare all lükati ballast välja, sest see hoidis laeva ju sõidu, kindla või merekindla ja järelikult oli kasulikum vedada seda kaupa välja või või mingil põhjusel Lääne-Euroopast ei olnud kaupa tuua kummalisi asju, tuleb ette, millel ei ole lõplikku seletust, et kaubavahetust kuidagi mingil moel tasakaalustada, balansseerida nüüd kauba väljavedamine või kauba pealelaadimine võis võtta kuni kaks nädalat aega maha ja pealelaadimine toidu tagavarade võtmine laeva meeskonnale läks tagasi kujutameta Tallinnast Lüübekisse. Kõige parema purjetamishooajal mindi nädalaga. Ja see tähendas seda, et, et kaup oli juba umbes nädala pärast Saksamaal. Ja kipper võis uuesti tagasi tulla, nii et paremal juhul kaks-kolm korda käisid edasi-tagasi Saksamaa ja, ja Liivimaa sadamate vahet. Nüüd kõige selle kõrval tuleb mõelda, et see on üks suur Saksamaamajanduslik, ettevõtlus kõige paremas mõttes investeeriti raha välja, kujunesid omaette juba kaupmeeste nii-öelda oma niisugune ärioskused. Kappes ei olnud üksinda reeglina, vaid moodustati äriühinguid, mis on kuskil hilisema kaubakompanii eelkäija. Siin tehakse vahet, äriühingud olid sageli lähisugulaste vahel võeti kolmas partner ja et mitte jääda üldsõnaliseks. Ma toon niisuguse näite. Mida ma olen ise lähemalt uurinud. Kunagi 16. sajandil oli Tallinnas ja Tartus perekond, millel oli väga omapärane saksa nimi, füüreri Jeger või hooneri heeger, mis tegelikult ei midagi muud, kui see on siis kanakütt eesti keelde tõlkida. See sai alguse mehest, kes tuli Lüübekest Tartu 15. sajandi lõpul, abiellus seal ja siis tema pojad pudenesid laiali ja nii kujunes kahe poja vahel. Üks nendest oli Jürgen, kes oli Tallinnas ja Hans, kes või Johannes, kes jäi Tartu vahel niisugune omamoodi partnerlus. Ja kolmandaks meheks valisid nad Lübecki kaupmehe, kes pärast lõpuks osutus siiski suliks või ometi spekulandiks. Nii et moodustas niisugune Kolmnurkne kaubandusühing selle juures nad olid Nalgu osaühing, nad panid oma rahad sisse ja pidid lõppkokkuvõttes arveldama, et kui palju on tulu sellest kuigi ja kaugused ja, ja sellega, et rahad laekusid väga hilja ja, ja erineval moel ja erinevas vääringus oli see, see tasaarveldamine ja kasumi välja arvestamine väga-väga raske. Mis tegelikult ühelt poolt väga hea olnud, et see nii oli neil, et nad muidugi nad ei saanud kunagi selgusele, päris täpsele selgusele, kui suur on nende tulu. Tänu sellele me üldse teame neist midagi, sellepärast kui kaupmees suri, siis jäi pooleli, sageli naine võttis äri üle, püüdis jätkata, aga igatahes siis tulid võlausaldajad üldse taga. Teate, Mul on siin mingid rahad saada veel, ma andsin need kaubad ja siis tekkisid kohtuprotsessid ja kohtuprotsesside materjalid kasvatasid tohutu hulga arhiivimaterjali, mis tänaseni Tallinna Linnaarhiivis on säilinud. Ja see on imeline asi, kui palju seda materjali on, seda ka 10 inimeseline uurimisrühm ei jõuaks seda läbi uurida nelja-viie aastaga, see on väga-väga suur, tohutu suur materjal, niisiis sellisel kujul äriühingule olid veel omad agendid, faktorid, kes olid väljaspool linnades siis väiksemates kohtades saadeti võib-olla üle Euroopa. Hone reeglite ja Gert van den Brooke äriühingule olid agendid tantsigis Amsterdamis, Lissabonis, Antwerpeni, siis Narvas, nii palju, kui on teada Kölnis ja võib-olla mujalgi veel. Nii et see on suur omamoodi võrgustik, äriühing, äriühing pidas, iga kauples, pidas oma oma raamatupidamist, kusjuures raamatupidamine oli, oli täiesti hädatarvilik, see tähendab, et kaupmees pidi olema oskama rehkendada, oskama kirjutada ja ta pidas kirjavahetust. Kirjavahetuse pidamine on mõningate äriühingute puhul niisama sage, kui tänapäeval mõned inimesed emaile saadavad. Tähendab, igal teisel päeval saadeti kiri teele või kirjutati kiri valmis ootamaks, näiteks Lübeckis. Partner siis ootas, kuni laev sisse tuleb, millega on võimalik kirja ära saata, läks korraga viis kirja teele. Nüüd selle kõige kõrval võiks küsida, et nad, aga, aga, aga miskit on ikka puudu, selles suures osas veel on puudu see, et ega siis ainuüksi kaupmehest ei sõltu, see kaup ei lenda õhus aasia muinasjutus, et minu tahtel lihtsalt lendab, vaid selleks on olemas suur transporditeenistus. Ja nüüd, kui kui laevad tulid suvel sisse, siis see tähendas seda, et, et nüüd startisid need võimalused, et nüüd oli tarvis, mõni kaob, saadad Riiast või Tallinnast otse edasi, Tartu. Mis on võimalused maad mööda Tallinnas Tartu suvel, kallis lõbu oli ka neid, kes siis vankrite ja kärudega need kaupu hakkasid edasi vedama. Lihtsamal muidugi vedada väikeste laevadega Žuutadega saksa keeles, eesti keeles on kasutusel murdeline sõna kuut kuud, Kuuda, mitte mitte kogukud kuudivaid kuud, Kuuda. Väikeste laevadega saadeti need edasi Narva näiteks nende kipreid olid sageli mitte sakslased, vaid hoopis eestlased. Tehniliselt päris head rahale, järelikult pidid vabad mehed olema. On suvel üksikuid voorimehi, aga voorimeeste suure aeg saabub siis, kui on, on talvel, kui vägedega veetis kaup laiali, mis oli purjetus hooajal sisse veetud sadamatesse. Niisiis värbavad kaupmehed endale talupoegadest voorimehed, järelikult peab arvama seda, et talvel külmal ajal ja lumeajal oli, oli talupoegadel vähem tegevust ja, ja et seda salliti, et see oli võimalik. Ja siis hakkame ette kujutama nüüd fantaasia pilti, kujutleme Tallinna väravaid ja kui tulevad rägedevoorid, kusjuures paistab isegi niimoodi, et mitte igal reel ei olnud meest, vaid hobused muidugi olid, aga pandi neli või viis hobust. Ja brigaadijuht oli siis kui niimoodi öelda brigaad on halb sõna, sest see lõhnab nagu verise jõugu järele. Et nii töötasid voorimehe trühmiti. Voorimeeste teenistus oli väga hea, vähe sellest, et nad said oma teenistuse sageli põhimõttel pooleks, tähendab kõigepealt, kui nad võtsid kauba peale, said nad oma vooritasu esimese poole ja kui nad kauba kohale viisid, tartus anti, teine pool maksti rahas, aga mitte ainult maksti. Natuuras maksti näiteks soolas, mille kohta esineb juba 16. sajandil eestikeelne sõna kaupmeeste arveraamatutes palka soola tähendab palgasool. Ja nüüd ongi ots käes, selles mõttes, et Eesti talumeestele ei olnud kunagi ilmselt soolast puuduses, soola oli väga palju. Selline oli see, see mehhanism, mis, mis toimis ja, ja ma julgeksin öelda, et lisaks voorimeestele lisaks kipritele tuleks veel muidugi vedajad ja ja vaatide lahtid ja vaatide kinnilööjad ja lihtsad töömehed ja, ja kes kõik olid kaasatud sellesse suurde hansakaubandus. Nüüd see hansakaubanduse olukord ühelt poolt on, teil seal on veel kõrvalharud, me räägime sellest, mis praegu ütleme teljel Lissabon, kuni Novgorod toimis Amsterdam, Antherpen kuni Novgorod. Aga teiselt poolt eksisteerib veel kohalik kaubandus, sellepärast et kui linnakaupmees sai sellist kaupa, siis olid kõik võimukandjad, vaimulikud mõisnikud, aadlimeestest, mõisnikud, ordu käsklikud, kõik vajasid midagi, mida alates kirjutamispaberist ja lõpetades sibulaseemnega. Vigala üks Küllid näiteks tellisid tõpra ravimise rohtusid suhkrut kommisõna otseses mõttes kommid, vürtsid, kõikvõimalikud vürtsid, mis seal seal kohutab kirevus kõikvõimalikke kaupu, mis tuleb niimoodi sisse, kuni muidugi selleni välja, et Jürgen hooneljeeger ühe ordu käsniku palvel tellis talle friisimalt kaks täku, mis toodi laevaga ära ja Kaup oli ilmselt väga hea midagi teha, aga selle kõrval on aga veel linna kaupmeestel mitte kõigil kaugkaubitsejad tal, kes suurte hansakaupade kaubandusega tegelesid, aga, aga osa neist miskipärast olid väga huvitatud ka kohalikust kaubanduskaubandusest mitte enam, ütleme mõisnikega või vaimulikega või teiste väikelinnade saksa kodanikega vaid ka talupoegadega. Need nimetati kaupmehe sõpradeks, seal ka kirjutatud saksa keeles välja. Sopper, Miinsopersin, Soome tähendab minu sõber ja tema sõber. Igal kaupmehel olid oma sõbrad, mis tähendas seda, et need, kui need sõbrad, talupojad linna tulid, siis nad said peatust Me hoovis ja tegite aga head äritehingut või vastupidi. Kui kaupmees läks oma selliga maale, siis peatus ta seal talus. Hea küsimus muidugi tekib, et huvitav, mis keeles vestlesid. Ja see on väga tõsine küsimus, sest tõenäoliselt on asi selles, et, et eestlased suutsid nii palju ennast saksa keeles selgeks teha, kas ka üksikute sõnade peal või vastupidi, et sakslased siiski nii piisavalt palju oskasid kohalikku keelt, sest nende üldarv oli väiksem. Ja lõpetame selle võib-olla niimoodi, et Tallinnas oli see perede hulk, kes sellise kaubandusega tegelased võib-olla maksimum 160 perekonda. Nüüd muidugi selline idüll, hansakaubandusest ei olnud kaugeltki mitte idüll, sellepärast et normaalset kaubavahetust ida ja Lääne-Euroopa vahel häirisid väga paljud tegurid. Kõigepealt sõjad. Kui ikka puhkes sõda Venemaa ja Liivimaa vahel, siis katkes ka kaubandus, muidugi, samal ajal tekkis olukord kohe-kohe, oli võimalik kuskil vaikselt, eks ole, spekuleerida hindu kõrgele ajada ikkagi kaupetasime, jätkus mõlemalt poolt olid need huvid. Teiseks kaubavahetus soikus siis, kui olid suured katkuepideemiad. Kolmandaks võis juhtuda tülisid, kus, kus näiteks mingitel põhjustel keelati kauba väljasaatmine. Neljandaks võisid olla mereröövlid, kes maiustasid neid suuri kaubalaevastiku mida üldiselt kaubalaevastikule kala tungal vähe, üksikutele laevadele aga piisavalt palju. Või lihtsalt oli tormine, ilmis laevastiku segi, peksis ja tekitas laevahukku. Kõiki neid näiteid on läbi, keskaja, on teada. Kuid ennekõike muidugi on need sõjalised ja poliitilised tegurid aja jooksul siiski Euroopas ju tugevnesid suured kuningriigid rahvuslikult muna asjad ja, ja nad hakkasid suruma ahelsaale peale oma tahtmist ja oma soove oli see näiteks Inglismaaga niimoodi Põhjamaadega võib-olla vähem, aga just eriti Inglismaalt. Juduritud dünastia esiletõusuga algasid suured pahandused ja probleemid, kuidas üldse hansakaubandus säilitada, Inglismaal? Samamoodi muidugi Ida-Euroopas oli just Vene maade kogumisega Moskva ümber. Moskva suurvürstiriigi väljakujunemine tähendas juba põhimõttelist ohtu kuigi tülid olid tekkinud ka hansalinnade endi vahel. Novgorodi hansakontorijuhtimine oli juba 15. sajandil läinud levima linnade kätte ja ütleme näiteks 1538. aastal, kui konkurents muutus väga tugevaks ja vene kaupmehed hakkasid liivimaa linnadesse jõudma. Üks vähetuntud lehekülg näiteks ka Tallinna ajaloost, kus kaupmehi, Ivangorodi-ist ja Novgorodis tuli väga palju siia. Tähendas see seda, et tegelikult Tallinn kuulutas välja põhimõte koos teiste Liivimaa juhtivate linnadega, ET külalistekaubandus ei ole lubatud, see tähendab, et ka Lübeck kuulutati külaliste kaubandus, tähendab külaline ei tohi külalisega kaubelda, põhimõte on väga lihtne. Kui tuleb, ütleme, Tallinna tuleb kaupmees, dance kest ja Danskist ja teiselt poolt tuleb Novgorodis omavahel ajavad oma autor siis küsimus, milline on Tallinna kaupmehe või Tallinna linna sissetulek. Väga tüüpiline nagu tänapäeval. No kui võõras firma müüb kaupa turistidele Tallinnas, siis küsima seda, et mis saab Tallinna linn selle pealt? No tänapäeval muidugi oskab saada, aga tookord oli see põhimõte, sest vastasel juhul oleks Tallinna kodanikele olnud näpud põhjas. See tähendab, et põivata ei tohtinud. Tallinna pool tähendab külaline külalisega kaubelda. Nüüd kuulutati Hansa Liidu juhtiv linn ja selle kaupmehed kuulutati ka külalisteks, mis tekitas väga väga suuri arusaamatusi, tülisid ja pahandusi. Teiseks muidugi üha rohkem hakati otsima võimalust, et kas sakslast tülikas Tallinnast näiteks mööda purjetada ja sõita otse Narva Narva, vaatamata taotlustele vaatamata strateegilisele tähtsusele oli alati nagu Tallinnas selja taga vastu Vene piiri üks tülikas tülikas tegelane, kelleta läbi ei saanud ja kelle arengut Tallinn siiski oskuslikult suutis sajandeid pidurdada. See tähendab, et Tallinn-Narva ei saanud hansalinna õigusi mitte kunagi kuigi seda esineb üksikud ka kirjanduses, aga see ei vasta tõele. Ja see oli üks suur epopöa pikk-pikk sajandit kestnud lahing. Nüüd aga olulised muutused algavad muidugi kuskil seal 15. sajandi lõpul 16. sajandi algul ja kõigepealt sellega, et Moskva suurvürst laseb kin sulgeda Novgorodi handa hansakontori. Bergeni hansakontor ei olnud eriliselt suure olulise tähendusega. Prüge oli juba põhimõtteliselt kaotanud oma suure turule tähtsuse ja 16. sajandi esimesel poolel viidi hansakontor küll üle Antherpenis. Aga ta ei saanud sellist hoogu sisse ja nagu mainis seal Inglismaal olite ära soovi, saatus oli ka küsimärgi all, kuni lõpuks alles Elizabeth, esimene siis selle 16. sajandi lõpul lõplikult ja ilma mingite tingimusteta. Ta sulges, Hansa oli juba hakanud alla käima ja tegelikult idaturu kaotus ja Liivimaa sõda, see tähendab venelaste sissetung Liivimaale ja teiste riikide ja siis puhkes laiaulatuslik sõda levima pärandi jagamise ümber tähendas ka seda, et idaturg läks kaotsi. Nii et see tähendab ühelt poolt ka hansatõusu ühelt poolt selle suure kolonisatsiooni buumiga itta tungiga kaupmehe ekspositsiooniga ja teiselt poolt langusega, nüüd küsime tänapäeval seda, et mis on siis andustel järel? On midagi järel? See on ka hea küsimus selles mõttes, et et midagi on ja tummad tunnistajad pärast, et see vähemalt Liivimaa linnade vana keskaegne ehitussubstants nii palju, kui teda on järel ja Tallinna puhul eriti hästi on muidugi hansaajast pärit. Võime küsida seda, et kas see on siis niisugune linna autonoomia või linna nii-öelda teadlik investeering ja, ja Tallinna linn ja Tallinna raad investeerisid väga palju linnamüüri ehitamisse. Aga sõdu ei peetud peaaegu kunagi nii suuri, et seda linnamüüri oleks tarvis olnud või noh, välja arvatud kuni 16. keskpaigani samamoodi tulirelvadesse ei olnud sõduva laevastikuga praktiliselt ei tekkinud üksikud laevad, küll olid Tallinna linnal sellepärast, et päris laevadega asi ära nüüd. Samas on kunstiteosed see ühendus, keelelised laenud, tuhanded ja tuhanded kellased laenud, mis tulevad hansakaubanduse ajast eesti keelde on jäänud püsima väga palju oskussõnu, käsitööliste oskussõnad ja kaubandusega seotud purjetamisega seotud oskussõnad on ikkagi laensõnad eesti keeles. Midagi ei ole parata. Nii et see pärand hansapärand Eestis, eesti kultuuris, Eesti traditsioonis on ikka väga suur, me ei oska seda ainult näha või me võtame seda nii iseenesestmõistetavalt, et me peame seda omaks. Teiselt poolt muidugi organiga aktiivsed momendid ja sedasama saksa kaupmehe võimutsemine, kaugkaubandusturu külastamine kõikvõimalike kaupadega tähendas seda, et kohalik käsitöö ja kohalik tootmine oli sellega pidurdatud ja kõik sõltus lihtsalt sisseveost. Kui sissevedu pidi katkes, siis oli häda käes. Nii et me näeme ühelt poolt need positiivseid momente ja teiselt poolt ka pidurdavaid külge, sest et ajaloo dialektika ütleb, et ei ole kunagi absoluutselt head. Selles mõttes on hansavõimuaeg ja Hansa keskaega üks väga huvitav fenomen, mis tegelikult jätab väga tugeva varjutuse Eesti keskajale kogu Liivimaa keskajal. Ta on niivõrd ere ja ta erineb sellest hilisemast ajalooperioodist Rootsi ajast hilisemast vene ajast väga lihtsal põhjusel. Sellega, kui hansalinnad kaotasid oma võimu, hansakaubandus käis, langes, tähendas see seda, et linnaline substants, linnad kui sellised kaotasid selle juhtiva rolli, mis neil oli olnud läbi keskaja selle asemel tõuseb esile, nüüd tuleb nüüd aadlivõimuperiood ja võõrvõimude periood nii-öelda koos aadlivõimuga. Selles mõttes erineb see keskaeg nagu järgnevast ajaperioodist väga olulisel määral ta kuidagi. Ma ei tea. Minule isiklikult tundub ta kirkam, selgem, värvirikkam ja huvitavam. Toronto ülikooli õppejõud Jüri Kivimäe lõpetas ja saate lõpetame Hortus muusikusega tänagi, aga järgmistes saadetes kuulete lähemalt sellest, kuidas Eesti linnadest linnad said. Tallinna, Viljandi, Pärnu LUGU kuulmiseni.