Ei see laps on ju nii-nii kirjeldatud, et et muidugi inimesed mõtlevad, siis peaks hõlma kaunis autobiograafiline. Muidugi, see on autobiograafiline selles lihtsas mõttes. Muidugi see on see laps, kelle sarnane mina olin ja keda ma väga hästi tunnen. Kuigi raamatus ei pruugi kõik sõnad ja kõik meeleolud ja kõik inimesed täpselt kattuda. Ja üks raamatu tegelastest lapse kõrval on veel mets. Kui lugeja märkab Praeguses. Praeguses maailmas või õieti praeguses Euroopas mets on nii vähe järelejäänud, et see tundub täitsa kummaline nagu Eestit kataks paks mets. Nii see muidugi ei ole, ei olnud siis ei ole ka praegu, aga mets oli sellepärast nii tähtis, et metsas toimus igasuguseid salapäraseid asju, sel ajal Eestis metsas näiteks varjasid ennast metsavennad, kellest raamatus juttu ja kes omandasid mingi lapse jaoks mingi geneetilise varjundi või müütilise tähenduse. Need kuulusid selle aja juurde ja kuuluvad sellepärast ka raamatu juurde ja Eesti ajaloo juurde. Need olid inimesed, kellel ei olnud kuhugi mujale minna kui metsainimesed. Võiks öelda, et ilma lootuseta ilma tulevikuta, kuna nad olid sattunud niisugusele ummikteele. Noh, võib öelda, et võib-olla nad olid selle valinud, aga siis oli, nendel on lootust. Aga kui nad juba metsas olid, lootus kadus ja ja aastate jooksul nad võiks öelda, et kaotasid oma inimliku välimuse ja inimlikud tunded. Sest see on paratamatu niisuguses olukorras elades. Muidugi laps kartis, sest see oli talle tundmatu maailm ja ta ei saanud ka päris täpselt aru miks oli olemas. Ja noh, et miks need inimesed olid metsas, mets oli temale, mets, samastust temale, nende metsavendadega lapsele mets oli ähvardav ja salapärane ja samas huvitav Ta tõmbas ligi nagu kõik salapärane. Alles hulk aastaid hiljem, kui ma olen selle üle mõelnud siis siis olen ma mõistnud, et kõik see mets, kõik need metsavennad, kõik see, mis toimus oli ju tegelikult osa Eesti ajaloost. Eriti hästi võib seda mõista praegu täna ja siin, kus jällegi Eesti ajalukku toimub igas tunnis igas päevas igas minutis. Ja see ei ole sugugi niisugune abstraktne mõiste, nagu see lapsepõlves tundus koolis ajalugu, see on midagi kauget minevikku. Ja, ja tundus, et siis oli inimestele kõik klaar ja kõik selge et meie võime tagantjärele ainult nende vigu näha. Ja me imestame, et kuidas nad ometi teadnud mis juhtub, kui nad valisid ühe või teise tee või ühe või teise ühest või teisest mõttest kinni, hoidsid. Aga neid praegu on täiesti selge, et mitte keegi ei saa ette teada, mis juhtub. Võib võib ette umbes aimata riikide omavahelisi mänge aga ei saa kunagi aimata, mis juhtub ühe või teise inimese elus. Ajaloo survel. Siis, kui sa kirjutasid oma romaane, siis ei olnud ju nii palju metsavendadest sellest ajast kirjutatud v vähemalt avalikult kirjutatud ja räägitud nendest et sellest saadik on palju muutunud. Jaa, on küll muutunud, oli küll kirjutatud, aga noh, teatud ühekülgsus, aga just niimoodi mustvalgelt, et jaa, jaa, kuidagi pealiskaudselt ka ei olnud eriti põhjalikult kelmite kirjutanud, kirjutatud ja ei olnud ka täiesti mitmekülgselt ja ja, ja põhjalikult võimalik sellest teemast kirjutada. Sest see aeg oli veel liiga lähedal. Nagu me teame, need aastad ei olnud kõikide asjade väljaütlemiseks analüüsimiseks eriti soodsad siin Eestis. Võib-olla olekski kirjutatud, kui oleks olnud soodsam taust. Ja mismoodi nende metsavendade peale praegu vaadatakse? Kas nad olid kurjategijad, vaadatakse nende peale nagu ohvrid või. Ma arvan, et on nii väga mitmesuguseid vaatepunkte, olenevalt sellest, missuguseid metsavendi inimesed, kes nendest räägivad, on kohanud või tundnud. Ja niisugune üldine abstraktne hoiak minu meelest praegu puudub seepärast, et muidugi nad olid ajalooohvrid, see peaks küll selge olema, aga samas selle tõttu, et nad elasid metsas, et nendel ei olnud lootust. Nii nagu igasuguste inimeste hulka sattus ka nende hulka inimesi kes olid noh, kuidas öelda, lihtsalt valmis röövima või tapma niisama ilma mingisuguse erilise aate või teed. Ja seda, seda nad tegid ka muidugi. Selles ei saa Noh, võib ju leida mingeid õigustusi ka, et ei saa kunagi õigustada, kui inimene tapab kui või kui ta röövib. Aga see, mida ma alguses ütlesin, see minu jaoks on see niimoodi, et nad olid. Ajalooohvrid ma mäletan, kui raamat ilmus, siis no siis hakkad just neid asju diskuteerima, just neid metsavendi ja ja sinu raamatut võeti väga hästi vastu ka Eestis. Et nagu, et siis nagu hakkas juba klaasnoste tuli nagu võimalik rääkida niisugustest raskematest asjadest ajaloos. Ja peaaegu kohe varsti minu raamatu ilmumise järel hakatigi rääkima nendest. Noh, siiamaani vaikitud asjadest. Aga muidugi mitte kohe seepärast, et mu raamat ilmus umbes aasta aega enne seda, kui täiesti avalikult ja täie häälega hakati rääkima kõikidest nendest saladustest jutumärkides. Ja kuigi raamatus ei ole ju metsavendadest nii väga palju juttu otseselt, on kogu, on nad kogu aeg selle tegevuse taustal. See metsasümbol iseenesest juba on selle tumeda saladuse sümbol. Ja, ja võib-olla ka Eesti ajaloo sümbol see ähvardav mets, mis kogu aeg on olemas ja paistab ja millesse võib kaduda. Ja kui ma enne rääkisin sellest, et kui ajalugu toimib, kui ta on käes, et siis ei saa siis ei saa arugi, et see on ajalugu. Seepärast, et elu niisugusena, nagu ta on kõigis oma pisidetailides, kogu aeg toimub. Ja samal ajal on tunda. On tunda, et see on siiski midagi erilist, et see on ajalugu ja ka sellise tunde all ei saa inimene väga kaua elada ega väga kaua vastu pidada. Kui ta kogu aeg elab. Noh, ütleme, et niisugust kahk kaht eluigapäevast elu ja siis niisuguse noh, ajaloos kaasas oli elu. See ei ole inimese normaalne seisund, kuigi alati ja igal pool ajalugu toimib ja iga hetk on ajalugu ja me võime seda sellest palju rääkida. Aga siiski teravad sündmused, nagu sõjad ja muutused rahvast elus ei saa toimuda väga pikalt, ilma et nad kurnaksid inimeste psüühikat. Ja noh, üldse läheksid liiga pikale ja sa mõtled nagu praegu praegusel ajal ka, et praegu ei juhtu, et paljud asjad ja inimesed elavad nii ja inimesed Nad elavad väga kaasa siin Eestis kõigele, sellele, mis juhtub, elavad väga intensiivselt kaasa. See on kestnud varsti juba ühe aasta. Ja ja tõepoolest ma kardan, et see võtab inimestelt tohutu palju energiat, muidugi peabki võtma. Ja see on loomulik, et ta võtab. Aga aga sa ei saa väga kaua kesta maal, kus tõesti silmaga nähtavalt majandus on nii viletsad järjel ja kõik süsteemid logisevad ja kõik need tuleks uuendada ja inimlikuks muuta. Ja lõppude lõpuks kust võtavad inimesed selle energia, kui nad kulutavad selle tunnetele ja, ja just nimelt elavad kaht eluigapäevast ja ajalooelu. Ja mis, mis probleemid on sinu meelest keegi suuremat praegu? Ma arvan, et võib-olla kõige suurem oht praegu, eestlastel noh, see on täiesti. Täiesti subjektiivne arvamus, nagu iga inimese isiklik arvamus on subjektiivne. Aga minu meelest see on oht liigsesse. Noh, eneseuhkuses takerduda naiivne romantiline rahvustunne ja lootus, et keegi muu peale meie eneste meie probleemidele kaasa elab, ülearune lootus, sest oma probleemid peab igaüks, nii iga üksik inimene kui ka üksikrahvas ise suutma lahendada. Ja kui ta ei suuda, siis on seal muidugi Krahtal. Seda esiteks, teiseks kardan väga seda, nii et kui rahvas hakkab liiga tegelema, etnograafia ka liiga palju pastlaid, liiga palju rahvariiet, liigapalju, laulu ja tantsu siis ähvardab väga rahvast niisugune etnograafiliseks rahvaks kustumise oht. Sest rahvast päästab ainult elav edasi minev kaasajaga seoses olev kultuur. Ja üldse ma kardan, et kui me räägime siin nii palju Eesti põllumajandusest ja Eesti noorest perekonnast siis me unustame ühe kohutavalt tähtsa asja kultuuri. Sest paratamatult siiani on meid vee peal hoidnud siiski ainult see päike, pisike kultuur, mida meil, mis kohati on väga kõrge, kui me mõtleme Pärdi peale või Tubina peale ja võime muid nimesid nimetada. Seda kõike on vähe, aga seal täiesti heal tasemel, kui me selle unustame, kui me selle kõrvale jätame, siis me oleme tõeliselt kadunud. Kas sa arvad, et see võib nii minna, et me jätame kõrvale? Ei, ma ei arva midagi, ma lihtsalt kardan, et üks hädaoht võib sealt varitseda. Ma usun, et me ei jäta seda kõrvale. Aga ma ainult tuletan meelde, et tõepoolest põllumajandus, mis on iseenesestmõistetavalt tähtis, ei saa olla kõige tähtsam. Sest see on nii iseenesest mõistetav asi, et on olemas. Skulptuur alati ei ole nii iseenesest mõistetav, sest mõned rahvad on kadunud just selle tõttu, et nende kultuur on hääbunud etnograafiliseks kultuuriks muidugi mitte nende rahvaste oma süü tõttu. Nii nagu indiaanlastega juhtus. Praegune aeg, äkki on see viimane nii-öelda näide, kuidas nagu eestlased näitavad oma rahvust ja oma kultuuri ja pärast pole kaovadki ära. Kes teab, kui sellele oskaks vastuse anda ja sellele kindlasti oskabki üks kord vastusse anda. Võib-olla keegi istub kunagi 50 aasta pärast Eestis imestab, et kuidas tookord inimesed ei osanud näha, et Eesti kultuur nii võimsalt edasi kestab ja kuidas nad võisid selles üldse kahelda või vastupidi, jällegi kõik imestavad, et kuidas siis veel räägiti eesti keelt ja räägiti eesti kultuurist. Nii et kõik, võib-olla kunagi Aga see laps sinu romaanis tema omal ajal, siis selle 50 viiekümnendatel aastatel, tema kuuleb kõike ja vaatab kiike. Tal on ikka üks väga tugev optimism. Tal on kiik. Põnev. Ja nii ongi. Selles raamatus ongi ka kõige selle salapärase ja tumeda kõrval väga selgesti minu meelest olemas lapse rõõm see olemuslik rõõm, rõõm olemasolust. Niisugune täiesti halastamatu rõõmutunne, mis lastel on. Aga mis igal elaval inimesel siiski peaks olema, sest seal lootusega seotud. Ja. Võib-olla see kõlab küll kummaliselt, kui ma ütlen, et see inimese iseolemine, inimeseks olemine ei olegi võib olla seotud rahvusega rahvuse olemasoluga või millegi sellise sotsiaalsusega, vaid see on midagi, mis on inimesele loomuomane. Inimesel peab olema loots, kui ta elab, ükskõik, mis keelt ta räägib või kus ta elab. See on. See on midagi sama, mida kunstis on kunst, on minu meelest lootus. Sõnum lootusest. Niisamuti on inimese vaim iseenesest juba selle olemasolul lootus millelegi. Ma ei tahaks siin hakata rääkima. Üleloomulikest asjadest ega mõistikast, aga tõepoolest, inimese vaim siiski on olemas kunst ja kultuur ja ajalugu tõestavad seda neile kogu aeg. Ja tõesti, ma tahaksin rõhutada, et vaimu olemasolu on lootus. Ja sellel veis see väike tüdruk su raamatus temal on ikka. Temal on ikka üks tulevik, kuigi täiskasvanute filmi siis, et tulevik on raske, aga laps niiviisi vaata. Laps õnneks ei vaata kunagi niiviisi, kas miski on raske või kerge, sest ta lihtsalt on. Ja niimoodi. Ma loodan ka, et rahvas ikkagi lihtsalt on. Ja tänu oma vaimule oma eluvõimele suudab olla. Sa olid need kaunis palju kirjutanud, sa oled. Sa hakkasid vara peale kirjanikuna ja ma alustasin tõepoolest lapsena võiks öelda. Ja mu esimene raamat ilmus siis, kui ma olin 18. See ei olegi nii hirmus vara. Agana, kui mõelda, et mõned alustavad kolmekümneselt, siis jällegi on natuke varem. Sa oled kuidagi, aga sa oled kogu aeg kuidagimoodi just kirjanik, sa oled. Teedike, rohkem ilukirjandust, nüüd näiteks paljud teised kirjanikud praegu nad istuvad poliitilistes komiteedes, nad kirjutavad niisuguseid pumplet ja nii, aga sina, teedik, kirjutad, ikka, kirjutad. Suurt romaani praegu ja ma kirjutan küll romaani, aga ma kirjutan seda palju aeglasemalt, kui ma tahaksin. Jaa. Ma võin ka öelda, et mu mõtted, mõtted ja mõttemaailm muutuvad kogu aeg kuna ümbritsev maailm nii kiiresti muutub. Aga see küll ei ole loomulik kirjanikule, kui kirjanik on nii kaua haaratud millestki muust kui kirjutamisest sest lõppude lõpuks on kirjanik siiski see ainuke vahend, mis on olemas. Selleks ime kehastuks, nagu suuresõnaliselt öeldaks. Ma näen kõiges pateetilises iroonilist ja traagilises koomilist ja ma ei saa sinna midagi parata, kui mul on selline maailma nägemine. Et sa näed tapateetikate kummi kuumelist praegu käsiinimesed on nii ärevil ja, ja ma näen kõike korraga, ma näen, ma elan küll sellele kaasa. Ja mõistan kuna ma ise olen samast rahvusest ja sama ajaloo sünnitatud. Aga samas ma vaatan seda ka kuidagi eemalt, nii nagu kõike, nii nagu armastuses, Geon irooniat ja pateetikate koomikat. Nii on ka rahvustundes. Ja üldse kõiges inimese elus on kõik korraga olemas. Et kui need mõtelda, et see väike laps sinu romaanis, kes siis oli umbes kolmeaastane siiskikümnendatel aastatel, kes siis koolis optimistlike raadioprogrammi igasugustest viie aasta plaanidesse kuulis, Stalinit rääkides ikka toredaid asju ikka uskus, et elu on tema päralt ja tulevik ja maailm. Et kui missugune tuleb siis on see selle väikse lapse täiskasvanud elu nüüd. Mis, mis on temal oodata? Tal on oodata ainult niipalju, kui palju temas endas on. See ongi üldse ainus, mida inimesel on oodata kõik, mida inimene üldse ootab, see tuleb minu meelest siiski temast endast. Kas ta suudab areneda? Kas ta suudab vaata inimeseks jääda inimeseks ja nii edasi. Ja kui tugev ta on ja see, see loeb ka väga palju, kui tugev ta on. Ja kust ta selle tugevuse leiab. Ja kus praegu on võimalik tugevust leida. Ja no see on küll vist väga erinev, mina leian selle sellest ikka veel kirjutatakse maailmas raamatuid. Ja ikka veel keegi tunneb. Sammu tundeid ja mõtleb samu mõtteid, mida mina salaja mõtlen. See annab mulle küll palju tugevust. Kui muusika või üldse üldse kunst, ma ütleksin ja kui siis nüüd kunst asendada sõnaga vaim, siis ma tuleksin jällegi selle juurde, et inimese vaim annab selle tugevuse. Kui sina vaatad ennast nagu kirjaniku, mis mis, mida sa tunned, et on sinu ülesanne just praegusel Tokovnistramaatilisel ajal siniEestis. Ma arvan, et minu ülesanne oleks väljendada kogu seda dramaatikat tema noh, nii erinevas mitmekesisuses just nimelt ka seda traagikat, kas seda irooniat, seda, seda armastust? Sest ainult, kui sa, kui rahval on mingi kogemus siis saab see rahva jaoks kogemuseks alles siis või üldse inimkonna jaoks apse kogemuseks, kui keegi on seda kunstis väljendanud. Muide, see kostub ja kaakos inimeste mäluga. Sellest saab, saavad kuivad faktid kusagil arhiivis. Aga selleks, et see tõesti oleks olemas, et see kellelegi midagi ütleks, oma sõnumi edasi viiks, siis peab küll olema ainult kunstiteos. Ja ma ei tea, kes Eestis selle valmis teeks, aga keegi peaks seda tegema. Kui sa vaatad nii-öelda oma tööolusid kirjanikuna, kas kas sul on niisugune tunne, et sinu teeolud on muutunud nende viimaste aastatega? Kas sa tunned ennast rohkem taba, kui sa valid oma aineid ja on see umbes sama? Ma kardan, et see on umbes sama seepärast, et mina isiklikult olen küll ennast alati tundnud vabana, kui ma kirjutasin Seitsmendat rahukevadet, siis ma ei mõelnud selle peale, kas ilmub või ei. Aga kahjuks on muutunud on hoopis see, et raamatud ilmuvad veel palju aeglasemalt, kui nad enne ilmusid. Ja see võtab näiteks kirjanikul midagi kõvasti ära kirjutamise juures lootusest, et see, tema sõnum kiiresti inimeste hulka ilmub. Sest kui nad vanasti ilmusid aastaga no ma mõtlen vanasti all viis aastat tagasi, siis praegu nad ilmuvad kolm või neli aastat mikspärast. Aga sellepärast, et kui me rääkisime majandusest, majanduse kehvast seisust, siis see on täpselt sama majandusega seotud asi. Trükikodade vilets olukord, trikki, masinate vilets olukord. No kõik see mis inimeste igapäevast elu siin mõjutab, see mõjutab ka kõik kõike, mis on seotud noh, tehnikaga või, või masinatega või, või tööga üldse. Ja nagu te ütlesite, et praegu on küll lipud tänavatel, et need sümbolid on näha, aga see Tagatist ei ole nendel sümbolitel. See ongi jällegi see, mille tõttu mõnikord irooniliselt seda lasen. Muidugi, tegelikult on see traagiline, et inimesed on nii väga vaimustatud lippudest ja see on loomulik, et nad on. Aga tõepoolest lipsab lipuks alles siis, kui tal on tagatis. Kui tema taga on mingisugune stabiilsus, võite. Seda muidugi veel ei ole. Praegu muidugi mitte ja praegu ei saagi olla mingit stabiilsust. Seepärast, et praegu alles arutatakse, mida sellest kõigest saab ja mismoodi kõike peaks tegema ja kust otsast alustada ja nii edasi. Asja arutamine ei tohi minna liiga pikaks, muidu jäävad lõpuks ainult tühjad käed. Kui inimesed seisavad tühjade kätega ja kui see aeg on liiga pikk, mis, mis võib siis juhtuda? Ja siis võibki juhtuda see, mida me kõige rohkem kardame. Et see rahvas siiski aeglaselt kaob, ilma et keegi teda hävitaks, vaid ta aeglaselt ise hävineb siis. Ja muidugi veel, mis siin praegu toimub, on see, et inimestel on suur viha põhjenda oma ühelt poolt põhjendatud, aga teiselt poolt täiesti põhjendamatu viha nende venelaste vastu, kes siin elavad. Aga kui inimesed elavad ühel maal koos, siis nad peaksid katsuma selle maa probleeme rahulikult koos laiendada, sest ei ole ju muud teed. Ja praegu kõigis maades maailmas elab nii paljudest rahvustest inimesi koos ja siiski nad suudavad omavahel hakkama saada ja kõik need mured lahendada koos. Nii et see niisugune pime viha on täiesti mõttetu, kui seda kellelgi on. Aga seda viha praegu on ikka kaunis palju. Ja vaata vahel küll tundub, et seda on. Sest et ei ole ju nii oluline, et need venelased kõik IGA PÄEV räägiksid igal pool eesti keelt, sest see on täiesti täiesti inimlikult võimatu nõudmine vaid oluline on, et ametnikud, arstid, kõik need räägiksid eesti keelt ja oskaksid seda ja saaksid. Lihtsalt saaksid igapäevases keeles omavahel suhelda, ametiasju ajada. Aga, aga mitte niimoodi, et igaüks peaks tänaval teisega rääkima ainult eesti keelt, see ei ole võimalik. Ja see on muidugi väga kontrue sealne küsimus. Et ma näed, kui sina seda ütled, et siis ma arvan, et paljud. Ja palju. Paljud vihastavad ja solvuvad selle pealegi kindlasti ma arvan, aga muidugi mitte need inimesed, kes asjast asjaga tegelevad ja asjast aru saavad. Nagu see on. Ma arvan siiski, et see on väga kitsas ja piiratud vaatenurk. Kui inimene vihastab selle peale, et et et ühel maal võib rääkida Noh, midagi muud peale eesti keele, ma saan sellest aru, miks inimesed on nii hellad selles suhtes? Ja tean tagamaid ja põhjusi ja muidugi need on täiesti kuidas ma ütleksin, täiesti pöörased, kui kaugele on mindud ametiasutustes vene keele kasutamisega ja just nimelt ametiasutustes on eesti keelekoht noh, oma rahvasuus ametiasutustes, aga mitte mingisuguse teistele peale pressitud igapäeva tarbekeelena Umbes samuti ja ainult muidugi raske oli sel ajal rääkida taludest, sest igaüks, kellel oli talu, see see, ütles, see varjas ühesõnaga isegi seda, et tal oli talu. Kes siis kas oli samamoodi juhtida, lugesid raamatuid raamatukogust ja olid yksi nagu väike laps täiskasvanute vahele. Ja just täpselt jama, kuulasin raadiot nagu see laps. Ja imestasin, miks inimesed ei ela nii nagu raadius. Lugesin läbi näiteks kõik ajale algusest lõpuni. Et olla eluga kursis. Saidi väike laps, et kas sa said aru, mis seal ajalehes reisi siis? Noh, ma arvan, et enamasti ma sain siiski kuigi omamoodi. Kas sa mäletad midagi, mismoodi sa mõtlesid siis? Eriti rabas mind see teade majade kokkuvedamisest, millest me raamatus on ka palju kirjutatud. Ja ma mõtlesin, et see oleks küll tore, kui seda tehtaks. Ja just mäletan, et kuidasmoodi nad pidid kokku vedama need maju, nad pidid seda tegema niimoodi, nagu praegu Rumeenias tehakse. Need noh, Eestis on, eks ole ju talud niimoodi laiali nagu nad on alati olnud. See on juba meie, Põhjamaade kultuuritraditsioon. Aga kuna Venemaal on kõik majad jällegi küladena, siis otsustati teha niisugused külad, kolhoosikülad, et kõik majad kokku vedada ühte kohta. Miks invest oli tore siis et sest ma oleksin tahtnud näha, kuidas nüüd et. Ta ei mõelnud. Ei mõelnud kontsekrentside peale. Mõtlesin, et lihtsalt tore niisugune pilt. Ja siis ma mõtlesin, et eriti tore oleks selles majas siis sees olla ja ma mõtlesin, et neid veetakse niimoodi, nagu nad ongi kogu mööbliga ja kui maja. Ja siis ma mäletan, kui ma lugesin Stalini surmast. Kui kaua aega juba oli lehtedes teadaandeid tema tervise kohta, et kuidas tervis muutub ikka halvemaks. Ja siis lõppude lõpuks ilmus surmateade. Mäletan, et ma seda lugesin. Ja mis, mis sina mõtlesid siis, kui Stalin suri. Kas sa mäletad? Ma mõtlesin, et imelik, kelleta. Ma mõtlesin ja isegi natuke kahju, et ta suri. Sest et ma oleksin tahtnud, et kõik oleks tõsi, mida ta ei ole või noh, raamatutes raadios kirjutati, et Stalin elaks igavesti ja nii edasi. Ja samas mul oli ka hirm, sellepärast et mul oli niisugune tunne, et surnud Stalin on peidetud. No ei, ma mõtlesin sellele täiesti tõsiselt, et on kusagile ja ta praegu surnud, muidugi ma teadsin, et ta on Moskvas aga samas oli ka niisugune tunne, aga kes teab, et võib-olla siiski on ka mujal. Ehk see tähendab, et sa kartsid surnud Stalini rohkem pea ilusad. Et enamus inimesed. Pärast siis käisid koolis, kas olid ikka nii palju nii, kirjutasid juba vara ja nagu lugesid palju, nagu ma saan aru. Ja ma lugesin küll kolmeaastasest peale ja mul oli koolis igav ja mul ei olnud seal midagi teha, sellepärast et teised alles õppis lugema ja kirjutama ka mingil määral oskasin. Siis, kui ma ei osanud kirjutada, siis ma joonistasin oma lugusid, mida ta oleksin tahtnud kirjutada. Tähendab, seal kirjutanud lugusid algusest peale ja et seal ei olnudki valikut, sa pidid lihtsalt edasi. Kas sa otsustasid juba lapsena, ma minust tuleb kirjanik Vi. Ma küll tahtsin hirmsasti etnost tuleks kirjanik lapsena. Ja kui sa koolis käisid, pärast kui sa vanemaks said, siis KM ei mõelnud kunagi, et sa hakkad õpetajaks. Ei, mitte kunagi midagi niisugust, et sa olid kindel ja mõnikord ma küll väiksena mõtlesin, et tore oleks olla arst just kirurg millegipärast uurida just uurida samamoodi nagu kirjanik ju väga teist, natuke teistmoodi. Ma tahtsin veel olla sõjamees, seda ma tahtsin, aga mingi abstraktne ja ma arvan, paljud lapsed ja eriti vist poisslapsed tahavad olla sõjamehed mõõgaga nõrgad. No võib-olla ainult see täitsa tavaline asi, et ma olin lugenud kolme musketäri ja see paneb ikka veel käes ja oledki liikuma, seal on uhked mantlid ja truudus, jaatid ja nii edasi. Jajaa ei mõelnud, et mille eest võitlesid nad mingit niisugust plaani. Üks asi veel, millest me rääkisime natuke enne kui me panime lindi pealt. Me rääkisime sellest, et nagu mina ja sina mõlemad alles need oleme hakanud mõtlema ajaloo peale, tähendab, mis, no umbes nii 40 aasta eest juhtused, et me oleme nagu alles nüüd, hakkavad uurima ja arusaama asjadest. Ma ikka mõtlen, huvitav, miks see tuli just need jäätmekorraga, kuigi sina oled siin Eestis ja mina olen Rootsis, et me just hakkas meil sama asja mõtlema nüüd ma arvan Sellepärast, et just need jällegi mingil viisil samad situatsioonid korduvad. Jällegi on Eesti ajalugu olemas, vahepeal seda nagu ei olnudki, see oli unustatud. Jällegi korduvad needsamad 39. aasta situatsioonid ja, ja 44. aasta oli inimestele isiklikult Eestis väga keeruline aasta, kus nad pidid valima, kas nad lähevad või jäävad ja need, kes jäid, muidugi lootsid kõige paremat ja need, kes läksid, läksid väga raske südamega ja nendelgi oli see minek piinarikas. Ja nad läksid tühjade kätega enamasti ja nii edasi ja väikeste lastega. Ja praeguse kõik kerkib jällegi uuesti pinnale. Kuna paratamatult mõttes tuleb see läbi elada. Ja praegusel hetkel muidugi niisugust valikut ei ole inimeste ees, kas minna või jääda, aga siiski see on Eestis ka, kas minna kaasa selle asjaga, kartes, et kui sellest midagi välja ei tule, et siis tekivad jällegi represseerimised ja mingid taolised asjad või mitte minna kaasa ja lihtsalt ära oodata, mis saab, see valik on muidugi olemas. Siis oli lihtsalt see valik, kas lahkuda või jääda. Lähedased inimesed on olnud selle lahkumise või jäämise valiku ees kunagi siis on täiesti selge, et me mõlemad mõtleme seda uuesti samast asjast ja see on vaid juhus, et Marion nüüd Stockholmis ja mina olen, Tallinnasse võiks ka vastupidi olla. Ja see ongi see Eesti Eesti rahvataust. Viimase 50 aasta jooksul olnud. Ajalugu on asetanud inimesed sinna, kus nad parajasti on.