Eesti lugu tere vabahärrast Pontus tila kaardist tuntud nimest, ajaloo, huvilisele ja Eesti loo kuulajale kindlasti ka on tänane saade. Pontus de la Gardie oli Rootsi väejuht, kes Eestisse saabus sõjaväe eesotsas 1581. aasta suvel Soomest. Oma tegevusest Rootsi vägede eesotsas on siin ja seal Liivimaa sõjasaadetes juttu olnud. Samuti on olnud juttu tema ja tema abikaasa hauamonumendist Tallinnas Toomkirikus. Selle hauamonumendid tur oli teadupärast arend. Asser. On veel terve hulk Delagardiisid, fontuse, pojad, pojapojad ja kaugemad järeltulijad neist päris mitu, sest meil on oma oluline roll Eesti loos, räägib ajaloodoktor Andres Adamson. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Eks me räägikatelagaardiidest laiemalt täna ja minu hääldanud elagardii tegelikult prantsuspäraselt juba tee hääldub pigem töö, eks ole. Ja rootsipärasem hääldus on Lagaardi. Aga, aga noh, jääme selle või juba on kaks täishäälikud nime lõpus jääme selle pika lõpu juurde. Tegelikult päris kaugelt alustama, esmalt vast jah, pantusest, kes siis Eesti ajalukku nii värvika jälje on jätnud. Väga kaua peaaegu et kuni viimaste aastakümneteni Delagardiisi peti kuidagi automaatselt selliseks aristokraatlikus algusest peale väga kõrgeveoga siniverelised sugu võsaks. Tegelikkuses Pontus pärines üldse mitte suursugusest, ehkki jõukast, perekonnast Lõuna-Prantsusmaalt. Ja tegelik suguvõsa nimi, pallutanutidel, agar tiivad skorpioni jää noh, mõned tema esivanemad, sajand ja paar, isegi enne tema sündi olid kasutanud kaadi nimedes hüperii. Ja noh, Lõuna-Prantsusmaa tavade kohaselt võis nagu varakaid maaomanikke nagu lugeda aadlikeks noh, tegelikult nagu ka Inglismaal ja tegelikult nagu ka nagu ka näiteks siis Liivimaal, kus meil on palju näiteid vasallisuguvõsadest, et no kus ühed perekonnaliikmed omavad lääne vasallid, eksalon, aadlikud ja samas sama suguvõsa liikmed on mõnes linnas, noh, Tallinnas, Pärnus, Haapsalus ütleme, Haapsalu ütlesime automaatselt, aga küllap võiks sealt näiteid tuua. Mul ei tule küll hästi vähe. Tallinnas Pärnus näiteks on siis bürgermeistrid rae liikmed, et lihtsalt kodanikud nad kõiki neid selles mõttes nagu see aadlitiitli kasutamine. Noh, Lõuna-Prantsusmaa kontekstis midagi sellist päris omavolilist ei ole, aga 16. sajandil ja, ja kui me võtame nagu kogu prantsuse konteksti, siis siis Prantsusmaal seisus uhkus, aadlike au ja nii edasi ja kõik need küsimused olid palju teravamad kui siin Liivimaal. Ehk siis prantsuse arusaamade järgi Pontus kindlasti mitte ei olnud aadlik. Ta polnud Pontus ka muide vaid ta sündis siis 1520. aastal sündis oma isale Shakile, kes oli kaupmees kuulunud karjamõisas, mille nimi oli Lagardi ja nimi oli Tarbons. Mitte Mantus. Et isa nagu ütlesin, oli ametit kaupmees vajastaga pidisama preester. Noor sakile kuulus veel üks teinegi mõis rosooli mõis, aga poiss läks isaga varsti tülli, jättis kloostrikooli, kuhu ta oli pannud pandud sinnapaika, jäeti päranduseta. Ja pidi siis nagu oma omapäi või iseseisvalt hakkama saama. Ja teda kiskus sõjanduse poole või, või sõjaväe poole. Temast saigi palgasõdur. Ja ta valis endale ise uueks nimeks Pontus de la Gardie. Et see on selline sõduri nimi Prantsusmaal mõnikord võtiga sõduri nimesid. Jälle nii nagu kunstnikud võtavad, varjunimesid ja eks ole no muidugi kolme musketäri peale, näiteks Athos, Porthos, Aramis, eks ole, samasugused sõduri nimed nagu kunstniku nimed fontusega, midagi sarnast, et ta motifitseeris oma nime siis nagu ise ja muide ka hiljem. No muidugi me ei tea, eks ole, aga ma kujutan ette, et väga suure tõenäosusega ta hiljem seigeldes mööda Euroopat esitas Kennast sellise põli saadlikuna, talle konstruti konstrueeriti hiljem sugupuu kus perekonnanimeks on see samade Lagardi, mille tema tegelikult oli tuletanud, eks ole. Mõtles välja, selliseid esiisasid erinevaid. No mis tegelikult väga ei vasta see pilt, mille tema andis, see on esitatud 19. sajandi alul välja antud trükises, mis koostati del avardid arhiivi põhjal. Võsu rootsi keeles ilmunud siis masin, aastaarvu veaksid, püüaksin peast tuletama hakata siis kindlasti eksiksin, aga vist oli 1837, kui see välja anti, kes tahab, vaadake sealt järgi. Nii et ma kujutan ette veelkord, et tema pojad pojadki elasid veendumuses, et nende päritoluga on kõik korras, et nad pole mingisuguseid parve lülit mingisuguseid tõusikud. Nonii, ja nüüd sa saades siis palgasõduriks, tegi ta, tegi ta kaasa mitmeid sõjakäike väljapoole Prantsusmaad tegi karjääri, tõusis ühe palgasõdurite lippkonna etteotsa. No kui kõikidest nendest dema sõdadest, sõjakäikudest, kus ta osales, ehkki me täpselt ei tea, mida ta tegi ja kust ta tegi. Nendest pole ka mõtet rääkima hakata, aga igal juhul 1559. aastal astus ta Taani kuninga teenistusse tuues siis kaasa kõhe prantsuse šoti sõduritest leibkonna parasjagu, või mida parasjagu, aga peagi hakkas siis Põhjamaade seitsmeaastane sõda. Seal oli Taani vastaseks mõistagi Rootsi. Ja Pontusel oli aastal 1565 siis nagu äpardus sattuda rootslaste kätte sõjavangi. Äpardus pöördus õnneks tarbeks Rootsi teenistusse ja hakkas, jäi silma kõigepealt kuningas Eerik 14.-le, hiljem siis kallis Johan kolmandale. Ja siis tänu nendele võimsatele soosijatel hakkas kiiresti karjääri tegema. Kuni selle hetkeni, kuni siis noh, tollases mõttes juba sügava keskJaan, eks ole. 40.-te eluaastate teise pooleni oli tegemist täiesti märkamatu inimestega. Noh, mingi tavaline riviohvitseri ikene, kes Prantsusmaal poleks olnud isegi ohvitser. Aga väljaspool Prantsusmaad sai nagu ülendatud, eks ole. Ja Pontus muidugi püüdis igal pool esineda, eks ole, sellise aristokraadid lausa ja petiski publikuna. Laias laastus pettis ka järelpõlved mitmeks sajandiks ära. Nii, aga, aga veelkord oli võimekas mees, nii et natsin arvatavasti kui ka need kuningad, kuningate Eerik-Juhan midagi teadsid. Lähemalt, see oli ka nende huvides silmi kinni pigistada ja ja noh, kaasa mängida. Ta siis tegelikult juba paistis silma sõjaväljal. Tegelikult päris alul teda kasutati rohkem diplomaadina sest tema prantsuse keele oskuse emakeel ikkagi, eks ole, ladina keeleoskuse tema katoliikliku taustaga kõikide sihukeste asjade pärast. Eriti siis Johan kolmanda poolt, sest Johani ajal Rootsi püüdis siluda oma suhteid katoliiklike maadega. Johan, otsi sellist kompromissi nagu luterluse ja katoliikluse vahele, seda me vist kunagi mainisime ka mõne lausega saatesarjas. Ja püüdis läheneda siis Rooma paavstile ja prantsuse kuningale ja nii edasi, et nii, et esialgu ta tegeles siis või oli tihti välismissioonidel mitte alati diplomaatilistel, mõnikord ka lihtsalt palgasõdurite värbamiseks. Et kasutati teda siis mitut moodi. Aga kogunesid teened, ei tee neid vääristati juba 1571. aastal Temaikholmi vabahärraks tõstmisega. Ja 1574. aastal siis juba noh, mis me siis saame 54 aastasena, eks ole, tollaseid eluiga ja seda kõike arvestades juba päris eluõhtul määrati ta Rootsi Liivimaavaldust asehalduriks. See oli juba sõjaline määramine, sellepärast sõda käis ju. Nii, et kutsumiseks oli tal muidugi sõda, tema hilisemad peamised teened tulid ka nagu sõja sõjaväljal. Aga võimaluse selleks sai, ta sai ta ikka üsna eakalt. Nii no mingisugune sõjageenius või, või sõjateoreetik, ta ei olnud seal isegi selline tugev praktik, nagu ma kusagil olen kirjutanud, selline välikomandör, kes oskavad mehi innustada ja sundida ja põrutada vajaduse rusikaga vastu lauda või vastu lõugu ja ja ühesõnaga ühesõnaga, mees, kes saavutas tulemusi. Ta oli segatud küll ka mitmesugustesse vandenõudesse avantüüridesse ja isegi kuningas Johan kolmanda tapmiseks. Aga see kõik kuidagi tollal teadmata juurdus temani kunagi ei jõudnud. Ja selle kõige asemel 1580. aastal Juhan tähendab 70 76. juba kihlas ja 80. naitis Juhan siis Pontuse oma sohi tütrega Sophie küljeni helmiga, kellest oli sisu, eks ole, seoses tema matusesarkofaagi ka toomkirikus. Ilmselt just see pulm oli ka niisugune, nagu ta oli, tähendab pulma nuhkis endast, aga pulma ajal juhtus õnnetus milles nähti ka mingeid endeid ja, ja nii edasi. Nimelt üks kirikuseks poodium, mis oli publikut täis, varises laulatuse ajal kokku ja oli inimohvreid. Aga, aga noh, see on jälle niisugune, ütleme, detail, mis. See pidi tähendama siis, et abielu ei, ei kulge õnnelikult. Midagi kahtlast seal oli igal juhul nüüd muidugi kuninga sohi tütre abiellumine, eks ole, ega see nüüd mingisugune eriline au nagu justkui ei oleks pidanud olema. Aga et noh, nagu kuninga sugu või seda kuningaperekonna liikmeks ametnikud kuidagimoodi pantustega tamme järglasi see läbi loetud. Aga Juhan, kolmas ei olnud mitte niisugune tavapärane monarh, kellel olid kõik nurgatagused vallaslapsi täis vaid tal oli lihtsalt elu jooksul kolm perekonda, üks nendest oli ebaseaduslik. Toolise hoolisemalastest hoolitses nende eest. Et antud juhul oli tegemist tõesti justkui nagu peaaegu nagu kuningaperekonda võtmisega. Ja nüüd samal 1580. aastal määrati Pontus Soome idapiirile idapiiril siis Moskva viitid vastu tegutsevate üksuste väljoberstiks läheb juhatajaks ja peatselt mitte ainult siis Eesti, vaid ka Soome kosehalduriks kõigi siinsete vägede kõigi Venemaa vastu tegutsevate vägede ülemjuhatajaks. Ja vot nüüd selles sellel ametikohal. Ta vallutas 1580. aastal siis käkisalmi või tollal oli ta Korela pragundabriorsk. 1581. aastal tuli ta Soomest, tuli jää üle Soome lahe Sist saabus Virumaale, hõivas Rakvere, Toolse Narva-Ivangorodi Ami. See on siis Hamburg praeguni, Kingissepp, eks ole. Ja just Narva vallutamine siin on nagu selline väga oluline ja juhtis ka ülejäänud ülejäänud siis Põhja-Eesti põhja ja Lääne-Eesti nagu tagasivallutamist venelaste käest. Nii et Liivi sõja vahetus lõpus oli ta siis ründame rootslaste, kõige olulisem väejuht. Loomulikult oli ta ka ebaõnnestumisi. Noh, neid oli tal selle karjääri algusest juba seitsmekümnendatel aastatel, eks ole, ja noh, me rääkisime siin kunagi Rakvere ebaõnnestunud piiramisest ja ja sellistest asjadest tegid ebaõnnestunud sõjakäigu näiteks Novgorodi alla ja ja selliseid noh, kõik oli veel kord, nagu mõtlesin, ta ei olnud mingisugune geenius. Kas seal Narva all ei olnud tema see, kes võttis mingid erilised piiramiskraavid kasutusele? Noh ilmselt seda selliseid siksakki kujulisi lähenemiskraave, selleks, et nendes kaevikutes liikuvaid mehi oleks raskem tabada. See ei olnud eriliselt ei, see ei ole, see on, see oli ammune leiutis, seda oli kasutatud Euroopas palju. No no veel kord, tema muidugi tuli Kesk-Euroopast, eks ole, või lääne Lääne Kesk-Euroopast oli pidanud palju moodsamaid sõdu kui see Liivi sõda, mis siin oli nüüd muidugi ta muidugi ta kasutas siis kasutada kuidas siis võtteid, mida siin võib olla väga ei, ei kasutatud. Noh, näiteks on rõhutatud ka seda, mismoodi ta, mismoodi ta siis vene Vene kindluste vallutamisel või venelaste käesolevate Liivimaa kindluste vallutamisel valdavalt kindlust ümber venelased olid rajanud selliseid suuri puitlinnufassaad, eks ole, kindlustanud täiendavalt ja nii edasi. Kuidas ta need maha põletas, kuulidega? Kuulid olid siin ammu kasutusel, kasutas ikka venelased, see ei olnud mingisugune üllatus, mingisugune uudis. Kas neid siksakki kujulisi kaitsekraave või rünnakuga, pigem mitte kaitse. Kas ka neid kasutati kindluste piiramisel siin juba varem, ma ei oska öelda. Noh, võib-olla ei kasutatud siis, tõi mingi innovatsiooni siiapoole Läänemerd kah, aga ainult tõi, mitte leiutanud. Ja nüüd ta jäi siis ka peale Liivi sõda oma oma ametisse, ehk siis Eestimaa asehalduriks. Ja rivisõda, kui mäletad, eks ole, lõppes Rootsi ja Venemaa vahel vaherahuga, et see, see sõlmitanud mõneks aastaks ja ja peatselt sõda jätkus. Aga vaherahu vahepeal pikendati ja Pontus hukkus 1585. aastal. Novembrikuus hukkus just nende vaherahu pikendamist läbirääkimiste ajal. Ehk siis uppumisest kaks versiooni, noh, Liivimaa ja, ja siis vene oma. Selle siinse versiooni kohaselt oli ta siis tagasiteel pargasega Narva jõel, kel mingil hetkel siis kogu pargasel olev seltskond kogunes pargas ühele pardale, alus kaotas tasakaalu, läks ümber ja ja oli siis uppunuid. Tema sealhulgas. Ja vene vene versiooni kohaselt ületas ta Narva jõge sihukese väikese paadiga ja see põrkas ühele aju Puubelgile palgi vastu, et lihtsalt juhuslik puutüvi kokkupõrge sellega paat läks ümber ja vandus uppus. Uppunuid oli siiski mitmeid vasse, pargase versioon on tõesem. Igal juhul venelastele valmistas suurt rõõmu. Sest et noh, Pontus oli kujunenud selliseks väikeseks hirmutiseks nende jaoks Liivi sõja lõpus. Nonii ja kui ta nüüd suri, siis jäi ta jäitas Tallinnasse maha kolm last. Sest Sophia küljel helmiga oli tal oli tal siis üks tütar Brita ja kaks poega. Johane, Jakob ja sa peol juba surnud tema surigi Jakob De la Gardie sünnitamisel. Nii ja noh, lapsed olid alles väga väikesed, veidi aega nad olid veel Tallinnas, kuid seejärel kasvasid üles rohkem Soomes ja vahepeal ka Rootsis ja ja nii edasi. Aga nii või naa kolitis Tallinnas sündinud ja nende isa ema on siis maetud Tallinna toomkirikusse. Täitsa nüüd nagu põhjus, miks me siis seda Delagardiide suguseltsi, kes muidugi Eestiga seotuks ka edaspidi miks me neid nagu juba sellest päris esimesest pantusest peale peaaegu et nagu siinsetes omadeks peaksime nagu pidama? Aga Rootsi jaoks on tähtsamat Pontus de la kardilapsed. Tema poeg Jakob, pojapoeg Magnus Gabriel on noh, kõige olulisemad võib-olla nendest siis ka veidi Se Jakob tegelikult oli vanuselt teine poeg pantusel et Juhan üldinutest 1582 surnud 1642 oli siis nagu isa pärija temasse egolmi Abar isa, isa, isa tiitli pärija, siis, eks ole. Ja ta oli muide ka 1626 28 oli ka Eestimaa kuberneriks. Et tal nagu säilis seos Eestiga hiljem, aga üldiselt oli ta vaatamata mitmetele kõrgetele ametile, mida ta pidas, oli ta selline rahumeelsem kodusem selline mees ja pealegi tal peres olid ainult tütred, tema, noh, nagu see suguvõsaliin katkes peale tema surma. Ja noh, festivali riiginõukogu liige ja mida kõike erinevate läänide kuberner siis eri aegadel edasi väga palju rääkinud pole, teatanud omavahel lähme kohe Jakob juurte, kes tarvik on mees ja kes sündis siis aasta hiljem, 1583. aastal ma nimetan võib-olla tema ametit kõigepealt ära või nagu mudast rääkima hakkame jällegi siduda teda Eestiga juba ette. Et nimelt ka tema oli Eestimaa kuberner aastatel 1619 kuni 22 Liivimaa kindralkuberner 1622 kuni 1630. Noh, ka tema võeti riiginõukogusse seejuures väga varakult juba 1000 613615, isegi Gustav Adolf dast krahvi Gustav Adolf andis ainult üks kord krahvitiitli temale andiski. No see ei olnud seotud veel mingite eriliste teenetega, ehkki veidi oli ka selleks ajaks juba vaid see oli seotud rohkem sellega. Tähendab siis Jacob tõsteti krahvi seisusse selleks, et ta saaks abielluda, krahvita Repabraega. Et abielu oleks võrdne. Et võrdsete vahel sõlmitud EPabrahe oli Gustav Adolfi, oli oluline sellepärast, et see oli tema noorpõlve armastus, kellega kuningas tahtis abielluda, aga noh vaja oli niisugust suursugusemad, mõne printsessiga abielu, mistõttu see plaan tuli katki, et ja noh, siis sellepärast tehti siis Jakobist läkakrohv. Siis Jakob pidi tõesti seda väärt olema. Kuninga meelest kuningas väljendustest õige mitmeti, et räägi sellest ka kohe paari sõnaga. Ja kõige olulisem amet, mida Jakob pidas, on siis see aastast 1620 kuni kuni surmani aastal 1652 oli ta Rootsi riigimarssal? Ei noh, ma ei tea, kas sellest räägitud on, aga kuninga kõrval Rootsis juba niimoodi puht ajalooliselt juba keskajast peale olite, seisid nagu viis sellist kõrgemat ametimeest formaalselt kõige kõrgem nagu isik kuninga järel riigis oli trots. See oli siuke kõrgeim kõrgeim õigusasjamees. Hiljem hiljem siis vea õue õuekohtu eesotsas kõrgeima kohtu, mis Rootsis loodi Gustav Adolfi ajal seal eesotsas ja nii edasi. Et oli midagi niisugust, noh nagu justiitsminister, õiguskantsler, kõik see kokku ja kindral, prokurör või riigiprokurör, kõik see, kõik see kokku panna. See oli siis formaalselt nagu kõrgeim, aga tegelikult kõige olulisem isik oli, oli riigikantsler. Kes siis noh, oli midagi niisugust, nagu nagu välisminister ja siseminister kokku panna luges, vastutas kogu selle riigi tegelikku asjaajamise ja kõige selle eest, eks ole. Ja ülejäänud kolm meest olid siis riigimarssal, kellele allus kogu kogu sõjandus, tähendab, kogu maismaasõda puudutav kas mitte ei olnud siis mittevägede ülemjuhataja kuskil sõjatandril, ehkki võiks ka seda vahetevahel olla, vaid kes vastutas kõikide ametkondade eest, kes tegelesid sellega, kes formeerisid varustasid, õpetasid välja medasi sõjaväge. Need midagi, volitused olid suuremad kui tänapäeva kaitseministritel ikka noh, kogu selle valdkonna tegelik juhtriigis. Neljas on riigi admiral ja viies on riigivarahoidja. Et need viis ametikohta politseis kõige kõrgemad Rootsis kuninga puudumisel nemad valitsesidki kuningaalaealisuse või noh, monarhi kuninga, kuninganna alaealisuse puhul just nemad moodustasid reeglina eskaste valitsuse tuumiku. Jakob siis 32 aasta vältel oli riigi, oli riigimarssal. No see tundub praegu hirmus suur karjäär, aga eks me jõuame tema poja nii kohe, eks ole, kes lõi kõik üle. Nii et aga tuleme nüüd tema karjääri alguse poole tagasi. Nagu mõtlesin, ta sai siis vaatamata vanemate kaotusele varakus varases nooruses sai ta ikkagi korraliku kasvatuse hariduse. Ta oli ikkagi nagu peaaegu kuninga verd, eks ole, selline selline isik peaaegu et kuningaperekonnaliige tema orvuks jäämise ajal, Johan, kolmas oli veel elus temast hoolitseti, et sellest palun nagu mingit küsimust. Ja nüüd selle Sigismund Carli vahelises konfliktis, millest me kunagi oli juttu juba sellest siis elagardiid jäid, jäid Carli poole. Ja, ja Poola, Rootsi sõdade alguses. Karl, üheksas no tol hetkel veel mitte kuningas, küll veel ole sõdermann, tihertsak tegi 18 aastasest Jakobist Norlandi surgemendi Haabersti ja saatis ta Liivimaale nagu sõdina. Ja nüüd algus oli väga halb 1601. aastal Volmeri kaitsmisel ta langes vangi ja vabanes alles 1006 kuus. Ja siis ei tulnud mitte rootsi tagasi, vaid suundus kõigepealt Madalmaadesse õppima tollase, kõige või noh, mitte kõige väljapaistvama, aga tollal vähemalt protestantliku maailmas arvati, et kõige väljapaistvam sõjandusteoreetik ja väejuht Nassau Mauritius ehk Oranje Moritz. Siin meil Eestis kasutatakse rohkem seda Oranje aurits nimevormi Madalmaad olid sõjanduses sellepärast nii oluliselt tollal, et juba mitukümmend aastat käis juba üle 30 aasta käis tollal Madalmaade vabadussõda Hispaania vastu ja Hispaania oli tollal sõjaliselt võimsaim Euroopa riik. Ja kui ta siis sealt Madalmaadest naalsest 1608 siis oli ta ka noore kuninga Gustav Adolfi tol hetkel mitte kuninga ved tol hetkel alles alles siis kroonprintsi nagu esimene sõjandusalane õpetaja andis selle kogemuse, mis ta siis sai, andis edasi. Ja võib-olla siis tekkis ka mingisugune tulevase kuninga respekt esialgu esialgu siis Jakobi vastu, mis küll muutus aja jooksul hiljem. Ja igal juhul ta kohe peale seda, kui õpetamisfaasani läbi kohe peale seda ülendati kindralleitnandiks ja kõigi Soomes asunud sõjajõudude ülemaks. Ehkki mingeid sõjalisi teeneid peale vangilangemisest on nagu polnud seda vangi langemist isegi lausa juureldi. Et miks ikkagi Volmari langes, ega seal polnud Jacob süüd, aga sõjakohus leidis ta süüta olevat. Ja ta oli ka alles 20, ainult 25 aastat vana, nii et noh, nagu väga varakult saia Medutamised. Aga nüüd juhtus niimoodi Venemaal parasjagu oli käimas suur segaduste aeg. Jällegi maininud me oleme, eks ole noh kõik need katakalismid, kõik need katastroofid, mis, mis tabasid maad Ivan julma ajal ütleme, viisid selleni, et et Vene ühiskonnast adus, moraal kadus mingi kokkuhoidmine. Kui nüüd ka dünastia suri välja lülikovitsite dünastia, eks ole, või siis ei pea see Moskva haru selle, selle dünastia pea aru, eks ole. Kui see välja suri ja, ja üks tõusik, Boris kodunov tsaariks tõusis ja siis vastuolud ühiskonnas kasvasid veelgi. Seitsmeteistkümnenda sajandi alul, maad tabas kohutav naljata, nagu eestikki kolme aasta vältel, eks ole. Ja algasid sellised mässud, ülestõusud, noh ühesõnaga ühiskond oli kokku kukkunud ja selle noh, nagu selle revolutsiooni või kodusõja või selle, selle, selle, see sai nagu oma vormi sellega, et ilmus välja Ivan julma isehakanud poeg Vale-Dmitri esimene. Et kodusõja käigus siis Boris Kodonov tapeti, mürgitati seejärel tapeti ka tema 15 aastane poeg Fjodor ja Ivan ja Vale-Dmitri tuli siis nagu aastaks ajaks Moskvas võimule. Seejärel ka tema tapeti ja Moskvas kuulutatud tsaariks Vassilis Suiski vürst Vassili Žukovski, kellel on kah teatud seosed Eestiga, aga ärme sinna nagu libastub praegu. Aga sõda jätkus, kohe ilmus välja vale Dmitri, teine selgus, et ei olegi, tapeti ta vaid on imekombel pääsenud, nii nagu omal ajal olla pääsenud, eks ole, siis Boris Kotonoomi poolt saadetud tapjate käest. Tegelikult teda ei tapetudki kunagist õiget meetrit, eks ole, võid, ta langetõvehoos kukkus oma noaotsa noh, naljaga pooleks, aga, aga noh, täiesti tõenäoline versioon. Muide, ja selle komisjoni eesotsas, kes asja juurdlas tookord poiss surma sai, oli Vassili showski. Aga, aga noh, see on jälle teine lugu, pikk lugu ja kodusõda jätkus, sellesse sekkus sekkus ka Poola Poola-Leedu. Ja oli tekkinud olukord, kus siis nagu ütleme, Moskvat ja teda toetanud põhiliselt siis siis loode-põhja- ja kirde Venemaad või siis seal oli võimul, eks, selle Vassili Žukovski aga, aga otse Moskva külje all Tuušinas asus Vale-Dmitri sõjaleer, et Moskva oli omamoodi blokeeritud peaaegu et nagu ümberpiiratud vahepeal vahepeal oli maast üle käinud protikovi Ivan palatnikovi juhitud talurahva ülestõus või sõda. Tegelikult aadli ja talurahva selline selline ülestõus ja see oli vale Dmitri, teise poolt. Et noh, et ideoloogiline vorm oli ikka koguaegse dünastiline võitlus, et ilmusid välja justkui nagu ametlikult seaduslikud võimupretendendid. Ja Rootsis oli seda analüüsitud, seda olukorda korduvalt ja leitud, et see on, et see, mis Venemaal ähvardab tekkida, on väga ohtlik. Et tundub niimoodi, et Poola-Leedu haarab Venemaa oma kontrolli alla, kas siis otse, et ühendab Venemaa endaga või siis pannes sinna mingisuguse oma Marjo netti valitsema, noh näiteks vale Dmitri esimese ajal Vene valmistuslikus Poola Leeduga Rootsile kallale tungima. Need ohtlik ja nüüd, kui oled mitrali kukutatud, siis, siis siis oli Rootsi huvidest toetatavassishowskik. Selles Vene kodusõjas korduvalt pakuti abi, esialgu venelased uhkelt keeldusid, aga lõpuks võtsid abi vastu. Ja siit saab nüüd alguse see Venemaasõda või millega, millega siis Jakob De la Gardie põhiliselt ajalukku läinud. Ehk siis, no kuidas ma tahan, lihtsamalt seletaksin, sõlmiti kokkulepe. Või tegelikult ma vabandan, ma teen ühe kõrvalepõike veel, sest ega kõigil kuulajatel pole ju meeles, mida me varem rääkinud oleme. Et mispärast oli ohtlik see Poola, Leedu ja Venemaa võimalik liik ja, ja nii edasi, sel lihtsal põhjusel, et Poola-Leedu kuningaks oli ju Sigismund kolmas kes taotles ka Rootsi trooni, kes oli kukutatud Rootsi kuningas. Nii et Rootsi oli sunnitud enesekaitseks sekkuma Venemaa sündmustesse. Muidugi kasu taheti ka ikka saada ka see leping, mis Vassilis riskile siis peale suruti nägi ette seda, et rootsi paneb küll välja 5000 meest 3000 ratsaja 2000 jalameest. Aga Venemaa maksab, meile maksab neile palgad seal väga kõrged. Iga kuu pidi kuluma sellele abiväele 32000 rubla ehk 64000 dollarit ja kuivõrd oli ette teada, et Venemaa, mis oli rohkem selline naturaalmajanduslik ühiskond, kus raharinglus oli vähesem. Et Venemaal sellist raha välja maksta maksta pole ammugi siis kodusõjas ja laastatud maal ja nii edasi. Siis olid ettenähtud tagatised ehk siis Venemaa pidi või siis tulevikus Rootsile loovutama käkisalmi lääni. Et see oli siis see, milles kokku lepiti. Ja nüüd selle sõjakäigu etteotsa selle abikorpuse siis moskva moskva moskva alla marssimise etteotsa pandigi Jakob De la Gardie, sest tema oli nende vägede juht, mis niikuinii Soome tasusid. No kus siis see sõjavärk, nagu alguse sai? Sõjaväe kulges selliste suurte komplikatsioonidega. Tegemist oli küll sellise väikesõjaga, aga selles mõttes väike sõjaga, et rakendatud jõud olid suhteliselt vähesed, ka vastased olid suhteliselt, et väikesearvulised ja nii edasi. Aga kogu see tegevus oli väga sumburne, edasi-tagasi marssimistega, mässude mässukestega, kohalike elanike röövimisega, vahepeal soome sõduritest siit ilma palka saanud, tõstsid, tõstsid mässu ja läksid tagasi ja siis tuli, eks ole, maandada neid pingeid kohalike elanike nagu arvel, et röövida natukene rahvast ümber, ümberkaudsed saadi niimoodi kuidagi, distsipliin taastatud ja väed toodi tagasi ja ja kuidagi niimoodi järk-järgult liitudes siis ka nende valitsus valitsuse väes hulkadega, lüües neid dušinlaste väesalku järk-järgult ikkagi marsid edasi. Ja jõutigi siis 1610. seda aasta märtsis võidukalt Moskvasse. Väga tihti kirjutatakse sellistes erinevates ajal üle vaadates, et, et justkui nagu oleksite Lagardi vallutanud, Moskva ei, vallutamatu tuli liitlasena. Aga teel purustati nii palju dušinlaste väesalku, vemaati neid minema ja liideti endaga ja ja nii edasi. Et sisuliselt jah, tema saabumine tähendas siis Moskva blokaadist päästmist, aga ta tuli Moskvale pehmitte Moskvat vallutama. Tuliku liitlane ja nüüd vahepeal oli moskva võimusgovia Segadustesse nüüd juba avalikult sekkunud Poola-Leedu. Aga Poola-Leedu oli takerdunud Smolenski piiramisse, Poola-Leedu peaarmee oli takerdunud Smolenski piiramisse ja lükkast, Užinlased olid nagu ajutiselt löödud ja Vale-Dmitri oli Moskvast lahkunud. Olemeetri teine, siis nüüd tundus, et nüüd tuleb Smolenskis päästma minna ja see ütleme siis vene valitsusarmee kes siis sellises võidueufoorias kiiresti kasvas, et välja veidi sata lausa 30000 meest. Pluss siis veel 5000, eks ole, neid Delagardi palgasõdureid terakordil muide muide vaevalt et kunagi oli viite tuhandet. Aga, aga vähemalt ta näitas ikka nagu oma aruannetes, et tal on täiskomplekt ja selle pealt arvutati palku ja saadi varustust ja noh, nii edasi, eks ole, siis kui saadi, sest üldiselt kuhjus kogu lihtsalt võlg ja sõdurite hulgas oli rahulolematusest, arva, maksti palgad välja ja Nemad pidid iseenda ninaesisest hoolitsema ja nii edasi, nii et probleem oli ses mõttes palju. Igal juhul nüüd see 35 tuhandeline vägi siis vürst Dmitri Suiskis, Vassili venna ja siis Delagordi juhtimisel marssis Smolenski päästma. Ja kuningas Sigismund, kolmas omakorda saatis talle vastu Cronet monstanast Laursolkovski. Noh, ma ei hakka, etan detailid vahele igal juhul kõik siis lõppes sellega, et neljanda juuli hommikul see, ütleme siis poola palju väiksem kuue seitsmetuhandeline, Poola korpus ootamatult ründas Krušina küla juures laagris olevaid olevat siis Suiskijadela kaardiväge. See ei tähenda mitte seda, et keset tööd langeti kallal ikka ka rünnatav vägi jõudis rivistuda ja lahinguks valmis saada ja ja, ja lahing kestis pool päeva. Ei oleks vabalt võinud poolakatega sattustikult lõppeda, aga lõppes siiski teistmoodi, lõppes lõppes selle liitlasarmee täieliku purustamisega. Mitmete vigade tõttu, mida ma ei hakka siin kirjeldama ja siuke hävitava lüüasaamisega ja selle lahingu lõppfaasis, kuigi juba peeti läbirääkimisi ja nii edasi hakkasid need ilma palgata palgasõdurite lipp, konnad, need välismaa lipp, konnad minema ükshaaval poolakate voolule. Prantslased, inglased, vot sellised sellised sellised üksused. Ja miks palka poldud saadud, kas siis üldse polnud palgaraha või muud niisugust, oli küll. Just mõni päevane lahinguid lahingut oli Moskvast saabunud voor siis nagu palgaga raha oli seal noh, nagu ühe kuupalgaga sellele 5000-le selle korpusele. Selles 32-st 1000-st raha oli kõlanud 10000 rubla. Aga üle ja ülejäänu olid siis soobli, nahad ja kangarullid ja mis kõik nüüd, noh, miks seda polnud laiali jagatud? Esiteks sellepärast, et sõdurid väga ei tahtnud võtta natuuras palka mis selleks tegema pidid. Et nad olid varem võtnud niimoodi vastu asjades kaubas palka ja näiteks aastapäevad varem oli olnud üks lahing, mille ajal mille ajal siis jutumärkides rootslased, kes valdavalt olid hoopis mingid muud lääneeurooplased, ehkki seal oli ka Rootsi, Soome Liivimaa sihukesi üksusi kus need võitlesid vapralt usin lastega ja samal ajal omad liitlased, venelased röövisid nende voori paljaks. Ei tahetud, taheti sihukesed kõlisevad, mida ilusasti kompaktselt panna, kukrusse, kukru taskusse, eks ole, annad endaga kaasas ja keegi ei võta ära, kui ta siis uut kaupa kaasa soojust ja mismoodi, aga hine süüdistati, et et seal taga oli veel üks asi, et Jacob ise, kes oli sihuke kalkuleerima mõistusega mees oli tulnud sellele mõttele, et pääle lahingut tuleb palju vähem palka välja maksta. Osa saavad surma. Milleks raisata? Piisab teadmisest, et palk on saabunud ja sõdurite moraalilise muidugi mõjus halvasti? Ega me tea, kas midagi oleks teistmoodi olnud, kui palk oleks välja makstud siis kui juba üle ülejooksmine oli alanud siis Jacob muidugi muidugi sööstis kähku palku välja jagama ja nii edasi ja aga sai selle käigus sõduritel peksa. Ja loomulikult see palgavoor rööviti paljaks selle asja käigus ja nii edasi ja ja, ja loomulikult jõudis ta siis sellistele ustavamatele Rootsi, Rootsi ja Soome lipp pandadele jõudis, jõudis tegelikult reaalselt ka palga välja maksta. Aga kokkuvõttes ikkagi see palgamägi hajusse läks vastaste teenistusse. Ja tema pääses hiljem jõudis hiljem Moskvas seal 300 elanikuga. Nii et noh, täielik katastroof, niiehknaa, seal Vušinu lahing lõppes sellega, et Vassili showski kukutati Moskvas. Trooni pakuti Sigismund kolmanda pojale Bladuslavile ja rootslased pidid siis kuhugi sinna põhja poole pagema, et vaadata, et üldse õnnestub hing sees Venemaalt lahkuda. Sest Venemaalt, mis nüüd oli muutunud vaenulikuks, eks ole. Sest üldiselt väga kaua ütleme see osa Venemaast, kes siis ei tunnistanud, et oled mitrisid nagu lähtus sellest poliitikast, et nad tunnustavad seda tsaari või seda valitsust, mis on Moskvas. Et kui Moskvas oli nüüd Poola-sõbralik valitsus, siis ka nemad muutusid Poola sõbralikuks. Nonii, aga põhimõtteliselt polnud ju selles ütleme siis Rootsi Poola-Leedu vastasseisus nagu midagi muutunud. Et põhimõtteliselt rodsi pidi ikkagi hoolitsema selle eest, et Venemaa ei muutuks talle täielikult vaenulikuks ja Leedu ei saaks nagu ka Venemaa on vaenulik, siis vähemalt et oleks ka Poola-Leedu suhtes vaenulik. Ja noh, Stockholmis arutati asju natukene ja leiti, et midagi pole teha, seda tuleb jätkata. Nüüd juba missat Moskva valitsus ei taha enam, neil on leping, nemad täidavad lepingut kõik ja viise siis selleni, et selle hävinud või, või, või üle läinud korpuse asemele moodustati peatselt uus, väiksem küll. Ja sellega tungis Jacob uuesti Venemaad. Et see Venemaasõda kestis hiljem 1600 seitsmeteistkümnenda aastani ja nüüd 1611. aastal Okoppil õnnestub, KUS vallutada Novgorod. Järgnevalt veel üksikuid selliseid, kindlamaid kohti paikkondi siis, eks ole, seal Novgorodimaal õnnestus suruda pealne aukorraldustele leping, millega need olid siis valmis toetama kandidaadina Moskva troonile. Rootsi printsi kassis Gustav Adolf, Hitleri Filipp. Hiljem kui Carl Philip hiljem, kui, siis kust ta vist sai Gustav Adolfist sai kuningas siis karpi, lepi. Ja noh, siis kui Moskvas 1613. aastal valiti tsaariks Mihhail romanov siis siis siis ka niimoodi, et valitakse eraldi tsaar, lihtsalt Novgorodimaa jaoks tekkisid sellised mitmesugused komplikatsioonid. Ja vot nüüd nende selle selle sõja käigus või Jakob tegutses kogu aeg selliselt aeglaselt mõõdukalt kaalus oma asju kogu aeg kogu aeg nagu hoolega hoolega järele. No muidugi ta oligi, eks ole, sedasama Nassau, Nassau, Mauritsa, kes oli ka selline aeglane, metoodiline väejuht, seal õpilane, aga ta oli ka üldse selline suur, kõhklev venitaja aru pidajase Jacob, mingisugune selline isa taoline kindral, kes oleks jõuga lihtsalt läbi pressinud, oma tahta mingil juhul joonud. Ta ei olnud üldse suur väejuht, kui me nüüd selle klouschino, kust ta sai lüüa, eks ole, sellega selle kõrvale jätame siis mingisuguseid suuremaid lahinguid, mida ta oleks võitnud, nagu ei oleks pidanud sellised väikest jõududega laastatud tühjal tühjaks tapetud maal. Vot seal niimoodi vaikselt, eks ole, tegutsemine rohkem nagu selline majandamine ja organiseerimine ja teede parandamine ja niisugune tegevus. Et vot selle oma oma aegluse pärast, mida muide Gustav Adolf Taletatis vedanud teda hilisemates kommentaarides ei pidanud üldse mingiks väe juhiks vaid andis talle väga halva iseloomustuse. Vot selle, selle pigem pideva viivitamise pärast saigi ta siis hüüdnimeks laiska Jaakko, oma Soome sõdurit, laskja Eestis teda niimoodi muidugi kutsutud, see on nagu soome hüüdnimi, et kuskil mulle ette, et Eestis olla saanud siukseid Eestis mitte. Ja. Irvitati tema üle, eks ole, umbes selline värssoli läheb suvi, läheb tali, kuid lähe laiskaja, tema püsib ikka istub ikka seal Novgorodis ei kao kuhugi, mitte midagi ei tee. Ja sõduritele olises kõrini, vaenulik maa, võõras arusaamatu sõdurit langesid alkoholismi Soomes ja Rootsis, muide see viinakurat võis otseselt viina, mis varem oli lihtsalt selline eksklusiivne joon, mida kasutati raviks ja mida toodeti rohkem selleks, et Ronuleerida püssirohtu, aga mitte mitte siis joogiks, eks ole, valdavalt. Otseselt viina joomine saigi siis massiliselt alguse, kui neid laisk jaagu sõdurit tulid peale sõda uuesti koju. Tuli nüüd aastatega Venemaal joodi, Harry Hansa harjunud jah, selle kõigega ja pükse, see aeglus, see püüd mingite kompromisside, mingisuguse mingite läbirääkimiste arutamist, kokkulepeteni selle selle järele, eks ole, see tekitas Venemaal populaarse mehe oli midagi püsivat, kogu aeg kõik muutus, eks ole, kodusõja segadused ümberringi, aga vot Novgorodis on nagu raudnael laiskajaku. Et temaga noh, ühesõnaga ühesõnaga, see tema metoodilisusi aeglusse tuli tegelikult kasuks olnudki kui nüüd teda välja vabandada püüda, ega tal ei olnudki erilisi võimalusi midagi väga aktiivselt ette võtta, sest aastatel 1611 kuni 13 just sel ajal, kui ütleme, see tema kõige aktiivsem tegevusaeg on, on, on seal Venemaasõjas pidas Rotsiga väga rasket kaitsesõda Taani vastu, mille ta kaotas Kalmeri sõda. Ja kuivõrd ressurss oli vaja, eks ole, nagu peamise sõjatandri Rootsi enda kaitseks siis Venemaa jaoks lihtsalt jätkunud. Et ta pidi nii hakkama saama, nagu saab, sai hakkama. Et selles tema reputatsioon aga väejuhtpanuta kindlasti mitte, ta lihtsalt suur isand elu peremees. Ta ei olnud veel kord noh, mingisugune Venemaasõja suur väejuht ei ole nagu ta tituleeris see oli jah, feldmarssal ja hiljem riigi marssali, mis kõik, aga mitte sõjageenius nagu isagi, polnud olnud sõjageenius. Kui nüüd jäi mulje Jakobist kui sellisest häda varasest või siis on täiesti ekslik, et nagu ma ütlesin, tooli suur isand ja tal olid väljapaistvad organiseerimisvõimed, aga need lihtsalt polnud sõjalised. Et vot kui tagalaülem organiseerija riigimarssal ta sai juba noh, rahuldavalt hakkama või vähemalt rahuldavalt hakkama, aga tema põhiline talent oli äri. Et oli pärinud nendelt oma kaupmeestest esivanematelt tõelise ärisoone. Jaa, ta omandas ju ka nende sõdade käigus nagu preemiatena oma ma võitude ja kõige selle eest, sest ta ikkagi olla edukas omandas küllaltki suured suured maavaldused, ta tegeles kõvasti vilja kokkuostu edasimüügiga, ta oli pika aja jooksul läbi kogu selle kolmekümneaastase sõjaperioodi, hiljem oli ta Läänemere piirkonna suurim viljakaupmees. Ta ostis riigilt näiteks maksukogumisõigusi, oli nagu maksurentnik siis, eks ole, tervetest provintsides riigil olid, et noh, riigil on juba sularaha, eks ole, maksud laekusid natuuras. Nii riigil tihtilugu pannud selle pannud nende maksudega nende konverteerimisega rahaks, polnud aega tegeleda, raha oli kohe vaja, riik sõdis pidevalt, eks ole. Ja seepärast ka Rootsi riigis anti tihtilugu maksud rendile, see tähendab, et maksurentnik maksid riigile. Siis suurem osa sellest maksusummast maksis rahas välja ja tegeles hiljem siis maksude kokkukogumisega, saades siis nagu suuremas kokkuvõttes suurema summa kulutades aega vot nende no kokkukogumisele ja rahaks muutmisele ja müügil, eks ole. Ja nii edasi, nii et Jakob oli selline suurettevõtja näiteks käkisalmi läänist ja ja ingerimaalt vedas ta, mis olid ometi moodulid tühjaks laastatud ja pole üldse nagu eriti põllumajanduslikud alad. Vedas ta kümmekonna aastaga välja üle 100000 tündri vilja sedasama sulide maksu rentika. Ja tegeles ka igasuguste muude selliste ettevõtu ettevõtlusvormidega näiteks finantseeris ja korraldas Rootsi mäetööstust, oli arvamusel, et varsti Rootsi toodab, söödab rauaga tervet maailma. No mis ju natuke nagu vastase tõelegi, eks ole, rootsi raud ja siis me tea oma oma valdustes mitmesuguseid manufaktuur noh näiteks Hiiumaal rajas klaasivabriku rikki manufaktuuri, eks ole, ja ja nii edasi. Ja sellest kõigest ta näitas väga suurt annet ülesse. Ja tänu sellele kõigele ta teenis tohutu varanduse, ehitas endale Stockholmis lossi, mida kutsutigi nagu võrratukse hunnituks, makalas üsnagi elas luksuses, rajas losse ja nii edasi, aga oli samal ajal aga sihuke arvestav. Hästi majandav ärimees. Rääkis ajaloodoktor Andres Adamson ja tuleb tõtt tunnistada. Jutt Delagardiidest peab jätkuma Pontuse pojapojast, Jakobi pojast, Magnus Gabrielist, Rootsi riigimehest ja väejuhist ja tema vennast Aksel Juuljusest, kes oli põhjasõja ajal siin kindralkuberneriks ja veel kolmest-neljast elagardiist, kelle nimed jäägu praegu kuni uue saateaeg, on käes, saladuseks. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head.