See natuke melanhoolne lugu linnast, jutusta kahjuks Doonau ääres seisva Ulmi linna lendavast räpast Albrecht Ludwig meeriblingerist. Mul õnnestus oli lennata läbi õhu otsekui lind. Niisiis mõtles ta välja päris nutika tiibade konstruktsiooni. Demonstreeris seda 31. mail 1811. Suur rahvahulk oli tulnud seda imet vaatama ja isegi Württembergi valitseja oli kohal. Karl Inger tõusis meeleheitlikult käte külge kinnitatud tiibu lehvitades kotka nime kandva bastioni müüride alt ülespoole ja püüdis üle tooma näo lennata, kuid kukkus kahjuks jõkkesest veel kevadiselt külmadonov kohal polnud nii tugevaid õhu poole, et neete taganud oleksid suutnud. Muidugi päästetud verblinger jõe voogudest ja siis võttis see nutikas mees kätte ja konstrueeris masina millega oleks võimalik ilma suurema vaevata inimeste talgu hamboteerida. Joalise tollaste sagedaste sõdade tõttu leiutaja meelest üks asjalik mõte, kuid Baieri kuningas keelas kategooriliselt selle masina demonstreerimisel. Kirglik leiutaja Albrecht Ludwig Peeerrvlinger oli tegelikult ka päris hea rätsep ja seda tööta siis edaspidi ulmelinnas tegema hakkaski. Ulmelinnas, mis asub Baierimaal Doonau ääres ning kus seisab imeilus gooti toomkirik maailma kõige kõrgemal, kui torniga 161 ja pool meetrit ilusat pühapäeva, siis jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid. Ja juba ta algas. Esimesed kirjalikud teated ulmelinnast pärinevad aastast 854. Aastal 1181 kuulutas Friedrich Barbarossa Ulmi keisrilinnaks, mis tähendas tõenäoliselt seda, et siin seisis Köniks flats. Koht, kus saksa Gadja keisrid keskajal oma reisidel peatuda said. Hiljem sai hõlmist juba kaupmeeste ja käsitöömeistrite linn. Üks tähtsamaid linna ajaloost jutustavaid üürikuid on pärit aastast 1397. See on leping aadli ja käsitöökildude vahel, milles on muuhulgas kirjas ka see, et aastal 1377 alustati hõlmi linnas hiigelkiriku ehitamist ja et selle tohutu töö maksavad linnaelanikud ise kinni. Meie õitseaeg oli 15. ja 16. sajandil. Linn seisis nimelt Itaaliasse viivate kaubateede ristumiskohas. Seal valmistati väga kõrgekvaliteedilisi kangaid, mille järele Itaalias suur nõudmine oli tekkinud. Nail sajanditel kerkis linna hulk tähtsaid ehitusi ning siin tegutsesid tuntud maalikunstnikud ja skulptorid. Reformatsiooniaegadel sai ulmist protestantlik linn kui avastati ookeanitagune uus maailm, tekkisid juba ka uued kaubateed. Seejärel puhkes laastav kolmekümneaastane sõda ning Nad vallutasid vaheldumisi nii prantsuse kui Baieri sõjaväed. Pärast suurt prantsuse revolutsiooni roni tulid uued sõjad. 1805. aastal õnnestus Napoleonile kindral Maci juhitud Austria armee lõksu püüda ning Ulmi lahingus hävitada. Kiriku ehitamine oli siis veel pooleli. 14. sajandil seisis ulme linna koguduse kirik linnamüüridest väljaspool tublide usklikud linnakodanikud otsustasid siis, et linna sisse tuleks ehitada uus uhke kirik ning linnarahvas ise oli nõus ka selle ehitamise eest maksma. Uue hoone nurgakivi pandi aastal 1377. Plaanide järgi pidi sellest tulema kolme ühe kõrguse lõõriga kirik, mille peatorn jääb lääneküljele ning kaks ülejäänud torni koori kohale. Aastal 1392 määrati pea ehitusmeistriks Ulrich Enringer keda tuntakse Strasbury toomkiriku põhjatorni loojana. Tema plaanidega järgi pidigi Ulmi toomkirikule läänetorn tõusma kõrgeimaks kirikud orniks terves maailmas. Kõigepealt ehitati valmis pikad löö olid ja kooriosa, need kaeti ajutise katusega ja õnnistati sisse juba aastal 1405 kuid võlvid osutusid liiga pikkadeks ja võlvid nende kohal liiga rasketeks. Seetõttu tuli külgröövide keskele veel rida toetavaid sambaid paigutada nii, et küllus röövides seisab uhke saledate sammaste mets. Nende kohal laiuvad toredat tumedate äärtega lehvik võlvid peaaegu nagu palmilehed. See on teadagi võrratu gootika. Ja taaskord peatse möönma, et suured keskaegsed gooti kirikud ja katedraalis on ikka tõeliselt vapustavad ehitised. Nad püüavad kõigest väest kõigekõrgema palge ette tõustama hiigelvõlvide tornide ja tornikiivritega ja seal ülal vide kohal ning taeva poole tõusvate tornidega. Unistustes võib leida imeilusaid, ingleid ja deemoneid, lehis õrnamente ja rist. Lillikuid mõeldud seal kõrgel vaid jumala enese silmade jaoks sest inimene oma madalalt maalt neid eristada ei suudagi. Reformatsiooni aegadel sai Ulmid On kirikust luteri usupühakoda ja kuigi Ulmi kirik on suur ja vägev nagu on seda tavaliselt katedraali, siis ulm siiski ei ole katedraal, sest Württembergi, evangeelse luteri kiriku piiskopi residents ei ole mitte hõlmis, vaid Stuttgardis. Aastal 1540 olümpiaid Ulmi toomkiriku ehitustööd seisma, kuid hiigelkõrge torni ehitamine jäi mingiks ajaks pooleli hoopis varem siis kui umbes pool torni tegelikust kõrgusest, mis oli siis 161 ja pool meetrit valmis oli saanud. Mis juhtus, mis jutustab Liba legend, legend Ulmi varblasest? No kui ei olnud nii, et ulme kiriku ehitajad sattusid hämmingusse, kui kitsa linnavärava ette jõudis järjekordne ehituse jaoks vajalik saadetis tohutu pikkade jämedate puud aladega, mis olid laadad vankrile, põikipidi ja saadetis ei mahtunud kuidagi linnaväravast läbi. Ulme linna peale ei jäänud muud üle, kui anda käsk osa linnamüürist maha lõhkuda, kuid enne, kui seda teha jõuti, pani paar kirikuehitajat tähele, kuidas üks Varblasem Moody linud pik oksaraag targalt pikuti noka vahel läbi kitsa avause oma pesa poole manööverdades. Õieti siis käte ja tõsteti puud, alad samuti pikuti vankrile, mis sel kombel kenasti läbi linnavärava mahtus. Ruumi jäi veel ülegi ning toomkiriku torni ehitamine jätkus. Ja legend Ulmi varblasest oli sündinud. Kolmi varblasest sai üks linna sümboleid ning linnukest ja linnaväravast stseeni kujutatakse jätkuvalt toredate piltidena linna keraamilistel suveniiride, milleks on teadagi õllekannud. Lisaks on sellest loost ka ilmatu pikk luuletus, loodud tõestisündinud lugu või legend, mine võta kinni. Igatahes jätkusid Ulmi toomkiriku ehitus tööd veel kuni aastani 1540 ning selleks ajaks oli Thorn tõusnud 100 meetri kõrguseks. Siis jäi torni ehitus sajanditeks seisma. Põhjuseid oli mitmeid, nii poliitilisi kui religioosseid reformatsioon, kolmekümneaastane sõda, Hispaania maania pärilussõda ning pealegi kuivasid kokku ka linna sissetulekud sest pärast Ameerika avastamist ja uute mereteede kasutusele võtmist ei läinud suured kaubad. Kui kogu Euroopat haaranud kolmekümneaastane sõda 1648. lõpes Maakri purgi 30-st 1000-st elanikust linna suitsevate varemete vahele jäänud vaevalt 5000. Katk oli ühe nädalaga tapnud 10000 München last. Württembergi elanikkond oli varasemaga võrreldes 10 korda kahanenud. Ulmi linn kuulus Württembergi maakond. Oma raamatus õhtusele jalutuskäigule roopas korrutab ERKI taevani, need 1648. aastal oli Saksamaa ainult vari. Vaid mälestus endisest kolmekümneaastasel sõjal oli sakslaste mõtte maailmale ja ühiskondlikule arengule erakordselt sügav mõju. Enne kolmekümneaastast sõda olid Lübecki Augsburgi või Nürnbergi kaupmeeste ja kildude majad ning Görielite võimu tähistanud uhked raekojad. Vürstide linnapaleed varju jätnud kodanikuühiskond oli tõusnud riigivõimu kõrvale. Pärast seda hakkasid vürstid tohutu suuri paleesid ehitama. Ametikohad olid sageli vaid aadliaines, on õigus. Kauplemise asemel said haldus ja sõjavägiriigis kõige tähtsamaks. Sakslased muutusid taldseteks ja sõnakuulelik. Eks alamateks. Mälestused kohutavast sõjast sundisid inimesi valitsejate tahtele alluma. Peaasi, et sõjaõudused ei korduks. Sündis sakslastele nii armas Teekonna pidude küla, festivalide kirikukooride, veini ja lõikuspidude ning pasunakooride, Saksamaa Eli põgenemine hävituse alanduse jahuku eest. Muidugi puudutas see kõik Ulmi, mina, hiigelkirikut oli hakatud ehitama linnakodanike rahade eest pärast kohutavat sõda, tolmisenam, rikkaid kodanlasega kaupmehi, kes teab, palju sinna elanikega oli jäänud. Nii et kiriku ehitustööde jätkamisele üle aastate lei mõeldud üks huvitav lugu juhtus aga aasta pärast kolmekümneaastase sõja algust siis 1619 päris Ulmi lähedal doonov äärses noiburgis. Loo peategelane oli prantsuse filosoof, matemaatik ja kirjanik Reneedeegaat. Teda on kutsutud kaasaegse filosoofia isaks ning geeniuseks, kes keeldus varasemate filosoofide seisukohti omaks võtmast. Niisiis ühel jahedal novembri ööl 1619 nüüdisparajasti Saksamaal viibi filosoftecart. No ei purgis endale mõtisklemiseks ühe sooja ja mõnusa ruumi. Legend või mitte, mine sa tea. Aga selle öö jooksul näinud filosoof kolme nägemust ning mingi ületamatu jumalik vaim ilmutanud talle uue filosoofia matemaatikuna, avastanud ta sel ööl analüütilise geomeetria ning matemaatilise lähenemise filosoofiale. Kogemustest järeldanud Decarted tema jaoks saab teadusest tee tõelise tarkuse juurde ja põhiosa tema elutööst. Lõssov näinud sel ööl väga selgelt, et kõik tõed on omavahel seotud ja põhitõde sisaldub tema kuulsaks saanud mõttes. Ergo sum, ma mõtlen, järelikult olen olemas nii tähtis mõte, sündinud siis siinsamas Ulmi vahetus läheduses. Glooria müüs Ulmi Toomkirikus kõleda lõpuks alles mais 1890, sest siis sai hoone lõplikult valmis, kuid rõõmustamise read jäid lühikeseks, sest jõudsid kätte 20. sajandi kolmekümnendad aastad. Ulmi linna läheduses seisvale künkale ehitati koonduslaager valitseva korra vastaste jaoks kristall novembris 1938 käiskolmist üle ning sealsed juudid pidid oma elu pärast värisema. Teise maailmasõja seitsmeteistkümnendal detsembril 1940 Li pommitas Briti kuninglik lennuvägirajal foos ruumi ja linna ümbrust. Hävisid sõjamasinaid tootvad vabrikud, barakid ja sõjaväe depood. Hukkus enam kui 700 linnaelanikku ja umbes 25000 inimest jäi kodutuks. Pärast pommirünnakut oli enam kui 80 protsenti keskaegsest linnast rusudes. Monster platsil, kus seisis Ulmitu toomkirik sai peaaegu kõik ehitused pommisajus kannatada, kuid kirik ise jäi sama hästi kui terveks. Võiks ju mõelda, et taevalähedus aitas, igatahes jäi ilmatu kõrge torniga ulme kirik viimase suure sõja ajal siis peaaegu päris terveks. Oleks jäänud, võib-olla poleks siis tänapäeval ka kõige kõrgem kirikutoorium kogu maailmas. Ajaloos on piisavalt näiteid kirikutest, mida pärast sõdasid või tulekahjusid enam endisel kujul üles ehitatud ei ole. Otsisin teadlaste internetist maailma kõige kõrgemaid kirikutorne. Seal oli neid nimede ridu päris mitmeid, kuid üks oli meie jaoks teistest meelepärasem. Kõigist nimekirjades oli kindlalt esikohal Ulmi toomkirik. Torni kõrgus 161,5 meetrit. Teisel kohal troonib Lincolni katedraal, üks suurejoonelise maid Inglismaal. Torni kõrgus 159,7 meetrit. Kolmandal kohal seisab selles meie jaoks meelepärases ajaloolises rivis. Tallinna armsa Oleviste torn. Algselt 159 meetrit taeva poole aastatel 1549 kuni 1625 oli Oleviste kirikut Orion kõrgeim kogu suures maailmas. 1625 süütas välktorni tipuosa põlema ning pikkade sajandite jooksul süttis kirik veel mitmel korral. Nii et praegu on Oleviste torni kõrgus ligi 124 meetrit. Aga eks see ole meeldiv, et teda hoitakse veel vähemalt ühes maailma kõrgeimate kirikutornide nimistus kolmandal kohal. Neljandale kohale on asetatud Jamoussocro jumalaema rahu kirik elevandiluurannikul. Selle torni kõrgus on 158 meetrit. Tunne on päris uus, ehitatud 1985 kuni 89 ning eeskujuks on olnud Vatikani Püha Peetri kirik ja viiendal kohal. Selles kõrgeimate kirikutornide nimistus seisab hiigelsuur kahe torniga Kölni toomkirik. Tornide kõrgus 157,4 meetrit. Need olid siis viis maailma kõige kõrgemat kiriku torni. On vist aeg natuke uurida seda maailma kõrgeima torniga kirikut Doonau äärses Ulmi linnas Baierimaal mille suured mõõtmed ja uhked kaunistused jutustavad Kesk-Euroopa linnade jõukusest 14 10. ja 15. sajandil. Hoone lääneotsa fassaadilt kõrgub siis vägev ja massiivne ülalpool ahenev mitmeastmeline torn, mille tipp hallimatel päevadel pilvedesse võib kaduda. 143 meetri kõrguselt. Platvormilt avaneb teadagi vapustavaid linna ja selle ümbruse vaateid ja selgelt temaga võib kauguses isegi Alpide ahelike silmata. Üles viib 768 trepiastet. Isegi päris tippu võib tõusta mööda kitsast keerdtreppi, kus kaks inimest kõrvuti liikuma Emmahu kõrguse katsetele. Seda rännakut ei soovitata. Mitmekordsete, gooti akendega taeva poole tõusvad tornijärgud on valkjashallid kirikuhoone tohutud nööridega laotud pruunikatest tellistest. Otse kiriku ees väljakul seistes on peaaegu võimatu sele torni tippu näha. Pea ei paindu lihtsalt nii kaugele kuklasse. On teada, et Ulmi toomkiriku esimeste plaanide järgi pidi uus kirik tulema kolme ühe kõrguse torniga kuid ehitusmeister Ulrich Enzingenile ilmunud nägemus ühestainsast taevasse tõusvast, hiigeltornist ja plaanid tehti ringi. Umbes viis sajandit hiljem sai vanameistri nägemusest tõelisus. Kogu hiiglai torn, see on üks saledate taeva poole pürgivate sammaste uhke kivipitsiga, kaunistatud kõrgete gooti akende, iga järku tähistavate nurga tornikest ning kaunite kivi ornamentidega pidu kõige uhkema torni viima kuusnurkne tipuosa, mis on kaetud päikese käes lausa kuldselt särava õhulise kivi pitsiga keeruliselt põimunud gooti kaared kasvavad siin üksteisest välja. Neid on kaunistatud lehis Annamentide ja risk Lillikutega, mis ulatuvad päris torni tippu. Muidugi Warren kõige vapustava ja pilkupüüdva osa Ulmi toomkirikust, kuid see tõuseb taeva poole. Saksamaa suurimate hulka arvatud kirikuhoonest. Nööre toetavad kaunid, keerulised õhulised tugikaared, mille otstesse moodustuvad pikad saledad dedornikesteread. Kõikjal on õrnu pitsilisi kivimustreid, soliitides, deemoneid, sambaid, sale täide, täpseid raidvorme, kõik ikka kõrgustesse ikka taeva poole suundumas. Holmi kiriku peaportaali loomislugu Genesis tohutul tempanonil leidub vist küll sadu reljeefne ja kujusid, mis jutustavad ilma ja inimeste keeruka tekkeloo. Kesksel sambal seisab kõhn, tõsine, pikkade lokkide ja habemega mees, katteks vaid niudevöö ja barett peas midagi, mis meenutab, kas krooni. Kurb ja murelik mees, 15. sajandi Saksamaakivi räiduri ja maalikunstniku Hans multšeri töö. Kui sa kirikusse sisened võtab selle suurus süntumaks ja kui sul on õnne, täidavad seda hiigelruumi orelihelid. Kiriku vana oreli hävitasid reformatsiooni aegadel pildi rüüstajad. Kuid Kuueteistkümnendal Viljandil pandi paika uus orel, mis mõnekümne aasta jooksul on nad teadaolevalt suurim terves maailmas. Ja 1763. aastal mänginud sellel orelil Wolfgang Amadeus Mozart ise. Mozart sobib meile selle kiriku uurimiseks väga hästi. Kõigepealt tuleks üles leida Ulmi toomkiriku eriline aare, nurgakivi reljeef, mis demonstreerib kiriku ehitamiseni määratud tööd. See on tore ja vana ja värviline ja natuke naiivsevõitu. Linnapea luts Kraft ja tema proua mõlemad punases asetavad kiriku maketi selle esimese ehitusmeistri Heinrich paarleri õlgadele kes teda nõutava töö raskuse all lausa kühmu vajunud ning üpris mureliku näoga. Teades, kuidas kiriku ehitamise ajalugu edasi arenes, võib öelda, et muretsemiseks oli del põhjust küll. Sa liigud edasi mööda hiigelpikale ööbi kõrgete ja kaunite, tundub, et lausa kuldsete servadega roid võlvide all. Kahel pool on gooti teravkaartega ühendatud heledad sambad. Samba külge kinnitub pidulik kantsel uhke terava filigraanselt pitsilise torni all ületud 15.-st sajandist pärit koori istmed on tammepuust ja neid ehivad sajad puust välja nikerdatud tähtsate taevaste ja maiste isikute püstid. Kunstnik oli rikk, söörlin, vanem Ulmi koolkonnast pärit kujur ning tema Ulmi toomkirikupingid kuuluvad kogu gooti ajastu kõige uhkemate selles laadis loodud tööde hulka Jörg surnd. See on jätnud hõlmi toomkirikusse ka tumeda Vergiiliuse püsti kaugusse vaatav jõuline nägu, kummalisevõitu pottmütsi alt välja paistvad pikad lokkis juuksed. Voldiline rüü ning rinnale asetatud näed parem vasakust kõrgemal hürgilius 1470. Igat asjatundjad arvavad siiski, et vahest on tegemist järg söörlin vanema autoportreega, mille ta jättis Ulmi kirikusse oma kauneid kooripinke valvama. Kui on olemas Jörg söörlin vanem siis peaks olema tegutsenud kunagi ka järg, sõlmin noorem ongi tema, jätkas Ulmi kirikus oma isa tööd ning kui just äsja oli juttu kirikukantslist, siis selle piduliku tornikujulise ehiskatuse on valmistanud just järg söörli. Noorem tema kätetöö on ka peaaltar ning osa akende klaas maalingust. Nagu arvata võikski, hävitati pildirüüsteaegadel ka Ulmi toomkiriku algne peaaltar. Praegu ehib altarit kolmikmaal tri psühhon, kunstnik Martin Šafhneri looming. Aastast 1521 kesksel pildil on järg söörlin noorema suure varaselt nikerdatud filigraanselt peene Puuramistliku vahele mahtunud terve püha perekond Maarja, Jeesuslapsega, Joosep ja last tervitama tulnud kolm kuningat. Need on kaunilt viimistletud värvilised peaasjalikult kuldsetes rõivastes figuurid. Altari tiibadel on aga eredates rohkem pasteelsetes toonides maalitud stseenid ning altari Ale osas samuti maalitud pilt viimasest õhtusöömaajast. See on kaunis ja pidulik altar, peente kõrgete gooti, sammaste ja küünalde vahel absiidiviis kõrget teravate gooti kaarte ja klaasmaalidega akent, säravat päevavalguses eredalt paljon punast ja sinist tooni. Needki on 14.-st ja 15.-st sajandist ning kujutavad mitmeid piiblistseene. Arhitektuuriajalugu tsiteerides Ulmi toomkirik võtab kokku saksa hilisgooti seisukoha et rohkem on alati parem. Selle tõeliselt rabava kiriku puhul on aga üks ootamatu asi siin polerist lööve. Hoone on lihtne basiilika, piklik samm, Bahia piilari ridadega löövideks jaotatud ruum ning kesklööv on külg löövidest tunduvalt laiem ja asjatundjad peavad vajalikuks öelda, et kiriku põhiosa siis kesklööv kantsel ja koor on ebaproportsionaalselt väike, otsekui rusuks seda ülal paikneva hiigeltorni mass. Küllap ta siis niimoodi on, aga üht mitteasjatundjad see ei häiri. Mõni toomkirik on igal juhul imetlusväärne ehitis. Ja veel ulmis on sündinud Nobeli preemia laureaat Albert Einstein ning aastal 1877 Ulmi sünagoogi juudi kogudus, mille liige oli ka Alberta instani isa Hermann Ulmi toomkirikule suure rahasumma prohvet Jeremija kuju valmistamiseks. Kuju paigutati pea oreli lähedusse. Ja muidugi Ulmi toomkirikukellad. Need on kokku 13, väiksem kaalub 40 kilogrammi, kõigevägevam peaaegu 5000. Too kõige raskem kiriku tornikell klorioossa alati Stuttgardis aastal 1956 ja kaalub siis 4912 kilogrammi, kuni aastani 1950 Rõõm tegutsesid Ulmi Toomkirikus kellalööjad. Hiljem on masinad selle töö üle võtnud ja iga aasta seitsmeteistkümnendal detsembril kell seitse ja 15 minutit õhtul alustab klorioossa oma 15 minutit kestvat kellamängu, et elanikud ei unustaks oma linna pommitamist. Selsamal ajal aastal 1944. Võib vaid kujutleda sooja ja rõõmsat valgust Ulmi toomkiriku kõrgete löövide all jõuluajal kui kirikus särab ehitud kuusk. Kõik küünlad on laidetud ja kõik lambid sõidetud. Ku esisel turuväljakul on väga töine, tavaliselt jõululaat, nagu neid tänapäeval nii paljudes linnades peetakse ja kuused uhke, särav jõuluvalgustus. Võib-olla keerleb siin ka toredaid vastupandamatult vanamoelist maalitud Russell või vaaterattaid ja kindlasti on müügil maiustusi, piparkooke, juustu ning käsitöid, mida ainult ulmist osta saab. Ja kui sa siis jõule täis ulmis ringi jalutad, leiab 14. sajandil ehitatud Raekoja, mida ehivad suured värvilised maalingud. Leiad 1520.-st aastast pärit astronoomilise kella, mis tõenäoliselt tänapäevani töötab, leiad 15. sajandi lõpul ehitatud müüri, mis pidi üle kallaste voolavat toonaud taltsutama ja leiad lõpuks ühe kõige põnevama hotelli terves maailmas. See on igivana sõrestik seintega mille sajandeid peaaegu kõveraks on painutanud, längu kallutanud. Aga ta ei läbi edasi. Ja kui see kõik need imed ära oled vaadanud, tuleb kindlasti ka sõlmi monsterplatsile ning imetled toomkiriku prožektorituledes lausa valkjana paistvat hiigeltorni mis tõuseb tohutult kõrgele mustavasse taevasse otsekui selle piduliku aja palvete ja lootuste kandja. Noone. Puudu on. Ei. Lav there. Is no aimas