Lüürika moton pöördult projektilt, minus võitlevad vaimustus õitsevad õunapuust, jälestus füüreri kõnede üle. Aga ainult viimane sunnib mind sulge haarama. Reht halb aeg lüürika jaoks. Füürer kõneleb õitsva õuna puu all ja kas nad on teineteisest süüdi? Kas istutas füürer selle puu, mille pilustel hea nüüd kõnelda või kas selle turgutas puu füürerit või mõlemad või ei kumbki? See miljonite aastate füüreri kõnesid kuuldud samad seitse miljonit aastat nähtud õunapuu õitsemist. Ime kui kumbki sunnib veel sulge haarama. Aga kui, siis ainult mõlemad ühekorraga see, et nad ikka on ühekorraga. Aitäh. Jah. Mingis mõttes, ehk on see luuletus ise. Mingi seisundi või olukorra kommentaar. Projekti mõned sellised aforistlikud lühikesed luuletused on mind väga huvitanud. Preston. Rahvusvaheliselt lühidalt ja täpselt osaga kokku võtta mingisugused ühed või teistsuguseid situatsioone. Neid oma nendesse lühikesse luuletustesse. Samal ajal mulle tundub, nagu ka sellesse, mis on minu ette loodud luuletuse motoks. Aga samal ajal mulle tundub, et et need situatsioonid, mille kohta Brehtuma sellised lühikesed kommentaarid omal ajal kirjutanud et need situatsioonid on minule võib-olla võõrad ja kauged ning ma olen püüdnud siis oma luuletustes kommenteerida selliseid situatsioone või, või selliseid olukord ja seisundeid, mis on mulle tuttavad, mis ainult ühel või teisel viisil erutavad ja püüdnud neid siis teha, püüdnud seda siis teha, tehti teksti motoks võttes lähtudes sellest tekstist. Reht vastandab õitsev õuna puu, vaimustav õitsev õunapuu, jälestatavat füüreri kõned. Mulle tundub. Luuletuse pealkiri on minule see pealkiri on lüürika. Ma olen mõelnud tihti selle üle, kas. Lüürika luule üldse on, on täna kolmas võimalik. Noh, aga kuna luuletuse palju kirjutatakse, nende hulgas ka häid ja neid ka loetakse, siis ilmselt on võimalik on. Aga siiski tekib mul hooti küsimus, kas ta on vajalik või milles on tema vajalikkuse lätted. Mis võiks olla see situatsioon, mis ajab inimese veel tänapäeva maailmas luuletust kirjutama? Selles mõttes just tänapäeva maailmas, et aeg-ajalt tundub mulle, et inimkond on saanud juba väga vanaks, on, kõik, on kõikvõimalikud inimlikud olukorrad lahenevad olukorrad oma pika ajaloo vältel ära näinud või läbi kogenud. Ja samal ajal lüürika käivitavaks masinaks võiks olla üllatus ka enam inimesel ei ole midagi üllatavat, sugu teab juba kõike, vilingute nagu kõike, just sellepärast ma aeg-ajalt kujutan ette või aeglane tundub mulle lülike polegi enam võimalik, kuna üllatusena võimalik. Ja nüüd siis selles konkreetses luuletuses mis ma ette lugesin Olengi püüdnud leida ja jooksis nagu. Luuletuse kirjutamiseks leidsingi ühe sellise asja, mis tänapäeval veel sunnib inimest luuletust kirjutama. Ja see on see imelik, imelik asi, et kogu pika inimkonna ajaloo vältel on pidevalt mõlemad korraga. Kogu pika inimkonna ajaloo vältel on mõlemad pidevalt korraga tõeliselt olemas olnud, nii seesama õitsev õunapuu kui needsamad füüreri kõned. Ja et mina isiklikult vähemalt luuletuse kirjutamise ajal sõnnik juba kümmekond aastat tagasi kirjutad saanud leida seost nende kahe vastandliku asja vahel, nad on maailmas olemas kaks eraldi asja või nagu kaks paralleelset asja. On täiesti võimalik, et kuulsin tekstis ütleb, et see füürer ongi seal õunapuu istutanud sööbises õunapuuvilju ja peab siis kõnet. Aga see siiski ühend. Kumbki pole tennises süüdi füüreri lõunate põhjuseks õunapuu juure. Füüreri põhjuseks tähendab kaks asja, mis mõlemad igavesti maailmas olemas, ma ütleks igavesti ka niisugune vältel on olnud Nad olemas ja arusaamisele jõudmine sellest et need kaks on mõlemad olemas, üks ei välista teist ja üks ei suuda teist maailmast hävitada. Mingi aru see arusaamisele jõudmine ongi minu meelest. See oli mul üllatav arusaamine, ütleme sellest üllatusest lähtudes ma sain, kirjutas luuletuse. Ta ütles, et Eedeeellüürik abil lülitada võimatu Akade siiski. Et mitte väga palju ja, ja osaliselt kirjutan ka, kuidas öelda, siis. Professionaalse rutiini tõttu pena luuletestavad luuletuse kirjutama aga siis nii väga tugevaid, selliseid lüürilisi impulsse ei ole tõesti väga sagedasti. Teistpidi öeldes, et kui, kui ma siiski kirjutan, siis, siis ma pean tunnistama, et mitte kõik mu luuletused ei ole kirjutatud väga tugevate lülist impulsside seal olid ka lihtsalt noh, rutiiniga või võimude väiksemat impulsside ajel või või ütleme, nad. See muidugi ei tähenda, et ma kavatsesin luuletuste kirjutamist maha jätta, seal kummitada kius igal juhul. Te kirjutasite rohkem paremini? Jah, seda küll. Vahepeal oli mul kaunis paar kamist pikka pausi, kus mäele luuletuse kirjutanud. Üks vast selline, kus me üldse suurt midagi kirjutanud. Ja teine siis on, kus ma olen pühendunud, rohkem ette võtnud rohkem muid muid tegevusi ja ja vähemalt nii hulga või kvantiteedi mõttes kirjutan luuletusi muude asjadega, mida ma teen ja kirjutan vähem. Miks te ei kirjutanud? Palutakse vahepeal? Ükskord vahepeal olid lihtsalt nagu mul on ilmselt kaunis kõrge nõudlikkus selles suhtes, mis, mis luule on. Ja kui ma rääkisin, et mõnigi kord kirjutan professionaalse rutiini ajal, siis, siis ega see mulle endale väga ei meeldi. Mul tunnetuudina ajal ei tohi kirjutada üldse, mida te ei tohiks teha rutiine kõigilt uste, maksimaalselt ja värskelt, maksimaalselt värskelt. Ja see pikem ajavahemikus üksvahe oli, kui ma üldse luuletuse kirjutanud, siis oli nagu see tunne, et see üks, üks üht laadi luule, mida ma olin kirjutanud, oli ennast ära ammendanud, laadulinesse raamendanud. Nii ütleme väljenduslik laat kui ka see teemade ringluse sisuline sisuline või tundeeluline pind, millest ma kirjutasin. Ja, ja samas professionaalse rutiiniga oleksin võinud jätvat jätkata küll veel. Aga mulle tundus, et, et noh, see on nagu veidike nagu põhimõtete reetmine või. Parem ootan ära kuni vaata, mis saab, kas kas tuleb uus luuletamise tuur peale või ei tule. Nii et ei hakka vägisi selle vahepeal, nagu siis lihtsalt kombe pärast kombe pärast kirjutama. Küsitlesin just üht noort kirjanikku Jaak Jõeleht ja tema ütles just, et teie luuletused olid õpetanud teda proosat kirjutav vastavateti. Ta oli õppinud, teeb käest, kuidas sukestiivselt kirjutada. Ahah, noh, see kõlab väga meeldivalt, ma pean tunnistama, et ma olen seda ka tema käest kuulnud väljendanud seda ennem ka öeldud, tähendab, ja mis, mismoodi ja väga meeldiv kuulda. Midagigi. Mis teemadest te olete peamiselt huvitatud? Praegu see ongi keeruline asi, mulle tundub, et seda ilma teemat ei saa midagi teha, aga samas teema ei ole sellegipoolest kõige olulisem teema, ma vaatan nii. Tubli ürika puhul on teema kindlasti ainult väga noh väga vähetähtis tegur on see, mis, mis käivitab, skeevitab luuletamise mehhanismi edasi on juba kõik muu tähtsam. Kui kirjutaja ei hakka sellist suuremamõõtmelist proosat, mida mina ise teinud ei ole, aga ma kujutan ette, et siis siis ikka päris päris teema vabalt kirjutada. Kirjutada nagu isa. Põhimõtteliselt noh, kuidas öelda siis mind, mind kui inimest, kes maailmas elab uuritavat Mul on seisundid ja olukordi, kus, kus mitte miski ei huvita, ütleme niimoodi. Aga noh, kui väsinud oled, midagi nende tüdinenud oled. Aga kui, kui peale tuleb Tuleb nagu selline huvi tagasi maailma asjade vastu, siis, siis ma märkan alati ehmatusega, et et nad kõik huvitav, kaunis võrdselt, vot seesama lugumises oma suletseski oli. Et õunapuu kui suured ja minu arust ei ole olemas spetsiifiliselt lüürilist ainestiku, peab mingisugune osa maailmast on luule jaoks sobiva teemaga mingisugune muu. Ma arvan, et naat, lüürika, lüürika teemaks sobib absoluutselt kõik põhimõtteliselt võib-olla, et ühele või teisele luuletajale sobib üks või teine teema isiklikult rohkem. Aga põhimõtteliselt lüürika ürikel temaatilise piir ei ole. See olekski minu meelest ideaalse lüürika, ideaalse üriku mudel võimalikult maksimaalselt ikka tervet maailma ammendada, mitte selles mõttes tingimata, et Kirjuta kohutavalt palju luuletusi luuletuses erineva maailma mingi detaili teema kirjutatud, vaid võib-olla kirjuta, tähendab noh, suur ja täitumata unistuseks kirjutab, oli üksainus kahe-kolmerealine luuletus, kus oleks kõige oma teemadega sees. Aga tõesti oleksid selles 200. on, on tõepoolest kõik sees seal muidugi abstraktne ideaal, aga, aga see unistus. Aga nüüd töötajate rohkem teatri lavastus. Ei mõõdeta lavastusega ma olen noh, sõna ja siin on nüüd teatriga olema kahel viisil seotud. Mullen. Mul on töökoht, ametikoht teatrisse, Tõnis koht, seal maastatakse kirjandusliku keelelise toimetajana. Aga siis no lisaks sellele väljaspool seda, seda ametit ma ikka kirjanikuna olen. Viimastel aegadel on tegelikult küllalt ammu, aga viimasel ajal rohkem tundnud huvi dramaturgia vastu ja ja seda siis ka praktiliselt teinud, kirjutanud näidendeid, teinud teiste inimeste teostestamatiseeringuid. Kõike muud taolist. Teater on jah, üks üks maailm, mis mind kah kaunikesti huvitab, olen lapsest saadik, olen teatriga seotud, teatud maailmas liikunud ja. Üksvahe tundus mulle, et et luulet, kuidas see mahub liiga vähe et on näidanud, on suurem suurem struktuur, sinna mahub nagu rohkem sisse ja samas on ta veel hästi selline silmaga nähtav ja plastiline ja ja et ta on selles mõttes On soodsam teha, teha näidendeid, luuletusi rohkem ära öelda ja ühtlasi on ta silmaga nähtav. Nüüd ma enam nii kategooriliselt ei arva, kuidagi endast tasakaalustada need asjad, leian, et oli ikka, mahutab väga palju ja dramaturgia peale selle ta palju mahutavatel palju käsklusi on võimalusi, on tal ka omad sellised kehvemad küljed ka. Sõltuvusteatrist. Paljudest inimestest ja nii sellega pole seal ma tegelen praktiliselt edasi mõlemaga, nii teatri võlu, Rec. Et nagu paistab, et tooted nagu teel tagasi luulet. See poole, seda ma ei oska ütelda, ma arvan, et et kuskil. Nojah, et ma tegutsen ka edaspidi nii ühe kui teise käest, ma põhimõtteliselt ei tahaks küll, aga ei, ei, ei näe ette, lähemal ajal madestamatulgest loobuksin vastupidi ma tasapisi hakanist rohkemast maiku suhu saama. Et kõik, mis ma siia ma loen teinud dramaturgi alal on olnud. Võib-olla isegi natuke juhuslikuvõitu.