Keelesäuts. Aasta tagasi möödunud jõulude ajal, rääkis Egle Pullerits keelesäutsus sellest, kuidas kirjutatakse jõulud ja uus aasta väikese tähega. Just niimoodi pühade ja tähtpäevade nimetused eesti õigekirja reeglite järgi käivad, ükskõik kui suur ja tähtis pühasega ei ole suure tähega seda toonitama ei pea. Jaanipäev, emadepäev, jõulud, uusaasta ja nii edasi ikka väikese tähega. Põhjus, miks ma sellest siin nüüd uuesti räägin, on ühe raadiokuulajakiri, kus juhitakse tähelepanu sellele, et valmis trükitud pühadekaartidele plakatitel on need saanud pahatihti suure algustähega. Käisin siis sel aastal enne jõulukaartide ostmist neid päris mitmes poes uurimas. Tegelikult pilt oli pigem rõõmustav, enamasti on pühade sooviku õigesti kirjutatud. Vigaseid variante nägin muidugi ka, eriti panid mind imestama kaks ühe firma välja antud ja üsna sarnase kujundusega kaarti ühel kirjas rõõmsaid jõulupühi jõulupühi väikse tähega ja teisel rõõmsaid jõulupühi suure tähega. Hakkabki tagamõtet otsima. Teine problemaatiline nähtus on kaartidele trükitud jõulusalmid, kus kirjavahemärke kasutatakse vist teksti kujunduselemendina hommikus alguses oleks justkui otsustatud kirjavahemärgistust kasutada aga poole peal on sellest loobutud. Puuduvad komad, mingid keerulised, palju tasandilised, põimlaused, vastupidi, hästi lihtsad ülearused kohad, kumma rea lõpus, aga järgmise rea algus suure tähega ja nii edasi. Meie avalikus keeleruumis nähtu põhjal võib teinekord arvata, et õigekirja reeglid on midagi sellist, mis kuuluvad kooli ainult eesti keele tunnis selleks, et kontrollides õigesti vastata hea hinne saada edaspidi päriselus võib kirjutada nii, nagu juhtub.