Tere taas baltisaksa legendaarsest aadlisuguvõsast, kellega on Eesti lugu mitme sajandi vältel läbi põimunud. Üks Küllidest räägib arhivaar Kalev Jaago täna pealiini Vigala liini kõrval olnud üks Küllidest. Jutt On ka Vigala üks Küllide arhiivist ja kõige tuntumast üks Küllist 20. sajandil. Aga täna räägime ka Vigala kihelkonna kroonikast, mille on kirja pannud Mihkel Aitsami, kes ühe, üks Külliga eelmise sajandi alguses kohut käis. Sellest kohtuskäigust Mihkel Aitsami silme läbi, räägib Viio Aitsami. Saate toimetaja on Piret Kriivan ja alustab Kalev Jaago. Me jõuame sinnamaale, et kõik 17, üks Külli, kelle kohta on teada Liivimaasõja päevilt saavad ära räägitud. Aga võib-olla. Peaks rääkima veel mõnedest sellistest, kellest rohkem pikemalt lugu teada ei olegi, aga kes ikkagi sattusid kroonika lehekülgedel tänu sellele, et nad mingil ebaharilikul kombel surma said? Noh, olid sellised sõjaohvrid. Ja me ei ole rääkinud siin kerguta liinist Nakerguta tänapäeval Eestisse ka enam keegi kelgutada, vaid neid kohanimesid, aga tänapäeval sellist küla enam selle koha peal ei ole, see jääb nüüd kõik häädeva küla olla seal Märjamaa kihelkonnas. Ja sealt kas on teada eksoto järjekordne ja selle Ottokolleks õnnetult 1560. aastal, siis kui venelased olid teinud Läänemaale sellise rüüsteretke jaga talurahvas oli ülestõusnud üks suur talurahva ülestõus oli siis sellest talurahva ülestõusust tapeti Läänemaal äraga neli mõisniku oli siin juttu viienda aasta revolutsioonist, kus ainult üks mõisnik ära tapeti, aga vaat 60. aastal oldi julmemad ja neli mõisniku ja kaks nendest olid üks pillid. Üks oli Ottoselt kergutast, kusjuures tema abikaasa sai haavata, kaheksa haavast lausa aga ellu jäi. Ja siis Jakob üks küll Lümandusse on ka Lümandu on ka Märjamaa kihelkonnas Tallinna linnamõis praegu vist veel või müüdi ta maha, ma enam täpselt ei mäleta. Hiljuti oli müügikuulutus Tallinna linnale kuuluv mõis Märjamaa kihelkonnas. Ja Jakob on natuke rohkem ka mainitud ennem Liivimaa sõda, saame temast midagi teada, aga aga tema mõis ka põletati, tema tapeti, aga ka tema abikaasa näiteks sai, sai talupoegade käest kohe mitu raha, nii et ka niimoodi kahjuks nimesid ei tea naissoost üks külje peale selle Sofia teile praegu eriti nimetada. Aga, aga noh, niimoodi tulevad ka naised kui sõja ohvriteks meile siia mängu. Aga ka sellel Jacob-il oli, oli lesk, jäi ellu ja elas poegadega Lümandul veel 1586. aastal. Ja see 1586. aasta ongi väga oluline, sellepärast et siis rootslased tegid sellise revisjoni mõisate revisjonimaarevisjoni ja kontrollisid üle, et kes mis mõisas elab ja mis õigused tal sellele maale on ja kas ta ikka ei olnud valel poolel sõja ajal, et kas ta oli ikka rootsi truu sõjamees või ütleme, kas, kas näiteks mees teenis truult Rootsi sõjaväes ja siis, kui ta oli ikka truult teeninud, seal on siis ka mainitud, millistes lahingutes on osalenud ja kuidas on teeninud ja, ja siis, kui on Rootsi poolel verd valatud ja siis oli õigustatud ka seda lääni edasi pidama. Et see, see, see oli sõja järel üks selline suur ettevõtmine, et kontrollida üle, et reeturitele mõisaid ei jääks. Nii no võib-olla ja tuleb veel nimetada ühte Kristoffi, tema on siis seitsmeteistkümnes meil need me oleme neid võtnud järjest ja segaselt ja tema minu arvestuse järgi on praegu 15. nii, numeratsioon on sassi läinud, oleme võtnud mehi siit ja sealt, aga aga tema oli ka kerguta liini pealt ja selleoto vend ja tema oli, eks selline mees, kes Padise piiramise siis rootslaste poole peal kaitses seda omal kulul kolme hobusega, nii et tema ei olnud nagu värvatud ega mingi palgatud, vaid ta tuli ikkagi ja piiramise ajal omal kulul, kolme hobusega võitles seal Padisele. Hiljem oli kahe hobusega Pärnus ja 1580 81 Pontus de la Gardie sõjakäigu ajal osales ka siis, kui Virumaa tagasi vallutada, jah, Narva ja ja siis ta oli juba tunnistuste järgi vanamees 65 aastane, aga ikka läks sõtta. Ja hiljem siis pidas seda tapetud otto kerguta mõisa, nagu pandi valdusena, niikaua kuni foto lapsed kaela kandma hakkasid. Mainimata on meil muidugi veel üks Wilhelm väärtuliini pealtoto vend, vanem Endel, tema oligi see, kes tegelikult väärtu mõisa endale sai. Kui teised vennad läksid sõdima ja valt õnne otsima, siis Pärdu mõis nagu vendade vahelise jaotuse järgi 1563 langes temale. Ja tema on surnud kuskil enne 1600 viiendat aastat. Aga tema oli ka Heinrich poismani juures, mõisamehena sõjas võeti 1564 koluveres rootslaste poolt vangi viidi, Rootsi. Vabanedes läks paremale, aga nelja aasta pärast astuse ikkagi Rootsi teenistusse osales ka koluvere lahingus 1573 kus ta Vendeks tiitlist surma sai. 1575 novembris oli ta aga juba Vigalas. Ja tema oligi see, kes sai siis selle Jürgen üks külilt kirja Moskvast, et andku nüüd venelastele Vigala üle, aga Wilhelm ei andnud, et oli truu roots no ütleme, oma oma meestele Haapsalus mõisamees ja siis, kui venelased siis lossi ära andsid või ütleme, kui venelastele see Haapsalu kerge vaevaga ära anti, siis oli, oli, oli üks tunnistajatest Saaremaal selle lossipealiku vastu Starki nimeline mees oli, kes nagu ei organiseerinud korralikku vastupanu, kuigi linnas oli hästi mehitatud ja varustatud ja siis see ülekuulamisprotokollid on alles ja kes mida tunnistas, on ka, et kõik tahtsid ikkagi vastu hakata tormata vaenlasele vastu, aga see Stark oli arg läinud, andis venelastele lassi ära. Nii et selline lugu ja tema, tema oli siis jah, rootsi rikk meister lõpuks ja ja kui tema noorem vend Otto sai siis Vigala endale, siis tema 1583 kuni 1600 oli siis nagu Vigala mõisavalitseja venna eest, kuna vennal oli palju tegemisteks. Noorema vennana oli rohkem tegemist ja, ja sellel visel, mil oli omakorda poeg Wilhelm ka, nii et tal oli ka natukene järeltulijaid, kuigi ka see liin, tema, tema otseliin suri hiljem välja. Ja tol ajal olid igal algaa muidugi mitte ainult mõisaid vaid sellele, Otto oli ka maja Toompeal muidugi, et seda peabki arvestama mõisatega suuremate mõisatega käis tavaliselt koos maja Toompeal. Oli juttu siin sellest keskaegsest Vigala majast, mis jäi kohe klindiäärele, ütleme sina loss ja piiskopi õue vahele. See Vigala mõis läks neile maja läks, läks kaotsi nendele pärast seda, kui nad noh, Rootsile truud ei olnud, see maja võeti nende käest ära ja hiljem tagasi ei läinudki need, see, see maja enam hiljem üks külidel ei kuulunud, aga aga ütlemeoto Otto sai maja hoopis selle koha peale, kus praegu on, nimetatakse rüütelkonna hooneks ja toomkiriku lähedal. Nii et seal on mitu krunti tegelikult, mis praegu rüütelkonna majal on, üks nendest kruntidest oli siis Vigala rootsiaegsete Vigala mõis tema aja, mis siis juba Roodsa lõpul pärast seda suurt tulekahju 1584. Siis põlesid ju ka need majad seal ära ja, ja siis Rootsi aja lõpul oligi niimoodi, et see maja anti käest ära, rüütelkonna le rüütelkond sai siis sellel krundil oma esialgsele rüütelkonna maja ehitada, hiljem laienes veel, laienes veel kiriku poole, siis võeti ka Kurselli krunt, võeti sealt ja liideti rüütelkonna krundiga. Nonii, nüüd on nendest üks Küllidest räägitud küll ja On veel nimetamata üks kasti kasti mõisast pärit Ludwig üks külges löödi ka Venemaal maha. Ja tema tema isa Volmar, kes löödi rootslaste poolt maha Saaremaal 1566. aastal, nii et noh, sellised üks kõllid on siis enam-vähem ette loetud ja nende elukäiku tutvustatud ja võib-olla selle kaudu ka natukene seda sõda seda viima. Sõda, nagu nagu teise külje pealt valgustatud. Need olid need 17, siis, kes Liivi sõjasündmustes suuremal või vähemal määral on ära nimetatud kuskil allikates ja te ütlesite, et naisüks Küllidest ainult Sophiat on võimalik nimetada tõesti, kas ühtegi teist nime tollest ajast ei ole rohkem? Ei nimesid on muidugi teada, ikkagi pärandi jagamisel figureerivad, neid nimetatakse kaasavara, neil oli vaja maksta ja nii edasi, aga ütleme, kes oleks nagu sõjasündmustes selles mõttes, kes oleks seal haavata saanud või millegiga silma paistnud. Kroonika lehekülgede ollakse selles mõttes sellise Jon tark Exceli hulgas. Aga kui palju üldse naisliinidele tähelepanu pöörati, praegu läks kõik nagu meesliini pidi, mis ei ole ju tegelikult imekspandav. Räägime siin oli tähtis linn, selle järgi pärandati mõisaid ja maju ja, ja naistele maksti jaagu, maksti Gazaura välja, vanem vend pidi siis maksma, aga sageli jäigi see maksmata ja suured kohtuprotsessid muidugi sellega seoses on ja tänu sellele me teame naistest üpris palju. Aga mis muidugi Liivimaa sõjale iseloomulik on? Üldse, nendele sõdade perioodidel on võimalik lihtsalt Geneoloogiliselt jälgida. Kui palju Need naised pidid mehi vahetama, mees jälle sõjas surma, tuli uuesti abielluda, jälle sai surma jälle uus mees, nii et selliseid selliseid saatusi on, on küll. Et mõnes mõttes naisajalugu annaksid võib-olla uurida ja puurida küll, aga mina sellega praegu ei tegelenud. Te nimetasite korduvalt ka üks Küllide perepärimust ja Vigala kroonikat, kas siis kõik üks Küllid on nagu jäädvustanud ajaloo jaoks seda, mis nende elus on toimunud? Ei, meil ei ole ikkagi enamike ükski kohta nähtast mitte midagi teada. Aga me ei tea ka, palju me ei tea, sest midagi ei ole teada, aga üks Küllid on sellest pärast õnnelikud jahet, et see kuigi mõis mõisad, mis seal ükski lide käes olid, paljud põletati maha Vigala ka juba ju kohe ja palju ürikuid põles juba siis ära. Keskaegseid ürikuid, aga 18. sajandil Vigala ükski lid hakkasid süstemaatiliselt oma arhiivi koguma ükski lidega seotud ürikut, dokumente ja, ja ka keskaegseid kirikuid, nii et nende arhiiv oli üks suuremaid mõis arhiive üldse. Ja seda jõutiga õnneks uurida ja publitseerida tsaariajal. Päris palju, aga õnnetuseks viienda aasta revolutsiooni ajal talupojad põletasid selle arhiivi koos mõisahoonega maha raamatukoguja mööbel ja eks see on ka Eesti filmi, kus siis teada, kui jõulud Vigalas, kui suure mõnuga seal kõike tassiti lõkkesse eneses. Kõike muidugi ei jõutud ära põletada, midagi suudeti ka kõrvale panna ja seal arhiivijäänused hiljem olid Saksamaal. Aga teise maailmasõja ajal, kui oli jälle idarinne lähenes ja, ja siis üks üks Killidest põgenes kiiruga siis lääne poole peale, siis kaotus viimased IGAL arhiivijäänused sinna kuskile rinnete vahel ära. Noh, minul endal on kuskilt antikvariaadist õnnestunud saada üks, üks Küllide Vigala raamatukogus olnud raamat, kus siis omanikkond sisse kirjutanud, et see on tema omase vahetult enne viienda aasta revolutsiooni ostetataks talurahva õigus. Mingeid raamatuid, mis ilusamad olid talupojal aitasid panni alla panna või kuskile niimoodi kasutada, ikkagi mõistlikus mõttes. Nähtas seal tule, kas ka veel pääsesid, aga, aga kahjuks see arhiiv iseenesest see väärtus Karhiiv originaalis enam kättesaadav ei ole, aga. Ta saadavad siis need käsitlused ja need publitseeritud dokumendid. Nii kui Liivi sõja ajal lõppesse Ottoliin seal Vigalas ära, mul on natuke järg sassis, et, et siis tuli. Siis tuli, päev õhtul jäin no ütleme, Mõniste liinile anti nagu formaalselt siis õiguse Bigalale, aga tegelikkuses tuli seeoto oma oma väärdu mõisas Maardu mõisast Pärduliini pealt ja püsis seal seal, ütleme niimoodi, 1600 kolmekümnendatel aastatel oli siis lõpuks Mõnisteliinsel ikkagi püsivalt paigal ja kuni maareformini kuni maareformini ja siis muidugi nimetati seda Vigala liiniks ja niiet, ja muidugi sellel liinil oli ju ka hiljem ju valduseid ka 18. 19. sajandil Peal igala, ükski lide maja praegu kõige tuntud maja on see kohv, tunneli, kus praegu Soome saatkonda ja mis hiljem pätsile kuulus. Et see oli siis ükski lide maja näiteks. Ja muidugi nendel üksgilidel oli Rootsi ajal oli, oli veel üks elisa liin, millest siin väga palju juttu ei olnud, kuna sellelt Velise liini pealt võib-olla ühte Reinhold Reinhold poeg Reinhold võidu nimetada, kelle kohta on teada, kes suri 1618, aga 1586. aasta mõisate revisionaal on teade, et ta on lasknud ennast värvata 1572. aastal Põltsamaa juures. Ja tema on ka Haapsalus olnud absku venelased sinna sisse tulid ja hiljem selle Starki vastu tunnistanud, eks. Ja temalvelise liini pealt ja Elise maja oli, oli Rootsi algaa tompel täitsa olemas mis oli ka klindi ääres, aga siis nüüd ütleme piiskopiaiast ikkagi rohkem. Kuidas me siis ütleme, Stenbocki maja poole siis niimoodi ahtlemisel ja päris Stenbocki maja lähedal ühe kvartali sees, seal mitte klindi ääres oli veel kaadremaiks Külli tema ja ka nii, et neil oli neid Toompea seitsmeteistkümnendas ainult Openi majavaldusi rohkesti. Kas on võimalik üks Küllide liine kokku lugeda mingi umbkaudset arvu öelda, et kui palju neid liine oli? Liine võiks küll ette lugeda, aga seda on ka tehtud. Ma rääkisin ja mainisin siin ühte Taube nimelist genealoogia, kes on ju kolm köidet üxküllide Geneoloogiast kirjutanud, viimane köide 1955, millele magad, toetun siin ja seal on kõik need liinid ja, ja teadaolevat teadaolevat sugupuud kõik esitatud, aga mul ei ole seda raamatut praegu kaasas, ma ei saa teile seda arvu niimoodi peast küll ütelda, need, need on tõesti palju. Neid on kümneid või sadu. Sadakond ei, liine on siiski, ütleme 10-ga saab ütelda natuke üle 10 selleks Saksamaale üks liin, Rootsi liin on olemas siis üks liin, millest ükski olid ise lahti ütlesid, kuna nad 1679. aastal võtsid endale lisanimeks Maiendas üks küll Maiendav Maien dorf üks Küllide liini pealt või kuidagi niimoodi. Ja kuna see Maien dorf juba siis teised üks Külli ütles, et see Maien torsi üldsegi meie sugulane, et meie esivanem abiellus ainult tema lesega, aga teie võtate selle endale perekonnanimeks ja läksid tülli ja käisid kohtu seal üldse ei üldsegi arvestage seda enam nüüd oma liini peale, kuigi vere järgi need Maien tordid on ka ikkagi sellest samast üks külide liinist ja seal juba juba varakult seal 13. sajandil argnes üks Küllidest veel üks meesliin, mis võttis perekonnanimeks hoopis Maked. Et neil on ka see üks Küllide lõvi, on papi peal, aga Berg nimi on hoopis Makeks, aga hiljem suri välja. Sellest tänapäeval midagi järgi ei ole. Üks Küllid ja Eesti praegu tänapäeval noh, võib-olla esimesena meenub kohe Jakob üks küll ja tema tema auhind, suur loodusteadlane, kes on oma ilma mõiste meile toonud, eks. Ja eks ilmama kirjastusel selles mõtteloo sarjas on ju tema tema raamat hiljuti välja andnud ja Semper päris päris tore tore raamat. Eesti vabariigi ajal hakkab üks küll oli ju ju seal puhtu laiul Virtsu lähedal ja tema järeltulijad on käinud Eestis nüüd sageli, mina olen ka ühe Jakopikski liga, see on küll juba selline minust tore, on isegi üks üks noor diplomaat. Jacob võiks küll, selle liini pealt olen vestelnud ajaloo teemadel ja aga et mõni üks küll jälle praegu kogu aeg Eestis elaks. Selle kohta mul küll andmed puuduvad. Kui nende 16. sajandi üks Küllide peale mõelda, siis neid oli terve suur hulk ja ka nende kohta ei ole ju ühegi kohta pilti olemas, kui teie nendega tegelete. Ja kui te nüüd, kui teil on täpselt selge, et see Otto oli sealtpoolt ja seeoto oli sealtpoolt, et kas te kujutate nad endale silme ette ka kuidagi No missugust enam ei kujutanud muule, tuleb muidugi silma ette Need hauaplaadid, nii et seal on siiski pilt olemas, on olemas siis sellest Ottast, kes 1006 ta üks suri. Ja siis on ju olemas ka sellest Reinhold-ist, kelle portree on siis hanila kirikus seina peal kivist küll, aga, aga siiski täiesti jälgitav. Ja väga iseloomulik. Väga iseloomulik, nagu ei ole niimoodi tüüp nägu, ütleme niimoodi mingid parteiliselt sarnasused võiksid seal täitsa olla, jah. Aga muidu on selline võib-olla see suguvõsa, noh, ma ei oska selliseid iseloomulik Kuu iseloomuliku näotüüpe võib mind mingisugust sellist geneetilist liini ajada praegu, et neid iseloomustada üldiselt millised nad üldse olid, aga muidugi kõrget kasvu ikka kasvõi ühesõnaga ikka sõjamees peab jaksa oda tõsta, jah. Ja nii edasi, nii et selline suure kasvuga rüütlisuguvõsa ta oli. Aga portreesid jah, tuleb seal seitsmeteistkümnendast sajandist alles. Nojah, siis on ikkagi sellesse raamatus Taube raamatus on, on neid päris palju publitseeritud, nii et sealt, kes tahab, võib, võib ka ise vaadata. Saksakeelne raamat küll, aga pildid on ikkagi rahvusvahelises keeles. Üks Küllidest iidsest baltisaksa suguvõsast Liivimaal rääkis läbi kolme saate ajalooarhiivi arhivaar Kalev Jaago. Ja kui tema rääkis Vigala üks Küllide kroonikast, siis nüüd räägime Vigala kihelkonna kroonikast, mille on kirja pannud Mihkel Aitsami ja räägime aitsvamitest ja üks Küllidest, Viio Aitsami, ka. Mihkel Aitsami eid on palju on kodu-uurijaid, kirjanikke, õpetajaid. Ja selles suguvõsas on üsna palju meistreid, küll. Üks nendest Mihklitest on see mees, kes kaebas ühe, üks Külli kohtusse. See Mihkel on minu vanavanaisa aga tema ja minu vahele jääb pelgaks mihklit üks mees, kellel on siis tema poeg ja minu vanaisa, tema siis ajakirjanik ja, ja kodu-uurija, kes selle Vigala kihelkonna ajaloo kokku pani. Ja siis teine Mihkel on tema poeg ja minu isa Mihkel Aitsami kes oli siis õpetaja ja kodu-uurija. Siis teie vanaisa Mihkel aitsem pari kirja sinna Vigala kihelkonna kroonikas muuhulgas teiste sündmuste hulgas ka selle loo, kuidas tema isa üks Külliga kohut käis ja mis siis toimus 1905. aastal. Kui hästi üldiselt ütelda, siis seal Vigala peal oli olnud, missugune ilus aeg ilus, hästi edene, vaegmissis peale nende mõisapidajate põlvkondade vahetusega, nagu muutus, tekkisid seal rendisuhted, trendid läksid karmiks ja need talumehed, et ei olnud ühe teise asjaga enam nõus ja minusse vanavanaisa kes oli ehitanud uue elumaja oma renditalus ja oli selle välja rentinud omakorda apostliku koolile, keda jälle üks küll hästi ei sallinud. Siis tekkis neil niisugune olukord, et üks küll otsustas temaga rendilepingu lõpetada, ka vanavanaisa jälle arvas, et kui seda tehakse tema need kulutused, mis ta sinna renditallu on teinud, et need tuleb tal hüvitada ja siis käis ta Tallinna advokaatidelt nõu küsimas ja siis kui mõisnik ei andnud järele, siis kaeba kohtusse. 1905. aastal toimus vanavanaisa andis selle hüvitise nõude kohtusse. Aga, aga see kohtuprotsess planeeriti pikaks, oli vaja seda vara hinnata ja nii edasi ja nii edasi. Et vahepeal jõudis mõisnik omakorda vanavanaisa kohtusse kaevata selle eest, et ta ikkagi sealt trendi talust välja ei lähe. Ja siis käidi vanaisa. Mõisnik sai omas kohtus võidu, käidi seal peret välja tõstmas, aga selleks ajaks olid juba teised talumehed Khani ärevil. Tulid seal vanavanaisa kaitsma ja seal oli suur, et niisugusi kokku põrkamist mitu korda enne kui ükskord ikkagi vanavanaisa oli sealt alust sunnitud välja minema. See talu pandi vahepeal lausa kinni, lukustati seal asja vanavanaisa, vanavanaema viidi vangi. Sõnad ka niisugused sündmused. Nii et, et asi lahenes selles järjekorras, et vanavanaisa elas mujal. Et see talu põletati hoopis maha viienda aasta sündmuste valgusel ja oma õigeksmõistva otsuse kohtust sai vanavanaisa kätte alles kaks aastat hiljem, 1907. Viienda aasta sündmuste valgusel kujunes siis niimoodi, et ana vanaisa vanavanaema istusid veel natuke aega vanglas. Aga kui tagasi tulid, läksid nad tütre juurde elama. Mõisnik vahepeal oli talu juba maha põletatud, hoonetega talu juba teiste talude vahel ära jaotanud. Vanaisa oli juba Tallinna pagenud ja põhimõtteliselt seda talu enam ei olnud. Aga siis elama, nad jäid ikkagi Vigalasse. Vanavanaisa vananema küll jah, aga vanaisa jäi elama Tallinna. Elasid seal kuni 40. aastani. Ja tema on siis see, kes kirjutas Vigala kihelkonna kroonika juturaamatuid ja kirjutas ka sellise teose nagu 1905. aasta Läänemaal. Jah, ja, ja peale kõige muu oli tal veel üks päris mahukas käsikiri, mis need selle viie, viienda aasta Läänemaa teemaga kate tõuks see viies aasta Eesti ja selle ohvrid. Ja see on need, see veel üks käsikiri, mille need ilma maa üsna hiljuti trükis avaldas. Nii et see viies aasta Läänemaal ja see suur üle-eestiline kroonika on siis omavahel seotud. Kuidas üldiselt teie vanaisa üxküllidesse suhtub nendesse teostes? Mulle tundub, et mu vanaisa oli üsna dokumentalist eriti selles suures viienda aasta ülevaates üsna kiretult, tegelikult kirjeldab neid sündmusi. Mulle tundub, et on üsna kiretu, samal ajal, kui ta oma pool ilukirjanduslikke jutustusi kirjutas suurte suhtumistega. Vigala kihelkonna ajalugu, kui kaugele ajalukku tagasi see ulatab ja, ja mis meid huvitab, kui palju selles on üks külla? Vigala kihelkonna ajalugu on üks niisugune materjal, mis, mida vanaisa hakkas kohe koguma, kui ta üldse midagi kirja pani. Ta tegi seda peaaegu elu lõpuni ja see, see kogunetal käsikirja milledena ka vormistas ära. Nõukogude võimutulekuni seisis meil kodus ka kuskil neid kahetuhandendate aastate keskel Vigala inimeste initsiatiivil ja vallavalitsuse ja volikogu väljaandel ilmus trükis ja ta ilmus täpselt sellisena, nagu ta oli. Et seda ei ole põhjalikult toimetatud, neid fakte ei ole üle käidud nii nagu vana seal oli vormistatud ning see hakkab kuskiltki sealt piht, millal manner tekkis, siis on talle esimest korda mainitakse 1339 skaalat ühes ordu ja Padise kloostrivahelises kirjavahetuses. Paberid. Kas teil tuleb mõni põnev lugu meelde, mis on seotud ka Vigala üks Küllidega? Ma usun, et see on esmane nende vanaisa kirjapanekut mõju. Et minule need üks kõllid, kes need pärast seda Vigalas olid, kui igale mõisast majoraat mõist sai, kes seal tegutsesid, et nad nad kuidagi nii palju nii aktiivselt seda piirkonda edendasid. Et ma olen lausa uhke nendel. Näiteks, mis minu meelest on täiesti kihvt, et kuulutada, et et see oli siis kuskilgi 1840 või kuskil sealkandis, siis oli selleks määrad säraks seal Boriss üks kell. Ta tahtis igavesse tehnikainstituuti keset küla asutada täiesti tõsimeeli Natali muidugi täiesti eritüüp. Seppolissiks küll. Aga kas on mõnda lugu ka veel vanemast ajast, 16.-st sajandist näiteks? Seemis teadsin varasemasse minevikku, see on mul minu peas, on ta seotud need ikka selle vanaisa raamatuga Hitleri tütar. Millest see romaan ja kellest ta räägib? Ta need sellest 16 sajandi kandist, kui oli see deformatsiooni aeg, usuvahetuse aeg, sellesse sellesse aega ja, aga tal on kuidagi see käik seal sees. Et osa inimesi eelistab siis ikkagi minna kiriku kõrvale hiiemäele. Et kui nendest vanaisa raamatutest üldse rääkida, et siis ta temale iseloomulik oli see, et tal oli sellel jutustusel niisugune rahvusromantiline süzee tegelast kliinid täiesti jooksid, aga tal see kõik oli ette ja taha seotud dokumentaalasjadega konkreetsed paigad, konkreetsed dokumendid, konkreetsed persoonid mitte peade, mitte tema ilusa, siis peategelased, aga kõiki neid ümbritsesid seal kirikuõpet mõisnikud ja nii edasi. Ja see, see on, et see aeg kus iganes see oli veel see va sallilos olemas mille venelased maha põletasid. Ühel hetkel aga, mis, mis oli siis üks pillide esimene kant? Igatahes enne kui nad Vana-Vigalas läksid, kus nende mõisahoone praeguseni alles on? Ja siis selles romaanis on ka mõni ükski tegelane Ja ühtpidi oli vana asja suur romantik ja, ja tema selle raamatu peategelane isleriad, Hitleri tütar. Ja me kurjad jõud tantsis sealt lossist pärit lapsepõlvest saati, ma mäletan, kondlasid diamoid, niisugusi, raudrüütleid, kes seal lossis elasid, kes iisleri tütart röövisid ja nii edasi. Et selle ümber see kogu lugu käibki. Ma arvan, et see on hästi tähtis raamat, sellepärast et seal on kõikne Se Vigala ajalugu sees. Kui see ilukirjanduslik süžee natukene kõrvale Aitsamitest vana vanaisast Mihkel aitsemist, kes üks küll iga 1905. aastal kohut käis vanaisast mihkel aitsemist, kes tema loo kirjapanija isast Mihkel Laitsemist, kes samuti kodu-uurimisega tegeles kes Viio Aitsami, Maalehe ajakirjanik ja tagasi tulles Jakob von üks Külli juurde, kellest rääkis Kalev Jaago ja tema oma ilma juurde siis Jakob on üks küll oli bioloog, filosoof, semiootik, kelle arhiivihoidmiseks mõtteviisi arendamiseks on Tartus asutatud Jakofon üks, Külli keskus. Väike vihje sellele, mis võiks olla oma ilm. Mõiste, mille on andnud Euroopa teadusele Jakofon üks küll mõiste, mis on levinud loodusteadustest ka teistesse teadusharudesse. Siis Jakob von üks küll kirjutab sellest oma raamatus, mis on eesti keeles ilmunud oma ilmad, on selle pealkiri. Jakobson üks küll kirjutab, nii. Kolmeaastase poisina istusin oma eaka vanaonu Borissi lossis kirjutuslaua taga, mille seda valgustav lamp ülejäänud toa pimedusest erksalt esile tõstis. Lambi valgusest kerkis aeg-ajalt esile vanamehe kortsus nägu. Märkimisväärne ei olnud siiski mitte see, vaid kõver rauatükk, mis tõmbas enda pooleteist rauad, ehkki ilma, et need oleksid omavahel nööriga ühendatud olnud. Juba tollal jõudsin ma oma elu peamise veendumuseni, loodus on täis imesid. See veendumus ei ole mind tänaseni maha jätnud. Tänagi on magnet minu jaoks ime. Selles osas ei ole ükski õpetus nähtamatust magnetväljast midagi muutnud. Peale selle on seletused, et mis magnetväli siis tegelikult ikkagi on nii sageli muutunud, et näivad sootuks ebaolulised selle imetabase tõsiasja kõrval, kuidas magnet raud teist rauatüki ligi tõmbab. Loodus on tulvil imesid, mida me nõndanimetatud loodusseaduste abil otsekui liblikavõrkudega asjata kinni püüda üritame. Ja siiski ei suudame lõpetada üha uute imede jahtimist. See mitte just tavapärane eelhäälestus annab väga selge vihje minu oma ilma kohta. Nii kirjutab Jakob von üks küll oma raamatus oma ilmad ja sellega lõpeb minisari üks Küllidest iidsest baltisaksa suguvõsast. Saatejuht oli Piret Kriivan, kõike head.