Eelmisel neljapäeval oli meil psühholoog Tõnu Ots teiega juttu inimlikust armastusest, millele on võime armastada kõike elavat son, inimlik armastus. Aga inimlikkusele on veel omadusi, millised veel. Maailma nii-öelda kultuursemalt tsivilisatsioonid ja sellega seotud siis religioonid on ühisel seisukohal, et peale armastuse on inimlikul veel kaks omadust ja üks neist on siis inimlik tugevus, tugevust Me oleme harjunud hindama inimese kehaliste võimete järgi. Aga ega füüsiliselt tugev inimene ei ole igas olukorras tugev, seal tugevate mustritega. Mees on ikkagi nõrk, relvaga võrreldes või relvastatud võrreldes relvastatud inimene on, on nõrk jälle mingi nakkushaigusega võrreldes ja nii edasi ja nii on jõutud järeldusele, et see tugevusele on oopis teine mõõde või teine määratlus minu jaoks arusaam kujunes sellest, kui ma sain teada, et kunagi benediktiin, mungad sele populaarsem alkoholi benediktiin kõrval olid leiutanud ka tugevaks tegema õli, kuidas saab, ja see oli väga kallis õli. See ei olnud sugugi nii odav kui benediktiin, kuigi see oli ka kallis jook. Sellel ajal. Ja tükk aega oli retsept salases. Kunagi küll meditsiin või õigemini farmakoloogia kirjutas retsepti oma nimele, aga tegelikult noh, retsept on teada, tugevaks tegevõli koosnes siis palderjani, õli, piparmündiõli ja mentool estri segust. Piparmünt palderjan, mentool. Need on siiamaani teadaolevat kõige võimsamad looduslikud rahustid ja teda nimetati siis tugevaks tegevaks, õliks tugevuseliks. Ladina keeles on õli noolum, tugevus, valiidus, valiidus, hoolov ja meie tunneme seda siiamaani. Vali tooli nime all küll mitte õlin enam, vaid tabletina. Mida ta teeb. Me arvame, et ta teeb meid rahulikuks aga sealt see tuletatigi, et kõik, mis teeb meid rahulikuks, on ainult meie tugevus. Rahulik inimene on igas olukorras tugev. Tüli lõpetavad kaks inimest üksi, rahulikult, teine närviline, võitis see, kes on, kes jäi rahulikuks, selles on ka omajagu egoismi, aga kunstid ongi paraku küllaltki tugevad, ehk vähem mõjutatavad inimesed. Mis näiteid võiks otsida veel tugevusele? Seal, kes erutub igast kuulujuttudest. Aga kõige lihtsam on aru saada, kui seletada, milline inimene on see, keda me nimetame, karismaatiline inimene. Mis asi see on, karisma, karigmaati, inimene. Kui mõõtsime karismaatilise inimese pinnalaotuses omadusi siis me leiame, et karismaatilist inimest iseloomustavad kolm tähtsamat omadust või võimet. Üks on see, et ta on arukas inimene, mitte tark. Arukas, targad inimesed ei pruugi jääda karismaatilise olla, tema oskab oma teadmisi arukalt kasutada ja seletada, see on arukas inimene. Teine on see tänu huumorimeelne, see tähendab, et rasked elusituatsioonid neid aitavad ületada oma huumorimeelega, muudes maades pingeid oma naljatamisega ja saab naljast aru ja ja oludest üle, kõik, mille üle me naerame. Sellest me oleme ju üle ja kolmas omadus, mis jook inimeste iseloomuga nagu karismaatilisus on rahulikkus, ta on alati rahulikus ise. Me otsime karismaatilise inimesi, sest nad on arukad. Nad on humoorikad ehk heatujulised kogu aeg ja nad on rahulikud ja nii on, on nad nakatavad meid oma selle tundega, selle vastandina võiks öelda, siis karismaatilise tähendabki sisemist sära, vastand on sellele väline sära, glamuur praegu meie lapsed kahjuks kasvavad glamuuri idealiseerimisel vaimused, ole väliselt särav ja keegi, hoolitse selle eest, et oled oleksid sisemiselt särav ja nii näevadki glamuursed tüdrukud välja nagu, nagu jõuluehted pealt Klansivaidi seest tühi või nagu õhupall. Liiga palju paisumist läheb lõhki. Nii et rahulikkus on karismaatilise inimese omadus. Aga nüüd, millal me ei ole rahulikud? Kõigepealt Me ei ole rahulikult siis kui midagi valutab. Valud röövivad rahu, mis nad meiega teevad, kui me, kui meil ikkagi hammas valutab või kõht valutab, siis me pole rahulikud, enesekujundamise psühholoogia, eeldabki seda, et tähtsaid otsuseid ei tohi võtta vastu siis kui sul kuskilt midagi valutab. Sa pead olema valudest vabadega, somaatilised valud kõige hullemaks varuks veetakse kolmiknärvi valu. Teisel kohal on keskkõrva valu või, või siis tuim valu pea sees. Ja see saatanlik hambavalu, kolmandal kohal valude küüsis vastu võetud otsused on suure tõenäosusega valed otsused. Sellele tugines kunagi piinamine, inimest piinati, et ta lobises kõik välja, valu küüsis, me ei kontrolli oma käitumist. Noh, see on enam-vähem teada ka inimestel. Teine valu on vaimuvalu vaim. Seda seostatakse meil ajuga ehk teadvus. Ja teadusvalutab siis, kui, kui me oleme määratlematus seisundis, kui meil on, on marginaalne olukord. Noh, näiteks, et ütleme, et tänane kooli tekitas mul peavalu, sest ma ei tea, kas jään tööle või ei jää. Kui täielik segadus, mida ma pean tegema, kui raha ei ole marginaal seisundis on see olukord, mis toob psühholoogide juurde palju inimesi. Sest et ma ei tea, mis tuleb, ma ei tea, mis juhtub, mis edasi saab ja see on vaimuvalu, kõik oleme seda mingil määral kogenud ja täpselt sama reegel jälle ka selle valu küüsis ei tohi ühtegi tähtsat otsust vastu võtta, sest see on selles valust mõjutatud. Me peame saavutama rahuseisundi, seda on see, mida pakuvadki psühholoogid meie lisaraha anda, tööd anda. Me peame viima inimese selleni, et ta muutub rahulikuks, võib-olla ka tuimaks, aga no kahjuks ei ole meil suuremaid võimalusi, kui inimene rahulikuks muuta, olukorraga leppida, rahulik olla ja rahulikus olukorras võetud otsus on õige otsus. Aga kui meil on närvilises olukorras ehk mitte rahulikus närvilisus ja hirmud ja foobiad ja kõikjal sinal kolmas valu on hingevalu hinge, kodu süda juba sellepärast, et süda hakkab lootel tuksuma õige ruttu, tunduvalt varem, kui tekib esimene neuron. Ja see on elu algus, lootes enne seda loode on veel rakkude kogum, aga kui süda tööle hakkab, siis on tal temasse läinud. Elus on kogu selline määratlus, et et südame tööle hakkamisega käivitub lootes elu ajusurm ei tee veel inimeste elutuks, kui süda seiskub, võib veel, võiks aju töötada, aga siis on, on surm saabunud, me räägime südamesurm ja aju, sur. Kõrvalepõige. Aga millal meil süda valutab? Süda valutab siis, kui teiega juhtub midagi sellist, mis tekitab südames valutunde südame süda hakkab arutama siis, kui süda vihast pingutatult. No see on selge muidugi hormonaalne taust sellel kõigel see tähendab seda, et armume ja kõige kõige tuntavam see oli, see on küll ka valu, aga, aga ta on võib-olla ka positiivne, valusin, tütresid, jõustressid, Need on mõjutavad väga tugevalt südant. Täpselt samuti on ka südamevalu, on see, et kas ma tegin kellelegi halba, mille pärast mul süda valutab. Vanade inimeste jaoks on üks südamevalu ilming, on nostalgia, igatsus mineviku järele, kus ma olen olnud. Kõige hullem on siis see, et me on südamesüdamega seotud häbitunne ja süütunne. Need on kaks tunnet, millest me praegu jõuluajal räägime rohkem kui muul ajal. Mida me oleme kellelegi teinud, kelle ees me tunneme süüd ja mis ma teen seda süütunnet kuidagi lunastada. Süütunne tekkis kunagi ilmselt juures ei olnud, aga ilmselt hirmus loodusjõudude ees tekkisid tulekahjud ja siis me hakkasime tundma, et mina olen süüdi, see nagu jõudis minuni välja, et mina, mis ma olen teinud ja siis hakati uskuma, et vot ma pean kelleltki andeks paluma. Aga see on pikk tee, aga tekkisid jumalad, kellel paluti andeks ja ja siis jumalus koondus üheks jumalaks ja tundsime kogu aeg, et ma pean andeks paluma seal meisse sisse programmeeritud selline süütunne, kas me oleme religioossed või mitte, see, seda tunnet tunneme kuskil renessansi ajal. See jumal koliseb pilvepiiri pealt meie südamesse ja jäi sinna pidama, mitte religioossel inimesel siis eetikana, kõlblusena, arusaamas, aususe valesti, kõik see. Aga siis jälle põgenes meist välja häbitunne. Ega me eriti ajaloos tagasi pole mõelnud palju. Kujutage ette, et häbitunne tekkiski alles sellel ajal, parim häbi ei tuntud, ega me praegu ka enda ees häbi ei tunne. Me tunneme häbi teiste eest. Ja nii on häbitunne sotsiaalne tunne. Kuidas teised suhtuvad, mida teised arvavad, see on häbitunne, häbitunde, pigem pinnapealse osa piinlikkustunne, piinlik, mis ma tegin, või piinlik, mis minuga juhtus. Iga inimene on seotud mingi piinliku seiga, mida naljakas, aga ta on ebamugav, tuleb haiglast välja, sinised kilekotid jalas ja teine tuleb teda juhib tähelepanu, aga vabandama. Oi andke andeks, moonushijal, mis andeks paluda, sul seal selgelt hajameelne. Mina olen. Minevikus väga pingelise õppimise ajal jalutanud trammiportfelli asemel prügiämber käes, prügiämbri langeb ja minu port ei saanud küll täpselt ühesugused ja minna ämber teravi, oleksin, jalutasin ja õudne lugu avastamas ämbris kahe ämbriga veel prügiämbriga kahe peatuse vahel, õudne mõistus andis juba ammu märku, et midagi on valesti, et muidu trügiti, seekord oli tükk tühja maad minu ümber, lõhna järgi tundsin mingi Biden trammis. Õudselt piinlik, eks oli muid avastada. Mõte teil järsku mõni tudeng sattus nägema, seda piinlikkus on juba juba näitab, kui raske on meil seda taluda. Aga häbitunne näiteks on seotud sellega, et kui perekond on häbistatud, laps õpib halvastav paljud vahetavad elukohta ainult sellepärast, et laps oma käitumisega perekonda häbistanud või on sattunud vangi keegi, et, et ei suuda seda taluda. Häbitunne, see on, on see, mis on raske. Aga süütunne läheb sügavalt südamesse ja seda ei saa kuidagi lunastada. Seda saab lunastada ainult andeks paludes ja iseendale andeks andes sees on väga veenvalt näitab ka inimlikku tugevust, see näitabki võimet suudad andeks paluda ja suudad andeks anda. Luule Viilma oma raamatutes on sellest väga veenvalt kirjutanud ja see eeldab inimlikku tugevust, et suudad andeks anda, suudad andeks paluda, õpetaja, kes on lapsega tülitsenud, või ema isa, kes on lapsega tülitsenud. Tal peab olema inimlikust esimesena minna, kuigi tal ei tunne üldse ennast süüdi. Esimesena pakukat. Anna mulle andeks, et ma sinuga pahandasid, kuigi põhjus on ju tema laps, mõistab vaat kui inimlik inimene ta, ta suudab andeks paluda. Aga On väga palju murest murtud inimesi, kes ei suuda andeks paluda, sest pole enam seda subjekti, kellelt andeks paluda. Ja Evotseerid sunnibki meid anonüümsele andeks palumisele ehk kompenseerimisele. Ma teen kellelegi head, sest et ma olen kellelegi halba teinud nagu kompenseerimaks, see töötab inimesi, kes võtavad kodutu kassi näiteks kasvatada, et ma teen selle kassile head või, või Ankavad üldse heategusid tegema. Teistele käib psühholoogi juures filmil mitte ainult minu juures käib palju inimesi, kes ei suuda andeks paluda kellelegi tehtud kurja ja seal on niisugune diskreetseid asja saagi rääkida seal, mille pärast, mida on keegi kurja teinud, aga need on seotud võimalike kunagisi abortidega või või kaebekirjadega või oma lapse hülgamisega, mis kõik kui enam ei ole, kellelt andeks paluda, siis ta ütleb, et ma ei saa surra ka mitte. Ma pean andeks paluma ja see tähendab, et ta tihtipeale otsib jumala kaudu seda, seda sidet. Et kui jumal mulle andestab, täiesti teistsugune inimene pöördub jumala juurde ainult sellepärast, et jumala kaudu ma võin ühendust saada inimesega, kellelt mul ise enam andestust paluda ei ole võimalik ja ma näen seda nii, nagu enamuses kultuurides nähakse seda inimlikku tugevusena. Ta suudab andeks paluda siis, kui enam konkreetsed asjad ja muudab teda ennast. Ja see rahustab, see muudata, muudab ta rahulikuks. Ehk siis tugevaks inimeseks.