Tere Jaan Tõnissoni, legendaarse Eesti riigimehe sünnist möödub täna 145 aastat. Ja kui Jaan Tõnissoni nime nimetada, siis esimese asjana tuleb ilmselt meelde kohe teine sõnapaar Eesti iseseisvus. Aga Jaan Tõnisson oli ka mitte ainult Eesti suur riigimees, vaid ka Eesti ajakirjanduse suurkuju ja keelesaates räägimegi täna Jaan Tõnissonist kui kirjamehest sulemehest kõnemehest. Tere ajakirjandusteadlane Krista Aru. Tere, sest mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja kui Jaan Tõnissoni poliitiline tegevus kõrvale jätta, nii palju, kui see on võimalik kõrvale jätta siis mis teie jaoks kohe meenub, kui öelda nimi Jaan Tõnisson. Nimi Jaan Tõnisson tähendab minu jaoks ikkagi eelkõige ajakirjaniku, seda ajakirjanikku, kes oma ajalehega Postimees suutis muuta kogu eesti tollast ajakirjanduspilti ja läbi selle luua eestlasele selline teine enesetunnetus. Eline usk oma rahvasse uskuma keelde, usk sellesse, et eesti rahvas olles küll väike, on suuteline ise oma majandust looma, oma tuuri hoidma ja arendama ja kindlasti ka seda, et on suuteline omaenda vabariiki looma. Kuidas ta seda tegi, kas ta tegi seda peatoimetajana juhtkirjade läbi? Ei, mitte ainult. Jaan Tõnisson ongi väga suur inimene selles mõttes, et tema tegevus iseloomustab nii aega kui teda ennast kui ka kõike seda, mis, mida ta suutis luua. Tema digisõna aga teed. Ta kõneles väga palju. Ta kirjutas väga palju, aga samas tema sõna jõudis ka tegudesse. Nii et ta ei olnud ainult ideede ja mõtete propageerija ja rahvaseika paiskaja, vaid tema puhul ühinevadki suurepäraselt sõna ja tegu. Rääkides näiteks ühisuse ja ühistu tegevusest rääkides koostööst, oli ta ju ise esimene, kes alustas Eestis üldse laenu-hoiuühistute loomist oli selle eesotsas käies õppimas selleks Austrias Saksamaal kogemusi omandamas ja tegi sellega teoks ja siis andis selle juhtimise hiljem teistele üle. Ja nii on tegelikult igas asjas, et mitte ainult idee ja sõna ei ole see jõud ja tema relv vaid tegelikult just nimelt see, et sõna ja tegu käsikäes. Ja ei ole Eesti elus ju ühtegi valdkonda alates kõige lihtsamast sellisest laulu ja mängutegevusest ja laulu ja mängu seltsidest ja lõpetades meile kõigile kõige olulisema Eesti iseseisvus Eesti riigiga, kus me saaksime ühte valdkonda vaadata, ilma Jaan Tõnisson seda ei ole. Ja see, et ta oli Postimehe eesotsas ja Postimees oli temal ehk see suurendas tegelikult tema võim. Et me ei saa öelda seda, et ainult juhtkirjad vaid juhtkirjad, nende kantud sõna mõtte ja neile järgnenud tegu. Ta kirjutas siis tegelikult kõigest poliitikast kuni aia tarkusteni välja. Missugune tema kirjutamisstiil oli, kas see oli kõikides artiklites üks? Jaan Tõnisson tõesti kirjutas kõigest ja nagu me väga hästi teame, siis tema ajakirjandusliku tegevuse alguses kehtis ju vene tsaaririigis eeltsensuur kuni 1905. aastani, pärast seda siis väga tugev järeltsensuur ja isegi eesti lehtedele eeltsensuur edasi. Nii et ta valis vastavalt neile võimalustele rääkis ta ikkagi alati sellest, mis eesti rahvale oleks kõige tähtsam. Oli see haridus, oli see siis rahvaraamatukogude arendamine, oli see Tartu ülikooli tegeliku usuteaduse professuuri küsimus, oli see väike põllunduse edendamine ja eelda seda, et igal pool oleks kasutanud ühte ja sama sõna või ühte ja sama lausestust päris ei saa, sest luges ka väga palju ja, ja eriti hästi ja usinasti harista ennast just 1908. aastal selliste uuemate terminite osas. Kui ta oli kolm kuud sellises vanglakaristust kandmas Tartu vanglas, nii et ta valdas väga erinevat terminoloogiat ja kasutas seda ikkagi vastavalt teemale. Kuid mis on tema kirjutistele väga tunnuslik, on see, et need olid rahvalähedust. Ta oli küll oma lausestuselt väga keeruline, kohati kasutas väga pikki lauseid, seal oli kohati isegi palju vahtu või sellist hästi emotsionaalset väljendust, aga samas tundes seda valdkonda ise, sest ta oli ise ka praktiliselt kokku püüdnud endale selgeks teha, millest kirjutatakse, oli ikkagi see terminoloogia ja see sõnastus vastavalt teemale, nii et seda öelda, et kui ta kirjutas väike põllunduse eest ja väikepõllumajanduse arendamise vajalikkusest põllud ei koolidest ja kõrvuti sellega rääkis näiteks raamatukogude tähtsusest siis ta kasutas ikkagi küll veidi sarnast lausekonstruktsiooni, kuid sõnad ja selline üldine paatos oli erinev. Kas ta kirjutajana oli ka kirglik ja emotsionaalne või oli väga täpne ja ja konservatiivne? Ei, ta oli ikka kirglike emotsionaalne kirjutajana ja väga paljud Jaan Tõnissoni ajakirjanduslikus koolist või niinimetatud tollasest Postimehest. Nad nimetasid seda ajakirjandusliku uks kooliks läbi käinud, et ajakirjanikud on ju oma mälestustes rääkinud, et Jaan Tõnissoni juhtkirjade kirjutamine oli alati eraldi ettevõtmine. Et nimelt iga korda arutati nädala alguses läbi ja, ja kui Jaan Tõnisson oli Tartus, siis muidugi igal hommikul, aga kui ta oli Tallinnas riigivanemana teel, siis korra nädalas arutati alati läbi, et mis on need kõige olulisemad teemad. Ja siis ta pakkus ja küsis, et kes tahab kirjutada vot sellel kõige olulisemal teemal juhtkirja keegi ei tahtnud, siis lõi käega, ütles, et olgu testis asja, ma kirjutan ise. Aga tema juhtkirja kirjutamine jäi alati viimasele minutile. Ja need juhtkirjad, kuigi talle oli täpselt öeldud, kui pikk tohib olla selles lehes avaldate juht. Need muutusid pikaks, pikaks, pikaks ja emotsionaalseks ja siis mis juhtus, juhtus veel see, et neid tuli arati. Lisaks sellele, et nad olid viimasel minutil, jõudsid trükikotta ladumisele otse käsikirjast, lagudusid tookord veel triki asjatundjad. Nad jõudsid viimasel minutil, aga nad tuli ka lühendada, sest seal oli just selline, ta läks ka kirjutade sama emotsionaalseks kirglikuks, nagu ta oli kõnemehena. Kui ta on, on üles loetud, et ta on kirjutanud üle 10000 artikli kas on üles loetud ka tema olulisemad kõnet, kui palju neid on? Ja ma arvan, et tegelikult tema kirjutisi on isegi rohkem kui 10000 sest see 10000 on ikkagi sellised olulised, mille, mille allkirjaks on kas JD või, või JD sidekriips n või või on kuidagi kindlaks tehtav, et see on kindlasti Jaan Tõnisson ka tema initsiaalid ja kaudu siis lisaks sellele ta ju armastas kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aastani aeg-ajalt sõna võtta ja sekkuda ka sellistes rubriikidesse peidetud sõnumites. Enno eriti palju on seda muidugi sind 19. 20. sajandi vahetuselt, kui ta kirglikult vaidles Ado Grenzsteini ka kõigepealt ja siis pärast 20. sajandi alguses Peters Peegiga või, ja Peeter Zbiga ajalehega uudised. Esimene oli sulesõda ja teine oli, mis sõda. No teine oli ikkagi sõda juba sellise ideelise maailmavaate pärast ja, ja ka taia meestega Konstantin Pätsi teataja meestega siis. Tõnisson armastas peita ka sellistesse rubriikidesse, et kindlasti üle 10000 teisi ja kõnesid on kindlasti 4000, mis on selgeks tehtud, et need on olemas. Aga siin ma arvan, et kõik need kõned, mis ta ju käis olles Eesti rahvameelse eduerakonna või pärast ise rahvaerakonna esimees kõikides väikestes kohtades kultuurimajades ka esinemas, et neid kõiki võib-olla ei olegi veel üles loetud, 4000 kindlasti, aga arvan, et ka siin peal Väidetavasti on Jaan Tõnisson üsna karjääri algusaastatel pidas kõnet, siis tema pooldajad ja vastased läksid kaklema, ka tema säilitas külma rahu. Selle juures on niisugune lugu olnud. Ja Jaan Tõnissoni kõnede puhul oli ikka kohe mitu korda olema teiste mälestustest lugenud, kuidas kuulajad olid, läksid väga kirglikuks ja ja püüti küll teda, eriti siin 20. sajandi alguses, kui tõesti Eesti ühiskonda juba tulevad need sotsialismi meeleolud ja sotsiaaldemokraadid ja ja kui juba nagu Jaan Tõnissoni kohta öeldakse, et ta on nagu selline tagurlane tagurlasest kodanlane. Jaa, jaa, tagurlane rahvusmeelne Te siis sellist vaidlust tema kõnede ajal oli alati just selle tõttu, et oli väga kirglik. Ta oli hea kõnemees, teda oli hea kuulata. Ta sütitas kõiki, ka neid, kes olid tema vastalised. Ja siis oli ju üsna loomulik, et mindi omavahel kirglikult ka vaidlema ja vastuollu, aga Jaan Tõnissoni jäi kõnemehena alati rahulikuks. Ja selle kohta on ju suurepäraseid näiteid, näiteks aastast 1933. Kui esimesel juunil Jaan Tõnisson tuli küll eraisikuna, aga ta oli tollel ajal riigivanem, tuli Tartusse oma sellisesse kodulinna, mitte küll sünnilinna kodulinna ja Vanemuises püüdis siis rahvakoosolekule selgitada seda, milline peaks olema siis rahva meeleolu, põhiseadusemuudatus dusi, minnes vastu põhiseadusemuudatus rahvahääletusele ja püüdis nagu ikkagi väga selgelt ja põhjalikult rääkida, et miks see riigikogu poolt pakutud põhiseaduse muutmise variant, et on parem. Ja teatavasti oli siis juba see vapside meeleolu oli väga ärev ja seal olid siis sotsiaaldemokraadid. Nii et paukpadrunitega hakati Jaan Tõnissoni pihta tulistama Vanemuises Tartus tema kodulinnas. Nii et möll oli saalis väga suur. Isegi mõned tomatid olid lennanud, ainus, kes sellest säilitas oma sirge selja ja rahuliku meele ja hõikas ainult, et ei, mina pihta ei saanud, sest alguses ei saanudki aru, kas lastakse päris püssi, nii hull oli asi, kas Tartus riigivanema suunas tulistatakse päris püssiga ja keegi naisterahvas olla karjunud seal juba nüüd riigivanem, sai pihta, aga ainuke, kes selles möllus säilitas tegelikult rahu ja teatas kõva häälega ja lõpetas ka sellise üldise segaduse ja sagina ja ja karjumise oli Jaan Tõnisson viie, sest tema pihta ei saanud ja see selliseid kordasid oli muide ka Võrumaal, kui ta käis esinemas ja need kirglikkust oli ja seda kirglikkust tuli ilmselt tema kõnest juba, sest mitte keegi, kes kuulas, ei saanud jääda magama, mis alati jupikude Jaan Tõnissoni kõnede puhul oleks muidu tulnud. Sest ta rääkis ikka pikalt rääkinud ligidalt, ta rääkis pikalt, aga kuna ta oli nii emotsionaalne ja kirglik ja, ja kõva ja selge häälega siis seda ohtu, et keegi jääks magama, ei olnud, küll oli oht, et kuulajad läksid vastuollu omadega. Meieni on säilinud üks Jaan Tõnissoni esinemine, mida on raadios ka varasematel aegadel lastud ja me seda kuulame ka selle saatetunni lõpus. Ka siis, 1939. aastal, kui Jaan Tõnisson tulevaste põlvede poole pöördus, siis ta oli juba võrdlemisi eakas inimene. Ja seda kuulates ma mõtlesin, et kus see kirg ja torm siis siin nüüd on, aga kui ma nüüd teid praegu kuulan, siis ma saangi aru, et tegelikult ta ise esines ju tasakaalukalt, aga kaalukalt ja pani teistel kired möllama. Just ja noh, me ei tohi ikkagi unustada, et aasta 1939 on see, kus ta esiteks oli ju tõesti juba eakas. Teiseks oli ta pettunud, natukene natukene pettunud just selles, et kui ta lahkub 1933. aastal oktoobris paneb maha riigivanema ameti, siis ta lahkub ju kurbusega, sest ta näeb seda, see rahvas, kelle heaks ja kelle nimel ja kelle edasimineku ja tervise ja heaolu nimel ta oli nii palju nagu sellist head tahet ja kirge ja energiat pannud. Et see rahvas nagu ei tahagi seda demokraatiat. Ja see oli talle ikkagi emotsionaalset küllalt raskele. Et tema ei olnud selline väga kildkonna ja erakonna mees, kuigi ta oli, tal oli oma erakonda, oli erakonna juht ju väga kaua esimene eesti poliitiline erakond, on siiski Eesti rahvameelne eduerakond, mis 1905 sügisel juba teoks. Aga oma uskumistelt ja oma oma soovidelt seisis ta ju tegelikult terve Eesti rahva eest. Ja kui ta nägi, et rahvas hääletaski kõva käe ja diktaat küll pehme, aga siiski sellise väga diktatuuri moodi juhtimise eest, siis see oli Jaan Tõnissoni isiklikult väga raske Domus. Kolmandaks, miks ta nagu kõlab 39. aastal siiski? Jah, natuke natuke isegi, ma julgen öelda, et väsinult on puhtalt tema isiklikku elu, probleemid ega elu ei säästnud teda ka kuidagi tema pere, ilusa perekonna hoidmise või, või selle terviklikkuse nimel, need olid selja taha jäänud. Ja ikkagi seesama välispoliitiline olukord, see tegi teda murelikuks, see temal ei olnud sellist usku, et kas Venemaa või Saksamaa, et nende kahe suure vahel võiks jääda eesti kuidagi väga selgelt iseseisvaks ja omaenda arengut planeerivataks riigiks, nii et me ei saa seda 30 üheksandat aastat mitte kuidagi vaadata teadmata seda eellugu, mis on olnud see eelmine võitlus, mis on olnud see Eesti riigi ülesehitamise soov, millised olid tema suured eetilised põhimõtted, milles ta läbi pika elu lähtus siis kõik see, kus oli näha, et, et see, see kõik kuidagi laguneb käest ja selle lagunemisele nagu rahvas ise on oma valikutega kaasa aidanud. Missugused on veel olnud tema tähelepanuväärsemad avalikud esinemised? Kindlasti on kaks kõnet, mida ta ise on meenutanud ka päris kõrgemas eas vanemas eas. Esimene nendest on Tartu Vanemuise teatri uue hoone avamine, see on siis aasta 1906 ja see kõne kuulub kindlasti sellesse perioodi, mida me teame kõik kui Tartu renessansi. Sellele oli ju eelnenud võitlus ja seismine eesti keele eest kipume väga kergesti ära unustama, muide juba ka nooreestlased unustasid, et see, kus ta alustas, Jaan Tõnisson 19. sajandi lõpus oli alles eesti keelele mingi koha leidmine. See, et rahvakoolid võiksid eesti keeles õpetada, et oleks keskkoolis võimalus eesti keeles rääkida ja see, et eesti keel saaks endale üldse eluõiguse kööginurgast väljeedi nurgast välja. Et kui me räägime siin, et Karl August Hermann pidas oma kodus sellist salongi, seal oli 19. sajandil puuse, siis ärgem unustagem, et näiteks ka seal rääkis Paula Herman ehk Karl August Hermanni proua rääkis ju saksa keeles. Ja see eesti keelel ei olnud, ta oli tõesti kööginurgakeel. Ja sellest on ju räägitud küll, et kuidas Tõnisson tuli, lõi selja sirgu ja hakkas eesti keeles rääkima. Aga sellele järgnesid kõik need olulised sündmused, mis viisid ja andsid meie rahvale, vot just sellist eneseusku. Kui 1000 teeks kolm algasse Vanemuise teatri uus ülesehitamine siis Tõnisson oli Vanemuise teatri ülesehitamise toimkonna esimees, mitte keegi eriti ei uskunud, et see raha kokku saadakse. Siis kui hakati ehitama, oli 16000 kuldrubla ainult kassas, aga vaja oli umbes 10 korda rohkem. Ja aeti Eesti rahvas pani selle raha kokku, seal ei olnud võimalik saada renditoetuste euroabi, mitte midagi Tsaari-Venemaa ei tahtnud, seda ei tahtnud tollased sakslased, kes istusid linnavalitsuses ja selle pani kokku eesti rahvas ise. Nii palju kui kellelgi oli anda ja see maja ehitati üles ja vot see 1906. aastal see Jaan Tõnissoni kõne, millest on kirjutatud ka seda, et kui Jaan Tõnisson juba tõusis ja sai öelda, kallis rahvas, siis oli sellised ovatsioonid, et õis oli pidanud kõne nagu katkestama ei saanud õieti alustadagi, et see oli midagi sellist, mida isegi mina praegu ma oskan seda ette kujutada oma. Ma oleks väga õnnelik, kui ma näeksin oma elus mingit sellist tunnet. Ja talle endale oli see Vanemuise kõne just oluline, sellepärast et seal Ta ütles välja sellise noh, kogu rahvale suunatud mõtte, et ei tohi, kui sa tahad olla peremees oma maal, siis sa pead selg sirgu kõndima ja siis sa ei saa käia mööda linnaääri. Vanemuise maja ehitati Tartu linna keskele. See, see ei olnud mingi äärelinna maja ja see oli see kultuuritemp, millest hakkasid hargnema nii paljud muud asjad, rahvaülikoolide mõttel, lugemistoad said hoogu, kogu selline meie näitemängu tegemine sai ikkagi kunstilise taseme ja nii edasi sümfooniaorkestri nii välja, hakkasime esimesi sümfooniaid kuulama ja kirjutama, see tähendab, et kui me 19. sajandi lõpus alles võitlesime eesti keele eest, siis Tartu renessanss andis selle usu tahtmisega jõu et uuesti rahvasse tõusta, nii et see, see on kindlasti esimene selline hästi emotsionaalne ja, ja ajalugu muutud kõne. Ja teine kõne on kindlasti esimesest detsembrist 1919, kui Jaan Tõnisson riigivanemana valitsuse juhina avas siis omakeelse Eesti ülikooli, Tartu Ülikooli. See oli ka selline väga emotsionaalne ja väga ülev hetk. Sest et ärgem unustagem seda, milline aeg oli, kui vaene rahvas oli, kust oli ennast üles töötatud ja selle need kirjeldused kust, et kust olid saadud kõik need valged märgid ja uhked lipsud ja ja kõik see lõhn isegi lõhna on kirjeldatud sealt. Et keset sellist üldist sõja aega rasket olusid, et see oli ka selline ainult üle, vaid ka suurhetki ja Jaan Tõnissoni kõne, seal oli üks selliseid emotsionaalseid plussid ja muidugi kõik tema kõnet ka laulupidudel. Sest need olid ka alati väga läbimõeldud ja need olid mõeldud kõned kogu rahvale. On, neid võib lõputult muidugi, mida rohkem olen, seda rohkem tuleb neid, neid ilusaid kõnesid meelde, ta kirjutas ikka ise oma kõneks ja Jaan Tõnissoni kõne kirjutas see. Ma isegi ei ole niimoodi kordagi mõelnud, et Jaan Tõnisson oleks kellelgi teisel oleks kellelegi abiks tarvitanud? Ei, ei, ei, ei, ei, sest tema, tema tee, selline üldine suhtumine ellu oligi see, et sa ei saa olla ainult, et rääkija, vaid sa pead ise tundma ja ise uskuma. Ja kui inimene ise teab seda, millest ta räägib, siis need kõned ilmselt on ka väga läbimõeldud ja mõjuvad enda seest tulnud, endal seest olnud ja see oli talle ikka kõnede puhul kindlasti väga-väga tunnuslik. Teil on üks katkend ka jaama väga hea meelega loeksin ühe väikese. Just nimelt sellest Tartu Eesti ülikooli avamise kõnest. Nimelt Jaan Tõnisson kuulutas Tartu eesti ülikooli avatuks järgmiste sõnadega. Vastuvõtjast tõusta, loovaks teguriks. Mitte ainult omandada, vaid ka anda, luua, rikastada üldist kultuuri ja eriti selle rahva oma, kelle heaks peab töötama Tartu ülikool. See on hiigla samm edasi, mille me nüüd tahame teha. Uus ülikool olgu teaduse emaks kõigile, kes Eesti rahvuslikku mõtet ühes kannavad. Selle kõrgekohuse täitmise paneme ülikooli õpetajale ja õppijaile südame peale ja anname uue ülikoolile kogu rahva armastuse. Nii ilusasti ei ole minu meelest kohe keegi öelnud, et Tartu ülikool sai siis aastal 1919 Jaan Tõnissoni kõnes kogu rahva armastuse. Kas polnud seesama ülikoolis ka selline intsident? Kümmekond aastat varem, vähemasti KUS Jaan Tõnisson lõi rusikaga lauale, ütles kas saksa või vene tudengite poole pöördudes, et see meie ülikool Teie ja see oli aastal 1905, kus ta tõesti noh, oli, oli selge. Tartus õppis Jurjevise, õppis küllalt palju vene tudengeid ja nendes ärevates meeleoludes, mis 1905. aastal oli nii, et esimest korda valati seal Tartu Ülikooli sinimustvalge pol verd ja see veri oli Jaan Tõnissoni ja Karl Eduard seedi veri. Aga sealse murrang toimub ja, ja sinna murranguaega kuulub tõesti ka see Jaan Tõnissoni lause, et see ei ole teie ülikool, vaid see on meie ülikool ja seda enam on ilmselt, et väga sümboolne see, et tema saab just esimesel detsembril 1900 19 selle oma ülikooli eesti ülikoolina avada. Väidetavasti on Jaan Tõnisson ka lisaks kõigele kirjutanud luuletusi. Kas see vastab ka tõele? Ja ta on kirjutanud luuletusi ja ta on kirjutanud ka ühe näidendi ja näidendi, kirjutas ta võtlust, tollel ajal, kui ta 1908. aastal seal Tartu vanglas istus istus ta vanglas Viiburi üleskutsele allakirjutamise eest ja, ja siis ta mitte ainult ei töötanud teoreetilist kirjandust läbi ja täiendanud ennast väga palju sellises ühistegevuse mõttes ja põllumajanduses ja majanduses ja vaid Ta tegeles ka ilukirjandusliku loominguga. Ja näidend küll kunagi trükki pääsenud Karl Eduard Sööt isegi olla lubanud kortseda kirjastada, aga, aga see näidend, et ei olnud just selline, noh, mis nii see oleks talle väga, võib-olla ka rõõmu teinud, kui see oleks ilmunud. Küll aga on ilmunud luuletusi trükist ja, ja 1902.-st aastast ilmus ju Postimehe nii eriväljaandena või kaasandena, nagu ka tol ajal öeldi ajakiri Linda. Noh, see on seesama Lindamis kunagi lilli Suburgi poolt asutatud disel Pärnus naisteajakirjanik, esimese sellise naisteajakirjanik, selle Jaan Tõnisson ostis siis ära ja tõi 1902. aastal Tartusse võttese liin, taas on siis ilmunud õige mitmed Jaan Tõnissoni luuletused. Aga luule, et ta ei oleks kindlasti meie kultuurilukku jäänud. Nii et ta on ikkagi jäänud eelkõige sellise suure suure mehena, kes on, vaatab algusest peale oma oma igas tegevuses oma igas algatuses sellele, et sellel samal eesti rahval oleks Demokraatlik tulevik, et oleks ikkagi rahval haridust, sest haridust ja, ja üldist jõudu seda pidas ta väga oluliseks, nii et mitte niivõrd, ta toetas küll väga kõrgharidust ja seisis ju ka siin Eesti Vabariigis 1938. aastal selle ülikooli autonoomia eest ja pidas oluliseks seda. Koolid oleksid, koolitaksid võimalikult palju neid spetsialiste, keda riik ja, ja riigi majandus vajab, aga samas oli üks tema veendumusi ikkagi see, et väike rahvas saab olla tugev ja elujõuline, kui see rahvast tervikuna on haritud ja, ja kõlbeline ja kõlbelisus ei ole mitte midagi muud kui suur inimlikkus, mitte ainult see, et ei tohi viina juua ja ja ei tohi halvasti käituda, vaid just nimelt see, et sa oled ka teiste inimeste vastu kena ja ja oled inimlik, nii oma tegudes kui mõtetes. Täna on Jaan Tõnissoni 145. sünniaastapäev. Varsti viie aasta pärast on 150. sünniaastapäev. Eile tähistati küll tema sünniaastapäeva konverentsiga Tartus, aga kas me oleme suutnud vääriliselt meeles pidada Jaan Tõnissoni ja tema mälestust jäädvustada? Ma arvan, et ei ole suutnud. Jaan Tõnissoni, isegi me oleme ju küllalt vähe rääkinud vähem kui, kui võiks ja temast oleks pidanud rääkima tõesti võib-olla väga mitmes kontekstis. Räägigi nõukogude ajast, sest nõukogude aega ta tõesti kõlvanud, isegi siis, kui teda ju nimetati, siis pandi sinna ette mitu mitu epiteete. Aga nüüd me oleme ju rohkem kui 20 aastat Eesti vabariigis jälle. Ja meil pole nagu jõudnud selleni, et Me oleme vaadanud ja pidanud oluliseks mingit teisi teisi asju, just asju, mitte väärtusi. Nii et jah. Me ei ole seda suutnud teha, me ei ole suutnud läbi töötada tema tehtut korralikult, seesama 10000 kirjutis tunnini 1000 kõnet, et ega meil ei ole ju korraliku head ülevaadet sellest veel. Pluss ikkagi me ei ole õppinud sellest tema väärtuspagasist, et me võiksime palju-palju rohkem mõelda sellele, et ei ole asjad elus see väärtus, mida peaks püüdma ja taga ajama ja ei ole ka see rikkaks saamine. Et sellist lihtsaid, ilusaid asju, suhtlemist inimestega ja, ja sellest teisest inimesest hoolimist seda tiisest, inimeses, tooli, mis tuli ikkagi Tõnissoni juures palju. Tõsi, talle nagu öeldakse ja, ja ilmselt ka nii oli. Ta oli väga, kui ta vihastas, siis oli pikne väil lahti, äike kärgatas ja kõik katsusid siis eemal hoida ja, ja silma alt ära kaduda, aga siis läks nagu ikka äikeseäike lõksile, jälle hakkas päike paistma. Nii et ka neid asju tuleks rääkida ja, ja mida me ei ole, me ei ole nagu, võib-olla tahtnud või viitsinud või ei ole selleks ilmselt aega meile andnud, pole ju suutnud korrastada seda tema kodumaja seal Tartus Anna Haava tänas, neeti oleme, oleme veel võlgu sellele Jaan Tõnissoni suurele tegevusele küllalt palju. Meil on veel palju teha meil aasta jooksul kindlasti ja me räägime küll Jaan Tõnissoni sünniaastapäeva päevast, aga mulle tundub, et mõne inimese puhul on niimoodi, et kuigi nad on meie hulgast lahkunud, et siis just nagu ikka oleks nende sünnipäev veel. Et Jaan Tõnissoni 145. sünnipäev, sest meil tegelikult on üksteisele põhjust sellel päeval ikkagi õnne soovida. Et selline inimene sündis. See on ikka väga huvitav, et väikesele eesti rahvale On selliseid suuri ja ilusaid inimesi ja ja Jaan Tõnissoni puhul võib-olla on kõige olulisem ikkagi see, ta tõesti ta toetas toetas noori, toetas neid, keda, kelle puhul ta nägi, et nendel on mingi säde silmis et mitte mitte ta ei teinud vahet selle, et noh, see inimene kuulub mingisse teise leeri või või ei ole tema suhtes küllalt lojaalne, vaid ta, ta oskas näha sellist elujõudu ja, ja seda usku ja tahtmist just rahva heaks töötada. Ja seda me kuidagi enam ei usu, et me ei tea, kuhu see kadunud on ja me peame olema õnnelikud, et meil on selline mees olnud ja, ja mõtlema temast natukene võib-olla avaramalt ja tuletama teda palju rohkem meelde, mitte kartma seda see, et me oma ajalugu ja oma suurmehi tunneb, see ei ole ju mingi häbiasi, sellest võib alati rääkida. Ja kuigi mina tean, et minu üle on ju küllalt naerdud, et ma kõnet pean, siis ma ei suuda ühtegi kõnet pidada ilma Jaan Tõnissoni tsiteerivad. Aga ma ei saa aru, et selles midagi halba oleks. Ja need, kes seda Jaan Tõnissoni tegevust paremini tunnevad, peaksid kõik sellest ka rohkem rääkima, selleks et me seda nüüd hakkaksime tegema, tõesti ülim aeg või juba juba isegi mitu, mitu aega hiljem. Me asutame ka Jaan Tõnissoni seltsi. Jaan Tõnissoni seltsi. Võib-olla kõige suurem eesmärk ei ole mitte see, et kohe hakata korrastama neid tema kodumajasid seal Praegusele Anna Haava tänaval Tartus tookord oli see, et eestlased enam vaid just nimelt see, et me katsuksime kõigepealt mõelda ja meelde tuletada, mida Jaan Tõnisson läbi oma tegevuse ja läbi oma sõnade meile siis ikkagi õpetas. Et uuesti rääkida nendest lihtsatest asjadest, et koos teha on alati kergem kui üksinda ühes nurgas pusida ja vaadata, kuidas teine seal teises nurgas toime tuleb. Ja, ja neid asju tuleb võib-olla uuesti õppida. Võib-olla me oleme lootnud, me, see kõik tuleb iseendast, aga nii nagu Tõnisson ütles juba aastal 1899 lihtsatest asjadest rääkimine pole kunagi liiast ja kunagi ei tohi öelda, et ma olen sellest juba rääkinud. Ju me oleme selle kõik ära unustanud. Nii et läbi selle Tõnissoni seltsi püüame. Me kunagi jõuda ka selliste suurte küsimusteni, et mis on see eestluse elujõud, kas see eestlusel on elujõudu ja jaksu ka lähematel 20-l 50-l aastal, mida me peame tegema selleks, et see elujõud püsiks? Kas me saame kõik midagi uuesti alustada, kuidagi jätkata, nii et meil on sellised suured plaanid? Me loodame, et see Jaan Tõnissoni selts ühendab paljusid eestlasi, mitte ainult Tartus, mitte ainult Viljandimaal, kust ta pärit on, vaid et see saak selliste heade mõtete Agoga arutelude ja selgeks vaidlemist kohaks. Ja kui kortse selts on nii suur ja vägev, seal on palju inimesi, siis on seltsil kindlasti jõudu teha korda Jaan Tõnissoni maja ja teha sinna tema keskus. Ma ei mõtle muuseumi, ma mõtlen just sellist elavat keskust, kus oleks võimalik ikkagi tegevusi seisu hoida, mitte muuseumi vaatamiseks, vaid kohta keskust, kus oleks võimalik aias uuesti ka mahepõllundus arendada, võib-olla isegi ka mõned roosid, Riiponed püsti panna, õunapuid kasvatada ja nii edasi, ma küll väga palju unistada. Ja kus Jaan Tõnissoni vaim ja mõtted kummitamas käiksid heas mõttes ja need Jaan Tõnissoni vaimu väga hea või julgen teile öelda, aitäh, Krista Aru ja, ja soovin teile jõudu Nende unistuste ja mõtete elluviimiseks. Aitäh kutsumast. Ja jäägu kõlama meie suure riigimehe ja ajakirjanduse suurkuju Jaan Tõnissoni 145. sünniaastapäeval. Tema enda hääl ja mõte. Laulikud tuleviku kuulajad, ohtuderikkal silmapilgul ütlen tailine häid sõnu. Kogu-Euroopa araablaste vahelises õhkkonnas hõljub suuri võimalusi üldiseks kokkupõrkeks. Sarnasel juhul ei ole mitte üksi suurriigid vaid ka väikesed balti riigid haaratud üldisest katastroofist eriti õest, nendega aga ka eest. Kuidas kujuneb ligemas tulevikus meie välispoliitika. Eesti rahvusriiklike huvide kaitsel? Ei tea mina mitte kindlasti jätte ütelda. Sest et ma eemal seisan valitsuse tegevusest. Ometi olen veendunud, et meie rahva demokraatlikult mõtleva rõhuva enamuse soovi ja tahte kohaselt meie välispoliitiline suund kujuneb nii et alal hoitaks Mäele. Sarnasel juhul. Võime meie tihedas ühenduses Soome vennasrahvaga ja täiesti balti riikidega ning eriti Põhjamaadega. Kindlustada oma seisukalda. Suurbritannia ilma riigi ja tema liitlaste soovliku toetuse teel Nõnda, et meie Vaid Eesti rahvas. Omariikluse. Heaolu teedel vastu minna paremale tulevikule millele on olnud suunatud minevikus paljude inimpõlvede soovid ja igatsused. Siis ei ole meil mitte karta, et meie võistluses täita rahvastega allajäämine. Teostamise vajadust mööda kui meie suudame ennast maksma panna oma sisemist võimest müüda kõigis oludes, mis maid ootavad poleemikaks kas nail korda läheb ühel või teisel teel vallutada kõiki raskusi ja säilitada oma julgeolekut, see on praeguse silmapilgu ülemaks huviks ja rahva rõhuva enamuse kaalutluste tulipunktiks. Olen kindel, et kui meie rahvas Ennastmeelselt omal riigi julgeoleku ja sõltumatuse kaitsmisele pühendab siis meil see korda läheb. Ja meie rahvuslik tulevik olnud killustatud.