Ma ei saa üldse öelda, et ma oleksin selle uurinud. See on mul niisugune kõrval töö, ma olen ju. Mulle meeldib reisida. Ja kui ma leidsin, et, Üks väga suur osa maailmast ja. Siberis on niisuguse alasid, kus on väga vähe reisijaid olnud või või üks soorikus enne meid käinud ainult 15 inimest. Noh, siis oli päris loomulik, et ma tahtsin nendes kohtades käia ja ja neid kirjeldada nii hästi, kui ma oskasin. Ja siis ühel heal päeval ma leidsin, et ma ei suuda neid nii hästi kirjeldada, nagu ma tahaksin. Mõtlesin kaameramehi kaasa, nime hakkasime filme tegema. Need filmid, need said Soomes populaarseteks ja on nüüd Soomes juba kümmekond aastat haridusministeeriumi poolt määratud kohustuslikuks õppematerjaliks. See pani mulle ka suuremaid kohustusi peale, ma hakkasin nii tasapisi soome-ugri etnograafia soome-ugri kultuurilugu lugema. See ei ole mitte uurimines, on pisut hiline. Koolitarkus. See on muidu jah, jah, mul ikka aeg-ajalt kirjutatakse, öeldakse, et ma olen nüüd ise kõrvutuses näidanud. Ma olin viimati 79. aasta 14. juunil Stockholmis Stockholmist välja ma ei ole saanud siiski, Ugalas käisime. Näitasime sealgi filmile. Mind õid veetlus just, et Uppsala ülikoolis oli küllalt palju inimesi, kes, Tal on tõesti üsna meeldivad olnud. Mul. Tuli filme näidata ka. Colombia ioni pääsetes New Yorgis kus pärast filmi puutusin kokku professor Alan loomaksiga, on, kas viis mind oma laboratooriumisse näitas, kuidas tema uurib rahvamuusikat ja rahvatants sõja. See oli erakordselt huvitav jutt selle võluva isikuga, kes on nii natukene artistlik ja ta laboratoorium oli minu meelest kohutavalt suur, terve, terve korrus mingisugused pilvelõhkuja 15. korrusel kohutavalt segamini, seintel rippusid suured 10 meetri pikkused paberitükid, kurtali joontega näidanud, kuidas kuidas tulema. Rahvatantsud on eskimo rahvatantsudega seotud ja neid oma Murdon jällegi laplaste rahvatantsudega seotud. Ja siis on ta mulle helistanud New Yorgist, nii juhtumise ütlen, et kuule, et ma tahaksin, et et nad siin näiteks, et sinu filme. Aga et meil see televisioon on nii kommertslik, et, et me näitama võib-olla ainult väikese jupi su filmi ja nii siis panete uuesti toru ära ja vot niisugused toredad kontaktid. Austraalias tuli äkki üks kiri, kus öeldi. Me saime ühe filmi kätte, aga, aga teine on kadunud ega ei tea, kuhu see teine film kadunuma kosmosele võiks. Muidugi? Koopiaid. Jah, jah, ja neid neid on ja, ja aeg-ajalt ma kuulen, et, et kusagil on filmi näidatud prantsuse keeles või kusagil inglise keeles ja nad on nagu täiskasvanud lapsed kodunt ära rännanud ja liiguvad mööda maailma ringi vabalt. Aeg-ajalt saame väikese kaabikeset. Et film on siin, silm on see. Kus kohas te olete reisinud. Ma olen käinud Saaremaal ja ma olen käinud Valgamaal olemas. Hiljuti käisin, teenin gradis, kus ma näitasin oma filme Leningradi Kirjanike Liidu majas, mis on väga ilus. Endine vürstide loss, sümmeetrite loss. Pärast filme pidin üks poolteist tundi vastama küsimustele, mis olid kõik päris huvitavad. Olen üsna palju käinud. Tšuktši maalson, see viimane, kõige kaugem ots, millega aasia ära lõpeb. Sõnadega vastu Alaskat. Ja kui väga täpne olla, siis ta ei asugi. Idapoolkeral v tasub juba lääne poolkeral. Olen Nõukogude liidus enam-vähem igal pool käinud. Igas liiduvabariigis raamatuid ma olen Kesk-Aasiast kirjutanud, seal. Seal maid hakkasingi raamatut kirjutama, sest see oli mulle niisugune avastus täiesti tunda Eesti eksootiline. Teate, lagedad, kõrbed ja äkki lumised mäed, nende feerunud ja ja minarätid ja linnad, mis on 4000 aastat vanad, et sellest oli raske kirjutamata jätta. Ta on aga siis selle rahaga, mis ma sellest raamatust sain, seal väike raamat. Korraldasime kohe järgmisel aastal ühe kolmekuulise reisi ja kuutiasse. Jakuutia on autonoomne vabariik, mis asub Ida-Siberisse, ta on umbes sama suur nagu India selle vahega, et seal on 200000 elanikku, mitte rohkem. Sinna võtsime oma süstlad kaasa, need olid niisugused primitiivsed süstlad, mida võis kokku panna ja ja mida me püüdsime Jakuutias uuesti uuesti. Noh, nad olid koost lahti võetud rongis ja Leena ja igal püüdsime nad uuesti kokku panna, siin. Äärepealt ei oleks õnnestunud, aga siiski õnnestus. Inimeses liikusime mööda Jäkuutiatuks kolm kuu, tähendab, mina jäin sinna kolmeks kuuks, poiss läks natuke varem ära. Pärast seda Me olime Kamtšatka, mis on erakordselt võimsa loodusega 30-le vulkaani ka poolsaar. Natukene suurem muidugi kui Skandinaavia poolsaar, aga aga aga väga hõreda asustusega. Me nägime seal palju rohkem karusid kui inimesi. Ja sõimega neid, sest meil toit lõppes otsa rahaga, kas otsa? Siis hakkasime karusid laskma, saime karuliha. Karuliha on maitsev, teda tuleb väga kaua keeta. Oleks niisugused kenad kalakonservid sisega. Kas te plaanite mingit uut filmida teha? Kusagilt? Ja miks, miks mitte? On teil ettepanekuid? Olen valmis? Mida te tahaks teha? Oma kahe juhiga kuu aega tagasi mul siin külas nad on teinud ühe ettepaneku filmida seda Ultima Thule avastamise lugu. Miks mitte, see võiks olla päris huvitav televisioonifilm. Meil on tulnud niisugune mulje, et yle üldse folkloristika vastu tuntakse siin Eestimaal rohkem Hubliku, meil Rootsis näiteks. Mul on sellele raske vastata, sest ma ei tea, kui vähe Rootsis folkloristika vastu huvi tuntakse. Meil on folkloristika rohkem, nii natukene, ajaloole on midagi, mis on ja mis ei ole aktuaalne. Agethinud paisatud folkloristika on midagi, mis on kogu aeg öelda inimeste südames. See on üks identiteet. No ja võib-olla võib-olla näete, pruutse ehitab muuhulgas ka päris häid autosid. See kahtlemata on ka üks rootsi identiteet. Husqvarna jalgrattad on praegugi veel populaarsed, Eestis. Igaüks teab, et on Rootsis tehtud, noh see ei tarvitse tingimata olla folkloristika, aga aga teisest küljest Kõik, mis on inimkätega ja inimvaimuga tehtud ja mis elab pisut kauem kui üks põlvkond see see enam ei kauda. Kuidagiviisi tugevdab selle rahvakultuuri, selle rahva eneseteadvust. Üks tisler või sepp või tehas, kes on head tööd teinud, on selle töö peale uhke ja ja kui ta poeg seda tööd jätkab, siis enamasti See on niisugune järjekestvus Moosund. Aga ma. Ma võiksin muidugi teie äsja sellele küsimusele ka veel teisiti vastata, vaadake. Meie meie kultuuris tähendab eestlaste kultuuris ja kultuuriajaloos on ajaloo allikad põhimõtteliselt täiesti erinevad. Prantsuse ajaloost või minu pärast ka Rootsi ajaloost. Ma olen sageli imestanud, miks meil näiteks Tartu Ülikoolis õpetatakse riigiõiguse ajalugu. See on täiesti enesestmõistetav teema, ütleme, Pariisis, Oxfordis või Uppsalas, aga aga meie ajaloo allikad on ju märksa rohkem keeles. Just nendel põhjustel, millest enne oli juttu. Meie keel on, on vana keel ja ta on arenenud siin ühe koha peal. Teda ei ole rahvaste rände tormit seganud teiste keeltega sel määral, nagu see on toimunud Lääne-Euroopas. Meie ajalooallikateks on meie kohamuistendid samadel põhjustel, millest äsja rääkisin. Meil ei ole siin olnud rahvasterändeid. Selle tõttu kohamuistendid on, on väga intensiivselt, nad on veel selle sajandi algul etendanud tähtsat osa. Sõnaga. Me ei ole osanud piisavalt võib-olla mõista seda, et et vaherahulepingut ja, ja Bergamendid ja muud asjad Marmuresse raiutud triumfiaruanded, see on ikkagi ainult üks ajaloo allikate liit ja ka Aafrikas on rikas ajalugu. Aga seal on ajaloo allikad hoopis teised. Nad kõlavad vastu võib-olla trummidesse nendes lauludes, mida Euroopa nüüd hakkab hindama alles. Võib-olla sellepärast, et mõned suuremad kirjanikud nagu Jaan Kross, nende raamatud on tõlgitud rootsi keelde, aga et just et praegu on niisugune aeg, et nagu inimesed on rohkem huvitatud just selle nendega, selle kultuuri juurtest ja selle selle kultuurist üldse. Noh, mul on hea meel. Mul on hea meel, kui see nii on. Balti merd, eks ole? Või idamerd rootsi keeles Läänemeri on, on Rootsist Eestisse mõõtes täpselt sama lai nagu Eestist Rootsi poole mõõtes. Meil Eestis on huvi Rootsi kirjanduse vastu alati suur olnud ja, ja tõlketegevus on intensiivne juba juba viimased 300 aastat. Viimased 30 aastat. Ju päris meeldib, et nüüd hakkab ka. Hakkab ka rootsi lugeja oma huvisid üle mere suunama.