Tere hommikust, aasta viimane jutusaade on teiega, mina olen Margit Kilumets ja minu külaliseks sobivalt aasta kodanik 2013. Tere Samost Marju Kõivupuu. Tere hommikust kõigile. Ma olen natukene isegi keerulises situatsioonis, sest vikerraadio kuulajad peavad sind peaaegu et oma inimeseks. Sa räägid nendega ja meiega sellises saates nagu seda on veel üks maailm. Aga täna oled sa hoopis teises rollis. Oled jutusaate külaline ja nüüd pean, mina õngitseb välja sinu käest seda päris siin, seda seda inimest Marju Kõivupuu nime taga. Sa oled Võrumaa tüdruk, eks ole? Jah, olen sündinud Võrumaal, Salumäe põrus. Kas ja kui sageli sa tahaksid sinna päriselt tagasi? See on hästi keeruline küsimus. Ma olen kunagi püüdnud sellele niimoodi vastata, et jah, ma tahan seal käia, mulle meeldib seal käia, mulle meeldib seal olla. Ja ma olen mõelnud, et võib-olla mõne aja pärast, võib-olla kümne-viieteist aasta pärast võiks tulla kõne alla, sellepärast et see paik on mulle armas, aga praegu ma tunnen, et natukene sellist tegutsemisruumi minu jaoks jääb pisut väheks, et see on nagu selline kohtmi. Või olen, ma mõtlen hiigimuse armastusega, mul on aeg-ajalt igatsus, mul on selline tunne vahel Tallinnas, et ma võtan oma puuhobuse pupe, lapid ja lähen. Aga kui ma seal olen natukene aega jälle olnud, tundub ikkagi sedasi, et ta on vist nagu lapsepõlvekleidi või, või kingade või või mängukaru või, või lemmiknukuga, mis istub kusagil voodi peal või diivaninurgas, et, et ta on armas, aga ta natuke väikseks jäänud. Kas praegune aeg, eriti kui me vaatame aknast õue, ei taha sellest kohe rääkidagi, eks ju, pori ja pimedus. Kas seda oleks seal Võrumaal kõige raskem üle elada? Ma arvan, et võib-olla isegi mitte seda sellepärast, et, et need aastad puudutavad mind ka linnas ja ma oskan ka linnas loodust märgata ja aastaaegade vaheldumist ja aga, aga võib-olla natukene sellist suhtlemist, et, et noh, Võrumaa, see kant on üldse on niimoodi, et lisaks lisaks sellele, et sinnani jäänud võib-olla natukene vanemad inimesed ja teil suuremad linnad tõmbavad inimesi ära tööle töökoht, vaata ka nii nagu on. Ja, ja kuigi mul on väga head suhted Võru Instituudiga, mis tegeleb võru keele ja kultuuri populariseerimise uurimisega, ma aeg-ajalt erinevates projektides jõudumööda aitan kaasa. Aga pigem on just nimelt ikkagi see, et noh, kuigi see internet, et on ka seal praktiliselt kättesaadav netipulgaga, et pigem on nagu ikkagi see, et, et seda nakkust ütleme siis akadeemilist suhtlusringi jääb natuke väheseks ja ja kirjandust ja, ja kõige selle järele, mis ma nagu kultuurilises plaanis olen harjunud. Ja ma võin millest osa saama, et ma ei tahaks sellest ilma jääda. Nii kurb, kui see ka ei ole. Kas me võiksime praegu rääkida võru keeles, kui mina oskaksin aga mu meelest või küll mõnestki hätta tähendasime kõnele suka võro keeles kõnelejad muga eesti keele vastu ja siis KMI, kui meid siis Kuimuda mütsidest aru saan. Mina sain aru ja ma usun, et kuulajad on tänu võrukeelsetele uudistele suhteliselt, et hästi selle võru keele kõlaga kursis. Aga kui hästi sinu pojad näiteks võru keelt oskavad? Natukene vähem loevad. Vanem poeg saab aru, isegi räägib. Aga see on jälle seesama, et neil ei ole ja kaaslastega Tallinnas eriti võimalust võru keelt rääkida. Ma mäletan, kui mul suurem poiss oli, oli leigarites ja siis tal oli seal teine tantsupartner, kes oli ka Võrumaalt ja ja siis nad käisid, laenasid minu käest võrukeelset aabitsat ja siis natukene õppisid juurde. Et siis oli huvi teiste kuuldes omavahel võru keelt rääkida, et vot see on jälle see, et lõi minus kohe niimoodi teadlane välja, et sa saad ennast kuidagi määratleda, sul on veel midagi, mida teistel ei ole ja sa oskad veel midagi, mida teised ei oska. Et, et noh, ta, ta on niimoodi, et kui ikkagi lastele ei ole seda, seda keelekeskkonda, et siis raamatute lugemisest ja ja mõistmisest ja võib-olla väärtustamisest keele praktiliseks oskuseks jääb natukene natukene väheks. Kas sa veel näiteks kihnu keeles räägid või mulgi keeles või sa oled ju ikkagi hariduselt folklorist või kuidas võib-olla hariduselt filoloog, aga hingelt folklorist, eks ole? Jah, nii võib öelda küll, ma saan aru, ma saan aru ja, ja ma saan aru ka seto keelest, aga ma ikkagi räägin võro keelt. Et ma oskan lugeda, kirjutada ja saan suulisest kõnest adekvaatselt aru, aga ma väga vastu ei kipu rääkima, et ma olen küll teinud ühe niisuguse saate. See oli siis, kui tähistati Euroopa keeltepäeva, sealhulgas olid ka Tallinnas, oli teemaks väikesed keeled ja Mulgi ja Võru ja kõik olid esindatud ja natuke õpetasime neid. Ja, ja siis oli säherdune näidet kinoreporter võttis minu keeles kihnu keeles intervjuu ja mina vastasin võru keeles. Ja ei, tulemus oli päris hea, sellepärast et Kihnu tüdruk ütles, et tema päris kõigest aru ei saanud, mis ma rääkisin. Aga seda oli põnev kuulata. Noh, kas on mõni niisugune võrukeelne sõna või väljend, mida sa igapäevaselt siiski kasutad ja mis sinu sõpradele või lähikondsetele, kes ei ole võrulased võrokesed, nalja teeb? Ma ei tea, tähendab, kui ma mul on, mõnikord ma unustan ära ja siis ma kasutan selliseid muutevorme, siis mul tuleb alati meelde, kuidas ma kui ma Tartus keskkoolis olin ja mul läks meelest ära kontrollida, et ma räägin. Et ma pean rääkima eesti keelt, et hoolimata sellest, et mu klassikaaslased on, on ikkagi sõbrad ja siis mul tuleb meelde üks klassiõde, kes niimoodi ahastus ja haaras peast kinni, ütles, et ma ei saa aru, kuidas sa võid öelda kingu mitte kingi, vaid kingu. Aga hiljem, kui ma õppisin filoloogia, et siis ma sain aru, et tegelikult king on vokaal, harmoonilisem on, on nii-öelda loogiline grammatika, aga kingi on juba kujundatud eesti keel. Ja on kahtlemata mõned väljendid, mida ma tarvitan, kui mul mõni asi läheb, untsakad, päris kindel, et ma peaks neid nüüd suisa raadioeetris välja ütled, on kindlasti need sellised kirumise kirumise vandesõnad just nimelt, et nad päriselt-päriselt ma, mul on suhteliselt rikkalik folkloorisõnavara, aga, aga nii-öelda siis sellises eetris ma ei tahaks seda kõike niimoodi välja laduda. Aga samas oli hästi huvitav, me olime ka Tallinna Tallinna-perioodist, tuleb mulle meelde, kui ma ei mäleta, mida käisime ja siis ma ütlesin kuule, et et anna seda juhet veel, et ei küüni ja siis kolleeg sealhulgas filoloog, oota, mis sa nüüd ütlesid, ma ei saanud aru. Ja vot siis ma olin natuke nagu üllatunud, eks ole, et, et ma ei kavatse nagu öelda, et ei ulata, või et noh, ikka on see, et see või teine asi ei küüni selle või teise asjani. Ja siis oli, ma mäletan, et, et oli ristipuude näit näituse avamine ja ma ütlesin selle väljendi, et noh, oli vaja see tee õigeks ajada ja minu kolleeg Rakverest pärit ütles Marju sele väljend, mis sa pead ära tõlkima. Et ühesõnaga, et ma ei tee sirgeks mitte otseks, vaid õigeks, et ilmselt ma kusagil poetan mingeid selliseid sõnu, mille peale ma ei tule. Et mingis kontekstis ta võib-olla vajab lahti seletamist, aga samas Tallinnas muidugi on meie armsad naabrid põhja soomlased ja ma näiteks ise tunnen, et kui ma tahan rääkida soomlastega soome keeles, et ma peaks kuskil nurgas või põõsa taga nii-öelda ära käima ja siis ma peaks endaga natuke aktiivselt võru keelt rääkima, et võru keele pealt soome keelele üle minna oluliselt kergem kui eesti keele pealt vähemalt minu jaoks. Ja seal on ka palju selliseid toredaid sõnumis soomlastele rõõmu valmistavad, näiteks on kusi lautsikud. Sipelgad, väikesed punased sipelgad just nimelt siis nendel on enam-vähem sarnase kõlaga sõna ja siis ma mäletan, kui ma rääkis, siis ta niimoodi mõnuga naersid, püüdsid sellega hääldada kusi, raudsikud. Et meil on natuke võib-olla lõuna pool, selline helilisem ja, ja pehmem teie häälduses häälduses, et see sõna valmistas neile palju rõõmu. Aga noh, mis on veel, kui nüüd tuua mõned näited, et noh, näiteks kui soomlastel on, eks ole, kui me ütleme, et marjad on, eks ole üks või teine on seal Heruka, siis meil on kõrakad näiteks või kui meie küll ei tea, mis seal harakad sõstrad esimest korda kuulen, no näed, siis pole tänane päev tühja läinud ja kuulajad kindlasti said ka targemaks minu loengute loengutes, viimane lause on tavaliselt alati see, et ma loodan, et te saite täna midagi uut teada, et teil ei ole nagu päev tühja läinud või noh, näiteks kui, kui on näiteks kalk, eks ole, või lõunaeestlane ütleb kalk, eks ole, klubi ja, ja noh, palju selliseid sõnu on lisaks siis sellised pikad tegusõna vormid ja ja muu säärane. Et mina ütleks, et võru keel on minu jaoks arvestatav lisaväärtus ja ta nii mõnigi kord lisaks leivale toonud lauale ka viilukese vorsti ja maitserohelist sinna peale. No minu ülesanne on täna läbi raadioeetri kirjeldada sind inimesena, sest et aasta kodaniku tiitel, mis sulle anti, see tähendab seda, et inimesed võiksid sind selle saate järel pisut paremini tundma õppida. Sa ütlesid, et sulle meeldib, kui sinu õpilased saavad päevas midagigi teada, mis neid natukene targemaks teeb. Kirjelda kuulajatele oma päeva, milline see tavaliselt on, kui on tavaline argipäev, siis mis sinna kuulub? No sõltub sellest, kas on loengute päev või on kirjutamiste päev või on siis hoopiski administreerimise päev, seda ärme võtame, see on pühapäeva jaoks äkki natukene igav, aga teeme, oletame, et on loengute päev. No oletame, et kui on olemas loengute päev või, või on, siis ta kipub ikkagi niimoodi olema, et hommikul ma olen üldiselt hommikuse ärkamisega inimene ja mulle meeldib see noh, meil on siin selline noorem, noorem inimene ka veel, kes läheb kooli. Et ma tavaliselt hommikul vastan ära olulisematele kirjadele, kui on niimoodi, katsun, katsun teha need tööd ära. Siis on mingisugune aeg, kui on tulemas loeng, tavaliselt mulle meeldib, kui see on kas 10 või 12 paiku. Kahe noh, nagu need on, eks ole, akadeemilised nii-öelda paaris paarisarv, et siis tahab loeng, ettevalmistamist, loeng on siis kas Tartu Ülikoolis oli Tallinnas? Ma põhimõtteliselt loen küll Tallinna Ülikoolis, kus on mul nii-öelda põhitöökoht, aga nagu siin Pilaga pooleks öelda konkureerivates kommifirmades käinud ka loenguid andmas, et on siis kunstiülikoolis, olen lugenud hea mitu aastat või tegelikult minu suhe töösuhe Tallinnaga algaski kunstiülikoolist etnoloogiat ja näiteks Tartu Ülikoolis Lõuna-Eesti kultuurigeograafiat. Et kui on tarvis Tartusse sõita, siis see tähendab loomulikult hommikust Tartu, vabandust, Tallinn-Tartu rongi koos tassi kohvi arvutiga. Et üldiselt ma ikkagi noh, loengud on niimoodi, et ma käinud ikka päev varem üle, et, et me ei ole niimoodi, et ma viimaseni teen nüüd midagi seal, püüad meil täiustada või täpsustada. Ja kui loengud on peetud, siis ma püüan ikkagi leida aega, kas kirjutamiseks ja lugemiseks, et ma olen nagu endale seadnud reegli, et ma püüan päeva jooksul noh, kui on justkui just väga pikk artikkel ei ole, et kas ühe artikli läbi lugeda või et hoida ennast ikkagi asjadega kursis, sest see argipäeva voolvigi veab väga kaasa ja ja 1000 muud pisiasja, kirjad, kirjadele, vastamised, erinevad kohustused, nõukogude seda nõuab ikkagi keskendumist, et päris niimoodi ei saa, et ei süvene. Ja võib-olla kõige halvem aeg minu jaoks on pärastlõunal kuskil kella kolmest viieni, et siis mu tavaliselt naeran, et ärge ärge mind palun akuutsete teemadega tülitage, et et ma tunnen, et selleks hetkeks ma olen natukene nagu ära kustunud. Aga sa ei leia võimalust näiteks teha nagu nüüd teadlased ütlevad väga kasuliku lõunauinakut sellel ajal. Kui mul on kodune tööpäev ja vanemteaduri elu seda võimaldab, et siis ma tavaliselt see on väga tõhusamad, inimesed ütlevad väga erinevalt, et kodus ei ole hea töötada, mulle tegelikult meeldib. Ma saan teha pausi, ma saan teha mingisugused kodused asjad ja kui mul on kodune tööpäev, siis ma tõepoolest viskan pikali ja mõnikord mul on ka läinud tõepoolest silm looja, märkan umbes viie paiku üles värske nagu mai hommik karske nagu kose kändi valmisele, uuteks väljakutseteks. Ja tavaliselt õhtune aeg kusagil, kui on juba laps koju tulnud ja õhtusöögid on söödud, et ikka venib see päev õhtusse küll, et siis on veel õhtul, on sellised kirjutamised või või on tudengite tööde läbivaatamised või on mõned retsenseerimised, et ja muidugi sageli juhtub ka niimoodi nagu oma Oskar Luts kirjutas ühes oma suurepärases jutukeses, mida ma ikka armastan tsiteerida, mäletate küll, eks ole, kui mees läks viht kaelal hommikul asutas ennast minekule ja, ja sai kordnikuga kuja kordnik küsis, et kuhu ta läheb ja mees teatas, et ega ma ei tea päris täpselt, kuhu ma lähen. Ja see dialoog arenes siis sedapidi, et Kormikul nagu noored ütlevad, täna pääl viskas seda, panin soolaputkasse selle vaese mehe ja ja siis ta niimodi istus seal ja teatas, eks ole, et hommikul plaanisin küll sauna minna, aga no näete, eks ole, kuhu ma välja jõudsin, ega ma ju ei teadnud, et minuga sageli juhtub ka niimoodi, et, et mul on küll mõned tegemised on, on plaanitud, mida ma tahan teha. Ja, ja siis selgub, et ma jõuan ülikooli ja, ja siis tuleb välja, et ühesõnaga sauna mineku asemel tuleb teha midagi muud. Ja eks selle kirjutamisega on ju ka tegelikult niimoodi, et ega ta ei ole, ma istud laua taha ja ma hakkan kirjutama, et aeg-ajalt Ma jälle niimoodi armastan. Tsiteerida seda Bornhöhe Tatika ja, ja nende lugusid, eks ole. Kuidas ta seal hüüdis, no ei tule peale, no ei tule. No kuhu sa nii kauaks jääb? Et eks ta, eks ta on, et sellel natukene loomingulisema inimese elu, elu vaevad ja, ja, ja, ja on sellised, et, et nad sõltuvad väga paljudest teguritest ja mõni päev on väga hea kirjutamiseks ja mõni päev ei sobi kohe üldse ja ja ei saagi nagu aru, millest see tuleb. Aga kas sinu elu, kui sa teda vaatad, sellises kratsioonis on vaikselt kulgenud kogu aeg niimoodi nina ülespoole või on olnud seal mingeid perioode, mida sa üldse eriti meenutada ei taha, kus sul on läinud ikkagi halvasti? Eks neid on neid tõususid ja mõõnasid, et kuna ma siin, ma ei mäleta, kellele ma just mõni aeg tagasi ütlesin, et ma olen Lõuna-Eesti tüdruk, et tegelikult eks elu on ikka niimoodi, et minu elutee on, meenutab natukene sellist Lõuna-Eesti maastikku, et korda mäest üles ja siis ta võtab jälle mingisuguse keeru ja ja, ja on tulnud ka neid hetki, kus ei ole kahtlemata läinud kõige paremini ja, ja noh, need on jälle sellised, et siis tuleb aeg maha võtta, vaadata, et, et mis on, mis on läinud valesti ja need hetked, kus ei ole läinud kõige paremini, aga mind tegelikult õpetanud, et ja siis ma tuletan jälle meelde kadunud vanaema, kes Hargla kalmistul puhkab, kellele ma olen tegelikult väga tänulik selle eest, et ma olen selline nagu ma olen, et et noh, see tänapäeval ei kõla muidugi hästi, aga et aga mida valusam vits, seda armsam laps, et ilmselt saatus on mind tegelikult väga hoidnud, et ta on mulle mõõdukalt Ta andnud vitsa ja, ja ma arvan, et ma olen sellest vitsasaamistest püüdnud õppida. Aga kui sageli sa näiteks vastu hommikut noh, sellisel kõige õrnemal ajal alateadvuses tegelete oma niisuguste kitsaskohtadega oma elu kitsaskohtadega ehk et mingite muredega või inimsuhetega, mis ei ole kõige paremas seisus, et sa, sa, vähkrede uni läheb pealt ära ja mõtled, et taimarju, et, et see on lahendamata. Ta küsimus ikka tuleb ette ja, ja mu kuna ma olen hommikune inimene, siis minu jaoks ei ole keeruline ärgata kell viis või või, või näiteks pool kuus ja siis ma hakkan midagi toimetama tavaliselt, et ma leian ikka mingit sellist, sellist tegevust kus ma saan nagunii-öelda, käsi liigub, aga mõtet tähendab näiteks jah, just nimelt kas või kas või näiteks see, et ma võin tulla näiteks hakata, kas ma ei tea, appi koristama või raamaturiiulis vaatama, sest noh, töölaud aeg-ajalt vajab ülekäimist ja tolmuimejat ei pane kell viis? Oi ei, tähendab kuna ma olen korteriühistu juhatuses, siis ma ei saa endale seda lihtsalt lubada. Et vastasel juhul hakkavad kõik seda tegema, ütlevad, aga näe, tema ju teeb, eks ole. Et tolmuimejat. Me käivita, raadiot ma ka ei käivitu. Ta, aga, aga siis ma hakkan midagi niimoodi nokitsema ja selle nokitsemise käigus mõned asjad saavad selgemaks, kasvõi mõned õhtul läbimõtlemata mõtted või mõned pinged töö juures, et seda aega on küll. Et tuleb ikka ette sellepärast et, et paratamatult teadusmaailmas ja kõrgharidusmaailmas, kuigi öeldakse küll, et meil on, meil on pikk puhkus ja, ja ühesõnaga, et sa võid juba lõunast kodu poole jalutada ja muud säärased asjad, et tegelikult et sa, noh, vähemalt mina olen küll ma tunnen, et ma olen ju tegelikult 12 tundi mõnes mõttes oma rollis sees, et ma ei saa sellest rollist nagu, nagu päriselt kunagi välja astuda, et ikka tuleb kusagil mõni mõte või tahab, miski asi tahab teha või? Sinu puhul on, on see torena. Palju on häid teadlasi, aga väga palju on ka selliseid teadlasi, kes kuidagi ei oska seda oma tööpool tuua tavalise inimese, nii et mina kodus küll kuulan hea meelega Marju Kõivupuud, kes selgitab mulle oma lihtsale toredale natukene naljakal moel mingeid asju, millest ma ise võib-olla üldse pole osanudki mõelda ja veelgi vähem aru saada. Millal sa taipasid, et sina oled seda tüüpi teadlane, kes tahab oma teaduse töö tuua nagu rahva ette ka või et teised inimesed sellest mingit rõõmutunne? Kõigepealt ma muidugi tänan, sellepärast et mul on hea meel, et sari veel üks maailm on tõesti leidnud selle vastuvõtukuulajate poolt hästi ja kõik need inimesed, kes on tulnud ja öelnud selle saate aadressil häid sõnu, et ma tõesti noh, olen väga tänulik, sellepärast et et, et vahel on ka niimoodi, et noh, me teame, Me salvestame neid saateid ette ja ma pean ka tunnistama, et nii mõnigi kord, kui me lepime kokku, kui, et saate salvestusaeg on, satub väga pingelisele perioodile ja ja ma tunnistan, et ma pean võtma kogu oma tahtejõus, ma hea meelega lükkaks selle salvestuse kaks-kolm päeva edasi ja istud tooli peal ja mõtled niimoodi, nagu selles oli see suuriku filmetnodopeedianodo. Et, et, et see ei tule sugugi nii lihtsalt nagu paistab, aga aga ma arvan, et, et see tunne, et ma nagu tahan inimestele midagi öelda, see oli mul kunagi niimoodi päris väikesed, umbes kaheksa aastased või seitsmeaastased. Nimelt, et minu ma avastasin oma vanaema vanade raamatute hulgast, nüüd ma tean juba, et see oli millalgi 1800 kas 90 või või välja antud ravimtaimede raamat, kus olid siis taimede ladinakeelsed nimed. No tal ei olnud gaasiga midagi, aga minu jaoks oli see kohutavalt oluline ja siis ma mäletan, ma käisin kõigile pinda ja ma õpetasin siis Võrumaal vanatädisid, kuidas tuleb taimi õigesti ütelda ladinakeelsete nimede ja ja päris nende kirjakeelsete nimedega meil keegi niisugust nimest ei kasutata, tähendab ja siis nad avastasid niimoodi minema raamatuga kooli. Nii et kusagilt ilmselt, et ilmselt on võib-olla see päris lapsepõlvest ja, ja siis, kui me tegime tudengitega välitöid siis tulevad tudengid, me olime päriselt minu kodukandis ka ja sinna hakkab, oh jumal, see on ju ka 90, et mis see siis teeb 30 aastat tagasi juba varsti peaaegu. Ja tulevad siis need tudengid, jube hea nägu on peas, noh, niimoodi ma ei ütle võru keeles, öeldakse nagu linnukene oleks pihku teinud, eks ole. Ja siis seletavad ütelda, sa ei tea, et umbes, et kus me käisime, seal, rääkis ka Marju, oli selline väike olnud ja siis ta oli kõõlunud seal kolhoosi kari käis meile üsna kodu taha kokku, et oli kõõlunud ja siis oli kõva häälega seletanud, et vaat, sellest ma aru ei saa, et kuidas mõnel lehmal on kaks sarve, mõnel, kes ja mõnedele kohe ühtegi. Nii et ilmselt mingisugune selline vastuste otsimine küsimustele, mis tunduvad, ei ole nii väga lihtsad mis kusagil väga väiksest peale sees ja ma tegelikult ei teagi, kust ma selle nagu saanud olen, aga aga, aga kui nüüd võtta nüüd tõsisema poole pealt, siis võib-olla see taasiseseisvunud Eestis, kus on määravad väga mitmesuguseid bibliomeetrilised näitajad teadlaste edukuse määramiseks ja see tähendab seda, et kui palju artikleid on avaldatud teadus teadusajakirjades ja kuidas klassifitseeritud ja, ja ka mina olen seda meelt, et see, mis sobib loodusteadlastele, ei sobi päriselt humanitaarias. Ja kui ma olin selline teismeline, siis said kokku Lahemaa rahvuspargis. Kui toonased vabariiklikud bioloogiaolümpiaadil viidi lahemaale kohe üle siis olid seal sellised mehed nagu Jaan Eilart ja, ja mitmed teised loodusteaduste korüfeed. Kes rääkisid meile loodus, Eesti rääkisid selle pärimuse seosest loodusega ja ja mul on tunne, et tegelikult selliseid inimesi peaks olema tänapäeva Eesti ühiskonnas tunduvalt rohkem ja seda sellel lihtsal põhjusel, et et. Et me otsustusi ei teeks, võib-olla ainult esoteerilised või muude teadmiste põhjal, et kui me räägime siin kas rahvameditsiinist või, või, või maastikuplaneerimisest või kultuuripärandi hoidmisest, maastikul, et oleks ära kuulatud väga erinevad osapooled ja jääks ikkagi kallesse natukene teaduslikku analüüsi, et sageli praegu tundub, et võib-olla just nagu sellist teaduse populariseerimist, eriti ka loodusteaduste vallas, et ta võiks Kunnas olla nähtavam natukene küll. Jah. Oled selles mõttes nii nagu inimesteni jõudnud, nii lihtsal moel, et ma arvan, et tegelikult väga paljud raadiokuulajad ei mõtle selle peale, et see teine pool sinust on ikkagi see pool, kes kirjutab ja töötab arhiivides ja ja töötab sellel samal maastikul ka. Eks ole ju nii jah, sellepärast et noh, tänapäeval on niimoodi, et meil on meediaühiskond ja kui sa kusagil meedias natukene figureerib, siis see kuvand ju, mis sinust kujuneb, see kujuneb paljuski selle meedia põhjal kuidas siin nähakse või, või kuidas see mingil hetkel oled kas mikrofoni ees või kaamera ees, et see, see jääb silma, aga aga on olemas ka see varjatud pool ja ma julgen öelda, et ka Eesti teaduses on tegelikult väga tublisid inimesi, noh erinevaid inimesi on, inimestele on antud erinevad erinevad anded ja, ja mõned on väga tublid kirjutanud, et võib-olla ei ole tõesti nii head loengupidajad ja vastupidi, et tuleks lihtsalt ära kasutada, leida see, leida see see pool endas üles, mis on tugevam selles suunas selles suunas liikuda lihtsalt, et üks ei ole üks, ei ole hea ega halvem, lihtsalt nad on, meil on erinevad rollid erinevatel aegadel täita. Sa rääkisid oma armastusest ravimtaimede vastu ja tegelikult sinu viimaste aegade kindlasti kõige populaarsem raamat ongi tegelikult ravimtaimede raamat. Kas on see terviseraamatusse raiunud ühe vähe ja, aga, aga ma tahtsin tegelikult jõuda selleni, et praegusel ajal, kui inimesed külmetushaiguste käes vaevlevad ja, ja just seesama asi, et kuidagi ei saa aru, kas on sügis, et mismoodi siis nüüd ennast riidesse panna, et kas kummikud või läkiläki võid, mille, millega ma siis õigupoolest õue läksin minema, et mis on see sinu pere või või ka sinu mai tea vanaema või vanaisa aegne hea retsept, mida sa külmetushaiguse puhul inimesele julged soovitada. Oh, taevas, neid on nii hirmus palju, tähendab, seal vali kaks, valime kaks. No kui on kurk on valus ja häält häälega tööd tegevatele inimestele tuleb seda tihti ette. Et, et siis on ikkagi see kuum piim, kas siis meega soodaga. Kindlasti, kui jalad kannatavad, ei ole näiteks veenide probleeme või midagi, siis kindlasti korralik jalavann sinepiga ja vupsti teki alla. Ja muidugi, mis on tegelikult üks väga oluline oskus, mille me oleme selles kiirustavas ajas minetanud, on võtta aega, olla haige. Et me ei saa seda sageli erinevatel põhjustel lubada, olgu selleks siis meie tagasihoidlikumad palgad, olgu hirm töökoha kaotuse pärast või muud sellised sotsiaalsed sotsiaalsed garantiid on nõrgad või me tunneme, et nad on nõrgad. Aga tegelikult Ta on üks kõige parem ravim, on ennast korralikult välja magada, tõepoolest, juua kuuma piima, juua sooja teed meega, tõmmata tekk üle pea ja anda kehale natukene rahu. Ja muidugi jõhvikamahla ohjeldamatult, et kui on vähegi, Ta aitab tõepoolest välja viia välja viia kehast jääkained, me hakkame hästi tihti käima selles pisikeses kambrikeses. Ja, ja see puhastab ära meie organismi ja noh, seda on soovitatud ka, kui on, kas põiepõletikku tikud või naistel on probleemid. Et see on asi, mida julgen soovitada. Ja siin mõni aeg tagasi avastasin mina sellise toreda osa taimestik, taimi ise me ju kõik tunnemise murakas, Kaime murakal, aga me viskame ära nüüd murakad tupsud ja varred ärge palun tehke seda, lugupeetud kuulajad. Margit, ära sina. Kui sa murakal satud, kuivata need tupsud ära ja teenindist talvel teed, sa saad väga hea murakamaitselise tee, mis samuti on noh, nii-öelda teoreetikum, ta aitab sul organismist välja viia ja, ja ka selliseid pahujääkaineid. Ja ma olen kuidagi väga niimoodi murakatupsude usse tuleb odavam kui murakamoos. Et kui me olime nõus sööma kartulikoori, ma arvan, et me võime selle peale juua, murakapuraka tupsid ka. Kas sinul on see aeg olla haige, kas sinuga on nii, et kui on loengupäeva hommikul, tunned ennast, vat seda muraka tupsu tee tee-usku, et, et siis tegelikult sa ikkagi jätabki minemata ja helistad ja ütled, et nüüd ma laman, magan ennast välja, on paar korda ette ikka tulnud küll aasta jooksul, kus ma tunnen, et, et ühesõnaga, et nüüd on, nüüd on ikka niimoodi, et minust ei ole kasu ja tegelikult kui ma seal loengu auditooriumi ees leebelt öeldes uimerdan ja püsti hoiavad mind ainult seltsimehed tahtejõud ja kohusetunne et ta ei ole, ta ei ole, ta ei ole kasulik kummalegi poolele ja muidugi ma arvan ka, et ma ei peaks loengusse lisaks sülearvutit viljateadmistele kaasa võtma kamaluga viirusi. Et ma selle asemel annan üliõpilasele asenduskirjandust, mida ta saab lugeda, et et ma arvan siiski, et see aeg tuleb võtta. Et eriti kui on, kui on viiruse viiruse moodi asi, et et kui seda vähegi võimalik ikkagi on, et ma olen seda teinud küll ja kavatsen edasi edaspidi ka teha. See aasta lõppmarju on olnud sinu jaoks ootamatult meedia tähelepanurohke, sest et kui antakse inimesele tiitel, siis sellega kaasnevad intervjuud ja tuleb kostüüm selga panna ja minna auhinda vastu võtma. Ja kuidas sa sellist painet talud? Ega mul ei olnud kogemusi küll niisuguse meedia tähelepanuga, sest et noh, ma olen ju suhteliselt harjunud olema mikrofoni ees ja teinekord ka kaamera ees, aga kaamerat taga väiksemates situatsioonides aga aga meedia tähelepanu või kui noh, hakkame sellest pihta, et tegelikult see oli kolleegide väga out ootamatu tunnustus, et kui mulle helistati, öeldi, et ma peaksin selle päeva nagu enda jaoks vabaks tegema, siis ma ikka järgmisel päeval helistasin üle, kontrollisin, et kas see vastab tõele, et ega ma aastalõpusaginas kogemata midagi segamini ei ajanud. Aga, aga see natuke väsitav küll, sellepärast et, et ega mulle väga ei meeldi iseendast rääkida, mulle on meeldinud rohkem rääkida oma kas siis oma oma tööst, sellest, mida ma teen, mida ma uurin, mis, mis välja tuleb või siis tõepoolest oma teadmisi vahendada. Et, et see on, see on keeruline ja, ja ma julgeks öelda tõepoolest, et ega, ega, väga paljud asjad ei ole praegu enam need, mis, mis olid enne seda tiitlit, et tegelikult on kogu eluks ajaks vähemalt ma ise tunnen. Et see paneb mu peale kohustused vastutuse oma tegude, sõnade väljaütlemiste ja, ja kõige selles kogu selles sfääris ja ma julgen öelda ka, et, et see on ka natukene tähelepanuga lastele. Et, et ka see on, see tiitel on niimoodi, et mis nagu puudutab ka lähedasi. Et selles mõttes, sest ta on, ta oli pisut väsitav küll ja ma tundsin enne jõule, et et jõuvarud nagu tõepoolest hakkavad ammenduma, et ma tahaksin teki üle pea tõmmata ja, ja nagu see kilpkonnaonu oli, kes tõmbas käppade pea või jalad ja pea sinna sisse ja ütles, et mind pole kodus. Et, et on väsitav kahtlemata, sest et meedial on, on ilmselt mingid omad kuvandit, mingid omad ootused ja mis nurga alt ta tahab sind näha ja see on keeruline. Et, et meil on lastele, nüüd õpetatakse ka juba natukene ka meedia suhtlemist, ma olen ma noorema poja pealt näinud, et et kes, kes tegelevad ka laulmise ja esinemisega, et kuidas, kuidas sellega toime tulla, et et see on raskem, kui ma arvasin. Aga kodu ja laste jaoks on sul ikkagi piisavalt aega. Julged sa öelda, et, et nad ei ole pidanud ema väga hilja õhtul töölt koju ootama ja kolm päeva järjest olema, ilma kartulipudrule näiteks on pidanud küll, ma julgen täiesti seda öelda, sellepärast et ikka tuleb kooli ajal välislähetusi ja, ja ma kindlasti tahaks, et seda aega oleks rohkem. Aga kuna need lapsed on mu niisuguselt suhteliselt suure vanusevahega siis vanema pojaga, kui me oleme rääkinud, seda on öelnud, et tegelikult tal oli äärmiselt huvitav lapsepõlv, sellepärast Ta käis igal pool kaasas ja, ja võib-olla ta nagu hakkas ennast määratlema rohkem, mitte niivõrd läbi lastega oma ja kaaslaste kui, kui nii-öelda täiskasvanute noorema pojaga natuke teistpidi, et ma olen nagu püüdnud kogu sellest muusikamaailmast, kus ta kus ta liigub maksimaalselt osa saada ja kui on vähegi võimalik, siis ma olen noh, pakkunud nii-öelda lapsevanemateenust ja, ja siis. Mul on väga hea meel, et mind on teinekord isegi kutsutud, et kas ma tahaks kooriga kaasa sõita või kas ma tuleks sellesse või teise laagrisse, muuhulgas ka lastele midagi rääkima. See on Estonia koor, millest me räägime, see on Rahvusooper Estonia poistekoor, millest me praegu räägime, et mul on nagu tohutu rõõm olla mõned reisid nendega kaasa teha ja teinekord teinekord näiteks poisi täideta koju tuua tagasi Tallinnasse või muusikakeskkoolipoistega, sõita teinekord kuhugi. Et, et see on nagu maailma toonud täiesti minu maailma toonud täiesti suure arvestada, võtavad teistsuguse tüki ja see on väga huvitav. Aga kahtlemata ma mäletan, ma olin Zürichis paar aastat tagasi, kus oli looduslike pühapaikade ümarlaud, Euroopa erinevate riikide esindajad olid kohal, esinesin instid sellel hetkel. Ja, ja see oli ikka lühike käik, nii et üks päev sinna päev kohale tagasi tega eesti teadlane ei jaksa nii kallis kohas kauem olla. Aga lugu ise oli selles mõttes hästi huvitav, et noh, arvuti kaasas ID-kaart, kõik, mis vajalik on ja hotellis korralik internet ja esimene asi oli see, kuidas me interneti teel õpetasin oma nooremat poega ja siis kõrvalkorteris elavad tema täiskasvanud venna pere, kuidas perse sisse murda. Olid võtmed ära kaotanud. Ja siis, kui ma olin selle nii-öelda eks sellega hakkama saanud, mõtlesin, et ahaa, lähedal on väga tore, Zürichi kalmistu, et ma lähen jalutan natuke, vaatan seal ringi, et see haagib ka minu uurimisteemaga ja ja, ja puhkan natukene nii öelda närvi sellest sissemurdmisaktsioonist. Sest võti oli jäetud jäetud valesse kohta. Ja, ja siis oli sedasi, et Mobiiltelefon Marju, kuule, hästi, kähku on vaja sinu digiallkirjad tunni aja pärast kogu tähtaeg, et ühesõnaga, et me peame selle täna selle dokumendi allkirjastama, siis ma ütlesin talle, eks olema Zürichis. Teiseks olevat Zürichi kalmistul kolmandaks tunnine ajavahe, aga neljandaks ansid hotellini 15 minutit, mul on kõik vahendid kaasas, ma nüüd jookseb ja ma võib-olla isegi jõuan. Jõudsin ja pärast tegime lee koolis lapsega niimoodi vaatasime kodutöid ja ise mõtlesin õhtul niimoodi, et taevas hoidku, eks sa oled Zürichis. Et teadupoolest, eks ole, Vladimir viljanov, nagu me teda tunneme, Lenin toimetas Katšüürichist kõiki neid asju, mida ta toimetasid, püha jumal. Internetti olnud Skype. Allkirja ei olnud. Kuidas ta selle kõigega hakkama sain, aru? Ma ei saa siiamaani aru. On aasta lõpp ja tegelikult Eesti inimestele meeldib käia kalmistul. Milline on sinu lemmikkalmistu Eestis, kui sa raatsid seda öelda, sest on ka selliseid kohti, kuhu ju väga teisi inimesi tahabki. Lemmikkalmistu on ikkagi see, kus on nagu võru keeles öeldakse, kus on oma surnud, et, et see on ikkagi Hargla kalmistu oma oma tagasihoidlikkusest, kuigi seal on ka huvitavat kultuuriloolist, seal on näiteks Assermanide siis hauakamber, kus ongi 12 12 inimeste nii-öelda reaalselt reaalselt ütlesid, et nad on modifitseeritud ja, ja, ja see on omaette niisugune. Kultuuripärandisfääri kuuluv, kuulub. Mis ta siis on rajatis? Ma ei oskagi selle kohta head sõna öelda. Et selline huvitav, aga. Et see on nagu isiklikus plaanis aga, aga üldiselt, kui ma niimoodi Eestimaal ringi vaatan, siis need kultuuripärandi aastal käisin muusikakeskkooli lastega, andsin oma poja klassi lapsed sappa, käisime metsakalmistule, vaatasime siis erinevate heliloojat ja kunstnike ja kultuuritegelaste haudu. Lumi oli küll põlvini, aga väga palju üles ei leidnud, aga aga lapsed said nagu selle teadmise, et et sul häda ei maksa Est karta, eriti valgel ajal. Pimedal ajal on jah, võib-olla tasub olla ettevaatlikum, sest meie ühiskonda juhtunud seal liigub, liigub võib-olla ka selliseid inimesi, kes ei ole heatahtlikud, teiste suhtes aga. Aga, aga mulle meeldib, mulle meeldib käia, mulle meeldib Kihnu kalmistul käia Kudjape kalmistul, Mullega Vormsi kalmistul. Et nad on väga erinevad ja peegeldavad nagu ühe või teise konkreetse piirkonna sellist arusaamist. Et sellest, et kust me oleme tulnud ja kuhu me läheme, et missugune on see Kuidas me avaldame ka läbi tegevuste või, või kalmukujunduste oma oma tähelepanu suhtumist lahkunutes. Huvitav. Mordva soome-ugri rahvaste kalmistutel on huvitav käia, lähen siia piiri taha, vaatan, kuidas. Setumaa Venemaapoolsel osal, millised on need kalmistud, et need on väga põnevad ja tegelikult räägivad ka elavate kohta võib olla tunduvalt rohkem, kui see esmapilgul paistab. Mis on see Eesti elus? Mis sulle praegu kõige rohkem muret teeb? Võib-olla see, et mul on selline tunne, et ma vist ei ole väga originaale, kui ma seda välja ütlen, et võib-olla kui üheksakümnendatel oli see taasiseseisvumine ja me laulsime ennast vabaks. Et meil ei ole nagu, nagu päriselt eesmärki riigina. Meil on küll me oleme saanud Euroopa Liit. Me oleme teinud läbi tegelikult meeletu arengu. Jah, on põhjust neid kohti, kus see kihistumine osadel inimestel ei ole tööd, sisse tuleb, kui ta on väga väikesed, et sellele nagu ei osatud mõelda, et kui me taasiseseisvusime, siis me sattusime sellesse maailma, kus võib-olla sellisel noh, ütleme lihttööl ma loodan, et ma ei solva selle seda sõna kasutades kedagi. Et lihtsamate, lihtsamate tööde aeg oli ju mujal maailmas läbi ja samuti tabas meid sellel hetkel ka kogu see IT areng. Et väga palju sisuliselt ütleme, seesama mis on toimunud ju kultuurides k vare nii-öelda tehnoloogiline revolutsioon ja, ja lihtsamat töid teinud inimesed, kellel nõukogude ajal oli oma kindel sissetulek, noh see, et oli võimalik ära elada sotsiaalsed probleemid, oli ühiskond nende eest lahendanud, nad sattusid tegelikult tõmbetuultega. Ja kui me läheme sellesse aega tagasi, siis mitu korda kuus palka saime, me saime kaks korda kuus, palun. Me saime avanssi ja palka. Mis tähendas seda, et väga paljud inimesed tegid oma eelarve kaheks nädalaks. Seda enam, et maksta ei tulnud, tervishoiu eest maksta ei tulnud, elamise eest maksta ei tulnud elektri eest, need olid ju tegelikult sümboolsed summad, mis, mis tuli loovutada. Ütleme niimoodi, et palgad olid küll pisikesed, et sisuliselt riik andis meile taskuraha, me saime selle kulutada praktiliselt omaenda soovide täitmiseks, nii vähe või palju, nagu neid tegelikult oli toona võimalik üldse saada. Aga, aga lisaks sellele, et muutus riigi kordet hakkas lehvima sinimustvalge tuli hakkama saada selliste probleemidega, millega, milleks inimesed ei olnud valmis. Ja tugevamat aibukamad, ühesõnaga ütleme siis natukene selline sotsiaaltarvinistlik lähenemine praegu minu suust kõlab. Terasemad, said hakkama. Ja. Noh, me ei ole nagu, nagu sellist majandusõpet ja, ja sellist, kuidas rahaga toime tulla ja, ja, ja noh, kaupade valik, eks ole. No mis meil oli, eks ole, meil oli ju nii vähe, oli tegelikult valida, ma mäletan üheksakümnendatel, kuidas on lasteaias emmed võistlesid, kes oma lastepükstele kaunimaid paiku põlvedele suudab tikkida millised toredat tondiklouni, lumememme näod, mida kõike sai tikitud koerad, kassid, eks ole, selleks et riided kestaks paremini. Et see aeg on möödas, et me tegelikult on kaupa kordades rohkem, kui meil oleks vaja tarbida ja, ja, ja, ja samas on muidugi see, et natuke selline lapselapse tunne ka, et aga ma tahan seda ju kõik, eks ole, ta mänguasjade poes ja tal ei pea, pea käib ringi. Ja nüüd me oleme vabaks saanud, Meie elujärg on tegelikult oluliselt paranenud. Me oleme teinud väga suure arenguhüppe, aga, aga nagu Marju Lauristin on ka sellest kirjutanud, et see on tegelikult olnud väga väga kõrge hinnaga inimeste arvelt. Et võib-olla me peaks kuidagi püüdma sõnastada, et mis nüüd tegelikult on see, mis on mis on selle Eesti riigi mõte. Et kui me kõrghariduses räägime ka sellest, et loomulik on see, et kõrgharidus peab rahvusvahe lisemaks muutuma, on selge see, et ka mina suhtlen oma väga erinevate kolleegidega erinevatest riikidest. Me arutame samu teemasid. Meil on, millest rääkida, akadeemilisel isiklikul tasemel. Aga samas, missugune on eesti keele roll kõrghariduses, kui palju me seda väärtustame, kus me seda kasutada? Vaatame missugune on on peremudelit, kus perekonnad on muutunud rahvusvaheliseks, missugune on Eesti keele kultuuri roll selles kõiges selles muutunud situatsioonis ja, ja mis nagu on see, kuhu me, kuhu me riigina tahaksime, Liit. Et miks, miks, miks peaksid noored jääma Eestisse, miks nad peaksid tagasi tulema? Mis, mis on see, mis on näiteks meie visioon 20-ks 30-ks 40-ks aastaks, kas lihtsalt hästi ära elada või veel midagi? Me lõpetame muusikaga. Ja see muusika tuleb sinu kodukandist, mari, kalkun peaaegu, ma ei tea, kas päris sama külatüdruk, sama kandi tüdruk ikka sama kandi ikka jah, ja, ja teda on alati väga hea kuulda ja, ja ta on kuidagi niimoodi tema muusika vähemalt minu mind puudutab, sellepärast et et ta kõneleb keeles, millest ma saan hästi aru. Ja, ja paratamatult iga keel annab edasi ka niisuguseid emotsioone. Mida võib-olla kõige täpsemalt peenemalt tajub see, kes seal selles keskkonnas sündinud. Ma tean, et praegu ei tohi veel head uut aastat soovida, aga kuna minul ei ole võimalust seda sinu suu läbi teha uuel aastal, siis ma ikkagi kasutan oma saatejuhi volitusi ja palun sul midagi Eesti inimestele öelda. Uueks 2014.-ks aastaks. Mida soovida? Võib-olla soovida rohkem mõistmist? Võib-olla soovida Eesti inimestele ka rohkem oskus näha elu helgemat poolt. Ja, ja muidugi õnne, tervist, pealehakkamist, oskust märgata, lähedasi nõrgemaid ja jaksu panustada ka Eesti riigi. Edenemisse, sest et tegelikult Eesti riik, see oleme meie ja muidugi õnne, nagu on öeldud ammu enne mind kõikide ilusate soovide täitumist kõikidele Eesti inimestele. Aitäh Marju Kõivupuu aasta kodanik, 2013 meie saadet jääb lõpetama mari kalkun. Saadet juhtis Margit Kilumets ja omalt poolt ka kõikidele ilusat aasta lõppu ja head uut aastat. Oll do vereva habe, õõnega Casa ääritsami sõit Moskvitšiga. On tuu vereva Habanega kasa ääritsami. Sõit Moskvitšiga. Kast tule topic ja Ruusele mulk liga nägi lõpus parmu Lukas. Kosti tule tupik ja roosana molkliga Lädi lõpes parmu nukka. Su ramm seal oravakandil mõtluse eeldugacher, ründas mehi, sepak, Su ramm seal orava kallil mõtluse eelduka härg, keeerrilles mehiti sepak. Tere, sisa. Kelle lehme oma perve kõik Muaal, et trump on musti koiva kalet kokku kelle lehme oma? Aga hääl, et trump seal con mustjõgi koiva kalet kokku. Järjest Ede siis. Mille Hadki kile hääl ja ilmadu suura luhasoo pääl õnne Läti mobiillevi mille haki üle ja ilmadu suur luhasoo õlle, Läti mobiillevi. Mäele on see oma järjest Edenääre on see oma. Kus on too vana ja Saina seest vällja kest samblaga san ning kes lauretas tooli laulu kos tuu vana ja seina seest vällja kehtsamplega seal nihkes, laulutas tuuliku laulu. Tere, sisa. Kohe viies mu valu hirmsale ära väsi Lekundi kuma üts, kõrred äredas. Kohe viies Muugala hirmusele ära väsi le kulli. Kumaids kõred äradas. Läänejal säuma järjest ei tee, siis. Määne seoma järjest ere, siis. Lääne.