Meil on külla tulnud, ma arvan, et siin viimase aja võib olla ühe kõige menukama füüsilise teatrietenduse autor, lavastaja, koreograaf Renate Valme tere, rajate. Tere olen aate testi sel Renate, Renate, tuleb ikkagi öelda. Jah. Ma mõtlesin, kas ma ütlen ühe korra veel, aga praegu mitte edaspidi, et füüsilise teatri mõttes ei ole siin üldse rinatele vastast, selles mõttes. Et tegelikult võiks isegi öelda, et üldse praegusel hetkel kõige ägedamaid teatrilavastusi üldse mure, mind võib mainida, kuidas, kas sellega, Renate oli nüüd nii, et võidelda nii-naa. Just selles kogu see mõte ongi. Selle etenduse. Ja see mõte siis on? Käigitama mõte on saladus, mõte on saladus, tegelikult võin oma mullist rääkisin ja siis räägib Laura oma muljetest, siis sa räägid sina ka. Seal tekib hästi palju mõtteid, praktiliselt see on ju niimoodi, et seal järjest üks mõte. Kusjuures noh, ja pärast, kui sa oled siis nagu selle kõige ära vaadanud, siis tegelikult sa ei teagi, mida seedida, sest et et see on nagu mingi plahvata Tartus on toimunud tegelikult mõte on puhas, see vist ongi puhastada, lööb ta plahvatab, niita, lööb kõik nii puhtaks, nii nagu hakkaks elu maailmas uuesti pihta kuskilt. Ma ei tea, kas algusest või kuskilt sealt või lõpus siis juba või ma ei tea, ei no väga meeldiv kuulda ja seal on nii palju asju, seal on sellest saaks võinud teha tegelikult mitu erinevat etendust. Kas ei ole niimoodi, et sa, sa ei säästnud üldse säästuliinil ja, ja tänapäeval ollakse ju etet, et mina ei tea, kas ise oled sa nüüd, etteheide ei ole, aga lihtsalt see on nagu huvitav, et sa panid sinna nii palju panna. Kui palju head kokku? Jah, aga ma niimoodi, kui ma loon siis mai kalkuleeri niimoodi, et ei mõtle pragmaatiliselt, et nii, et ma nüüd liiga palju ka ei tohiks panna, et see on ikkagi niimoodi, et kui sellel hetkel oli täpselt vajalik vajalik kõik see sinna kätkeda, siis täpselt niimoodi on, et no ma ei oska seda lavastusprotsessi niimoodi nüüd analüüsida, aga ma tõesti tegelikult isegi oli niimoodi päris huvitav, et et niimoodi kui me alguses rääkisime Ivariga Ivar küsis, kui kitsatükk tuleb, no see oli ka, see oli kuskil kevadel enna kolm kuudel lavastama alustamist. Siis ma ütlesin, et 50 minuti ma kindlasti ei tee. Ja siis kolm Lähen esietendust ma ütlesin Ivarile, et tükk on poolteist tundi sõidukit tükk ei olnud, poolteist tundi oli tund, 50. Ei, tegelikult ei andnud, sellepärast et te käisite vaatamas seda esimest tükki esimest korda Tallinnas, eks ju. Aga tegelikult on publikuga see asi ka, et et see tükk hakkab palju hiljem pihta. Et kirjas on pool kaheksa, aga kõik see viib, viibib, viibib ja publik tegelikult lastakse veerand tundi hiljem saal ja siis tundub, et ta on meeletult pikk ja ja see esimene korda teie vaatamas käisite, see oligi veidike pikem, et sellise vanurite lavali suurem kui Tartu lava siis siis natukene meniski tehniliste selliste probleemide tõttu ei saanudki väga sellist head läbimängu teha enne. Ja siis natukene oligi venivam, et tegelikult on veidi kompaktsem tükk mainud või pure, mind koosneb paljudest stseenidest, mis on täiesti eraldiseisvad juu lood omaette ka juba. No minu jaoks ei ole, aga ma nägin, et mulle ei meeldi olla selline näpuga vibutav ja liiga direktiivne publiku mõttes, et et kui on erinev, siis on erinev inimese jaoks mulle meeldibki, et publikul on täiesti vaba valik, kuidas seda asja vastu võtta, aga minu enda jaoks on loomulikult seal selline sidusus olemas, üks asi teiseni ja ja siis noh, alguse ja lõpuühendus, eks ju, et noh, tegelikult on minu jaoks endal seal see maagiline sõna narratiiv olemas, aga, aga loomulikult ta ei ole selline noh, nii lineaarne, et ei ole lineaarne narratiiv loomulikult, aga minu enda jaoks on seal olemas kõik see mida ma seal ajan, eks ju, aga vot, kui ma selle nüüd välja ütlen, siis ta kuidagi muutub selliseks. Noh, siis ma kardan, et see rikub publikul selle kogemuse ära isikliku kogemuse võimalused. Arrennata, kas sa ootad, et keegi kirjutaks nii-öelda nagu arvustuse retsensiooni vormis näiteks? Narratiivi ära, et et ta tabab ära selle, mis sina tegelikult sinna oled. Sisse pannud? Ei, aga, aga, aga väiksemal või suuremal määral, seda on tehtud ka, et tegelikult on päris palju ilmunud arvus on aga kas on ara tabatud ja kusjuures päris palju õnne ära tabatud, et on küll ja see teeb mulle ainult rõõmu, et siis ma näen, et ma olen õigel teel ja ja samas noh, üks asi on arvustused, aga teine asi on ka publiku vahetu reaktsioon, mis on tegelikult noh, kõige energeetilise, meie võis, on tagasiside üldse või selline kinnitus, et siis noh, see on see, mille pärast seda teha, et inimestele anda ja kui inimesed saavad sellest, siis on ainult õnn ja rõõm on see tagasiside publikult on olnud ilmselt äärmiselt positiivne, sest et kõik etendused on välja müüdud. Kuidas on üldse füüsiline teater, see ei ole selline klassikaline klassikaline, ütleme žanr on ju, kus sa võid enam-vähem kindla peale minna, et see on ikkagi selline natuke nagu risky business ka, et et kui palju sa enne enne esietendust mõtlesid, et kuidas sellel tükil minema hakkab? Ei noh, ma loomulikult sa soovid, et see hakkaks minema, see on elementaarne, muidu poleks üldse mõtet nagu teha. Aga, aga nüüd, rääkides sellest füüsilise teatri terminist, siis noh, see on ka lihtsalt termin, et kuidagi peab määratlema, et kahtlemata ta ei ole, ta ei ole sõnade. Ja samas ta ei ole ka puhas tantsu tead, et, et ma lihtsalt kuidagi mõtlesin selle eelmise, kui ma seal kompanii asutasin kompanii, nii et võiks asutada siukse füüsilise teatri, siis trupi. Et just füüsilise teatri, et oleks mingisugune kindel, kindel mingisugune vagu, mida siis künda. Et kuna see kaasaegse tantsu termin on ka natuke liiga laialivalguv, aks juba muutunud. Ja sõnateater jälle kohati nagu liiga kitsas, et, et noh, et sealt ikkagi eeldatakse, et on ta tekstiteater mida siis pure mind ei ole. No kuidas Eesti publik on võtnud selle füüsilise teatri siis vastu termilise moder termini ja üldse kogu selle žanri ka? Ma arvan, et publik selle terminiga väga palju omapead ei murra. Et ikkagi selles mõttes mul on, ma olen praegu väga tänulikud, publik on kaasa tulnud selle just selle minupoolse väljapakutuga, selles mõttes ütles, et ma ei anna kavalehel mitte mingisugust aimu, mis on et, et selles mõttes, et ma ütlengi, et ainus ainus platvorm on see, et see vaim peab olema stardivalmis. Et kõik muu selgub etenduse käigus ja siis, et et selles mõttes on publik väga ilusti kaasa tulnud sellega ja selles mõttes ma olen väga tänulik publikule. No Renata, sa oled tõesti nagu eesti teatri genes või maastikul, siin selline revolutsionäär, revolutsionäär Renate, kõlab hästi ka iseenesest, aga noh, minu jaoks ütleme nii, kui sa ütled selle füüsiline teater, mõtlesin seda ennem ka juba, et on samal ajal ka metafüüsiline, et olete kuidagi mingid tähendustega on kuskil nagu olemas ja ja seal hakkab tekkima, ilmselt oleneb tihti ka vastuvõtjast või. Tahaks reisile loomulikult, aga ta ongi selline. Noh, vaata, ongi juba tegelikult väga meeldis, kui publik ise räägiks. Aga meiel selles saates on tegelikult ka muusikat, kui keegi teine arvas teistmoodi. Oled toonud kiigu tuule? Siin me oleme meie külaliseks, Renate Valme, kes tõesti siin Eesti teatrimaastikul piire laiendab, tahab ja mis iganes revolutsionäär, ütleme niimoodi, et kusjuures mul tuleb meelde vaata ka viie viienda aastal, kui, kui Eesti rahvas ka äratati, siis kui mindi neid mõisub põletama, siis öeldi, et läheme räägime läti keeles, et Läti, Läti värk sul ikkagi seal sees on selline, et Läti veri on see, mis sellist nagu kuidas öelda, ma ei tea siis selliseid nagu uusi asju tegema paneb ta. 50 protsenti lätlenooli mis sa ära teed, eks sealt sealt võib ka siis nagu võtsid asja, kui üldse. Kui üldse nendele saladustele vastuseid. Neil on suur saladus, ei ole eakesele läti verega on, on täpselt see see teema, et Eestist lätlased ennast ja lätis tunnen eestlasena. Et selline pidev pidev selline. Asi ei ole, sa oled selline nagu natukene kõrvaltvaataja, sellepärast sa näedki uusi asju. Et sa oled igal pool nagu natukene. Ja igatahes fantastiline on ka sinu see, see, see kompanii, et kuskohast sellised inimesed üldse on, oled üles leidnud? No nemad on nüüd välja kasvanud minu treek stuudiost, mul on kaasaegse tantsuteatristuudio treek mis, mille ma alustasin siis 2006 ja, ja kõik, nad on sealt välja kasvanud, et eks ma, kui nakkama sele treik stuudio asutasin, siis selline suurem visioon oligi kaugem visioon, et et saakski oma trupi inimesed koolitatud, sest mind oma trupi soov oli mul ka suur unistus juba ammustest aegadest, aga siis ma sain aru, et ma peakski vist ise ise need liikmed välja koolitama oma selliste kunstiliste siis nagu kriteeriumide järgi, et et just see sümbioos mind kõnetab, et see niisiis näitlejameisterlikkuse kui, kui, kui liikumise. Kokku, et et selline, et selline tantsu nagu tavaline eetika mind võib-olla mitte tavaline, aga lihtsalt siukse modern ja kaasaegse tantsuesteetika, mind vast nii palju ei kõneta, lihtsalt nagu enda etenduste koha pealt, et ma võin seda ise vaadata publikuna, aga ise tahaks midagi muud teha. Ja siis just et selline selline sümbioosis sa oled pannud etendajad, selles pure mindi subjourmandis nende füüsilised võimed ikka üsna hästi proovile, et seal ikka paar korda mul läks küll suisa hirm, mõtlesin, et issand jumal, on ju väga hea, kui tekitab selle illusiooni, et asi on keerulisem, kui tegelikult ei ole siis või noh, tegelikult on küsimus loomulikult professionaalsuseks asi nagu paistabki tegelikult palju, palju siis ma ei tea, mis see sõna võiks olla jõhkram, kui tegelikult on, et et noh, eks see väike, selline võimenduse küsimus ka natuke jättagi mulje, et on asi tegelikult loomulikult peabki jätma mulje, et on ikka uh, eks ju. Aga loomulikult keegi kedagi päriselt seal ei ei, nüüd ei tambita ega midagi, et see on ikkagi, et, et ongi, et seal on ka, see ei taha ära rääkida, aga ühes kohas on ka väga tugevalt aktsendina välja toodud veri, aga loomulikult on see kunstveri, kuigi ma olen publikus kuulunud reaktsiooned. Päris. Olla mina olingi see, kes rinaalid leida veel alla. Aga noh, selles mõttes, et see on nagu mesi minu kõrvadele selle hea, kui see mõjub nii orgaaniliselt või noh, nii naturaalselt nii mõjuma, sa paned seal ka publiku vahepeal sellisesse olukorda, et hingeb praktiliselt seisma ja ja noh, mina vähemalt mõtlesin küll, et kuhu nüüd oleks kõige lihtsam põgeneda. Aga etendus, lavastuse nimi on pure, mind ja fluor mainin tekstis ambivalents, et et, et siis peab ka see publik saama ju mõlemal tasandil kuidagi puretud ehk vähemalt ideaalis ja kui siis see õnnestub, siis. Vinge, kuidas trumpi oled sa Renata nüüd saanud, et millal sa siis oma teatri saada? Nad tasa, sõuad, kaugele jõuad? Ei noh, mis, hakkame ikka tasapisi pihta, kõigepealt me oleme õnnelik oma trupi üle mõne aja. Aga ma nüüd nendel teemadel ei, ei julgeks praegu midagi rääkida. No nüüd on ju tegelikult sellise menu. Edu laine harjal on ju hea tegelikult minna. Lüüa jalaga kultuuriministri uks lahti ja nõuda siis, et, et oleks vaja nagu olemas. Või mis plaanid seal on. Ei, ma ei ole seda tüüpi inimene, et ma lähen, löön jalaga ukse lahti kuskil, et mina natuke selline vanamoodne printsess, kes ootab oma printsi valgel hobusel. Et senimaani on mul need printsid alati nagu tulnud, et, et kuidagi noh, niimoodi taha ära sõnuda, eks ju, aga ega samamoodi ka see uue teatripakkumine. Et see on nüüd jälle seal seesama prints, eks ju, et et et kui Ivar kutsus mind sinna lavastama ja tegelikult alguses kutsus mind, et ma teeks Tartu näitlejatega midagi, aga siis ma ütlesin talle seda küll, et teadet ma tegelikult väga tahaksin oma kompaniiga uut tükki teha, et et okei. Et selles mõttes ma olen talle tohutult tänulik, et ta oli sellega nõus ja oli nii avatud ja kutsus ja ei pinninud väga, et aga mis asja sa teed? Et noh, selles mõttes oli nagu väga vahva, millal uut tükki oodata on? Huh just Sainud sellega ühele poole, et anname aega atra seada. Anname atra seada, pealegi teate, küsimus on ikkagi väga tõsine. Praegu inimesed on ärevile aetud, kõik tahavad näha, pure, mind psühhomaininud, kusjuures ka seda punge tahetakse sõna inimesed nüüd on aru saanud, millest nad on ilma jäänud, nad nõuavad seda, kus on pung. Vähe sellest, et puuga ei ole kuskil. Mure, mind ei saa oodata, ei pure, mind tuleb. Tartu tuleb seitse 28 oli välja müüdud. Nojah. Seda küll, aga kinoseansse tegema neli korda päevas. Jah, aga nüüd on, läheb kindel, on see, et kevadel tulevad lisaetendused nii Tallinnas kui Tartus Kanuti Gildi saalis kui Tartu uues teatris aprill. Siis kui see etendus, lavastus sõnaga oleks siis hobune, siis ta nagu võitja hobune ikka kõik tahaks teda nagu oma tallis tallis pidada, neid, võib-olla siis tuleb, kas on variant, et näiteks pung, mis on nüüd tõesti noh, inimestel on ikkagi väga koguse olemine nagu verele aetud, et tahaks nagu nüüd näha, et kas on variante kunagi ikkagi võiks tulla veel. Ja loomulikult, no lihtsalt. Eestis kahjuks on teatritegemine üks väga kallis nähtus. Et meid praegu punga natukene ripakile pole teda kuskil mängida, aga eks eks, eks me hakka otsima võimalusi, kus seda mängida saaks ja kui oma teatrimaja pole, on kõik palju keerulisem. Ja no nüüd ma olen rääkinud tööst ja meil on nüüd aega veel kuskil minut aega rääkinud sellest, kuidas ma muidu mida sa muidu teed, et põhimõtteliselt sa teed ju tööd, tööd, tööd, aga, aga ikkagi noh, lühidalt, et on sul ka muu elu täitsa olemas. Ei, mul on praegu minu elu, koosneb tööst sellepärast et ma nüüd lisaks kompaniile hakkan tegema või juba teen tegelikult ühe hispaania lavastaja kahasse uut tükki kus ma ise olen siis lavasele hispaanlastega, nii et tegelikult on ainult nüüd see siin jõuluajal ongi paus ja siis ma hakkan jaanuaris juba edasi edasi juba möllamas vaimustu jõuluaga, muidu ma elan nagu normaalne inimene vist ikkagi ei muidu, millal see muidu aeg on? Praegu hange natukene niisugune pöörane aeg, et polegi seda muidu aega, et et selles mõttes jah, praegu loodame, et siis kevadel tuleb muidu aega ka. Kõik see jõuluaeg, et kuna sa oled nii lätlane kui eestlane, siis kuidas selle verivorstiga, kas lätlased söövad ka seda või, või kuidas nende jõuluaega? Söövad jah, kuigi tegelikult saame möönma, et ei, ikka söövad ja põhimõtteliselt suht sarnane ikkagi aga, aga minu peretraditsioonide kohaselt siis jõuluma olen alati Eestis ja siis aastavahetused siis pigem Lätis kui, kuigi ka mitte väga tihti, et rohkem on Lätis need pöörased jaanipäevad. Vot seal, vot nemad need on küll pöörasid, lõke on ikka ikka mitu-mitu meetrit. Ja kõik need traditsioonid ja ratta põleva ratta mäest alla laskmised ja laulmised ja kõikvõimalikud kõikvõimalikku traditsioonid, et selles mõttes. Jah, Renata, aitäh sulle, häid jõule, sulle veel paremaid jooni. Aitäh, aitäh, raadio kaks.