Eelmisel neljapäeval rääkisime põgusalt sellest, mis on usk, mis on lootus ja mis on ka armastus. Psühholoog Tõnu Ots täna tahaks teada nii keerulisele asjale lihtsat seletust, nagu, mis asi on headus ja kas seda annab kuidagi psühholoogiliselt lahti võtta, selgitada? Headuse määratlus tegelikult teaduslikus psühholoogias ei ole institutsioon efektiivne arusaam heast ja halvast. Ja see, mis ühele võib olla hea, ei ole teise sugugi hea. Siin me peaksime rääkima väga palju subjektiivsest loomusest. Küll aga on asi, millest saab rääkida. See on armastus. Armastus on meile füsioloogiliselt on täiesti tuntav asi. See on tõeline romantika surm, kui nüüd rääkida, kuidas armunud inimesel töötavad neerupealsed või harknääre või mistahes organ trast, seda saad küll targemaks enam armuda ei taha, aga kogu maailma kasvatus ka erinevates religioonides seavad inimlikkuse inimliku headuse tähenduses. Väga tähtsaks võime armastada aga mitte niivõrd teist inimest vaid võime armastada elavat olendit. Kõike, mis elab, selle nimi on biofiilia, mis tõlkes tähendabki loodusearmastus, aga loodus ongi ju see, millel on omadus sündida ja surra. Ja kui seda vahemikku sünd ja surm kaasa arvatud, suuta armastada, siis see haakub erinevates religioonides väga tugevalt arusaamaga inimlikust headusest. Ehk siis võime armastada sellest võimest armastada, on kergem aru saada, kui mõelda vastandite peale. Armastuse vastand on vihkamine. Viha on emotsioon ja vihkamine on sügav tunne. Tegelikult ma arvan, et enamus inimesi ei ole tõelist vihkamist näinudki sest et selle tunnuseks on soov, et siin tulemas ei oleks, tähendab, tõeline sadistlik ilming. Need on kaks tunnetus, üldse saavad kirglikud olla. On olemas kirglik armastus ja kirglik vihkamine ja kahjuks on tihtipeale seotud, kui kirglikku armastust on on reedetud. Siis selle peale võib tekkida küll kirglik vihkamine ja see toob kaasa siis tôesti selle ebainimliku soovi, et sind olemas ei oleksime, soovin su surma ja, ja need oli sellega seotud vihkamisega isegi minema konsulteerides pole kirglikku vihkamist eriti palju näinud. Viha küll, aga nüüd nende kahe vahele mahuvad ka need tunded ja psüühilised seisundid, mida me aktsepteerime. Vihkamise kõrval on põlgus, põlgus tähendab passiivset vihkamist kui vihkamine, visioon, aktiivne tunne, et ma loodan, et sind olemas oleks, ma loodan, sinuga midagi juhtub ja et sa et sure ära, nagu me ütleme või aga põlgus tähendab seda, et ma ei tee sinusugusega tegemist seal põlgus, ma väldin teda ja alustan ka, aga, aga see ei ole aktiivne vihkamine, põlgan teda avastada seotud siis vältimisega, halvustamisega ja südame. Ei saa vältida enda enda juures, et me on asju, mida me põlgame joomarlus näiteks, või põlgame valelikust või mida tahes. Põlgusest armastuse poole minnes on järgmine, meie emotsionaalne ja tunnetuslik tasand on sallimatus. Mitte igaühte ei põlga, keda me ei salli, või salli seda, keda, kellest me ei saa aru, kus ongi nüüd võtmesõna see, millest me aru ei saa. Südame ei hakka sallivuse, tekib sallimatus. Kui lapsi sa matemaatikast aru sõidab, ma ei salli matemaatikat. Kui me ei saa aru teise nahavärviga tahvus inimese olemusest, siis meil on kerge tulema, et ma ei salli teda. Ja siit on lihtne lahendus suhelda tähendamis jaoks, et kui me suudame sallimatud asja endale arusaadavaks teha, siis järku märkama, et sallingi saan aru ei sallinud sellega seletatakse lastele näiteks kui on, kui selgub, et laps midagi ei salli, siis kutsuta korrald, no salli ikka, vaid püütakse see asi talle arusaadavaks teha. Miks keegi käitub nii või miks ta teeb? Jah, aga võtame lihtsama näitena, lapsed ei salli näiteks tihtipeale putukaid astuvad peale ja ja noh, ma ei taha nüüd kutsuda kärbseid elus hoidma toas, aga näiteks astuvad peale sipelgad, kuigi sipelgas talle mitte kuidagi kurja ei tee, võib-olla kirjeldan mingit kasvatusvõtet või eksperimenti, meil on kasutada viinapitsid laste jaoks, mille erisus tavaliselt pitsid on see, et tema põhi on suurendusklaas ja siis me püüame selle sipelgapaberile peale paneme suurendusklaasiga viina, pistsin talle otsa ja nüüd järsku see sipelga seal suur. Ja nüüd me hakkame arutama, missugune sa oled milles on erisused inimesega võrreldes ja mis on sarnasused, sarnane on kaks, ilma pea keha ja see, kuidas me ehitame ja kuidas me tööd jagame ja see on sarnane erisusi, märkame kohe, tavaliselt me sallimatus tekib erisuste nägemise peale, niipea kui näeme erisusi, tekib ka sallimatus ja sipelgad, palju erisusi. Millegipärast nad kaks sarve peas seal keskelt on peenike, mida meie ei suuda saavutada mingi dieediga ja, ja kuus jalga. Ja nüüd, kui me hakkame, vaat ütleme, vaatame, kuidas sipelgas käib mu kuue jalaga ja siis või kolm last ritta ja käed õlgade peale ja käige nüüd nii, nagu sipelgas käib. Endal on spikker ees, seal seal võtab kaasa paber leebemad ja kui nad õpivad ära, et sipelgas ei astu mitte kolm jalga korraga õhus, vaid astub ühe või teise kanna peale siis mis me sellega saavutanud teadmist ei anna see mitte midagi juurde. Aga suhtumisele küll järgmisel hommikul, kui ta trepi peal näeb ele sipelgat enam ei astu talle peale, vaid vaatatelt astub mööda ja ma tean küll, kuidas sa käid ja juba saavutanud, säilita, saab tast aru. Est suudab asja sallida. Täpselt igasuguste muude asjadega seal, kui me talle vastikud ussid, seletame ära, mis muidu ta käitub. Vastamine tähendab igasuguse sallimatuse vältimise tee on tee asi arusaadavaks, õpetamise õpetaja. Esimene reegel. Et õpetaja peab aru saama, millal laps hakkas aru saama, muidu tal tekib sallimatuse laine vastu, võib-olla ka õpetaja vastu, me peame seletama, seletama, et inimene saab aru. Kui naabrist aru ei saa, siis mul tihtipeale midagi rääkida ja ma ei salli teda, kui ma ei saa temaga rääkidagi, aga kui õpid kas või käte jalgade abil temast aru saama, siis märkame, et polegi nii hull. Ei olegi? Ei vastik ega õudus, ma saan tast aru. Kuigi me võime nimetatada, on harjumus, aga me oleme aru saama. Ja nüüd arusaamise, sallivuse ja armastuse vahel jääb üks väga oluline mõiste. Mis on empaatia? Empaatia on mõistmine, et Ma suudan mõista, mida sina praegu praegu tunned, ma olen seda ka tundnud, eks samastumine tegelikult ilma empaatiat ei tekigi armastust üldse inimeste vahel, et empaatia ehk teise inimese mõistmise võime. See on ka tugevalt kasvatatav ja see on pedagoogikas kasvatuspersonali kõige tähtsam nõue. Kasvataja peab mõistma, millal laps hakkas mõistma. Seda me kuuldub väga vähe. Arusaamisi lõpetame aga teiste inimeste mõistmist, miks ta ütleme tihtipeale vanematena lapsed, et ma saan aru, mis sa tegid, aga ma ei mõista, miks sa seda tegid, tähendab, vot nüüd panna teni mõistma see tähendab läbielamist, läbitunnetamist enda naha peal tunda, mida tähendab valu, mida tähendab nälg, mis tähendab üksindust küsi tavalise lapse käest, et mis on nälg. Nälg on siis, kui ma ei viitsi külmkapi juurde minna, aga et nälg on, selgus, et külmkapi lahti üldse midagi pole seal hoopis teistsugune tunne. Aga kas need tunded peaks läbi elama, et teada, mis asi on headus? Et lõpuks ikkagi selline tegelikult me kuskil peaksime osa neist läbi tegema. Ma mäletan väga varasest oma psühholoogi tegevusest, kus me, et seletada laste sedasama nälja mõistet, tegime kirjutasime lastega kirjandi, nälg ja kõik need kirja, mis asi on nälg, tavalist originaali, kui ema pole süüa teinud ja, ja ei viitsinud külmak külmkapi juurde minna. Ja siis me tegime sellise inimvaenuliku eksperimendi, et tegime lastega paadi ekskursioonil, ma mäletan, kuus seitse laskmisel olid, läksime paadi ekskursioonile, ütlesime, võtke päeva jagu võileibu kaasa, jõudsime ühele saarele. Väike saarekene ja siis lapsed ei teadnud, see oli, oli planeeritud ja paadil kukkus propeller või sõukruvivete kadus ära. Palmisaare peal ja nüüd pidime, ei teadnud, kui kaua me seal oleme, laps läks kohe oma võileibu peitma ja mõni jagarmi ei jaganud ja siis me kirjutasime uuesti kirjandi. Et nälg ei olnud võileivad süüa, teadnud, kauaks saab. Lõpuks tekkiski olukord, kus nad pidid otsima juba Marju ise ja, ja, ja söövad looduses leiduvat. Teisipäeva lõpuks oli tõeline nälg kallal ja siis paadimees leidis oma kruvi ülesse nii-öelda. Tagasi tulime ja siis valdal ootas neid laud, mis oli kaetud maailma toitumismudeli järgi. Kaelapseid oli praad, rikkalik, kanapraad oli antud siis ühel kolmandikul teisele kolmandikule oli ilma lihata makarone või võileivakäntsakas ja kolmandale oli antud ainult tükk mustaleib umbes maailm, juudi toitub, pärast kirjutasid uuesti jälle aru saama kirjandi, mis nälg. Ja siis me näitasime neile, kuidas nende arusaamad muutuvad. Sisuliselt psühholoogiline katse, aga et kuidas empaatia inimeses kujuneb pärast seda, kuidas laps, kes püüavad võileiva pealt musta leiba sööma, temal oli arusaam näljast hoopis teistsugune, kui tal enne seda paadiretki oli, see tähendab, et niuksed omadused või võimed nagu empaatiavõime, see on arendatav, kasvatatav muidugi mitte selliste äärmiste võtetega, aga vähemalt sunnib mõtlema, miks, miks, miks sa nii käitud? Mitte seleta, mis sa tegid, vaid püüa, püüa teist aru saada, püüa endast aru saada. Miks sa seda teed, miks on inimaju ainult inimesele omane küsimus ennustada, analüüsida ja see kasvatab inimestes empaatiat ja ühtlasi siiski siis ka headust. Umbes niimoodi see inimlik headus on seletatav. Siin on nüüd pooleldi psühholoogia, aga pooleldi ka bioloogilist tegurit, aga kindlasti ka väga palju siis sotsiaalset, kuidas me kujundame üksinda kasvades inimeses empaatiat ei teki. See on ikkagi sotsiaalne tunne. Ja seda peab tegema nii kodus kui ka koolis ja ühiskonnas seda kahjuks eraldi käit. Karvaseid ei käsitleda empaatiakasvatus, kuigi oleks väga vaja. Aitäh Tõnu Ots.