Eesti lugu rahast on võimalus jälle rääkida Eesti ajaloo sarjas millega varasel keskajal kaubeldi, missugune raha maksis. Räägib loo kandidaat ja numismaatik Ivar Leimus. Ajaloomuuseumist ja saatejuht on Piret Kriivan. Kui muinasajal viikingiajal Raha ja mündid tulid Eestisse või Eestimaale mujalt maailmast, siis kuidas keskaja alguses oli? Keskaja alguses oli õieti kahte moodi õieti no millest, mis aeg on keskaja algus, me räägime ikka vist sellest Liivimaa keskaja algusest, sellest, kuidas, kui meil muinasaeg hakkas läbi saama, ütleme siis see aeg, kui Eestimaad parajasti risti usustati ja vallutati ja aeg pärast seda ma saan aru. No siis oli niimoodi, et ma nüüd ei mäleta enam, kuidas eelmises saates, mis ma kõik olen rääkinud, aga aga ütleme, et ega siis need misjonärid, kes tulid siia Eestimaad ristima. Ega nad esialgu ei tulnud ju vallutama lihtsalt ristima. Nemad ei olnud esimesed, kes siia tulid. On ju teada, et Meinhard tuli koos kaupmeestega tuli kaupmeestega ja kaupmeestega, et ta saaks kaupmeestega siia tulla, selleks oli olemas tal leping olemas leping, nendel kaupmeestel. Ja see leping oli sõlmitud liiglastega. No see on see kuulus lugu, võib-olla on sellest juba saates keegeenega varem rääkinud, aga see on ju see kuulus. Saksa keeles on ilus sõna auh Seegelong, liiv, flants, ehk siis Liivimaa ülesleidmine purjetamise teel, eks ole, üles purjetamine, ütleme siis niimoodi, see on ju riimkroonikas vanemas riimkroonikas, mis on nüüd ka eesti keeles olemas. Kena lugu sellest, kuidas siis torm ajab saksa kaupmehed hilisemas versioonis Bremeni kaupmehed, aga alguses sellest tere ei ole esialgsetes versioonides kes tahavad sõita ojamaale ehk siis gotlandi, ehk siis Viisbysse tõenäoliselt ajab kuhugi mujale, ajab väina, ehk siis Daugava jõe suudmes ja seal on vastas siis pärismaalased, vihutavad kirveid ja rusikaid. Liivlased muidugi, riputavad neid ja siis kuidagi ilmselt sakslastel on või on siis liivlastel mingid mehed, kes oskavad võõrkeeli, nii et omavahel nad saavad nagu jutu peale ja hakkavad hoopis kauplema. Kaupmeestel olid kaubad kaasas loomulikult, ja liblastel oli üht-teist pakkuda neile. Eeskätt vahasest linlastel olid suured mesipuud, neid oli hästi palju ja, ja loomulikult võis seal ta viljanahku ja muud niisugust kraami olla, mis läänes ja idas kaugel kaubaks läks. Ühesõnaga, nad hakkasid kauplema ja leppisid ja vennastusid seal ja ja kui nad ära sõitsid, siis tehtigi leping, tehti niisugune leping, et nad võivad tagasi tulla ja oma sõpru kaasa võtta, takistamata järgnevatel aastatel. Me ei tea, millal see kõik toimus, võib arvata, et umbes 1180. aasta paiku ja teate siis nad hakkavadki tulema ja hakkavad nad tulevad kaupmehed ja, ja seesama Meinhard, nagu Hendrik kirjutab, tuleb koos nendega, tuleb kaupmeestega, kes olid liiblastega sõprus suhetes. No niisugune väljend Kroonikas sõprussuhetes iseendast on juba natuke naljakas, ilmselt tähendabki mingeid lepingulisi suhteid täpselt see, millest selles vanemas riimkroonikas ka juttu oli. Ja need kaupmehed loomulikult toovad kaasa oma raha esialgu, sest meil siin Liivimaal ju veel. Meil Liivimaal ma ütlen, noh, tegelikult on, see on niuke keeruline küsimus, mis on Liivima, mis on Eestimaaga, ütleme, et võtame siis niimoodi, et räägime keskaja Kesk-Eestist ja Lätist kokku, nimetame seda tinglikult Liivimaks, ehkki siin on olnud kõikumisi nimes ja nii edasi ja nii edasi. Tulevad siis siia Liivimaale nimetavad selle maa liivlaste järgi muidugi ka Liivimaaks ja võtavad kaasa oma raha ja kus need kaupmehed siis tulevad, nemad tulevad Westwalist ja eeskätt tulevad nemad Münsterist. Ja üldiselt on arvatud nõnda, et jah, nad tulid siia küll ja tulid tõesti Westwalist, aga nad tulid üle Lübecki või siis äärmisel juhul üle Visby. Aga igal juhul Lüübekis tehakse kogu aeg juttu, see on see idamere, läänevärav või Läänemere läänevärav, kuidas võtta? Ja ta asub siin polüüti poolsaart, eks ole, enam ei olnud vaja ümber poolsaare purjetada ja taanlastega seal maid jagada ja nendele tolli maksta. Aga kui oleks nad tulnud läbi lüübeki, siis oleks neil kaasas olnud Lübecki raha, see on ju selge, kui sa lähed Lüübekisse, sa ju teed seal midagi, sa kasvõi ostad ja müüd minu pärast kas või sõidupileti nii ülekantud tähenduses, eks ju. Sul peab olema Lübecki raha. Kogu Liivimaalt on sellest perioodist leitud üks Lübecki münt, mis näitab seda, et see on puhas juhus. Ei tuldud Lübecki kaudu tuldi ilmselt üsna otse. Nii veider, kui see ka ei ole, ei käidud sees Lübeckis. Küll võidi käida sees Viisbys loomulikult, sest see oli nüüd niisugune keset Läänemerd, niisugune see Gotlandi ojamaasaar niisugune koht, kus tolleaegse nii-öelda purjetamistehnika juures oli raske raske mööda pääseda, et jõuda Liivimaale, sest vaadake, tol ajal purjetab üldiselt mööda mööda rannikut, aga kuskil tuli ka see Läänemeri ületada ja ilmselt oli ojamaa selleks kõige kõige sobivam koht. Pealegi traditsiooniline niisugune koht, see oli olnud selleks niisuguseks sõlmpunktiks liikluse transiidikaubanduse sõlmpunktiks juba hiljemalt alates üheksandast sajandist, nii et see oli sissetöötatud koht, seal ikka käidi. Aga Lübeckis võib-olla mitte, et ja siis ongi niimoodi, et kusagil 1990. aasta paiku hakkab meil no suhteliselt palju uuesti tulema Eestisse võõrast raha, mäletate viikingiajal Me lihtsalt ujusime hõbeda sees, ma ei tea, mis, milleks seda vaja oli ja see on omaette küsimus, aga suplesime hõbedasi, mitte üksi meie, vaid isegi lätlased ja soomlased, rääkimata siis rootslastest venelastest. Nii et see oli nagu teine aeg, aga nüüd vahepeal need välissuhtluse asjad läksid kuidagi kiiva meil ja mitte ainult meil, vaid teistel ka teised said nagu sellest paremini üle hakkasid, ise oma raha tegema, tegid omad riigid, asutasid omaltlinnad, hakkasid oma kaubandust arendama, loomulikult lõid oma raha selleks meil Liivimaal meil Liivimaal, siis läksid asjad natuke aeglasemalt, mitte paju. Võib-olla see. Ma ei oska öelda ühiskondlikust mahajäämusest mitte midagi, sest sellest me lihtsalt ei tea mitte midagi, ehkki selle kohta on väga palju moodsaid teooriaid. Aga niisugune tehniline mahajäämus võib-olla ei ületanud viitkümmet aastat võrreldes Lääne-Euroopaga, ütleme seal ehituskunstis ja laevaehituses ja relvade osas ja täitsa mahajäämus ei olnud kuigi suur, aga ta oli nii-öelda otsustav sel ajal. Ja nii siis siia toodi esialgu ikkagi veel võõrast raha, sest oma raha lihtsalt ei olnud. Ja toodi nagu öeldud, ministrist ja toodiga viskist siis ministris löödi niisugusi geni, kahepoolseid mündikesi, kaaluge, ülegrammi ja muidugi ka selle ümbruses festivalis soostispaaderbornis, lippes mitmel pool. Aga kõige rohkem jah, Münsterist. Siis Visby mündid, nihukesed, pisikesed, hästi Gilakad. Nemad kaaluvad puh algul kusagil 0,19 grammi, ütleme keskeltläbi tol ajal, kui nad meile tulevad seal 1100 üheksakümnendatel aastatel. Ja nad on hästi-hästi-halvasti löödud niuksed, ega seal suurt midagi aru ei saa, mis seal peal on, aga nad olid ka kõik korralikust hõbedast üldse tol ajal raha oli kõik korralikust hõbedast, tol ajal nagu ei oldud veel selle peale väga tuldud, et võiks ju ka raha solk kõikide vaske sekka panna, lisaks rohkem keskel oli see hirmus tavaline. Aga see oli alguse asi veel ja, ja kõik kuidagi olid nagu ausad tol ajal või ausamalt hiljem isegi kaupmehed ja rääkimata siis raha, lööjatest ja neide, mündikesi on meil siis nii Münsteri kui viskumi on kaaretes meil leitud. Tuntuim üks suurem leid on näiteks Muhu Muhu saarelt Tamse külast leitud. See oli kuuekümnendatel aastatel, millalgi leiti Saare 63. vist kus on sadu neid pisikesi oyama. Me võime neid kutsuda pool praktiaatideks. Miks nii? Kuulaja vist ei tea, mis on prakt ja et see on niisugune ühepoolne õhukesest hõbeplekist münt miks ühepoolne nagu lestakalad on nii õhuke, et kaks poolt ei mahu sinna peale ära, lihtsalt kui lüüa teda kahelt poolt, siis oleks nagu lesta, Alex oleks kahel pool kaks silma ja, ja niimoodi. Ja niimoodi sellel mündil ka sellepärast, et ta oli nii õhuke, siis teda vermitigi ühelt poolt ja miks ta nii õhukeseks muutuks, see on ka omaette jällegi suur probleem, see tekib niimoodi 12. sajandil areneb välja. Ilmselt oli seoses selle ikkagi inflatsiooniga. Juhtus niimoodi sellepärast, et nojah, ma rääkisin vaske nagu taibatud veel juurde rahale lisada, eriti. Aga siis tehti mündid järjest väiksemad. Nojah, aga kui sa teed mündi väiksema, siis sa pead tegema vastavalt õhema, muidu inimesed näevad, et münt on väiksema raha, pole õige hakatigi neid siis õhemaid tegema, lõpuks nad muutusidki õhukeseks, et sai ainult ühelt poolt lüüa ja tulidki neil, sest no algul löödi muidugi kahelt poolt ta siis ei saanud üldse aru saada, millise kuninga pilt peal on eakati ühelt poolt lööma tekkisidki praktiaadid ja siis see muutus nagu moeks. Ja muidugi nad läksid väiksemaks ka, nii et need mutikesed, nagu ma rääkisin, olid hästi pisikesed ja pool praktivad. Need on siis niisugused, kus nagu ikka oleks veel löödud kahelt poolt, aga On ja ei ole ka nii, et õieti aru ei saa mõnda mõnda võhk lüüdiga ainult ühelt poolt ja kuidas ta siis seal parajasti oli. Nii et need on siis niisugused poolbractiaadid ja seal seal selles samases Tamse aardest, siis oli ka neid samu Münsteri ja Baderburnja soosti ja isegi mõned üksikud inglise mündid. Noh, see pole muidugi ainus aare, aga see on niisugune silmatorkavam leid. Ja selle aja Needsamad tõenäolised riskis löödud mündid. Sest ega me ju ei tea, kus nad tegelikult tehti, sest Visby nime tol ajal veel kuskil kirjalikes allikates üldse ei esine. Visby nime kasutab esimest korda meie kuulus kroonik Henryk. Kui ta 1203. aasta sündmustest räägib, kuidas ristis viadwiskis jõuad ja saarlased Marju saagiga kah samal ajal siin ja mis seal siis edasi saab? Tuntud tuntud kirjakoht. Nii et uurijad räägivad lihtsalt oyama müntidest seetõttu, kuna ei ole päris kindel, sest oja tol ajal hästi palju sadamaid ja Visby niisugune esiletõus võis umbes sel ajal toimuda. Aga, aga ma lihtsalt ei tea seda nii täpselt. Ja needsamad mündid võimaldavad siis välja arvutada ka tolle aja niisuguse ütleme siis rahasüsteemi. Ja tuleb välja, et no me umbes teame, palju kaalus tol ajal kaalu, mark, hõbedat, me oleme vist rääkinud, et mark, see oli nii rahaühik kui ka esialgu oli ta tegelikult kaaluühik ja just nimelt väärismetallide kaaluühik ja ja võrdlus tema poole naelaga. Millal ta täpselt välja kujuneb, jällegi, see on väga raske küsimus. Selle üle teooriaid palju, aga igal juhul või teist 10. sajandil hakkavad need Margad ka Saksamaal igal pool tekkima võib-olla Põhjamaade mõjul, võib-olla mitte. Ja ilmselt tuli algul niisuguseks Euroopas kõige levinumaks Margaks kõnnimark, sest külm oli tol ajal Saksamaa üks niisugusi kõige tähtsamaid keskusi, nii majanduslikke kui ka poliitilisi, küll niipeapiiskop oli väga kõva tegija nii-öelda Saksamaa poliitilisel maastikul ja ja Kölni rahad olid juba alates 11.-st isegi 10. sajandi lõpust igal pool väga hinnas ja neid imiteeriti ehk jäljendati väga paljudes kohtades. Ühesõnaga tehti samasuguseid münte, et oleks näha, et see on aus, kõva raha, et seda võetakse hea meelega vastu küll niimoodi, tähendab terves Saksa Saksamaal ei olnud üks raha? Ei, absoluutselt mitte. Saksamaal oli näiteks 11. sajandil saja-kahesaja erineva rahapaja vahel, kes oma raha kõik lõid. Tõsi küll, ega see ei tähenda, et nad kõik veda. Pilt oli muidugi erinev, aga, aga ütleme see nende kaal või see ütlemisele müntimis standardmündi alus, nagu niisugune termin on olemas, see oli ikka suhteliselt regiooniti sarnane, ütleme siis Kölni piirkond oli üks kuskil friisi, maal oli teistmoodi, seal olid poole kergemad, kuskil vahepeal oli veel mingi kolmas, aga neid ei olnud nii väga palju. Ja lõppude lõpuks siin, kui nad siia jõudsid, need rahad siia Läänemere äärde, siin oli jumala kama kõigile, eks ole, see oli lihtsalt, et oleks hõbese käis kaalu järgi. Saksamaal, vastupidi, seal oli niimoodi, et seal oli tõesti iga iga piirkonna raha ainult seal kehtiski, nii et kui me ütleme, leiame Saksamaalt mingi tolleaegse mündiaarde, siis on seal no ühe äärmisel juhul paari-kolme müntla lähestikku asuva müntla rahad ja nad on kõik niuksed, üsnagi uued. Nad on äsja tehtud ja on ilmne, et käibes korraga ainult üks rahasort. Mis tähendab seda, et tol ajal seal juba võeti kasutusele niisugune raha regulaarse ümbervahetamise süsteem, mida kutsuti renovaatsimoneeta, ehk siis mündi uuendamine. See algas Inglismaal juba 10. sajandi lõpus 973.-ks kolmandast aastast dateeritakse seda ja Saksamaal viiakse ta sisse järk-järgult. See tähendas siis teatud aja järgi Inglismaal olisi, periooditi väga kindel, kuus aastat hiljem kolm aastat juba Taanis läks lõpuks juba iga aasta, vahetati mündid ringi. Siis tuli vanad rahad viia nosist teatavasse riikliku ametiasutus ega siis müntlasse või kuhugi mujale varakambrisse ja vahetada seal uue raha vastu ringi, sest vana rahavad sellest kuupäevast peale. Enamgi. See on nagu Nõukogude Liidu aegne rahareform või ütleme, võtame ka Eesti Eesti vabariigi viimane rahareform või suvaline rahareform, et sellest päevast peale, eks ole, vana raha on kehtetu ja tuleb uue vastu ümber vahetada ja nagu praegugi, nii ka nii ka tol ajal oli selle raha rahade ümbervahetamise põhiliseks mõtteks või ideeks oli ju see, et ikkagi riigikassasse raha juurde saada, ega siis keegi tegelenud heategevusega. Ja see tähendas seda, et uut raha anti vastu siis kas kergemaid, nagu ma rääkisin, mündid läksid kogu aeg kergemaks, Saksamaal see oli just sellepärast uusi münte ant vastu küll sama palju, aga nad tihti natuke kergemad ja vahet kasu läks kenasti siis kohaliku kohaliku ütleme asja asjamehe, oli ta siis vürst või krahvi hertsog või koguni kuningas, keiser või piiskop, tema ütleme siis vara, kirstu või varakambrisse. Ja noh, Inglismaal tehti natuke teistmoodi, seal lihtsalt anti vähem rahasid vastu anti sama raskeid küll, et rahalt püüdisid kogu aeg ilusad ja suured, aga kui sa andsid Schillingi ehk siis 12 penni ära, said sa üheksa penni vastu, nii et seal tihti ka üsna jõhkralt seda asja. Ja vot see Saksamaa müntide käive või nende aaret aarete koostis, koosseis Saksamaal näitab just sedasama, siis nagu räägitud, meil meil siin vahet ei olnud, meil käis kõik ja ka veel, kui need meister ja oyama kaupmehed tulid, eks ole, siis oli ka meloni aardest kõik mündid segi, mis näitab, et neid nagu ühekaupa eriti ei loe. See oli ikka üks kogus hõbedat, mis näitas, et mees on jõukas mees on selle hõbeda kuidagi teeninud ja saanud, mis ta sellega edasi tegi, seda ma ei oska. Siis kas arvutati kokku või kaaluti kokusse väärt? No vot, seep see ongi, et selle järgi jagatakse, ütleme, viikingiajal on see asi nagu väga, väga selgelt ära jagatud, Lääne-Euroopas loeti raha seal, kus seda löödi, seal seda ka loeti, seal oli arenenud rahandus. Seda nimetatakse mündi rahanduseks. Aga meil siin ida pool mitte ainult Eestis, vaid kogu Baltikumis, kogu Skandinaavias, Poolas, Ida-Saksamaal, Venemaal siin oli igal pool kaalu rahandus, siin raha kaalutises sinuni tähtis hõbe, eks ole, mis näitab, et siin nagu see mündi niisugune idee ei olnud veel päriselt nagu sellest paksust pea kolbast läbi jõudnud inimestele. Ja, ja nad nad eelistasid seda, seda hõbeda kogust lihtsalt rahale kui niisugused. Muidugi ma ei tea täpselt, mis päris alguses oli, vaata, sest noh, see võis olla ka tingitud sellest, et käibes väga palju erineva kaaluga münte, neid oligi võimatu. Selles piirkonnas, kus seda raha ise praktiliselt ei löödud, vaid ainult sisse toodi, oligi võimatu lugeda. Aga ütleme päris alguses ütleme kui seal kuskil üheksandal sajandil, kui ütleme, idas tulid need kuulsad Dirhemid meile vot siis need olid alguses küll suht ühe kaaluga niimoodi, et tol ajal on täiesti võimalik, et neid tõesti loe, eriti, kuna kuna siis oli see mõeldav, sest seal ei olnud nagu vahet, kas sa kaalud või loed, sa said ikka sama palju neid. Aga see on niimoodi puhas oletus, mida on väga raske kontrollida. No on teatavaid vihjeid selle peale näiteks. Me lähme nüüd ajas kole palju tagasi, aga noh, võib-olla võiks ju rääkida siis nagunii aega, meil on. Et näiteks on meil niisugune kuulus Üheksanda sajandi aardeleid, Kohtla kevalt leiti juba 23. aastal ja seal oli mingi viis 600 Dirkemid sees ja need on seal siis kusagil. 800 oh, ma ei mäleta, 30.-test aastatest kõige viimased, need umbes sel ajal on ta siis maha maetud, see rahakott. Ja seal olid müntidel mitte kõigil muidugi mõnel üksikul, aga niimoodi tõmmatud noaga kohe niukse keskele niuksed, jämedad kriimud peale on üks siis on õige, mitmel on üks kriim siis on osadel müntidel on kolm niisugust kriimu nagu Rooma number kolm ja ma ei tea, ühel või kahel oli isegi niisugune. Rooma number üheksa ei ole kindlasti mitte rooma numbrid, aga põhimõtteliselt tähendavad nad sedasama, eks ole, kolm kolm kriipsu on ikka kolm kriipsu kolm Varblas ikka kolm varblast, üks mismoodi seda kirja paned? Ütleme ka Hiina number kolm on täpselt samasugune nagu Rooma number kolm, et noh, nagu vahet pole, vähemalt Vanas-Hiinas, mida, kus praegu ja, ja see üheksa on ka, see näitab, et oli mingisugune niisugune suurem kogus ja siis üks ilmselt vähem, eks ole, üks rohkem üksteistsoni naljakas number jagu korruta millegagi, et see nagu ei kõlbaks üheksandal taks küll. Ja siis olekski nagu niisugune kolmel põhinev arvestussüsteem veel, mis näiteks neid münte tõesti võidi tulla lugeda ja kolmel põhines tol ajal just nimelt skandinaavia süsteem sest tuleb välja, et näiteks kolm Dirgemit oma kaalult tol ajal vastasid täpselt ühe skandinaavia muinasaegse pöördugi kaalule. See oleks siis niimoodi pandi niimoodi ritta ja seal oli kolm tükki, eks see oli siis pöörduge siis kolmöörtupid omakorda moodustasid skandinaavia muinasüüri need jällegi kolm või siis nagu see üheksa olla, eks ole. Üheksa kui vanalt need sihukesed nagu niukseid kergeid vihjeid sellele, sellele mündi lugemise võimalusele näiteks varajasel etapil on olemas. Aga muidugi, see on nii vana aeg, et me ei saa sind milleski kindlad olla. Kui kuskilt veel leiaks samasuguseid märke teiste maade leidudest, siis võiks võiks ju sel teemal edasi vestelda, aga praegu lihtsalt ei tea, nii et ütleme, kuni seal 12. sajandi lõpuni meil raha ikka põhiliselt kaaluti ja Need võõrad müdinat, tegelikult ju neid ojamaa omad ja, ja ka need Westwalija must muld, Saksamaalt tulnud rahad tegelikult liiguvad meil veel kuni kuni 13. sajandi lõpuni ja inglise rahasid kohtasin isegi veel hiljem. Aga neid jääb järjest vähemaks ja järjest vähemaks. Ja vähemaks. Mispärast? Et siin hakataksegi tegema oma raha? Vaat ma rääkisin just äsja, mul jäigi see mõte pooleli, sellest rahaarvestussüsteemist tuleb välja siis, et viskist tol ajal tehtigi ühes sellest kaalu margast hõbedast neli marka münte. Mündi Mark, oli see siis nii niimitu münti oli ühes margast oli nagu mündi lugemise ühik sest seal oyama, kus hakati juba oma raha lööma, seal hakati ka raha loomulikult lugema, eks ole, aga meil seda veel nii ei tehtud. Ja seesama neli ühele see süsteem, see, see käib läbi igasugustest lepingutest, ütleme seal Gotlandi, kaupmeeste ja Smolenski kaudu meeste ja Novgorodi kaupmeeste vahel ja ja see jõuab näiteks ka meie esimestesse, linna õigustesse. Näiteks Haapsalu linnaõigusesse jõuab Ruskaia Pravdasse ehk siis vene vana vene õiguskoodeksisse ja mitmele poole, ühesõnaga see näitab, et et just sel ajal, kui niisugune niisugusi münte oyama löödi kusagil siis 12. sajandi lõpus võib-olla veel ka päris 13. sajandi alguses. On täheldatav teatav niisugune Ojamalt lähtunud saksa kaupmeeskonna tohutu idasuunaline aktiivsus, mis jättis oma jälje siis väga laia ala mündi või rahaarvestusse kaasa arvatud siis ka siia, sest nagu öeldud, see on isegi Haapsalu, Haapsalu ja Riia linnaõigusest tuleb see mitmel pool, ka jookseb see niisugune suhtearv läbi. Aga siis jah, siis miks meil hakati oma raha lööma, selleks pidi olema loomulikult vajadus. Selleks pidi tekkima kohalik turg koha peal kohapeal, kohapealne kaubavahetus, ühesõnaga näed, võõrad kaupmehed pidid jääma siin paiksemaks, et nad oleks saanud kohalikega siinses kaupu vahetada, neid üles, osta nüüd edasi. No miks üldse Liivimale tuldi seal loomulikult edasi minna Vene turule, eks ole, mitte midagi ei ole muutunud viimase enam kui 1000 aasta vältel. Kõiki huvitav Vene turg, see on suur ja võimas, sealt saab siin-seal, seal on ostujõudu, seal on müügi müügipakkumiste. No mis on tiivima selle kõrvale, eks ole, vaadake kaardile. Aga tahan just niisuguse mõnusa koha peal, miks meie ajalugu on nii kirev, kõigil on seda etteulatuvad maanuki vaja, kustkaudu viivad teed pudrujõgede ja piima, ei pudrumägede ja piimajõgede juurde. Nii et me oleme siin niisuguse strateegilise koha peal ja siit me ei pääse mitte kuhugi, eks ole, nii et geograafia on niisugune väga-väga kangekaelne asi kogu aeg olnud? No vot, ja need kaupmehed hakkavad kõigepealt paikseks jääma, muidugi Riiga. Riia on see esimene koht Liivimaal. Muidugi, esimene koht on üks küla, jah, räägitakse juba seal olid kaupmeestel teatavad laod, sinna juhitataks esimesed kirikud ja holmi. Holm ehitatakse esimene kindlus ja ehk siis Martins alale, mis on ka praeguse Riia. Noh, ta ei ole ju Riiast väga kaugel ka. Aga siis jah, 1201 kolib Albert siis oma piiskopitooli Riiga ümber ja hakkab sinna ehitama toomkirikut ja sinna hakkab siis kogunema kaup, meeskonda, vaimulikkonda, igasugu rahvast. Kohalikud liivlased hakkavad seal elama, Kaupo kolib sinna elama, kui ta oma sõprade-sugulastega tülli läheb ja nemad tema mesipuud maha põletavad ja viljaväljad ära hävitavad. Ja seal hakatakse korraldama näitemänge, mis näitab, juba tuli järelikult ka auditoorium, eks ole, kes seda vaatas, tõenäoliselt tehti neid nii sakslaste kui ka nende totakate liivlaste jaoks, et nendele siis no need olid need, need ministeeriumid, eks ole, kus siis etendati teatavaid piibli Süseid et neid siis rahvale niimoodi Diatraalsel viisil selgeks teha, nii et seda seda toimus juba Riias. Ja on teada, et Riias tõepoolest elas juba tol ajal kaupmehi ja need kaupmehed pöördusid siis piiskop Alberti poole aastal 1211 palvega, et nendele kinnitatakse rida privileege, seal oli jah, igasuguseid privileege. No seal vaba kauplemise kohta muidugi ja Gildi loomise kohta ja siis rannaõiguse ärakaotamise kohta, ühesõnaga, et nende laevad, mis ütleme, randa uhutakse, et selle kohta, miks see siis rannaröövlite fondi raiujate õigus, kes need siis nende, nende laevakraami kõik minema ruttu tassisid. Mis muidugi midagi ei aidanud. No see on nagu vastutasuks selle eest, et nemad kangelaslikult Riia linna kaitsesid, seal oli tõesti, seal olid saarlased, olid 1210 käinud Riia all ja, ja oli siis ju Riia linna, mäletate, pärast eks ole, oli, seal olid Ümera lahingut ja igasugused asjad veel samal aastal. Ühesõnaga eestlaste eestlaste niisugune aktsioon oli Riia linna vastu ja nad olid siis vapralt paigale jäänud, ei sõitnud ära, eks ole, laevadega nagu oleks pidanud sõitma ja kaitsesid siis niikaua kui siis tulid ristisõdijad sügiseste laevadega 1210 ja ja päästsid, päästsid nagu Riia linna ära. No vot ja nüüd vastusaluks niisuguse oma üles näidatud vapruse eest küsisid nemad siis piiskop Albertit rida privileege kaasa arvatud siis õigust raha lüüa. Ju nad tundsid seda vajadust. Ja vaadake, need olid needsamad saksa kaupmehed, kes enne olid asunud Visby mujal Gotlandil, Nad kolisid ümber Riiga, see oli kaubadeidsi juba Venemaale lähem Väina jõgi teatavasti voolab ju Polotskisse. Smolensk ei ole sealt kaugele, Smolensk on juba süda Venemaa, sealt edasi, sinna tuli juba kõiku, kuidas Smolenski oli äärmiselt tähtis kaubanduskeskus teisipidi ideede viisid jõuga Pihkva kaudu Novgorodi jällegi kuulus Riia Pihkva kivi teeb tõenäoliselt see nii-öelda see tee põhieksisteeris väga ammu juba juba muinasajal, sest see oli muistne kaubad ja sealtkaudu juba enne Riia asutamist Ükskülast läksid ju ka saksa kaupmehed Pihkvasse Ugalas tegid nad paljaks, röövisid neilt ära mitusada marka hõbedat, nii et see oli mingi kunagi arvutasin, väljakse tsentner või kaks ütleme rahalises arvestuses hõbedasse, nii et see oli ikka meeletu kaubavormis paljaks tehti ja seda ju nõudsid sakslased, et vähemalt kolm korda tagasi ja see oli muide põhjus, miks 1208. aastal algas see, ütleme risti ristikäik eestlaste vastu, see oli see nagu soomlastel on hea sõna Tegosi ehk siis niisugune otsitud, otsitud põhjendus, miks üldse tulla, et andke ometi tagasi, mindi, käidi Otepääl, nõuti, nõuti, nõuti tagasi eestlased ja meie ei tea midagi, ei saa midagi ja lõpuks öeldi, et ah, need on kõik ära surnud, kes röövisid ja ei andnud midagi loomulikult tagasi, nii keerutasid ainult, aga muide ei eitanud, et jaa, oli niuke värk küll ja tegime paljaks, aga no näed noh, mis me enam teha saame, niisugune lugu oli. Nii, et need kaupmehed küsisid siis piiskop Albertit, selle õiguse ja piiskop Albert selle õiguse neile ka andis kõik lõike, mis nad küsisid, ei andnud üldisemalt, küsisid täpselt samu õigusi, mis neil oli seal ojamaa saarel, millest järeldub, et ka need oyama rahad, millest me rääkisime, need olid tegelikult saksa kaupmeeste löödud, seal rootslased on kogu aeg diskuteerinud, kes need rahad ikka tegi, missugune võim? See neile sugugi ei meeldiks, kui ma, kui me ütleme, et need olid sakslased, aga paistab, et asi kisub väga sinnapoole, sest noh, üldiselt nende teooria on see, et seal nagu segunesid Ojamal või miskis, siis täpsemalt segunesid. Ütleme, alates alates 12. sajandi lõpust asusid sinna sakslased, ütleme aastast püks 161 oli mingi kuulus leping või privileeg sakslaste ja ojamaalaste vahel. Heinrich Lõvi andis sele saksi hertsogi ja siis nad hakkavad tulema ja siis nad tasapisi nagu alles võtavad võimust, eks ole, 1225 pühitsetakse sisse Maarja kirik, seal, igal pool on saksa kaupmeeste kirikud, maarjakirikud, see on väga huvitav, meie toomkirik on ju ka Maarja kirik, eks ole. Ja noh, Tartus Maarja kirik näiteks Smolenskis oli Maarja kirik, mis on huvitav. Vaata, kus tahad, eks ole, ja seal on omaette mõjud, seal on ilmselt mingi niisugune omaaegne tsistertslaste ideoloogia taga, mis kõige rohkem austas just Neitsi Maarjat 12. sajandil, see kujuneb välja ja neitsi Maarja muutub kõige tähtsamaks katoliiklikust, seda isegi pühakuks on raske öelda rohkem kui pühak. Jumalaema, eks ju. Nii et noh, see on nagu möödaminnes ja ilmselt need kauplejaid hakkavadki seda raha siis ka lööma, sest piiskop Albert ütleb, jah, tehke tehke samasuguseid kaalult ja prooviti, ühesõnaga nagu Te teete ojamaal või nagu tehakse ojamaal, aga teistsuguse pildiga. No loomulikult, tema oli ju Riia linna ülemisand. Ja tõepoolest, lätlased ongi kaevanud välja tollest ajast ühe pisikese aardekese Martin salaehk siis holmi saarelt, mis on praegu ju Riia linna sees, kus on kaevame väljakaevamisi tehtud juba pikka aega mis koosneb kõik pisikestest ühtemoodi müntidest, nüüd ei olnud seal väga palju üle 10, natuke paar kümmetki ei olnud vist, aga neil on kõigil peal piiskopi kujutis. Ja kuskilt mujalt niisugusi rahasite nats sarnaseid sarnase pildiga muidugi on. Aga täna Albert, Albert Albert ise jah, niivõrd kui see on portree keskajal tehtud portreid keskel pandi peale piiskop, eks ole, tal on seal ühes käes oli tal rist ja teises käes oli tal mitte mõõk vaid piiskopikõvera, otseline karjasekepp. Piiskop, onju oma lambukiste karjane, eks ole, ehk siis oma koguduse juht ja vot niisugusi praktiaadikesi on sealt siis leitud ja neid ei olegi peale Läti kuskilt mujalt leitud, välja arvatud meilt eestist Virumaalt üks ainukene pada kaldest, mis kuulub ka just nimelt sellesse aega, kus üleminek nagu muinasajalt siis ütleme siis sellele meie keskajale või risti usustamise ajast. Nii et ajaliselt sobib ka see väga hästi, et võib arvata, et õige pea siis need kaupmehed, seda õigust, mis piiskop Albert 4211 andis hakkasid ka kasutama, mis aastal täpselt, seda me mõistagi ei tea. Pealegi ega me ei tea, võib-olla noh, Albert, teile endale oli see õigus juba varem olemas, muidu ta ei saanud seda edasi anda, ta käis korduvalt Saksamaal, on arvatud ühel käigul 1207 keisri juurde, ta võis selle juba saada. Nii et need hundid võis lüüa, Albert ise näiteks, aga no igal juhul müttimisest Riias, enne pole juttu ja seal on siis ka juttu sellest nii-öelda mündialusest sellest standardist ja on öeldud, meri pool marka kaalu margast hõbedast, nii et kui me rääkisime veel 12. sajandi lõpus oli neli marka, siis nüüd on ka ojamaal toimunud väike inflatsioon ja see on üldse esimene kirjalik teade oyama mündialuse kohta üldse. Nii et kõik allikad, mis ka rootslastel sellest varajasest ajaloost, on pärinevalt meilt siit kuna meil pandi seda ajalugu rohkemgi kirja ja see on rohkem säilinud. No nii või teisiti, esimesed mündid, mis pole midagi parata, tuleb tõtt tunnistada, löödi meil ikkagi Liivimar, Riias. Ajaloo kandidaat Ivar Leimus räägib nädala pärast sellest, millal tehti esimesed mündid Tallinnas. Kas münte tehtiga Tartus, Viljandis, Pärnus või mujal Eestimaal. Kes tegi raha, kes andis õiguse raha lüüa, kes oli müntmeister ja kuidas raha tegi? Mis on mündiõigus? Missugune on keskaegne valuutavahetuspunkt olnud? Missugused on suuremad rahaleiud keskaja alguses väikesest Eestist? Missugune raha oli Euroopast olla rajal kõige tugevam raha ja kas seda ka Eesti aladelt leiti? Sellest kõigest, räägib Ivar Leimus nädala pärast.