Tere üks Küllidest, Liivimaa mõjukas baltisaksa suguvõsast, räägib eesti Realo, arhiivi arhivaar Kalev Jaago. Minu nimi on Piret Kriivan ja meenutame esimeses saates räägitut, et järje peale saada. Kõige esimene üks küll saabus Liivimaale tõenäoliselt koos piiskop Alberti ka 13. sajandi alguses ja sama sajandi lõpus olid üks Küllid kindlasti jõudnud Läänemaale ja Vigalasse, mis jäigi nende suguvõsa kätte. 1919. aasta maareformini. Vigala oli tähtsaim üks Küllide keskus ka Liivimaasõja ajal, millest võttis ühel või teisel moel osa teadaolevalt 17 üks Külli. Nende hulgas oli ka põhiliini Vigala Otto von üksgili poegi, keda kokku oli palju, aga ometi nendega suri Ottoliin välja ja Vigala sai enda kätte Mõniste Johan. Üks küll, kes elas Liivi sõja üle ja tal oli ka palju lapsi. Põhiliini ottopojad. Neist seitsmest neli on sarjas jutuks Konrad Heinrich tiitris ja Jürgen pärast Otto surma sajandi keskpaigas sai mõisa omanikuks Hainris. Kelle käes Vigala valdused parajasti olid, sõltus mitmest asjaolust, sõltus isiklikust käigust, sõltus sellest, kelle võimu alla parajasti valdus kuulus, sõltus sellest, missugused olid vendade vahelised kokkulepped. Hainris kätemõis ei jäänud, räägib Kalev Jaago. See oli siis Heinrich aga tema vend, tiitrich üks nendest, kolmas vend siis, no ütleme jah, kolmas Me alustasime Conradist, rääkisime Heinrichi iste, nüüd räägime tiitlusi, stiitrich oli see, kes siis vendade vahelise kokkuleppima järgi SAISis Vigala Vigala mõistlikuks tema oli nooruses viibinud Brandenburgi õukonnas näiteks ja õppinud siis sõjakunsti ja ja oli koos isaga, eks, Läänemaa kodusõja ajal või nad selle vaenus ajal Kosotoga siis oli kaitsnud Vigala linnust siis piiskop Reinhold vägede vastu, aga noh, teatavasti ikkagi siis linnus vallutati, ta võeti kus isa Klang ja nii edasi. Ja tema kohta on isegi teada üks selline kohtuasi, see on veel ennem Liivimaa sõda, kuidas keegi Steini nimeline tegelane teda Haapsalus on vürsti sohilapseks nimetanud. Nii et Ma ei tea, millist vürsti siis mõeldi. Siin kahtlane au küsimus. Aga ta oli, ta oli piiskopi nõunik 1559. Kuigi lugeda tema näiteks ei osanud, see on ka teada, tuleb välja tal asjast tähtsad dokumendid endale ette lugeda, ta ise nagu lugemisega hakkama ei saanud, aga nõu oskas küll anda. Jah. Aga kas see oli tol ajal pärane või tavatu, see oli tavapäranepärane tegelikult jah, ei ole imestada midagi. No tema oli see mees, kes siis sellele Haapsalumaapäeval, eks ei tahtnud, et seal ordumehed hakkaksid piinama seda Tartu piiskopi kantslerit. Ja oli oli ka siis noh, alguses piiskopi nõunik, hiljem Hertsog Magnuse nõunikke ja temal ka järeltulijaid ei olnud, nähtavasti ta ei lootnudki neid enam saada ja tema lubas 1562. aastal siis Vigala mõisa. Kui tema sureb ja tal tõesti järeltulijaid ei ole, siis sellele mõiste Johannile et juba 1562 oli nagu selline eelaimdus, et nendel nendest vendadest kellestki enam nagu Vigala pärijaid ei, ei tule. Ja, ja tema noh, ta oleks võinud oma vennale, nooremale vennale Jürgenile kasele mõisa lubada, aga sel ajal see vend Jürgen oli üks vähestest nendest vendadest, kes juba õige varakult Ta oli, oli nagu rootsi poole kaldumas talistest Rootsi sümpaatiad, need siin siin jäeti tema võib-olla sellepärast tele-Vigala mängust eemale. Aga tiitris vaata et ta kaitses 1563. aastal rootslast vastu Haapsalu linnust ja linna, aga teatavasti linn ikkagi vallutati ja ja Ta lasti muidugi haapsalu vallutati siis mitte otse tormijooksuga, vaid tehti selline alistumis lepinguid. Ja, ja siis selle lepingu alusel võisid kõik, kes tahtsid oma varandusega koos lausa linnast lahkuda, tahtsid, võisid paigale jääda ja muidugi tiitlisse oli see, kes lahkus siis linnast ja läks Saaremaale ja, ja ja tema oli see, kes läks ühe saatkonnaga Taani 1565. aastal ja seal ta suri katku. 65. aastal oli Taanis katk ja ka siin Liivimaal oli katkine, et palju inimesi suriga Nii et siis kaks venda tiitris, Jürgen olid selgelt vastaspooltel üks Rootsi vastu, teine Rootsi poolt. Ei, see oli ikka keerulisem, see oli, see oli sellepärast niimoodi, et et ta oli, see Jürgen oli 1500 viiekümnendatel aastatel Saksamaal ja tal oli seal Saksamaa seal Rootsis. Ja see oli ennem veel sõjasündmuste algust. Ja alguses muidugi, kuna tegemist oli mõisatega, kelle ülemvalitsuse alla need maad jäid, selle poole tuli siiski hoida, et sa ei oleks reeturi, et sa oma läänistuse säilitaksid ja siis tegelikult ta ta ikkagi selle nimel tegi ikkagi Taani poolega koostööd. Ja ta oli 1560. aastal ka hertsog Magnuse rit meister. Nii et nii et esialgu sellist, et jah, see Rootsi Rootsi sümpaatia oli, aga tegelik elu oli ikkagi, oli ikkagi teistmoodi. Aga tema sai näiteks ülesande värvata 250 ratsanik. Ja läks läks neid siis värbama. Ta värbas siis omale nagu selle lippkonna kokku ja, aga, aga tal läks ka halvasti, ta 1563. aastal langes niimoodi rootslaste poole vangi ja sellega seoses läks rootslaste poolele. Aga noh, 62. aastal, kui see Vigala mõisajagamine oli, siis noh, vend, juba vanem vend juba midagi aimaseks, kas vangi sattumine oli siis niimoodi juhuslik või mitte, seda ei oska niimoodi tagantjärele täpselt öelda. Aga tema pantis oma varad 1564. aastal kuningas Eerikule, nii et ta nagu pantis sealhulgas ka Vigalat, mis tegelikult temal ei kuulunud. Aga tolleks ajaks oli ju Läänemaa juba rootslaste poolt ära vallutatud ja õiguse järgi ei kuulunud, aga tegelikult nagu kiitrichil seal ka midagi tegemist ei olnud. Nii et see Jürgen oli jah, selles mõttes suur seikleja ja kui näiteks noh, näiteks Rootsi pool andis omakorda talle ülesande värvata Saksamaalt sõduriga, tali ju Saksamaal pikka aega olnud ja ja tundis sealseid olusid. Ta saigi, eks Erikult 20000 marka selle eest, et ta pantis oma varadeks, et ta hakkas selle raha eest Saksamaal oma sõdureid värbama, eks siis mark on võib-olla ka tutta rahavik tol ajal siis ühe taal ri moodustas tolle neli Mark Margad olid vargad olid varga tõesti sellised käibel olevad mündid ja mida siis võis katsuda. Aga kui ta läbi kuradi sama Saksamaale Sis värbama sõitis, ta võtjalevad Bauskas ertzucettleri vangipõlve sattus siis. Ja siis ta kurtis, et kõik sugulased on ta maha jätnud, keegi teda p abistama ei tulnud seal vangipõlves ainult Mõniste Johan tuli talle siis appi. Ja siis ta oli selle Juhanile väga tänulik ja mis huvi siis sellel Mõniste Johanil oli? No kuna minister Juhan oli tol ajal nagu hertsog Magnuse poole peal Kettleril ja Magnusel olid head suhted tol ajal ja eks siis selline suguluse tunne oli ka säilinud. Tal oli, ta oli tähtsa koha peal, tal oli lihtne kostama oma noorema sugulase eest ja ja nii ta seda siis tegi. Ja kuna see tiitris oli juba surnud, eks mis sest, et tiitris oli Johannile mõisa lubanud siis jälle hertsog Magnus läänistas 1565. aastal ikkagi Sis Vigala sellele Jürgenile. Nii et Johanna oli ka tema mees ja Johannes oli nagu lubatud. Aga ikkagi sai Jürgen, kes oli ikkagi oma vennale lähim, lähim sugulane, nii et selles mõttes ta sai ka Vigala omanikuks ja sai 65. aastal igal omanikuks. Aga noh, tülid oli ikkagi selle Johaniga, kes ta elu päästa, Leon, tal tekkis. Seda ka ikka veel ikka nad tülitsesid, taandusid ikka tülli ja, ja noh, mingit kokkulepet koolineti Jürgenile jäi siis lõpuks Vigala ja siis sellel Johannile lubati siis see päris, mis oli vend Haimsist järelejäänud, kes oli, eks selleks ajaks surnud. Aga sellel Jörgenil ka peret ei olnud ja niimoodi ta lubas tegelikult formaalselt ikkagi jätkata temast järel tulid, ei tule siis ikkagi, see jääb Johannilase, Vigala jääb ka Johannes, niimoodi nad suutsid omavahel ikkagi varanduse üle üle kokku leppida. Ja ta oli siis ta oli siis Taani alamtuhande 570.-st aastast alates siis kui kui Sestetini rahu oli ja aga, aga ta ei jäänud Taani jalalaenud Taani alamaks, sellepärast et venelased jõudsid Läänemaale. Ja nüüd ühe variandi järgi läks ta ise venelaste poole üle, et Saarilt läänistus saad oma Vigala säilitad oma Vigalat. Aga teise versiooni järgi ta võika võeti vangi ja siis seal vangistuses jälle. Ta sattus sinna venelaste kätte mitte üksi, vaid oma nime kaimuga. Jörgeniga Jürgen üks küll, kroonika ütleb konnaverest, aga noh, tänapäeval son Konover Konovere Jörgeniga koos, nii et nad sattusid tsaari kätte, nad viidigi Moskvasse ja sealt Moskvast on sisse Jürgen saatnud veel Vigalasse kirju. Et tema nüüd Vigala tsaarile need saar on tema nagu ülem tema tsaaril saanud lääni kinnituse ja temal on selline käsket, tuleb Vigala üle anda venelastele. Aga need, kes Vigalas olid veel need nagu seda käsku ei täitnud, need seal tekkis veel selliseid lahinguid veel Vigala ümber, aga no varsti venelased vallutasid ikkagi Vigala ära, nii et pikka pidu seal ei olnud, aga Jürgen jäigi Venemaale, nii et tagasi ta sealt see Vigala julgene jõudnud, nii et arvatakse, et ta kuskil ennem 1580 viiendat aastat seal ka suri. Ta oli ennem jõudnud siin Eestis abielluda, aga selle abikaasaga ta lapsi ei olnud, aga räägitakse, või arvatakse, et Venemaal tal siiski oli peret. Et sealt olevat sündinud üks koloviinide suguvõsa hiljem eks Vene ajaloos tähtsat rolli mänginud suguvõsa, aga see teine tema nimekaim, see kollavere julge onu vere Jürgen teemadele siis ikkagi sugulane ka, ju ta oli sugulane ka, jah. Aga aga ma nüüd praegu sugupuu järgi teile siin raadios ei suuda seda pilti maalida, see ei olnud nii lähedalt, et ma suudaks selle niimoodi sõnastada. Aga tema kohta on vähem muidugi teada. Ja Ta on muidugi 1563. aastal olnud ka hertsog Magnuse mees ja ta on olnud Lihulat kaitsnud seal, aga kui Lihula rootslaste poolt vallutati, siis ta viidi vangina Rootsi. Oli mingi aeg seal koos teiste Lääne maadlikega Rootsis vangis ja siis nähtavasti 1570. aasta pärast rahu sai, sai siis tagasi. Aga, aga läks ka jah, 1575. aastal Vene poolele ja hiljem tema kohta mingeid teateid enam ei ei ole. Ei tea ka mis tahes Venemaal kirju, ta ei kirjutanud siia. Nüüd need on need Vigala liin on, siis lähed. Aga ma tahaksin selle Conradi kohta ikka veel küsida, et olid Heinrich tiitris, Jürgen olid need põhilised tegijad, ottopojad aga Konrad, kes Euroopasse ära põgenes. Jah, tema on seotud tegelikult selle üks Külliga, keda eestlased läbi filmi vist kõige rohkem teavad. Verekivist ja see Riisipere Johan üks külges 1535. Noh, Tallinnas hukati õieti Harju väravate vahele löödi tal pea maha selle eest, et oli ühe Tallinna linna tulnud talupoja eks surnuks piinanud kes oli juba ametlikult nagu Tallinna vaba inimene. Ja siis, kui siis kui muidugi see hukkamine oli toimunud, siis ega see nendele sugulastele sugugi ei meeldinud, nii et nad alustasidki nagu praktiliselt sellist sõda Tallinna linna vastu ja Konrad kondardiks. Küll oli üks selliseid vihasemaid siis Tallinna linna vaenlasi ja ta alustas merel Tallinna linnalaevade kaaperdamist, et niimoodi kätte maksta oma sugulase eest. Aga ta ei piirdunud Tallinna linnalaevadega Dali nuhtluseks üldse Läänemerel teistelgi. Ta vahepeal võeti vangi, aga siis tema eest jälle kostet ja temast on säilinud kaadil tema emaga kirjavahetus ja ja selles mõttes värvikas isik. Aga jah, otseselt ta nagu Liivimaasõja sündmustesse ei puutu. Tõrje Euroopas tagaotsitav mees taga otsitud ja kätte saadud jahugatud. Nii Ottoliin pärast mida Vigala mõis läks üks Küllide kõrvalliinile on meil nüüd läbitud, aga veel on üks külle, kes Liivimaasõja ajal tegutsesid või keda mainitud. Allikates jah, võib-olla võtaks nüüd selle Täär tuli, nii et Pärdu on ka üks mõis, mis on Vigala kihelkonnas. Ja väärtu liini pealt on neid sõjamehi siin ka kohe mitmeid. Oli too natukene Ottost, kes osales Padise sündmustel, eks läbirääkimistel, ja ja, ja tema tema oli nüüd noorem muidugi ja tema põhiliselt sõjasündmused nagu, nagu pärast Liivimaa sõda, võib-olla isegi. Aga ta osales ka muidugi Liivimaa sõjasündmustes ja tema kohta on ka kõige rohkem Allikalisi teateid olemas, nii et Taube on, eks üks külide genealoogia suur, uuri andikseerinud üle 200 Allikalisi mainimisena. Totot on ikka päris palju mainitud ja tehnikalehekülgedel, aga dokumentides ja ja mujalgi kuningakirjadesse, lääni läänikirjadesse isegi olen käes hoidnud Tartus ühte kuninga kirja, millega talle läänistati maid. Vigala kinnitati tema alles pärast seda, kui see tema kauge sugulane Otto nimekaim Antslast oli selle temale jätnud. Aga enne kui selle juurde minna peab ikkagi vaata ma, kuidas tema siis Liivimaa sõjasündmustes osales ja ja vaata, et et 1563. aastal on ta olnud seoses pärandi jagamisega, nagu mainitakse, tal oli ka palju vendi, niiet pärandit oli vaja kõvasti jagada, siis 1507 neljandast aastast on säilinud ajakiri. Aga igatahes 1575. aastal on ta olnud Taani rit meister. Ja sellega seoses osaleski ta Padisel läbirääkimistel pantostelagardiga. Aga, aga siis ta kaob mitmeks aastaks nagu siit-sealt nagu kroonikute vaateväljast ja nähtavasti ta on läinud üldsegi Liivimaalt ära. Ta on mitmed mitmest Euroopa valitsejad vägedes teeninud ja teda isegi nimetatakse Condoteeriks. Tali, nagu siis selline tõeline palgasõdur ja vallutaja. Professionaal Paal, kes proovis mitme valitsuse teenistusest, oli brandenburgi kuurvürstiteenistuses Madalmaade prints Oranje Villemi teenistuses, Poola kuninga teenistuses ja Poola kuninga teenistuses olles osales ta näiteks ka Pihkva piiramisel 1581, nii et et seal seal oli taga. Ta ei olnud ainuke üks küll, kes Pihkva piiramisel osales. Ja ja määrati ka 1581. aasta lõpul siis kui ta oli preisi hertsogi teenistuses, asehalduriks Kuramaal krõbinas, nii et see kroobina osa tükike sellest kuramast läksid nagu preisi preisi hertsogi kätte ja ta oli siis seal selle kroobina asehaldur. Aga 1583. aastal tuli Eestimaale tagasi. Kuna tema, see haige sugulane nimega emoto Antslast andis talle üle Vigala ja ta sai ka 1584. aastal Rootsi kuningas Juhanilt, siis kinnituskirja selle kohta tõesti Vigala on tema oma. Ja kui Johan surija kuningaks sai tema poeg Sigismund siis 1594 Sigismund, kes oli ühtlasi ka Poola kuningaks ja Otto oli temale väga meelepärane, südamelähedane, tegeleb, nagu on aru saada siis 1590 neliga. Sigismund kinnitab Vigala nagu temale läänina. Ja võib-olla Otto niimoodi tähetunnist rääkida, see tähetund on tal 1590. aastal, kui tema saab feldmarssaliks sellist uhkelt kõlavat tiitlit. Väga paljud baltisakslased ju kandnud ei ole, kuigi tol ajal ei tähendanud see päris seda, mis ta tänapäeval tähendab, et siis tõesti selline kõige kõrgem, üks kõrgemaid sõjaväelisi auastmeid üldse, dolla tähendas see rohkem nagu kohapealsete vägede ülem juhataja. Need Rootsi väed, mis Eestimaal olid 1590. aastal anti tema juhatuse alla sest ema oli hetkel ainuke selline kõrgem ja kogenum sõjamees, kes siin oli? No ennem tooli rootsi rikk meister rit meistrist sai kohe feldmarssaliks, nii et selline hüpe. Aga tegelikult võib ju võrrelda tema sellist staatust ka Klaus Kurselli staatusega, keda küll nimest nimetati ooberstiks, aga põhimõtteliselt oli samadali kohalike vägede ülemjuhataja asi, nii et Klaus Kurselliga võrdne selline ametis. Ja mis seal 1590 siis juhtus, on ju juba Liivimaa sõjajärgne aeg, aga teatavasti 1583 sõlmiti venelastega ainult vaherahu ja siis seda hiljem pikendati veel. Aga 1590.-ks aastaks oli see vaherahu jälle lõppenud ja, ja siis Vene väed suured Vene väed räägitakse lausa 100-st 1000-st mehest hakkasid vallutama tagasi, Ingeri maad, piirati Narvat tungiti ka üle Narva jõe jõuti-Virumaad laastada ja sellest oli jutuga natuke seosed selle Vassili Ros laadiniga. Ja tõsti rootslastel raske olukord ja Rootsi tolleaegne üks kõrgemaid sõjaväelasi. Karl Hurn, kes kaitses Narvat, otsustas venelastega teha sellise separaat, rahu, vaherahu ilma kuningaga oleks konsulteerinud ja siis andis venelastele ära seal kuporje ja mis nad seal ingerimaal olid tagasi vallutanud ka Ivangorodi andis neile Narva jäi Rootsile ja, ja siis Eestimaa osa. Ja kui kuningas sellest kuulis õieti noh, Juhan oli siis tol ajal Johanna tegelikult kuningaks, siis ta sai väga pahaseks, käskis Miisele, Hurni kui ka paneerides Rootsi kõrgema sõjaväepealiku eestimaalt Stockholmi kutsuda ja siis seal lausa mõistis nad alguses surma sellise teo eest hiljem anti küll arr, aga see oligi see hetk, kus kohapeal ei olnud nagu vägede ülemjuhatajat enam, siis siis eks ta oli oma pojaga konsulteerinud, Sigismund oli nähtavasti oma isale seda Ottot kangesti sooritanud ja Otto Otto määrati siis otto määrati siis feldmarssaliks. Ja tema oli hiljem ka Narva asehaldur 1599 näiteks oli ta Narva asehaldur ja ja siis see oli juba see aeg, kui Sigismund oli küll nimeliselt Rootsi kuningas, aga tal oli oma onuga Karliga suur võitlus võimu pärast Rootsis ja tema onu nagu tegelikult võitiski Rootsis võimul Sigismund ile, lõbuks jäigi ainult Poola troon ja Koto kahtles, kelle poole hoida, ei teadnud, kumba poolt valida ja ta oli ikkagi rohkem nagu Sigis, noh, tal oli selline kuulsus, et ta oli ikkagi Poola-meelne Sigismund toetaja, siis 1599, kui tulid Rootsi väed ja Narva üle võtsid. Siis istus pool aastat vangis vähemalt aga midagi hullu temaga juhtunud, Karl andestas talle ja igastahes. Igastahes varsti nimetada teda jälle feldmarssaliks tagasi. Ja, ja siis ta oli juba vana ja haige mees muidugi, aga ta osales ühel Poola vastasel sõjakäigul Volmari vastu ja ta siis surigi seal Polmari juures. See oli siis veebruari alguses 1006 Riks kuningas või no ütle tollane, mitte kuningas, aga tulevane kuningas Karl üheksas siseks tol ajal veel hertsogile, otse riigihoidja on isegi kirjutanud märtsikuusest Otto lesele. Hoidku Otto surnukeha ilusasti Toomkirikus Tallinnas Toomkirikus kabelis niimoodi tallel, et tema tuleb ja tahab ka matustel osaleda. Ja, ja tõesti Ottol on ju väga uhke avaplaat, kõik olemas toomkirikus alles siiamaani seal kooriosas seina peal turises mees ja see avaplaadi autoriks arvatakse, on kuulus kiviraidur arend basser. Jumal on ju see pantustelagardiizarkofaca natuke natuke varasemast, tunduvalt varasemast ajast. Et selline jälg on temast siis jäänud jah, siia. Aga kui Liivimaasõja juurde tagasi minna, siis peab rääkima ikkagioto vanematest vendadest ja see on see paardu mõisaoto häälduma isa Otto ja ja siis tuleb rääkida veel ühe stiitrissist. Tiitrissiga läks nii halvasti, et kui venelased tegid oma esimese sõjakäigu Läänemaale 1560. aastal, siis tema võeti vangi koos väga paljude teistega. Osa vange küll siin Tallinna ees ühes lahingu ajal veel vabastati, aga, aga üldiselt tema jõudis Venemaal olla kohe mitu aastat, vähemalt 1563. aastani. Aga teatavasti siis need Taube ja Kruuse läbirääkimised Saariga ja tõid kaasa ka selle, et väga paljud need sakslased, kes olid vangi viidud, said vabaks ja tema nende hulgas. Ja ta tuli siis ja asus lõpuks Rootsi teenistusse. Mis talv seal vahepeal juhtus ka, palju temast teada ei ole, aga tema, tema õnnetu saatus oli see tema langes Rootsi poole peal koluvere lahingus selles võidukas koluvere lahingus, mis rootslastel oli 23. veebruaril 1573. Ja noh, seal selles lahingus oli ka veel teisigi yks külla, kes ellu jäid, muidugi. Aga see on nüüd ka oluline mainida, et see kuupäev 23. veebruar on teada ainult tänu Vigala arhiivile, kuskil Kroonikas seda kuupäeva mainitud ei ole. Ja Vigala Vigala arhiivis hoiti tükk aega sellist niinimetatud Vigala kroonikat kus oli siis väga palju sellist lisaandmeid tolla sündmuste kohta ja sealt tuleb siis see kuupäev ka välja. Aga siis veel tiitrissijaoto, nooremast kõige nooremast vennast Reinholdist võiks rääkida, tema kohta on isegi sünniaeg teada, kuigi mingit ristimistunnistust meil selle kohta ei ole. See on lihtsalt tema poja mainimisest on niimoodi teada, et ta on sündinud 1548. aastal, nii et alles kümneaastane oli siis, kui sõda hakkas. Aga juba 1563. aastal on ta sõjaväeteenistuses ja teda mainitakse, mainitakse mitmes seoses ja ta on hertsog Magnuse teenistuses olnud ja ta on olnud Mõisamees, Jürgen Tiesenhausen, Lippkonnas. Ja 1571. aastal on ta Tallinnas nimetatud 35 vangi hulgas, kes siis olid vangistatud uba kalu lahingus Karl Hurn või siis seda tiisenauseni leibkonda seal ja siis ta võeti vangi ja toodi Tallinnasse. Juba kaaluma ei tea, palju vestlesite ja et kus kohas asub uba kalu. Koigi on tuttav nimetus Järvamaalt on Koigi lähedal Koigi mõisal. Ja ta läks siis, nagu tollal muster tavaline oli, sattus vangi, vahetas poolt, hakkas Rootsi teenistusse. Ja oli siis 1572 kuni 74 rit meister Johann kos kulli all. Ahkmanetlevad kakos küll, eks üheks hobusega need tollal Rüütlil pidi rohkem hobuseid olema. Jaaniat üheks hobust oli ikka kõva varustuse. Aga on ka teada, et talle selle teenistuse eest jäädi võlgu Rootsi riik talle võlgu 1288 taldrik. Nii et tänu sellele nende võlasuhete klaarin, selle me üldse teame, kus ja kui kaua ja kelle all ta teenis mitme hobusega. Ja tema osales ka 1581. aastal, siis Pihkva piiramisel. Millal ta täpselt suri, ei ole teada, aga kuskil pärast 1600 kuuendat aastat, aga enne 1600 kuueteistkümnendat aastat, niiet temal oli ka pereabiellus kuskil pärast 1507 viiendat aastat Saaremaa asehalduri veereni lesega. Et kes oli ka muuseas neiupõlve nimega üksgil temani Paadremaliinibelt Sophia Conradi tytarykskil, Konrad oli siis omakorda Jürgeni petja niimoodi. Ja vaat selles liinis siis on ka järeltulijaid ja, ja noh, palju üks küll. Ja üks üks Küllide liin võttis Rootsi endale lisanimeks Külden panud, et üks küll külgendandid tulevad siis Reinhold järeltulijatest Paadremaliiniks seda nimetama, et hiljem sest tänu abi abikaasale tulise Paadrema neile need Päär tuliini Pealt tuli ta ära, ta oli päritise Pärdulini pealt, aga abikaasaga seoses epasele adrenaliini pere tema järeltulijaid nimetatakse juba adrenaliini järgi, see on see uus Paadrema liin. Ja tema ja tema abikaasa hauaplaat, et oli Haapsalu toomkirikus on ka teada, et telliti poegade poolt 1627. aastal ja nähtavasti jälle arend passarilt või tema töökojast vähemalt. Jaa, praegu asub see hanila kiriku seina peal ka ilus, selline armastav paar kõrvuti raudrüüsse Reinhold ja, ja siis tema abikaasa kõrval ja ääre peal on siis kõik papid esivanemate nimede ja lappidega. Rääkis üks Küllide uurija, arhivaar Kalev Jaago. Üks Küllide sugu on Eestiga ja Eesti looga nii risti-põiki seotud, et on veel väga palju põnevat neid vasalli, linnuseid ja mõisu, mille valdajad valitsejad olid üks Küllid on tohutu hulk. Pärisin Kalev Jaago veel Virtsu vasallilinnuse kohta. Ka see on seotud Vigala, üks küll iga nimelt saates räägitud välja surnud liinivendade vanaisa oli Volmar, kes suri 16. sajandi alguses. Tal oli vähemalt neli poega, kes jagasid siis tema mõisaid ja panid aluse neljale erinevale liinile. Kalev Jaago sõnul võib arvata küll, et üks Küllide rajasid ka Virtsu Kalli linnuse. Nimelt Volmeri poeg Otto oli Vigala liinis siis ja Volmeri poeg Peeter Virtsu liini üks küll. Virtsu vasallilinnuse omanikena valvasid aga üks 15. sajandil Läänemaa ja Saaremaa vahelist laevateed. Virtsu puhul oli tegemist põneva vesi linnusega, mida kõigist neljast küljest ümbritses vesi ja maismaaühendus oli vaid silla kaudu. Linnus küllaltki hästi kaitstud. Kogu linnust ümbritses veel välimine madalam kaitsemüür. See Virtsu linnus on seotud siis ka Vigala Otto von üks Külliga ja Saare-Lääne vaenusega Läänemaakodusõjaga milles kakeldi piiskopitooli pärast nii et tülid kasvasid veriseks kodusõjaks ja ka üks Küllid pidid pooli valima. Piiskop Reinhold võitis selles sõjas brandenburgi Wilhelmi. Piiskop pööras oma relvad ka sõna kuulmatute vasallide vastu. Need, kes olid põgenenud Ottofon üks Külli juurde Vigala lossi, piirati seal sisse. Saabus alles mitme aasta pärast, piiskop Reinhold reetnud vasallid pidid talle trahvi maksma ja samuti otsustati Volmari maapäeval, et Virtsu linnust, mille Reinhold ei vägi oli hävitanud, ei tohi uuesti üles ehitada. Nõnda on linnus juba ligi 500 aastat varemetes. Niisugune lugu Virtsu vasallilinnusest ühest paljudest üks Küllide omandustest saarel Lääne vaenusest leiate saate Eesti loo arhiivist. Arhiivis muusikamuuseumis on leidnud akordionist Henn Rebane ühe põneva üleskirjutuse Vigalast kirja pandud 20. sajandi alguses. Loo pealkirjaks on jõgi põleb, kustutatakse õlgedega. Seda mängiti torupillil juba 120 130 aastat. Gaasi ja Henn Rebane arvab, et eks ta üks krutski lugu on. Henn Rebane ja Robert Jürjendal lõpetavad selle saate Vigala üks Küllidest.