Juhan Viidingu nimi igal pool lugenud mägede, mida te teete? Tööd on teatris ja kirjutan tekste. Luuletusi. Seitse raamatut avaldatud ja seal peab mingil määral vist olema lugenud selleks, et neist rääkida, luule nagu luule ikka. Ja ma ei taha ega oska neile silti kleepida, sest mõistagi see on minu ainus areaal, ainus asi, millest ma tean ja ma võiksin rääkida sellest tundide kaupa, aga see ei ole aeg ega koht, sest ma loodan millalgi et nad tulevad mõnes suures keeles välja. On kavas üks suur valimik vene keeles anda välja tuleval aastal, selle kohta on juba kontakt olemas. Ja mis veel? 12 aastat olen olnud Draamateatris näitlejana ja natuke lavastanud seal ka. Muuseas, ühe oma asja mitte, aga nii see on siukene noh niinimetatud parapoolne näidend linnamütoloogia nõnda öelda universaalstruktuur või, või niisugune, mitte liiga lokaal esineski, mitte liiga kitsalt, midagi rohkem, nii ülijah, nii võiks öelda, aga ta on realistlik muinasjutt, ütleme nii siis. No läheb pisut aega, et ma lükkan peast kõrvale kõik prominentseid. Kirjandusteadlaste kõikvõimalikud kommentaarid, arvustused, kriitika ja analüüsi ja muu, mida kummalisel kombel on päris palju. Ma olen väga üllatatud, et see nii on, seda on, ma vaatasin, ma ise ei, ei korja neid arvustusi ega mingisugust seda ja kompu pedandist mamma, kes on sündinud aastal 1906 näiteks kui tema ikka poja asja kollektsioneerimis, ma ükspäev vaatasin, kui palju neid on. Ja ma pean selle kõik ära tõrjuma, mis nad on öelnud kõik need epiteedid, kõik need sildid, mina olen kirjutanud luuletusi, aga neile on öeldud. Taas Tsetini, kõikvõimalikud kirjandusloolised, neutriviaal terminid on neile pandud, ma hakkan neid lugema. Ei hakka, need, mis tavaline. Protees kapsul, realistlikud triviaalne kõnekeelsed, poplaulud eesti moodi, keelemäng, paroodia, tõsinemine, mingit romantism siis kuna on teada väike kultuur, eks ole, siis kuna on teada, et minu füüsiline isik töötab teatris, siis on ja seda teatraalselt aspekti toonitatud, et no asi, eks ole, meisterdab, tead poeesia teatraalne, väga teada, eks ole. Ja nii edasi ja nii edasi. Nonii, aga seda see on olnud siis kui hakata protsentides seda neid struktuure vaatama, ta on olnud väga keemilises triimilisestväärse värsist, keelemasina tundmaõppimise perioodist. Kuni niisuguse ökonoomse Rimmerzini tähendab ja kogu selles produktsioonis on, on Hinge klassikaline struktuur peamine sinna siis eksib ära niisugust vabavärssi, mida on mõistagi väga raske kirjutada. Kui inimesel on peedeed keele vastu sõna vastu siis ta Mõtleb kaua enne kui ta vabavärsitee, sest see. See sõna ja keele ja kõige selle devalveerumine on ju katastroofidega kus miski ei tähenda enam mitte midagi ja kõik tähendab kõiki ja nii edasi. Viimasel ajal ma olen natukene iseendast teinud korrektiive selle elusuhte koha pealt, et noh, et kõik on relatiivne, eks ole, noh. Suhteline asi, eks ole, et noh, on teatud Mitte väga suhtelised asjad jääks mõlemale. Võib-olla? Mingil määral. Jah, natukene niisugust miniatuurne või lühikese proosateksti lüürilist proosat või või kuidas seda nimetataksegi, olen ma ka teinud? Ja see on peamiselt ehk see monoloogi vormis. Mina aspektist. Ja ma ei oska muud öelda. Ma ei olegi öelnud, mida ma tegelikult kirjutanud olen, sest kui ma oskaks, saaksime öelda, siis ma ei oleks teksti kirjutanud, eks ole, ja nii edasi, nii edasi. Ma ei ole nagu kramplikult kunagi huvitatud olnud sellest, et minu teksti leviksid mujal kultuurisfääris kui selle, kuna ta on mõeldud. Sest alateadlikult olen ma Nii varem kui ka praegu pidanud silmas hiljem ka teadlikult siis meeletervendusliku kultuuri, meele, tervendusliku psühhoteraapilist funktsiooni, tema tegija ja tema lähema ümbruse publiku jaoks on nüüd ilmselge fakt. Ma praegu sõnastan selle verbaliseeri selle tunde. Minu arust on see kogu aeg olnud see noh. Et oleks parem olla see, see funktsioon on tal olla. Ja mismoodi ikka mingi tonniga teeb? Ja ma arvan küll, aga. Aga ma usun, et isegi nii nii ühiskondliku eed nagu Ensensbergem näiteks kui tal palutakse intervjuu korras vastata küsimusele Mõte ma kujutan ette, ta vastab, et lugege neid luuletusi. Midagi ratta selleks niivõrd banaalne, kui mina hakkaksin praegu, see väärib ühte suurt tööd. Ma pean ise kirjutama mingi väga pikka analüüsi oma tekstide kohta. Siin saab rääkida väga-väga lamedalt, mingi klišee ka, mis teid ei huvita või, või üldse mitte rääkida. Ma seda kompenseerin kohe, sellega suureneks raamatuga viimane raamat kaasas. Ja selle ma lahkelt teile teile annaks. Tunnelis. Noormees rebib tunnelis kuulutust maha. Möödunu mõtlen, kas tahab? Ei taha, tahab ta kuulutust endaga viia või ta ei taha, et vaadataks siia, võida ei soovi, et minnakse sinna, kuhu see kuulutus soovitab minna. Vaatan, kui noormees saab paberi lahti. Mõtlen, kui palju on minu sees prahti. Aga see mees võtab kuulutust ära. Silm tahab puhata, suutmata vaadata Ta enese sisse. Paneme siis mõne veel siia, kuidagi ruumi on siis see tekst seal ees, eks ole, ei ole oluline, sest see on kaunis triviaalne ja see ei ütle midagi, eks ole, lasi memureeriga ainult luuletekstis, on see kõige parem, eks ole? Kirjutasin oma ilmunud luuletused käsitsi ümber. Jätsin lehtla hauale. Külalised lugesid neid, nad küsisid, kas mul on soov neid avaldada. Vastasin, et mul ei ole sellist soovi. Külalised arvasid, et ega neid ei avaldataks. Jaanil suvemaja maal. Jaan ei taha minna sinna. Jüril suvemaja maal ka ei taha sinna minna. Mardil matil, majad maal, suvel jäävad linna, kui vaid pääsevad ja saavad, värisevad nagu haavad. Kas nad paraneda saavad? No siis on niisugune okei maa, mis võsa all on säilinud muld, mis metsa all on tulevane põld. Hoidkem võsa, las ta vohab, las ta olla. Ükskord jälle põletame alet, siis saab jälle põldu välja puhanud. Hoia võsa, kui sa hoida saad. Roo üks veel suures hallis kaubahallis keksi, püksik varblane lendab jahu riiulile, makaronipakile lendab suurde soolakorvi, lendab kohvi, topsile lendab õllekastile. Enne väike varblane suures hallis kaubahallis, kõnnin ringi, mina Läänelt selles suures majas, kus on palju toiduainet, keksid mööda kiviplaate, vaene väike varblane, lendab jahu riiulile, makaronipakil lendab suurde soolakorvi, lendab kohvi, topsile lendab õllekastile. Vaene väike varblane. Selles suures kivimajas söögimüügi kaubahallis ei, ta nälga sureb. Tal on süüa küll, mis tal puudub. Missis puudub. Vaev on vaikida, valus vaadata. Ma tean küll, tema tahab välja. Teda aitab inimene. Õigus. Õigus olla õnnetu. Õigus olla õnnelik. Õigus, põhiseaduslik õigus unenägudele, õigust tegelikkusele, õigus vaimuvaesusele, õigus vaimurikkusele õiguse jääda muutumatuks, õigus muutuda, õigus oma mänguasju käega puutuda. Õnnelaul milline õnn on tohtida, tunda, milline õnn on tohtida, mõelda kujutajate mõtlemist, tahad, kujuta ette, vaata, mis näha. Keegi ei keela silmadel näha, keegi ei pane vaatamist pahaks, keegi ei pane nägemist pahaks. Alati tohin midagi tunda, isegi tõde võib taastada nii-öelda tõde võib isegi tahta teada, hoida teadmatust enda teada, hoida tundmatut enda tunda, laulda laulu, kinnise suuga, laulda laulu lahtise suuga, olla kodus ja kõndida õues, minna metsa, rääkida Muuga, tunda tuksumist oma põues, saada hakkama vähega häälepildi ja tähega. Eks ole. Lähme jälle selles. Et võib-olla, et on raske olla nii väikse keele kirja. Aga mida kitsamad piirid on antud ükskõik, kas või rolli loomisel laual, eks ole, seda rohkem on vaja sisemist energiat. Mida väiksem on see keele piires, seda rohkem pean ma seda ökonoomsem olen ja kommertsiaalne saatan ei saa mulle ka ligi, sest noh, honorar on sümboolne. Ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi jääb järele, vabandust, puhas puhas kultuur, ainult kultuuritaotlus, eks ole, ma tean juba algusest peale, eks ole, et ei, poeesia sageli ka mitte proosa, grupika, proosa ja dramaturgia küll. Ja siin on, siin on asjad, mis, mis minu meelest on pigem isegi kultuurile stimuleerivad. Paradoksaalsel kombel, kui ei ole seda inimest, kirjaniku jaga nõrka inimest nagu iga meest, eks enam-vähem, või need, kes ei ole, nendele ma seda juttu ei räägi, neid ei puuduta. Niisuguseid, ma tean, on kui teda ei ahvatle siis omane elatismiinimumi tõstmine, eks ole, kui teda kommertsiaalne publikuedu ei Hukutada või ei ei ole talle tähtis, oli oluline või kui ta teab, et, et ta kirjutab väikeses keeles. See on asja üks külg, aga kui maa kunagi hakkan kirjutama proosateksti pikemad, siis püksmoment mis mind huvitab sügavalt laada laiemat kontakti maailmaga, sest Mati ja Nabriori kuule, aga üldjuhul reeglina ei ole võimalik adekvaatset kontakti saada üle keele piiride. Ole sa ükskõik milline poeet või üksikuid juhtumeid, jah, oma värss, teatud juhtudel on ikkagi külgaja alati nii, et luule on ühest küljest tõlgitav ja teisest küljest tõlkimatu. See on niisugune tuttav paradoks kõigile, kes sellega on kokku puutunud. Ja ikka seda tehakse ja jäädakse tegema, see on nagu märk semarki, kerib lihtsalt seda aha ühes kultuuris, keegi kirjutab umbes nii mida ta täpselt kirjutab, siis on vaja paralleeltekste Joonarust aparaati, konteksti, tõlkimist ja nii edasi. Nii et. See luuleon adresseeritud eestikeelsele inimesele. Ja loomulikult mitte ainult siin, vaid nii Nõukogude liidus elavatele eestlastele kui ka välismaal elavatele eestlastele ja mul on andmeid, et estofiilid Soomes näiteks mõistavad ja on lugenud. Tõsi, ma olen isegi Soome publikut, aga, aga tänu ikkagi sellele, et nad tunnevad keeld. Oleks kõik, see on see, aga. Teised täpselt sama asi, täpselt sama asi. Mul on väga vedanud kahe tõlkija, kes teksti vene keelde tõlkinud on ja see on peaaegu maksimaalne. Mis nad teinud on? Nii et mul ei ole häbi, kui see raamat ilmub, on adekvaatne. Aga loomulikult on. Samamoodi tõlkimatu nagu igasse muusse keelde. Võib-olla pisut. Paremini keele pikkusest hoolimata allub tõlkimisele mu luule soome keelde, miskipärast aga võib olla ka rootsi keelde ja ma kujutan täitsa valduskandja geograafiline ja, ja niisugune tunnetuslik sarnasus võib olla mingi, tagab mingi arusaamised, nagu Saaremaalt saab, siis saab Gotlandil ka põhimõtteliselt sama. Siin on mingi asi selgitada meeleolu ja ja ma ei tea muusikast, mida teda juba lapsena minus kutsunud esile positiivse emotsiooni, näiteks Rootsi Vals ja kuigi ta erineb saksa valsist väga vähe. On teil oma spetsiifilised tunnused, mis minul on lähedased täpselt nii nagu saksa meloodia mulle lähedane ei ole. See on väga kummaline fenomen, ma ei taha öelda, et hea või halb, aga see on see, mis on lähedane või miks mitte seal mingi kummaline asi. Noh ju siis kas ma ei tea, rannakivid või pääsuke või ma ei tea, mis sellesarnase männipuu või mis selle loo selle fooni, selle emotsionaalseks. Kastsin eeldatult rikkumine, tolle näite kirjutada luuletus ma ise ka. Ja mina väga, mina olen meeritud ühest asjast, nimelt sellest, kuidas, kuidas välismaal elavad eestlased nii kohutavalt kaunilt tarvitavad sõna fashineeritud. Mulle see sõna nii meeldib sellel sõnal teate, mis asi see on, nagu see lõhn, nii nagu inglise mentaliteet avaldub minu jaoks sõna point hääldamises minu jaoks. Kui ma ei tunneks keel, siis siis siis see kuidas hääldub, no point, mida ma hääldada ei oska, siin on häid filoloogia kõrval igas keeles on teatud sõnad või mõisted, lõhnavad eriliselt. Aga see, kuidas passineeritud tuleb mulle nii meeldib see, seda ähvardav pardon siis mitte ainult, aga ei saa välistada võimalust, et natukene ökoloogilist demograafilist ja natuke nihukest rohelistele, euroopa rohelusele sümpatiseerivad tooni on siin. Selles. See rohi on väga ilus, kuna ta tähendab tõesti eesti keeles seda rohtumis, las kasvab ja ja eks ole seda, mida inimestele antakse sisse, kui nad haiged on. Sest Ma ei tea, kuidas teistes keeltes, aga aga mulle meeldib see, et Eestimaal eesti keeles sellisele keemilisele meditsiinilisi meditsiinile ei ole üldnimetust. No see on, see on ikka tablett või see on mingi jama, eks ole, mida meie sügav olemuslik ei usu. Midagi ei olnud minu, minu vabadust mitte meie, vaid minu aed on nii triviaalsed asjad, sellest pole mõtet rääkida, eks ole. Aga see on niuke laulu tekstikenenu, nagu nad mul enamuses on, ega neil ei ole mingitest kõrgkultuurilist või noh, see ei ole intellektuaalne luule, see on niisugune tekst. Et assoo mulle ikka meeldivad need kolm viimast plaati ja lõunarkov, need on maailma kõige sümpaatsemad mehed. Noh, kui nii selle seeni kuidagi läheb kokku, et keegi ei ole laulnud. Ja on küll laulnud, ma laulan neid ise, sa nalja pärast vahel? Väga huvitav, see on nii uhke. Sõber mängib klaverit näha ja ma tulen siis nagu puhtama ülikonnaga välja ja niimoodi Kublee traditsiooni püüan jätkata. Kahju, et ei saa lauldadele ta plaat, oi ei, plaat tuleb, plaat tuleb, mulle tehti ettepanek plaat teha ja ma võtsin selle ettepaneku vastu, ühel poolel loen ja teisel poolel laulan, aga ma tahan publikut saada maailma publikute plaati ei taha teha, sest siis läheb. Ajab On kaob välja, eks ole, ja see on niukene idiootlik kui 10 aasta pärast või 20 aasta pärast kuulata. Mis seal oli, aga võta praegu, ütleme kasvõi Belafonte 59. aastal kontsert koos publikuga. Mul on kohe aru saada sellel asjal tuntud asjad, aga lihtsalt meie kultuuris ei ole küllalt veel poisid-tüdrukud seda arvestanud, et mitte öelda mehed ja naised. Ühesõnaga, et et folksuunaga lauljal minna tühja stuudiosse laulma seal natukene, Tätte kõle, natukene võõrandunud asi. Nii. Keelepaelad sulasid lahti, jutule kontakt on olemas, meil on väga hea meel. Siis niisugune lauludekst, rohi. Rohtu veel on õhku ja rohtu. Kuid Me aimame ohtu. Ja kui tunneme ohtu, mis võib surmata mulla, miks me juba ei kohtu, meil tuleks kokku tulla. Me olla rahus elades liiga lahus elada liiga ligi, võimatu ometigi. Ruumi on väga vaja. Ruum on aegade maja veel Me tunneme ohtu. Veel on ruumi ja rohtu.