Ründame koos Hendrik Relve. Eelmises saates rändasime Okaanias Danna saarel ja vaatasime, et mismoodi siin inimeste vaimne maailm on ja selgus, et siin osutakse igasugu kummalistesse üleloomulikest jõududesse ja et paljud neist on seotud ja suuri vulkaaniiga. Ja kui ma olin oma silmaga seda ja suuri näinud ja seal vulkaani tipus käinud selline võimas, pidevalt purskav tulemägi, no tõesti väga kergesti jääd uskuma, et selle mäe sees peab olema võimas vägi. Ja tänases saates on peamine teema siis elu ühes külas, rannasaarel, selle küla nimi on lamakara ja see on eriline küla, sellepärast et siin asub siis Jon trummi usukeskus. See kummaline usk, mis seal saarel on, ja kui seal käisime Slazlamakara külas, käisime seal mitu kordamisegi, elasime seal. Et siis mingil ajal just viimasel päeval enne sealt külast minekut mulle järsku hakkas nagu Ma arusaam sellest, mis on tõeliselt hea elu. Seda me olime seal küla inimestega pikalt arutanud ja filosofeerinud. Ja sellest ma tahaksin ka tänases saates rääkida. Selle laulu salvestasime siis õhtupimeduses, seal kaugel Vanuatu saarestikus. Makrakülas oli pime, päevane troopiline kuumus oli asendunud sihukese sumeda soojusega ja inimesed olid kõik puntras koos külaväljaku keskel. Seal oli niisugune lai banaanilehtedest varikatus ja selle all muudkui lauldi järjest tundide kaupa. Ma alati need inimesed, kes laulsid, need aeg ajalt vahetusid. Aga lauljaid oli alati ikka kümneid ja näiteks seesama salvestatud lugu, ma siis lugesin, kui pall seal kitarre oli, seal oli kaheksa, oli igasuguseid enamast, niuksed, vanad ja väsinud pillid ja inimesed jälle, kes laulsid, need olid hästi rõõmsad ja elevil. Ja üks pill oli täitsa selgesti ka külameeste omatehtud. See oli niuke palju suurem kui need kitarrid, mida poes müüa. Ja nende laulude sisu on siin ikka üks, need on kõik ülistuslaulud Jon trummil. Jon frummist sellest salapärasest tegelasest. Me oleme eelmistest saadetest mõne külje pealt teinud. Et kuidas ta on seotud selle siinse ja suuri hulka Taaniga ja ja et kuidas tal tekkis uusi, erilisi jooni juurde rahvakirjelduses ja kujutluses siis, kui siia tuli Ameerika merevägi teise maailmasõja ajal, sest siis tanalased uskusid Ameerika merejalaväelaste hulgas oli ka John From. Et ta oli kehastanud siis Ameerika sõjameheks ja sellest ajast on siis Jon Summi usurit duaalidel USA mereväe munder naga niukene, rituaalne riietusese ja siin hiljendatakse koguni Ameerika sõjaväe paraadi. Ühtpidi nagu niisugune naljakas, aga siinse rahva jaoks ka teistsuguse tähendusega kui Ameerikas. Siin tähendab see Dannalaste jaoks sõjamarssi vaid hoopis rahumarsse. Sellepärast Jon from? Jah, merejalaväelane, aga Dannalaste jaoks see müütiline Jon from on ikkagi rahutooja. Ja nagu mäletate, seal oli isegi meil varem juttu sellest Ta Jon frummulbas üks kord siia tallale lõplikult tagasi tulla ja tuua endaga kaasa siis maapealse paradiisi, mis, mis siin kunagi Dannal on olnud. Umbes selliseid asju, john frummist on olnud jutuks. Aga siin lammakaraaz muidugi oli see usukeskus ja selles mõttes oli hirmatu põnev nüüd saada täpsemalt teada selle üsna nihukese häguse ja, ja nihukese müütilise tegelase kohta veel üksikasju. Ja muidugi me tulime siia, lama Grasse täpselt reede õhtuks, sest just iga nädal reede õhtul toimub siis talla kõige tähtsam rituaal, kus siis lauldakse tohutu kaua son frummile pühendatud laule. Ja meie tulime nüüd siia lamakarasse üle ja suri vulkaanituhaväljade ja ja ikka päris paar tundi tulime. Ja meie jaoks oli see ikka paras matk, aga aga kui me kohale jõudsime, sinna oli paljudest muudest, et Anna nurkadest inimesi koos ja mõnigi ütles, et nemad olid täna kõndinud 10 tundi. Et eestlasele võib see tunduda väga pikk matk, aga mitte Dannalastel. Eriti veel siis, kui sa oled Jon from usku ja lähed nädala kõige tähtsamale sündmusele. No me jõudsime siia külasse kuskil kella kuue paiku õhtul ja siis oli veel valge. Ja põhimõtteliselt võib siia tulla iga inimene, iga võõras, kõik võetakse vastu, küla on selles mõttes avatud sellele rituaalile. Ja meie siis oma eestlaste pundiga läksime siis kõigi Danna viisakusreeglite kohaselt kõigepealt tervitama siis küla kõige tähtsamat meest ja see ei ole mitte ainult sellele Makarova tähtsaim mees, vaid Tanno saarel tuntakse teda igal pool ja isegi kaugemal. Ta on niisugune legendaarne inimene, tema nimi on Issak vann. Issak Wan on, on siis praegune Jolnud frummi usuliikumise juht. Ja me siis nagu viisakused näeb? Seisime seal väljaku ääres, ootasime aupaklikult ja varsti tuligi onnide vahelt välja. Isakvan no välimuse järgi hinnates niisugune 70 aasta vanune mees, umbes lühikeste krässus, juuste ja habemega, niukene, kõhetu rühi kas ja oma vanuse kohta väga käbedate liigutustega silmad pruunid ja olek. Sellest kohe õhkub nisukest lahkust, nii et emaga oli hästi lihtne suhelda. Surusime siis tervituseks kätt ja tema käepigistus oli niisugune soe ja, ja niisugune kerge, teisest küljest, sest Vanuatu mehed ei tervita kunagi nii, nagu eesti meestel vahel kombeks ikka pigistab, nii et pisar silmas, et et Vanuatu mehed devitavadki niisuguse hästi kerge käepigistusega. Ess hakkasime juttu ajama Isakvanniga, ta rääkis niisugust piss laama ja inglise segakeelt. Et natukene tuli pingutada, et jutust aru saada, aga kui ikka hoolega kuulasid, siis sai täitsa aru ja sai temaga otse suhelda. Ja me siis ütlesime, et me oleme Eestist ja neil on üle anda kingitused ja meil on üle anda ka tervitused. Ja makrakülas on nimelt niisugune reegel, et kõik, kes siia Jon frummi õhtule tuleb et, et siin otseselt, et mitte mingisugust rahaga tegelemist ei ole. Et see kõik on vaba ja, ja ilma rahata. Aga Ta on viisakas tuua siis mingeid kingi dusi. Tallalased ise toovad näiteks mingit kava tra juuri või midagi muud traditsioonilist. Meil midagi sellist ei olnud, aga meil oli niisugusi, pisikesi tarvilikke pisiasju, sellised, mis meie jaoks on igapäevased, aga siin saarel väga haruldased ja kõrgelt hinnatud. Näiteks tõime päris suure kuhja elektripatareisid sest see ei ole elektrit, aga inimestel päris mitmetel on taskulambid või siis patareidega töötavat raadiot või isegi taskutelefonid. Ja igal pool läheb neid patareisid vaja, nendest on alati puudus. Ja siis meil oli ka kingituseks niisugusi, toiduasju nisukesi, mida Eestist olime kaasa võtnud, mingid konserve, natukene küpsiseid ja komme ja niisugust nänni. Ja täna inimestele on see kõik väga tänuväärne, sest nemad poes ei käi. Neil lihtsalt Te ei ole raha, et poest midagi osta. Ja neile on need kõik niisugused asjad väga, huvitavas ja haruldased. Aga kõige tähtsam asi, mis me Liisakvannile oli üle anda, oli üks suur värvi. Ja selle foto peal oli siis akvan ise seismas kõrvuti eesti mehega. Ja selle mehe nimi on Jaanus plaat. Jaanus, plaat on nüüd niisugune mees, tema kohta võib öelda, et ta on meie mees Dannal sest ta on siin saarel käinud ikka oma kolm korda, viimati käis veel 2013 kevadelgi ja on siis iga kord kohe mitmeid nädalaid siin. Ja tema on siis kultuuriantropoloog ja Jaanus Plaadi üheks eriuurimisteemaks ongi kohe Jon frummi usk tänna saarel. Niiet lama karastada tunti hästi. Ja muidugi isakuanil oli hea meel seda ja tuttava fotot saada, kus ta ka ise peal on ja ja siis, kui olime kingitused üle andnud, siis istusime lihtsalt sinna maha ja ajasime rahulikult juttu. Varsti tuli meie hulka ka isakuani vanem poeg, mulli, see on niisugune kuskil nelja-viiekümneaastane mees ka hästi sõbraliku ja lahke koga ja mulli kohta, ütle siis akvannete, temast tuleb ükskord lamakara küla juht siis kui mind ennast enam ei ole. Ja üldse isakuannil kokku on seitse poega. Ja siis jälle Isakvan küsis meie käest, et noh, et kuidas me siia tulime ja kus me rannasaarel elame ja mina siis seletasin, et seal Meri juures seal ookeani ääres seal pungalodes siit paari tunni tee kaugusel siis Isakon küsib, et aga miks te seal elate, et tulge siia külasse on ju nii, et seal selle öömaja eest maksate raha, eks ole, ja toidu eest maksate ka raha anneni. Aga vot tulete siia lamakarasse ja te ei pea mitte midagi maksma. Võite siin elada, olla niikaua kui tahate ja mitte mingit rahade maksma, selle eest ei pea sate oma etteonnid. Ja elate meie hulgas nii nagu meie. Tulge. No tegelikult seda reeglit. Ma teadsin ette, et lamakaraa külas on tõesti niimoodi, et ükskõik kes siia tuleb, ta võib siia jääda, ükskõik kui kauaks talle antakse peavari ja toit, et selle eest raha ei taheta. Ja sellest reeglist siin külas ei taganete mitte kunagi. Siis lubasin ettevaatlikult, mõtleme asja üle järele ja võib-olla ühel päeval tulemegi siis siia makrakülas päriselt. Ja siis mind huvitas muidugi see Jon frummi teema, sest minu meelest see oli väga haruldane võimalus, et et ma olin tõesti palju lugenud seal niisuguse müstilise ja niisuguse natuke arusaamatu tegelase kohta, aga nüüd istus siin kõrval mees, kes noh, võib öelda, oli siis nagu Jon trummi Prohvet maa peal või, või niimoodi et ta, ta oli ikkagi usuliikumise juht ja ja pidi kõige paremini teadma sellest Jon frummist. Ja siis Isakvan seletas oma vaiksel mahedal häälel, et John Froome on palju, sellest oli sellist, mida ma juba enne teadsin, et see on trumm, on olnud siin esimest korda ennast ilmutada, tänud juba mitu põlve tagasi. Ta isa ütles, et minu vanaisale ta ilmutas ennast esimest korda ja nõudis siis, et inimesed pöörduksid tagasi oma esiisade kommete juurde. Ja et siis teist korda tuli ta siis teise maailmasõja ajal, et siis ta oli kehastanud Ameerika merejalaväelaseks ja ja siis ta ütles samuti, et pöörduge tagasi oma esivanemate kommete juurde ja jätsin lavaka külas seda siis nagu tehaksegi. Ja nüüd ütles siis akvanud midagi minu jaoks päris uut, nimelt et rääkis, et John trumm, et kui ta ükskord siia lõplikult tagasi tuleb, et siis ta ei pöördumit ainult Anna laste poole, vaid kõigi maailma rahvaste juurde. Et ta toob kogu maailma rahvastele, et valgetele mustadele kollastele inimestele üle maailma kaasa viimse kuningriigi, vot niimoodi ta Est ütles, viimse kuningriigi jäävad viimne kuningriik, see nagu silmapilk minu jaoks seostus kuidagimoodi kristlusega ja ja võib-olla mingi kristliku ususektiga või niimoodi. Et seal ju Ta ennustatakse tihti maailma lõppu, maise maailma lõppu ja viimse kuningriigi tulekut ja nii edasi. Sellised sõnad ja üldised antropoloogid ütlevadki, et sellest John frummi usus on päris tugevaid Krist, Luze mõjutusi ja jooni. Aga samas ei ole kristlik usund ja kristlased ka kategooriliselt keelduvad seda tunnistamast kristlaseks, sellepärast et et siin, eks seevastuvaidlematult kõige kõrgemaks jõuks ja väeks ikkagi John frummi, mitte kedagi teist. Ja siis rääkis Isakvan veel niisugust huvitavat juttu, kui ma küsisin, et kuidas teisakuanniga, et kas ta nagu kuuletada ka mõnikord või ei, saab talt mingeid sõnumeid ja ta ütles, et jaa et mõnikord öösiti nagu pidi tulema Jon frummilt nisukesi sõnumeid temale mille ta siis annab oma küla rahvale edasi. Et tal on siis nagu selline otseside revolutsioon frummiga ja siis ütles ta veel hoopis midagi vägevat. Ta ütles, et mõnikord ma räägin ka ja suurivoolkaaniga ja kuulan ja suuri vulkaani, see oli juba nagu noh, ma ei tea, nagu muinasjutt või mille, uskumatu ikkagi, et ma küsisin, et kuidas sa kuulad seda ja suri vulkaani, et kas sa saad aru siis mida ütleb sulle jajaa, temalt tuleb ka mulle sõnumeid ja see motiiv iseenesest mind on huvitanud näiteks need, need muinasusundid üldse maailmas ja, ja ma tean, et näiteks siin põhjalas meil siin Euroopas on olnud muinasusundis niisugused tegelased nagu kose kuulajad, et see siis oli niisugune väemees või, või vanamees, kes seisis kose kõrval, kuulas seda kohinat ja ja sai sealt siis nagu sõnumeid, mida tõlgendada inimeste keelde. Ja nüüdse isa Kwan tema siis oli noh nagu siis vulkaani kuulaja või kuidas? Tõeline elus inimene, kes vulkaani sõnumeid tõlgendab. Noh, see on ju midagi fantastilist. Kes teab, võib-olla seesama Jon Summi ülistuslaul, et võib-olla selle sisuks on ka mingisugune sõnu ja suuri vulkaanilt, mida isakuan kuulis ja, ja inimestele edasi andis. Ka meil siin külas, kui me jutuajamise lõpetasime, mis oli ikka veel valge, hakkaski juba hämarduma. Ja meil oli veel aega ja siis me lihtsalt kõndisime seal küla peal uudist tasime, ajasime inimestega juttu ja seal onnide ümber käis ikka samasugune melu, nagu me olime mujalgi talla külades näinud, sebivad seal ringi põngerjad ja Emmised seapõrsastega ja koerad ja kanad. Ja üks elu käib jälle keeb. Ja, ja siis niuke pisikene asi, olin ennegi märganud, kuidas need anna jõnglased, kellel ju ei ole mingit võimalust mingisuguseid mänguasju kuskilt osta. Et kui andekad, nad on leiutama ise mänguasju, et siin oli näiteks poiste niisugune väga kuum mänguasi oli, mis oli paljudel käes, see oli niisugune riista puuet koosnes kahest asjast, üks nendest asjadest oli tühi ilma kaaneta konservitoos ja teine oli sihukene, poolemeetrine, niukene, peenikene puudu. Ja sellega siis mängimine käis, niiet et poiss hoidis oksa raku enda ees ja selle oksarao esimene ots ulatus sinna tühja konservitoosi sisse. Ja konservitoos oli niimoodi nagu külje peal seal maas ja kui see niimoodi osavat juhtusid, siis sa said selle konservitoosi niimoodi veerema nagu mingisuguse Ta või ketta. Ja vot niimoodi nad siis veeretasid niimoodi oksaraag, tühje konservitoose, seal suurel külaväljakul elevuses edasi-tagasi, üksteise võidu. No lihtsast asjast lõbu, kui palju. Ja kui seal lamakaraa külas niimoodi ringi luusisin, ma siis vaatasin üldse seda ümbrust ja seda maastikku. Ja siis mulle hakkas nagu tunduma, et tegelikult see küla on ikka väga erilise mõjuga. Et võib-olla sellepärast, et tasub väga erilisel kohal maastikul. Nimelt need rohtonnid on seal niimoodi laiali pillatud mäenõlvale ja selle mäenõlva ees kaugel all sügavuses paistab ära vaikne ookean, Bastisiks varjuline merelaht ja siis silmapiirini ulatuv lai avar merepind. Ja nüüd siis jälle vastaspoolel eksis selja taga, sest ookeani vastaspoolel seal oli jällegi niimoodi, et seal olid nagu puud ees ja nõukogu aeg tõusis aga sealt puude tagant, et sealt ulatus välja niisugusi tulekuma ja niisugusi, sähvatusi ja niisuguseid mürinat, nagu oleks seal pidevalt kõike toimimas. See oli muidugi ja suuri vulkaan seal mürises niimoodi et vulkaan ennast polnud näha, ka seda tulekuma ja tuhapilvi. Neid oli selgesti näha ja siis tuli mulle kuidagi nagu siin olles nagu iseenesest meelde üks film sõrmuste isand ja Sõrmuste isanda saali kääbikute küla, mäletate, see niisugune maaliline org selle nõlvadel, need muinasjutulised onnid, kus Frodo oma sõpradega idüllilist elu elas ja kuidagi filmi niisugune see maastik, see org, see oli väga mõjuv, jäi väga meelde. Ja, ja tegelikult ma olen ise selles orus käinud, seda filmi tehti, see on ju Uus-Meremaal põhjasaarel. Ja noh, see oli muidugi üldse selle Sõrmuste isanda tegija, et väga geniaalne leid, et nad selle kääbikute küla panid just sinna Uus-Meremaa maastik ka mis pidi kujutama tegelikult nihukest muinasInglismaad. Et see oli väga mõjuv maastik. Ja praegusel ajal seesama org, kui me seal käisime, sellest on tehtud lihtsalt üks turistide sihtmärk, et võetakse seltsis raha piletiraha ja siis räägitakse, et kuidas me siin ikka seda filmi väntasime. Aga siin lamacraagülas mingis mõttes oli nagu vastanud sellele Uus-Meremaa orule, et, et siin vähemalt praegu küll midagi turistliku ei ole, küla elab ehedalt omaenda elu ja ja, ja tema asukoht on ju päriselt nagu kahe võimsa ürgelemendi vahel. Et eespool on siis tohutu ookeani veteväli ja seljale aga pidevalt toimiv tulemägi ja see vee ja tule vahel, see küla asub niimoodi. Ja, ja veel, kui mõtled, et, et just selles külas on siis niisugune veendumuse, Jon from on maailma kõigevägevam üleloomulik jõud ja ja et on seotud selle ja suuri hulkaaniga ka tegelikult huvitav, et, et tänapäeva maailmas midagi niisugust võib leida. Aga noh, meie seal külas olime õhtu läks äkki pimedaks see troopikas ja läheb alati väga järsku pimedaks nagu pimedaks, miks nii kõik rahvas kogunes sinna külaväljaku keskel sinna varikatuse alla peale meie käputäie eestlaste oli seal veel võib olla 100 või või isegi paarsada tanalast niimoodi tihedalt koos ja siis läks see katkema, too laul lahti, lauldi mitte üks tundega kaks tundi, vaid ikka palju-palju kauem. Ja see käis kuidagi niimoodi, et seal oli paljude külade muusikud koos ja kui ühed lõpetanud tasid siis teised kuskilt sealt väljaku pimedusest alustasid vaikselt, tagasihoidlikult laulsid hulk kaev seal pimedas ja siis rituaali meister, temal oli seal varikatuse all, tal oli käes niukene kurikas ta lõi sellega siis vastu varikatuse nurgaposti niimoodi kõlavalt ja see oli siis märguanne, et nüüd võite tulla siia meie hulka, et te olete lubatud. Ja siis nad tulid ja laulsid jälle hästi kaua ja selle laulu juurde käis ka tants. Aga see tants oli väga niisugune spontaanne, et see ei olnud niimoodi, et kellelegi nagu esineda, takse või tantsitakse kuidagi rühmana vaid lihtsalt, kui kellelegi tundus, siis ta lihtsalt tõusis püsti varikatuse alt, läks sinna väljaku lageda peale ja hakkas omaette tantsima, täpselt nii nagu arvas, et tal kõige õigemad tantsida, kuidas ta ennast kõige paremini tundis ennast liigutades. Ja tegelikult see oli ka omaette vahva, et igaüks teeb, mis tahab seda, mida ta tunneb, väljendab nagu tantsu kaudu ja ja mitmed Eestigi naised läksid niimoodi sinna tantsima. Teistpidi oli see põhjus lihtne ka, et miks sinna ikka vahepeal oli hea tantsima minna, et et kui sa ikka kuulad neid laule niimoodi tunni ja kaks ja ja niimoodi, et noh, siis lihtsalt liikmed jäävad istumisest kangeks, siis on ju lihtsalt hea ennast vahepeal liigutada selle muusika rütmis. Vaat, see oli nüüd jälle ühe uue naaberküla inimeste laul, kes eelmised välja vahetasid. Ja kui kaua sellel õhtul seal Amakraa külas nüüd lauldi, ega me täpselt ei tea, võib-olla vabalt, et hommikuni välja, meie lihtsalt olime seal nii kaua kolime ja siis järsku tundus, et noh, et nüüd aitab, et nüüd tahaks nagu minna sinna oma pungalottesse sinna ookeani äärde tagasi ja siis me lihtsalt läksime sealt ära. Noh, see pimedas retk oli ka omaette elamus muidugi taskulampidega koti imedes ilma rajada üle vulkaanituha välja ja läbi metsa ja nõlvakust alla, aga aga sinna pungalasse me jõudsime ja järgmistel päevadel, kui me ringi liikusime, siis ei läinud kuidagi meelest see, mida Iisaku Anna oli öelnud. Tulge meie külasse tagasi ja olge siin, niikaua kui te tahate, et see oli nagu niisugune, kuidagi nagu ärritas, et et kui võtakski sõnasabast kinni ja lähekski ja, ja vot siis oligi nii, et kuskil nelja päeva pärast ma küsisin, et kas keegi tahab tulla minuga sinna lamakrossek, et elame seal natuke aega, nii nagu need inimesed seal elavad nende elu ja tulid ja, ja me läksime. Ja, ja siis, kui me ilmusimegi isakuanni palge ette sinna keset päist päeva ja ütlesime, et näed, nüüd me siin oleme, sa kutsusid meid. Võib-olla ta natukene imestas sisimas, aga välja ta seda küll ei näidanud. Ikka, et see on väga tore ja hakkas midagi seal oma keeles rääkima nende küla inimestega, kes seal parajasti olid ja need hakkasid seal midagi askeldama ja mingi umbes nii tunni pärast. Indrek on, näitas käega, et näete seal paremal pool, see on seal, see on nüüd teie oma, et minge sinna ja elage. Ja nii oligi. Tegelikult oli see üks siis akvanni seitsme poja onnidest ja see poeg oli siis parajasti Portvilasva Nato peasaarel on, oli siis vaba. Ja mis seal viga, täitsa lahe oli, madratsid olid põrandal ja rohukatus pea kohal ja mida sa siin troopikas ikka rohkem tahad. Ja nii me seal siis olime, ega me siis seal nüüd igaveseks sinna jäänud, et me olime seal tegelikult nii ühe päeva ja lihtsalt elasime samas rütmis, nagu külarahvas elab ja ja noh, see oli omaette kogemus, et et tegelikult siis see päev ööpäev, mis me seal olime, see oli, see oli palju rahulikum, kui see reede õhtu, sest see oli lihtsalt üks üks tavaline juhuslik argipäev, külarahva elusat, kiiret neil siin küll kuskil ei olnud, et kõik kulges niisuguses rahulikus rütmis, inimestel oli palju vaba aega ja, ja nad suhtlesid hea meelega. Ja tõepoolest me sõime siis ka nendega ühist toitu. Ja seegi oli kogemus, et need toidud olid aia viljadest erinevatest lihakildu, mitte ühtegi kogu selle aja jooksul. Ja teistpidi Taimetoidud, need olid siis tüüpilised, kas mingid aru või Manjoki või jampsi juurde keedetud tükid. Niisuguse vähese soolaga keedetud täitsa maitsvad nagu kartul umbes või siis näiteks kõrvitsasalat kurgisalat, sinna oli tihtipeale valatud koguse piima väga teistsugused toidud kui meil, aga teistpidi kohe esimese hooga tunned, et meie maitsele sobivad. Ja siis tundus küll, et noh, et toidu poolest võiks vabalt siinsele toidule üle minna, et mitte mingit probleemi ei ole, täitsa sobib. Muidugi õhtul oli see kava rituaal, mida kõik mehed ikka igal õhtul külades läbi teevad. Ja siis oli üks täiesti uudne duaal ka, mida tegelikult siin lama, garaaz tehakse siin iga päev. Ja see oli siis niimoodi, et seal külaväljaku servas olid neli nihukest jämedast bambusest, lipumasti ja igat masti otsas oli lipp. Ja siis just enne kui hämarduma hakkas, kõlas vile, niisugune terav vile ja onnide vahelt marssisid niimoodi korralikust takti sammus välja viis kräsupäist tõmmud külameest, kõigil olid seljas ühtemoodi khakivärvi helepruunid, niisugused USA merejalaväesuvised särgid. No need olid siis muidugi niuksed rituaali Jon frummi rituaali särgid. Ja siis neli mees läks igaüks erilipuvarda juurde, viieseid nende kõrvale seisma, sisele vilistas, siis mehed hakkasid lipu langetama, ühesõnaga sihukese mereväevilede reeglistikuga käsklusi täitma. Desmehed langetasid lipud, lappasid need kokku ja marssisid pidulikult sealt väljakult minema. Ja siis hommikul jälle, kui päike oli juba tõusnud, siis kordusse sama tseremooniaga, siis juba vastupidi. Mulle eriti meeldis selle juures see, et, et kui need täismehed, saal väärikalt ja pidulikult ta USA merejalaväemundris need klippe seal hommikul hõiskasid, siis nende selja taga seisis pisikene niuke põlvepikkune poiss porgandpaljas näpp suus, väga tõsiselt, uurib mida nad siin teevad, noh, täitsa selge, et kõik jätab meelde, kui suureks saab, teeb kõik täpselt samamoodi järgi, et see on tähtis rituaal. Aga, aga ikkagi küsisin isakuanni käest, et mis nüüd siis siin kõik oli ja siis seletas, et see on nüüd siis niimoodi, et et noh, muidugi see munder, see on siis seotud sellega, Jon rumm oli ju Ameerika sõjameheks kehastunud. Aga need nüüd lipp, puud, et seal kõige parempoolne oli vaieldamatult Ameerika Ühendriikide riigilipp, noh, et et miks siis see selle kohta isa ütles, et vot see oli niimoodi, et, et meie võtame seda niimoodi, et kui see USA armees ja Tuuli teise maailmasõja ajal et ta tõi endaga kaasa hästi palju niisugusta vabaduse õhkkonda nagu uut tööjõudu meie jaoks ja pärast seda hakkaski tegelikult see koloniaalkord tõsiselt siin lagunema ja me saime vabaks. Ja siis tänutäheks selle eest on siis Ameerika lipp. Teine lipp, selle kõrval oli kindlasti Ühendriikide merejalaväe lipp. Niisugune vana ja luitunud, aga see oli loomulikult siis seotesse John frummiga. Ja siis kolmas lipp oli Austraalia aborigeenide lipp ja miks siis see kesin mina isakuannilt, tema ütleb, et see on see, et ta Austraalia aborigeenid me tahame näidata neile, et me toetame neid, sest et meie oleme saanud vabaks. Aga nemad seal Itaalias veel ei ole. Et me toetame neid selle lipuga. Ja siis oli veel üks lipp ja see oli prantsuse riigilipp. Miks siis see veel, et noh, et esimese hooga mõtled, et täitsa arusaamatu prantslased olid ju tegelikult koloniaalriik, kes Vanoatud siin valitses? Tulid ju isandad ja, ja nagu rõhujad mingis mõttes ja see on õige vahvasti, seletas seda, et ta ütles niimoodi, et et tegelikult noh, olid jah, isandad, aga et nad olid niisugused inimlikud isandad ja et nad jah, tõesti me ei lasknud meil vabalt oma kombeid täita, aga aga nad aitasid meid ikka väga palju, et nad ehitasid meile üles siin koolisüsteemi ja arstiabisüsteemi ja andsid üldse vanu, NATO lastele väga palju abi. Ja et et inimesed nüüd mäletavad seda prantsuse kolonisatsiooni aega vanemad inimesed, et nad isegi ütlevad niimoodi, et sel ajal oli meie noh, niisugune materiaalne elu parem kui praegu, et praegu oleme küll vabad, aga palju vaesemad, sest tõesti, Prantsusmaa andis tohutu palju rahalist tuge Vanuatu sel ajal. Ja, ja et, et selle eest me oleme siis tänulikud ja, ja sellepärast on see prantsuse lipp ka siin hea ja vot seal makrakülas, kui me siis olime ja lõpuks hakkasime siis sealt ära minema ja ja hüvastijätu siis tehti meie auks veel see Vanuatu laste rahvusroog, lapp ja selle lapp lapi ümber, siis süües koos, siis me arutasime ikka elu ja ja ilma ja ja see küla peale, kui poed molli, tema siis oli meiega ja tema eest rääkis sellest, et mis on tema meelest tõeliselt hea elu. Et noh, see, mis on hea elus on ju üks väga filosoofiline ja mitme tähendusega teema, eks ole. Ja noh, kui mõelda, et, et Eestis siin selle üle vist väga palju ei arutata, aga aga kui öeldakse, et noh, et ta elab head elu, siis sel ajal automaatselt tuleb ikka nagu see, et, et noh, et tal on palju asju ja ja et tal on palju raha, et ta saab endale kõike lubada, et, et noh, et see ongi hea elu, kui sa saad endale raha eest palju lubada. See on mingis mõttes niuke irooniline, see luuletaja Asko Künnap. D lause, see, kus on see kõik niimoodi minu meelest väga ilusti kokku võetud, et me mängime mängu, kus võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. Asko Künnap on sel teemal ju ka isegi lauamängu välja mõelnud. Et siis teiste sõnadega, et meil siin väga palju nagu pannakse nagu rõhku või kulutatakse oma energiat ja aega sellele, et hankida asju ja siis vaadata, et kas mul on ikka paremad asjad kui naabril. Ega, ega keegi meist ei ole sellest vabam mina ise ka mul on kodus niisugune tore telekas, selle firma nimi on RG. Et see on ju see selle firma, ärilause on Ellgee, see tähendab siis suured tähed life Is kuud Elgee noh, eks see siis tähendabki ju, kui see on hea elu, kui sul on niisugune vägev telekas kodus. Aga noh, molli jaoks oli, oli see hea elu hoopis-hoopis midagi muud ja tema siis rääkis seda omapoolset noh et hea elu on see, et kui mu perel läheb hästi ja saame omavahel hästi läbi ja kui minu külal läheb hästi ja kõik külas on terved. Ja meil on naaberküladega head suhted, noh, mõnes mõttes ju meilegi väga tuttav ja lihtne ja ja arusaadav veendumus, et hea elu on see, kui sa elad lihtsalt tasakaalus oma lähedastega ja oma ümbrusega. Väga lihtne. Ja noh, muidugi see ei tähenda seda, et seal külas või üldse Dannal elatakse siss noh, täiesti niimoodi asjadest materiaalsest elust sõltuda sõltumatult. Nii see kaugeltki muidugi ei ole. Näiteks sealgi oli ju niimoodi, et tõepoolest raudne põhimõttele Makarje külas on see, et kui sa sinna külla lähed, seal oled sinu käest raha ei võeta. Ta aga tegelikult, kui sa tead reegleid, siis loomulikult sa ei lähe nimati tühjade kätega ega Saviidika mingeid kingitusi sinna ükskõik mida, aga midagi midagi ikka viid, et see on niisugune vastastikune andmise rõõm. Ja mulle jäi natukene pani nagu muigama, mõtlesin, et noh, selline see elu on, et, et siis kui me mulliga ilusti viisakalt ja kenasti hüvasti jätsime. Ta ütles kuidagi niimoodi hästi tagasihoidlikult, aga umbes niimoodi ta ütles, et et kui te nüüd ükskord siia tagasi juhtute tulema või tulevad ja mõned teie sõbrad, et siis võiks mulle kaasa võtta ühe uue mobla noh, niimoodi ta ütles, et noh, et, et minu mobla on hirmus vana ja kulunud ja tööd hästi ja tamme all. Ausalt öeldes näed, need moblad on niisugused, pigem niuksed staatuse küsimused ja ja pigem niisugune seisuse näitaja. Aga noh, see on ju inimlik, et siingi on mobla väga tähtis, kuigi kuigi seda nii palju üldse ei kasutata nagu meie siin midagi selles arutelus selle hea elu üle oli küll seal lamacraas sellist, et ma Ma natukene juurdlen selle ümber veel siiamaani välja. Selline sai siis tänane saade lamakara külastiat Jon Froome'i austamisest ja, ja sellest, mis on hea elu. Ja nüüd sellega on õieti need Danna ja Vanuatu saated lõppenud ja järgmises saates Läheme hoopis teisele ookeanile ja teistele saartele. Nimelt India ookeani sesselli saarestikku. Rändame koos Hendrik Relvega.