Me oleme põlinedge vanad ja noored Ja nüüd teie eesti lugu. Tere selle saate pühendame ajaloolaste, teadlaste ja huviliste jaoks ühe väga olulise asutuse tähtpäevale. Tallinna linnaarhiiv on Eesti vanim arhiiv ja on saanud 130 aastat vanaks. Asutuse sünnipäevaks loetakse esimest oktoobrit 1883. aastal uue kalendri järgi kolmeteistkümnendat oktoobrit 1883. aastal siis, kui Tallinnas võeti tööle esimene linnaarhivaar arhiivis. Harulduste hoidlas on teadagi palju vanemaid, sadu aastaid vanemaid dokumente, kui linnaarhiiv ise on. Missugust ajalugu linnaarhiiv endas hoiab ja missugune on olnud arhiivi enda lugu, räägib Tallinna linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Tallinna Linnaarhiivis on väidetavasti rikkalikumalt materjali ja arhivaar. Kui paljudes Põhja-Euroopa riikides noh, võib-olla see võrdlus on ka natukene meelevaldne, aga kindlasti keskaegne kogu on meil väga hästi säilinud, vähemalt ütleme siin Eestimaa kubermangu, Liivimaa kubermangu, Kuramaa ja võib-olla ka natukene laiemalt Põhja-Euroopa regiooni ulatuses tahes-tahtmata sõjad on oma hävitustööd teinud, aga linnaarhiivi kogud on läbi sajandite püsinud ja selles mõttes me kindlasti võib-olla mõnedest teistest arhiividest eristume, kes võib-olla oma nii-öelda arhivaalide üldarvu poolest töötajate poolest või mõne muu parameetriga meid ületavad. Tänases saates teada, kuidas on see võimalik, et hoolimata kõikidest ajaloosündmustest, mis meid tabanud on, on need dokumendid säilinud siiski meieni, aga tuleme korraks tänasesse päeva, mida Tallinna linnaarhiiv endast täna? Arhiivipoolel me võime rääkida nii-öelda kolmest poolest, inimesed, kes selles majas töötavad, hoonet, kus dokumentatsioon asub ja kolmas ja mõistega kõige tähtsam on siis arhivaalid. Kui igast ühest paar sõna öelda, siis tänane linnaarhiiv, see on 30 tublit töötajat ja peaaegu et pooled asutuse töötajad meil 2013. aastal täit 15 või rohkem aastat Linnaarhiivis. Ehk lühidalt öeldes arhiivi seltskond on suhteliselt püsiv ja stabiilne, kaks inimest meie majas on töötanud 26 aastat. Ühel on see esimene töökoht kohe peale keskkooli isegi ja teisel sai ka detsembris 2013 26 aastat täis. Teiseks linnaarhiiv asutusena söön siis viis struktuuriüksust. Meil on dokumentide arvestuse ja kogumise sektor. Meil on linna asutuste nõustamise sektorsast. Me juhendame ja natukene suunani aitame kõiki linna asutusi, kellel on oma jooksev arhiiv. Meil on teabe ja uurimustöö. Tore, meil on säilitussektori ja haldussektor tänane linnaarhiiv hoonete mõistes. Meil on kolm maja Tallinna vanalinnas kokku 2880,5 ruutmeetrit üldpinda, mis on ka igati muljetavaldav koos oma rõõmude ja muredega, mis ikka natukene vanalinnamajadega härriti talvehooajal aeg-ajalt tabavad ja tänane linnaarhiiv dokumentatsiooni mõistas. See on siis 458148 säilikut see on siis seisuga üks jaanuar 2013. Nii et ligi pool miljonit säilikut. Noh, ma julgeks öelda, et see kõlab võib-olla sellise õige aukartust äratav tavaarvuna nende inimeste jaoks, kes on arhiivindusest veidi kaugel arhiivinduslike inimeste jaoks pool miljonit säilikut. Ta ei ole mitte väga suur arv. Ehk lühidalt. Meil on Tallinna ajalugu alates vanimatest aegadest kõige uuem dokumentatsioon, mis arhiivi hoiule võetud on, on tegelikult aastast 2011 kuigi enamasti arhiivid nii dokumentatsiooni veel ei võta. Ta, aga me teame, et Tallinn oli 2011 Euroopa kultuuripealinn ja ma arvan, et lähema 100 aasta jooksul Tallinn ei saa enam Euroopa kultuuripealinn olema, sest vähemalt vähemalt 22 23 aastat on juba ette ära jagada, kes saavad kultuuripealinnaks. Ja kuna on ette näha, et uurijaid võib üsna varsti tulla seoses kultuuripealinnaga ja kuna ka nii-öelda sihtasutus läks reorganiseerimise alla, siis me võtsime selle selle dokumentatsiooni vastu. Nii et kokku kokku, meil on umbes viis kilomeetrit dokumentatsiooni. Pessimistid ütlevad paar meetrit võib-olla puudu, optimistid ütlevad, paar meetrit oleme üle viie kilomeetri, aga ega need kilomeetreid nüüd arhiivinduslikku mõttes riiulimeetreid kindlasti mitte. Kõige kõige tähtsamad ei ole. Mida aasta jooksul me teeme me enam-vähem vastama aasta jooksul umbes 1000 700800-le inimesele, kes meie käest tahavad teatisi saada pensioni kohta mitmesuguseid tõendeid ja muid Mil uurimissaalis käib kuskil 180 kuni 200 inimest aastas. Nendest kuskil paarkümmend väljaspool Eestit. Aga uurimissaali külastatavus tegelikult ikkagi selgelt viimasel kümnekonnal aastal on langenud väga lihtsal põhjusel, sest üha rohkem ja rohkem dokumentatsiooni on digitaliseeritud ehk enamik inimesi, neid huvi tavasaavad oma kodusest arvutist kätte. Ja uurimissaali tuleb juba nii-öelda tõsine ajaloo huviline, tõsine spetsialist või, või tõsine tõsine ekspert. Ja eks selle kõrval on ka uut tööliigid teadustöös, mida arhifteep asutuste suunamine, millest oli jutt, too konserveerimine ja, ja kõik muu, nii et 30-le inimesele tööd jagub. Kui vana on kõige vanem dokument, mis on Tallinna Linnaarhiivis olemas? See on väga levinud küsimus ekskursioonidest, kes meie majas käivad. Meil on oma varakamber, kus on meie arhiivi kõige suuremad haruldused väljas sealhulgas ka mõlemad, millest ma nüüd järgnevalt jutt, tuden? Tõepoolest, linnaarhiivis on Eesti vanim säilinud ürik, mis on dateeritud, saabas on aastast 1237. Ma arvan, et enamusele raadiokuulajatest on koolikursusest ajaloo tundidest meelde jäänud, et 1227 Muhumaa ja Saaremaa langemisega lõppenud kas muistne vabadusvõitlus ja sellest ajast siis 10 aastat hiljem ehk aastast 1237 on säilinud üks suhteliselt võib-olla mõõtmetelt ja välimuselt tagasihoidlik. Aga nagu öeldud, kõige vanem ürik, mis siis käsitleb jaani seegile, annetamise teemat ja teine kahtlemata kõige suurem haruldus, kui nii võib väljendada, mis meil on hoiul, on siis esimene eestikeelne Tretz, mis on säilinud aastast 1535, Vandrad kolli katekismus, täpsemalt 10 lehekülge, ka need natukene katkendlikult siukene ära rebitud servadega, aga see on ikkagi teadaolevalt säilinud vanim eestikeelne trükis, see on kooliprogrammides, põhikoolis, gümnaasiumis, filoloogid. Sõda on reprodutseeritud väga paljudes raamatu, et noh, väljapoole öeldes võin kinnitada, et need on nagu sellised mõnede parameetrite järgi väga olulised, loomulikult arhiivis. Meil on viis Lübecki õiguse koodeksit, mis on aluseks Tallinna linnaõigusele. Kadunud president Lennart Meri omal ajal korduvalt on isegi öelnud, et Lübecki õiguse vastuvõtmisega Tallinn oli euro basse vastu võetud, sest Lübecki õiguse koodeks kehtis laias laastus 100. Saksamaa, eeskätt Põhja-Saksamaa ja ütleme Põhjamaade linnades ja, ja selliseid haruldusi võib veel ridamisi välja tuua. Kus neid dokumente siis varem hoiti? Linnaarhiiv on 130 aastat vana, aga kus need dokumendid olid keskajal ja vara keskel välja ja hiljem uusajal? Jah, arhiiv selle 130 aasta jooksul on ju ka pidanud väikseid eksirännakuid pidama ja ajalootormid on ka sõda ju kõike mõjutama tanud. Laias laastus linnaarhiiv on alguse saanud rae arhiivist ja eks nad dokumendid olid ikkagi aastasadu Tallinna raekojas ja 1883 siis vana kalendri järgi üks oktoober ehk 13 oktoober. Praeguse kalendri järgi võeti esimene linnaarhivaar ehk Theodor šiia man palgale ja tema hakkas siis neid dokument ka nii-öelda 19. sajandi lõpu arhiivinduse mõistes süstematiseerime ja korrastama. Aga hilisematel aegadel on linnaarhiiv asunud rüütli tänaval kahes hoones mis teise maailmasõja käigus märtsipommitamine 1944 tuntavalt kannatada said. Jaga tulekahjus saab ka uue maja dokumentatsiooni hävines ja järk-järgult oleme siis kolinud vanalinnas Tolli tänavale, kus algul Tolli tänav kaheksa üks suurem hoone ja alates siis 1980.-te aastate lõpust kuni tänaseni oleme olnud, oleme olnud praegustes ruumides, aga mis on kindlasti oluline. Ta tõepoolest need Eesti territooriumilt üle käinud sõjad ei ole hävinud, tanud seda dokumentatsiooni, sest tegelikult arhiiv seda hinnalisemat osa on tegelikult mitu korda evakueeritud. Esimest korda juba näiteks Krimmi sõja ajal 1854, kui ähvardas oht Tallinnale, küll sõjategevus otseselt meile tud viidi üks osa varasemast dokumentatsioonist paidesse. Seejärel 1915, kui oli esimene maailmasõda ja samamoodi Saksa väed vallutasid ulatuslikud alad Lätis, rinne jõudis juba põhjalikult. Langeb üsna pea sakslast ohvriks ja ühes nii-öelda koos tööstusettevõtete evakueerumisega viidi ka suur osa tookordsest Tallinna linnaarhiivist Moskvasse ja siis 1920 nii-öelda varade tagastamise ka, mis Tartu rahulepingu järel oli, toodi sisse dokumentatsioon jällegi Tallinna tagasi ja järgmine selline kord oli siis 1944 peale sedasama märtsipommitamist. Aga kui väga täpne olla, siis juba 1943 tekkisid Berliinis, et üks osa Tallinna linnaarhiiv ja mille kohta öeldi, et see on nagu saksa kultuurile väga tahta. Et see tuleks Tallinna linnaarhiivist ära viia. Ja, ja 1944 siis osati, jagati teda Eesti pangahoonesse osast, viidi Harjumaale. Aga mis meie jaoks kõige olulisem, et ikkagi suvel 1944 suur osa sellest keskaja arhiivist viidi algul Preisimaale, sealt edasi Saksamaale paigutati krosleebini kaevandustesse. Me mõtleme, tegemist on sõjaajaga, sõjaaegsete transport, teda ka, mida kõike võib ju seal juhtuda, kuni selleni välja, et isegi rong ei pruugi ju ütleme, õhurünnakust kannatada saada vaid lihtsalt öeldakse sõjaliseks otstarbeks on vaja meil midagi muud vedada kui, kui dokumente traste. Okei, ma räägin 40944 käsk suvest, aga oli õnnearhiiv, elas kõik need ajad üle oli hiljem siis pärast teist maailmasõda Kozlaris, seejärel Göttingeni Is hiljem Koblents siis ja alles 1990 oktoober, kes jõudis siis nii-öelda peaaegu pool sajandit hiljem see linnaarhiiv Saksamaalt tagasi Tallinna ja ütleme, sellist suureulatusliku arhiividokumentide tagastamist ega seda juhtub ka üldiselt küllaltki harva. See kokku tagastamise kohta sõlmiti 1989 Vonnis. Kui tookordne Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov oli seal kohtus Saksamaa kantsleri Helmut, et kooliga ja leping kirjutati alla, siis kahe välisministri tasemel tagastatakse Tallinna linnaarhiiv. See oli noh, ütleme 600 kasti dokument, et suur rekkatäis ja, ja kui see oktoobris 1990 näiteks Koblentsist kas tulema Tallinna poole, siis Saksamaal üks politseiauto oli ees ja teine politseiauto oli veoauto taga. Ja kui nad sõitsid mõnest linnast läbi, siis tuli neid politseiautosid rohkem kui see koorem jõudis Poola Saksamaa piirile, seal oli Poola politsei vastas. Nemad võtsid muuseas automaatrelvad kohe välja, sest tegemist oli ikkagi juba 1990 aastaga. Millal juba algas ka teatav selline autode röövimine ja kõik muu, nii et läbi Poola, kui nad sõitsid Seeweeoo, no seal oli ikka mitu politseiautot ees ja taga rööbiti ka ühel sellisel piirivalve või Poola politsei valve alusel asutuse territooriumil ja sealt edasi jõudis see nii-öelda hinnaline koorem siis Valgevene piirile ja sinna läks vastu Eesti NSV-st, siis Tallinna KGB ülem koos kolme võtta ja Volgaga selle saatel jõudis ta siis Iklasse ja Ikla piiril, oli siis just just alustanud Eesti politsei oma kahe Risto Lepp Makarovi ehk Makarovi püstoliga vastased seda kõike julgestada. Nii et tegemist oli ikkagi riikliku ülesandega, mida sellisel tasemel ka julgesti. Ja nagu öeldud, 1990 oktoobris, siis moodustati väiken inimkett Tolli tänav kaheksa, et need 600 kasti sisse tassida. Ka Tallinna KGB ülem oli seal esimeste tassijate seas, sest ka tema sai aru, et tegemist on ikkagi nii-öelda riiklikult tähtsa ülesandega. Me võime öelda jah, et teine maailmasõda lõppes Tallinna linnaarhiivi jaoks oktoobris 1990, kui kõik need kogud jõudsid õnnelikult ja puutumatult tagasi. Kas mingi uuritega täpselt, et, et kõik ikka tuli tagasi või läks midagi kaduma ka. Kas nende dokumentide hulgas olid siis need, mida te juba nimetasite, see Jaani seegi annetamise dokument ja kui väga täpne olla, siis linnaarhiivi juhataja ja teise maailmasõja-aastad lepp Simmo kellel anti korraldus need asjad kokku pakkida ja üle anda. Sellel 1944. aasta segaduste siiski tegi väikse eraldi pakikese ja viis selle salaja toom peale Eesti riigiarhiivi ja selle tõttu näiteks need Lübecki õigusekoodeksid ja mõned suured haruldused ei viidud Saksamaale. Aga see, mis Saksamaale viidi, jah, teadaolevalt kõik jõudis õnnelikult tagasi ja eks ta tegelikult oli ju Saksa uurijate restauraatorid teoks ka juba 1900 viiekümnendail kuuekümnendatel aastatel saadav. Aga ikkagi, kui me rehkendame, mis sõjad on üle Eesti läbi käinud. See on ikkagi mõneti uskumatu lugu, et 45 aastat hiljem see kõik tagasi jõuab ja osalt tänu ka nii-öelda siinkõneleja eelkäijate tarkusele, kes siis 1944. aastal dokumentide üleandmisakti oskasid lisada lause, et arhiivivarad kuuluvad tagastamisele Tallinnale koma hiljemalt sõja lõpuks. Et nad oskasid kase lakti sellise lause panna, mis üks aluseid ette dokumentatsioon tagasi nõuda. Ja tegelikult Ta ju selle arhiivi tagastamise teemaga sellega tegeleti juba 1970.-te aastate algusest, doktor Raimo bulla tõstatas seda teemat mitmel üritusel oma esimesel külaskäigul Saksamaa liitvabariike käis Nõukogude saatkonnas, rääkis sellest teemast hiljem Moskvas samuti Teaduste Akadeemia tasemele ja nii edasi. Ja hiljem siis 1980.-te aastate lõpul ka siinkõneleja eelkäija doktor Jüri Kivimäe. Niiet 10 12 või pigem isegi 15 aastat, erinevalt tööd ja, ja, ja kirjavahetust, misjärel sai võimalikuks, et ikkagi linnaarhiivi hinnalisem osa, nagu öeldud, 600 kast ehk terve rekkatäis jõudis õnnelikult meieni tagasi ka Tallinna linna arhiivilt Venemaa poole pealt ei ole midagi tagasi tahta, läks nii õnnelikult. Jah, ma ei tea, et Venemaa poole pealt oleks meil midagi tagasi saada, erinevalt teistest asutustest siin Tartu Ülikooli ja mõned teised ju, kas piltlikult öeldes siiamaani grillivad ühe või teise pärast ei ole meil pretensioone Nõukogude liidule ega tema õigusjärglastele. Vaatame nüüd veel ajaloos 20. sajandi algusesse tagasi või läheme esimese linnaarhivaar juurde, Theodor Siimann oli tema nimi, mis mees ta siis oli ja mis tema? Korda saatis jah, Tallinna linnaarhiivi alguseks loetakse Theodor žeeemmanni ametisse võtmist tookordse linnavalitsuse poolt ja, ja kahtlemata Ta tema esimeseks töökohaks oligi siis keskaegne raekoda, õigemini seal alumisel korrusel endisest piinakambrist, mille üle ka natukene vaieldakse ümber ehitatud arhiiviruumid ja Theodor šiiemann tema siis koostas esimese dokumendi linnaarhivaar ja ülesannete kohta, mis võeti linnavolikogus vastu. Tema koostas esimese dokumendi arhiivi kasutamise korra kohta, kuidas on võimalik Neid dokumente anda ka uurija selle välja. Ja tema siis mis on ka kõige olulisem, alustas linnaarhiivi korrastamist ikkagi nende aastasadade jooksul kogunenud dokumentatsiooni, süstematiseerimine ja korrastamist arhiivinduslikku põhimõtete järgi. Theodor süüa, mann ka ise oli sündinud 1847. aastal Kuramaal pinud Jelgavas tänases mõistes ehk miitamis gümnaasiumi, lõpetanud hiljem Tartu ülikool, ajaloolane täiendas veel ennast Saksamaal Göttingeni Is kus ta kaitses oma väite tegi. Irja oli pärast sõda Viljandis kaheksa aastat ja järgnevalt, nagu öeldud, ta tuligi Tallinna ja määrati siin siis linna arhivaariks. Ja ütleme lähemalt 40 aastat oli keda tegelikult linnaarhiivi ainukene töö Ta ja ütleme, et mitte ainult tema, vaid ka tema järglased olid ikkagi tollel ajal nii-öelda üks inimene, kes selle peale ennast pühendas ja Teodor šiia man siis selle ulatusliku dokumentatsiooni, mille ta sai, ta jagas selle kõigepealt kahte ossa, nii-öelda ürik, kud ja aktid. Ja sinna juurde kolmanda liigina raamatud ja selle kolmikjaotuse raamatutaktid ürit kut rakendamise järel töötas ta välja veel alalist, kes näiteks raamatuid jagunesid siis 11-ks ola liigiks ja, ja samamoodi ka aktid ja muud. Ja, ja see oli, ütleme omaaegne 19. sajandi lõpul täiesti korralik Saksamaa arhiivinduslikku põhimõte ja saksa Marhiivindust 19. sajandi lõpul pidada maailma ulatuses täiesti juhtivaks, nii et ta pani aluse korraliku aluse kaasaegsele linna linna arhivaarile. Kuna see töö oli tal väga hullata duslik, siis ta kõigepealt alustas raamatute liidi korrastamisega, mis ilmselt võib-olla tundus ka natukene lihtsam ja, ja loogilisem, aga nagu öeldud eks ta tegelaska natukene uurijat ega, kui uurija tollel ajal oli väga vähe. Ma rääkisin, et meil praegu on aastas 200 uurijat ja võib-olla tippaegadel oli üle 300, tollel ajal arhiivis käis kolm, neli uurijat, aga ikkagi oli vaja ju reguleerida nimistute kättesaadavust, arhivaalide laenutamist, ärakirjade tegemist ja, ja kõike muud. Ja nagu öeldud, tema enda tööjuhend seal oli ka kirjas, näiteks et Rohi arhiivis töötada kunstliku valgusega ehk siis küünlavalgel ja ei tohi suitsetada arhiivis. Nii et isegi see esimene tööjuhend, et noh, mis on nii-öelda kaudne alus tänasele linnaarhiivi põhimäärusele, seal oli üheksa punkti, aga üks nendest punktidest kas ka lahtisele tulele ja suitsule suitsetamisele tuli ja vesi, saame aru, on arhiivi kaks, kaks kõige suuremat ohtu ja oma töökohta, siis ta iga aasta esitas ka linnavalitsusele aruande, mida ta teinud on ja samamoodi, kui tema käest küsiti, tihti varasema perioodi kohta dokumente, ta tegi neid ärakirju tõestas ja, ja kõike muud. Nii et igal juhul. Ta on väga väärikas arhivaar. Ja ilmselt peaks paar sõna rääkima ka temast pisut hiljem, ega see tegelikult tema periood oli üsna lühike. 1887. aastal ta läks juba Saksamaale koos oma perega ja hiljem ta elas Berliinis 34 35 aastat. Ta tõusis Ida-Euroopa ajalookorraliseks professoriks ja šiia mansai Berliinis ka hinnatud välispoliitika eksperdiks, esmajoones just Venemaa ajaloo Venemaa poliitilise ajalooeksperdiks ja 19. sajandi lõpus. Pulda suhtles otse näiteks Riigikantsler vürst Bismarckiga. Ta oli lähedane tuttav keiser Wilhelm teisele Saksamaa keisrile ja ta saatis keisrit mitmel välisreisil tema poliitilise nõuandjana. Nii et igal juhul ta tegi väga kõrgelt ja märkimisväärset karjääri. Ja tema viimane side või kontakt Eestiga tuleb uuesti pika ringi järel siis 1918. aastal, kui teada meil oli Saksa okupatsioon ja, ja siis oli plaanis avada saksakeelne tart tuv saksa ülikool Teodor šiiamann, siis määrati selle ülikooli kuraatoriks. Nii et 1918. Sügisel ta tegi ka veel ühe ühe sõidu sõidu Eestisse. Aga teadaolevalt selle sõidu ajal ta raekojas Tallinna raekojas näiteks isegi ei käinud, aga tal oli ka teada, et tema tehtud töö ehk korrastatud Raearhiiv on ju tegelikult juba Moskvasse viidud. Ma usun, et sellest oli ta üsna üsna hästi informeeritud ja saksa Ülikool tõepoolest septembrist 918, alati see töötas, 57 päeva lõppes seoses esimese maailmasõja puuga ja Teodor šiia man ise suri Berliinis 1921, nii et ta nägi ära Eesti vabariigi. Ta nägi ära Eesti vabariigi kindlustamise läbi läbi vabadussõja ja tõepoolest eriti 1905. aasta sündmuste mõjul mõisate põletamise mõjul. Ta oli üsna kriitiline, ütleme, 20. sajandi algul põliselanike suhtes, aga seegi kindlasti ei vähenda mitte mingil moel tema kui esimese linnaarhivaar idee neid ja, ja seda tööd, et mida tema järglased siis siis järgnevatel aastakümnetel k-ga jätkasid. Siis Eesti vabariik kahe suure sõja vahel need dokumendid, mis viidi 1915. aastal Moskvasse, need toodi siis tagasi ja siis sai neid ka siiamaani. Töö vilju nautida ja eks nad olid uurijatele kättesaadavad ja kindlasti, kui me räägime Tallinna linnaarhiivist 1920.-te ja 1930.-te aastate kontekstis, siis kindlasti on äärmiselt oluline nimi Paul Johansen, kes oli siis linnaarhiivi juhataja Ta ja ta oli 20.-te aastate algul kõigepealt arhiivis tööl ja hiljem sai temast linnaarhiivi juhataja. Ja kindlasti tänu tema tööle kujunes ka linnaarhiiv, eriti just 1900 kolmekümnendatel aastatel. Ühe, kas ajaloo uurimise keskuseks Eestis mitte? Tartu ülikool koos Tartu Ülikooli mõne teise asutusega, aga kindlasti ütleme kogumik vana Tallinn, mis 30.-te aastate lõpul ilmuma. Kas ja mitmed teised Karhiivinduslikud trükised, millele Paul Johansen oma õla alla pani, need olid oma aja kohta kuidagi väga olulisel tasemel ja kui me vaatame nüüd nii-öelda laia pilguga 20.-le sajandile, siis ma julgen öelda, Paul Johansen kindlasti kuulub viie-kuue kõige olulisem ajaloolase hulka terve 20. sajandil, kes on ikkagi väga paljusid teisi väga paljusid teisi ka mõjutanud. Ja, ja nüüd Paul Johansoni kõrvale tuleb siis 1928. aastal alustab tegevust ka linnaarhiivi niinimetatud uuem osakond, kuhu koondati siis 19 sajandi lõpudokumente ja 20. sajandi alguse dokument. Ja ka 1920. aastal lõpetatud gildide tegevuse dokumentatsiooni ja seal tööle siis Tartu Ülikooli ajaloolase arhivaarid lõpetanud Rudolf känk maa. Nagu öeldud, aastast 1928 alustab Rudolf Kenkma tööd, tema oli siis muuseas esimene eestlasest arhimaar, kes siis Tallinna linnaarhiivi ajaloos on ka tööle võetud ja Paul Johansen tema siirdus 1939 ümberasujate ka koos Saksamaale. Ehkki tema oli rohkem Taani päritolu, aitäh, mitte saksa päritolu ja, ja tema järel siis Rudolf Kenk maast saab ka esimene eestlane, kes on linnaarhiivi juhataja arhiivi enda koosseis siis 30.-te aastate lõpus. Mul oli siis kasvanud seitsmeliikmeliseks, kes siis oli tööle juba võetud. Ja, ja, ja Paul Johansen poole pealt ka võib-olla väikene, huvitav seik, et tema tütar Ulla Johansen oli ju väga tuntud kultuur. Poloog 1970. tullakse kaheksakümnendatel aastatel, kes ka veel 1900 üheksakümnendatel aastatel Eesti humanitaarinstituut, et uudis Saksamaalt käis jõuna kultuurantropoloogia loenguid pidamas ja viimati käis ta Tallinna linnaarhiivis külas kolm aastat tagasi. Ma julgen öelda, et proua on nii 85. eluaasta juures aga igati sädelev ja, ja kuna Paul Johansoni müst on meil ühes sisehoovis, siis tegime veel ilusaid pilte niimoodi isa ja tütre ja mõnede arhiivitöötajatega. Et kindlasti jah, Paul Johansoni roll arhiiviteaduse poole pealt publikatsioonide poole pealt ja üldise ajaloo, et koha pealt on, on tollest perioodist väga oluline. Tänavu tähistas linnaarhiiv 100 kolmekümnendat sünnipäeva. Kas sajandat ka tähistati, mis aega see need langebki 100 soostaks ojas? Aasta langeb PÖFF Eesti NSV aega ehk siis aastasse 1983 ja arhiivisajandaks juubeliks mida tähistati kahel päeval, tookord, 13. ja 14. oktoobril. Selleks ilmus kaja alk toffi poolt koostatud tuut igati esinduslik fotoalbum, mille pealkiri oli Tallinna riiklik keskarhiiv stiiuli asutuse nimi just Eesti NSV ajal. Nii et oli fotoalbum Tallinna riiklik keskarhiiv 1883 kuni 1983. Aga nagu öeldud, arhiivi juubelit tähistati igati suurejooneliselt, sest näiteks Eesti projekteerimisinstituudi saalis pidas kõne Arnold Rüütlit Hotel. Noh, tookord küll seltsimees Arnold Rüütel, sest tema oli sellel hetkel Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees ja, ja külaliste seas oli noh, jätame kõrvale Läti, Leedu, Moskva, Leningradi, aga külaliste kõrval oli ka näit näiteks valgevene Turkmeenia koguni Kasastani arhiivide esindajaid, kelle jaoks oli ka kindlasti see hea võimalus külastada kauget Eesti NSV-d. Et igal juhul sajandat juubelit tähistati igati vääriliselt igati vääriliselt. Loomulikult arhiivi algusajad šiia mangu Johanson päevapoliitilistel ja pigem päeva ideoloogiliste põhjustel jäid kõrvale, aga päris mööda ei saanud ka neist minna. Kas seal veel teada varasemast ajast põnevaid sünnipäeva pidusid linnaarhiivi ajaloos? Noh, põnevust on mul nüüd raske tagantjärele reprodutseerida, aga kui ma vaatan seda trükiste poolt, siis kindlasti tuleks mainitud 1930 kolmandat aastat, kui oli 50 aastat linnaarhiivi, siis ilmuski Paul Johansoni poolt koostatud tud ülevaade pealkirjaga 50 aastat teaduslikku tööd Tallinna Linnaarhiivis. Mis siis võttiski kokku selle töö, mis oli poole sajandi jooksul tehtud, eriti mis oli oluline, ütleme, arhiivinduse ja ajaloo teaduse osas. Nüüd, kui 75 aastat täis duši oli aasta 1958, siis näib küll, et noh, tegemist oli ikkagi veel suhteliselt sõjajärgsete aastatega ka vaesemate aastatega, et õhtulehes ilmus Rudolf Scenkma päevakohane artikkel ja noh, kindlasti ka mõni tort ja mõni vein avad. D aga suuremat jälge suuremat jälge ei ole. Aga näiteks 90. sünnipäeva puhul see oli aastal 1973 siis oli korralik teaduskonverents või ka lõppude lõpuks, olles viks aastad tagasi, 125, on ka selline ümmargune aasta. 2008 oktoobris oli teaduskonverents, mis oligi just pühendatud arhiivi enda ajaloole ja, ja, ja mis võib olla ka 2008, oli oluline. Et nii-öelda oma esinejad. Ta kõrval esines ka Soome ajaloolane Jorma ahve nainen, kes siis 1960. aastal esimese välismaise uurijana külastas meie arhiive ja arhiivi nimi. 1960. aastal oli selline ja lohisev Tallinna ja Harju maakonna arhiivi ja nii edasi, aga kas esimene soomlane ikkagi 15 aastat suletud, täiesti suletud Eesti NSV-d siis 60.-te aastate alguses, 1960.-te aastate algusest hakkavad tulema ka juba esimesed välismaised uurijad ja ja, ja, ja ka tema artikkel on selles kogumikus olemas. Mis siis ilmus peale arhiivi juubelit kogumiku pealkiri on siis eksarhiivotsivitatis Tallinna linnaarhiivi ajaloost ja noh, nii me jõuame siis nüüd juba selle 130. aastapäevani. Aga kui palju tänasel päeval välismaa teadlasi Tallinna linnaarhiivivaramu huvitav. Kui palju käib välismaalt uurijaid ja kust riikidest Põhjamaadest? Jah, meil on kaks seltskonda, ühed on uurijad, kes käivad valdavalt kas Saksamaalt või Rootsist, sest noh, see on ikkagi regiooni ajalugu enamasti nende arr on aastas 20 25. Ja siis on mõned uurijad kaugematest riikidest ka näiteks suur britt tonniast, kellel on siis spetsiifilisem huvi näiteks nahkköidet vastu, mida meie arhiivis või mõni muu selline spetsiifiline valdkond. On ka ekskursioonidega sattunud välismaalased, sest nagu ma ütlesin, meil on varakamber, kus on ikkagi üsna suuri haruldusi ja, ja meil on arhiiviteenus ja valdavalt meil käivad küll, ütleme, gümnasistid või üli pilased, aga vahetevahel on sattunud ka mõningaid välismaalasi. Ja seal on sepp pilt jah, riikide mõistes märksa kirevam ka Venemaa uurijaid on käinud, sest tsaaririigiperiood Tallinn, Tallinnas on töötanud mõned arhitektidki hiljem Moskvas või Peterburis on kuulsaks saanud, on käidud uurimas, et kes on ehitanud mõned hooned Tallinnas näiteks, et enamasti on nende arhitektide varasem loomeperiood olnud seotud Tallinnaga. Nii et on ka Venemaalt tulnud uurijaid nagu ikka, mitmelt poolt. 100 kolmekümnendat sünnipäeva tähistasid muuhulgas ka kahetrükise väljaandmisega. See trükiste väljaandmine on ühest küljest kena traditsioon, aga tegelikult ka vist linnaarhiivikohustus publitseerida. Seda materjali, mis teie. Fondides on jah, ega teadustöö kuulub arhiivi juurde alates ajaloolisest traditsioonist või lõpetades konkreetse põhimäärusega, mis igal ametiasutusel on, on kinni tatud ja noh, loomulikult eks me saame eeskätt rehkendada oma maja võimaluste ja oma maja inimestega, sest teaduslik uurimustöö on nii-öelda üks nendest suundadest, millega meil iga päev tuleb kokku puutuda, toda aga tõepoolest arhiivi juubeliks. Meil oli ausalt öelda kaunis ambitsioon plaan välja anda koguni kolm raamatut. Kahega saime hakkama, kama, kolmas, kõige keerukam ka võib-olla oleks natukene edasi, aga arhiivi juubeliks ilmus kõigepealt siis doktor Tiina Kala väga nime ka keskaja uurija monograafia pealkirjaga jutlustajad ja hingede päästjad, dominiiklaste ordu ja Tallinna Püha Katariina konvent. Ja see on siis korralik 476 leheküljeline monograafia, mis käsitlebki väga põhjalikult dominiiklaste ajalugu alates konvendi tekkest kuni selle laiali miseni ja selles monograafias on valgustatud liturgiat, dominiiklaste argielu, nende kokkupuuteid aadlilinlaste ja talu Raphaka ja nii edasi, nii et tegemist on, ütleme doktor Tiina Kala sellise nelja-viieaastase uurimustöö tulemuste avaldamisega, millega üks valdkond on nüüd ikkagi täielikult ja terviklikult kaetud. See raamat põhineb mitte ainult ka linnaarhiiviallikatele, vaid seal on kasutatud ka näiteks Hamburgi riigiarhiivimaterjale ja samuti ka jutlustaja vendade ordu keskarhiivimaterjale, mis Roomas asuvad. Et ma julgen öelda seoses Dominic lastega on kõige põhjalikum ülevaade olemas, see on ühelt poolelt akadeemiline ja faktitihe uurimus, aga kuna doktor Tiina kalal on ka väga hea tamises stiil väga nõtke sulg siis ma julgen öelda, et see raamat pakub sellist lugemist mitte ainult nüüd kitsalt keskaja ajaloo huvilistele, vaid ka märksa laiemalt märksa laiemalt. Ja teine raamat pitsereid Tallinna linnaarhiivist pakub vaatamist kõigile inimestele. Jah, teine on selline, kolb pomm pealkirjaga, nagu öeldud, pizzareid Tallinna linnaarhiivist. Selle raamatu pani kokku töörühm, kuhu kuulusid Marian Haabit, Juhan Kreem, Sille feld Berg ja tegelikult aitas neid ka Tiina Kala kaasa, kes võib-olla tagasihoidlikkusest ei tahtnud enda nime nüüd siia tiitellehele lisada. Ja suurema osa fototööst tegi ka linnaarhiivifotograaf Ervin Sestver. Ja igati kaunilt kujundas selle raamatu Jana Raidma. Tegemist on 112 leheküljelise, aga suure formaadilise raamatuga ja see pakub sellist väga esindusliku valik kut linnaarhiivi kogudes. Säilitatavate dokumentide pitsaritest. Selles raamatus on 92 pitserit, sealhulgas Taani kuningate ja kuninganna, Poola, Rootsi kuninga, Rootsi kuninganna venet paaride Ivan neljanda julma ja Aleksander esimese pitsarid ka Rooma paavsti pitser ka meie arhiivis on üks Rooma paavsti Martiinus viienda pitser ja selle kõrval ka veel teiste omaaegsete pitsarite kasutajat. Olgu nad siis vaimulikud, valitsejad, kloostrid, linnad, maakonnad, üksikisikud. Ma julgeks öelda, et see on kindlasti selles mõttes oluline raamat, et pitserit valdkond eestikeelses kirjavaras on väga vähe väga vähe uuritud. Kui mina käisin ülikoolis 1980.-te aastate algul, siis öeldi, et see on ajaloo abiteadus, ehtaks fragistika. Noh, tänapäeval öeldakse, et see on ajalooteaduse üks haru ehk sigin Lograafia. Aga see raamat pitserit Tallinna linnaarhiivist, see on esimene eestikeelne, täielikult pitsaretele pühendatud raamat, mis on ilmunud raamat on ka muuseas meil kolmes keeles paralleeltekstiga rööptekstiga siis eesti, saksa ja inglise keeles. Aga nagu öeldud, eestikeelset kirjavara pitsareta kohta on väga vähe. Ja tõepoolest siis sellel töörühmal oli päris palju küsimusi, mida tuli lahendada, kuidas pitserit kirjeldada, mis järjekorras, kuidas detaile iseloomustada. Natukene vaadati ka eeskujuks, ütleme siin Rootsi või Saksa analoogilisi väljaandeid. Ja, ja mul on kindlasti hea meel, et selline esinduslik album sellisest küll väga spetsiifilisest valdkonnast, aga sellest ikkagi esimene eestikeelne täielik pitserite raamat. Kindlasti on see oma oluline sündmus. Kui kauaks linna arhiivist tööd jätkub, et kõik see viis kilomeetrit dokumente oli jah, et kas on võimalik, et see kunagi töötatakse ka läbi ja öeldakse, et nüüd on, nüüd on kõik selge? Kindlasti sellist aega ei ole praegu ja sellist aega usutavasti tulevikus ei tule. See on arhiivide reegel, eestlasega rusikareegel. 90 protsenti ja sellest dokumentatsioonist. Sõda ei ole kunagi keegi avanud ega uurija pilguga vaadanud. Ehk nagu mina vahetevahel ütlen, inimkond sünnib. Ta produtseerib pabereid tunduvalt suuremal hulgal, kui sünnib ilm, ajaloolasi, kes on võimelised neid uurima ja natukene ka nii-öelda uurimistulemusi üldistama. See on rusikareegel, ma ei julge öelda, pigem isegi see protsent on 90, aga see kuulub meie ühismälusse. Kunagi ei või teada, millal ühel või teisel või kolmandal uurijal tekib kitsam huvi teatava teema ostu ja siis on tõepoolest nii tänaste kui homsete arhivaaride kohus läbi aegade seda dokumentatsiooni säilitada ja ühel ilusal päeval teatud valdkonna dokumente ühel uurijale võimaldada. Et see on väga kuidas öelda, lihtsustatud lähenemine, et kõik kõik saab läbi uuritud ja noh, lõppude lõpuks aga teatavaid dokumente, mida sagedamini uuritakse aastakümnete järel, eks palju oleneb ka küsimuse püstitusest ja ikkagi ajaloo teaduse arenemisega, küsimus, asetused muutuvad ja ka seda dokumentatsiooni, mida me võime öelda, et kaks või kolm uurijat on eelnevatel aegadel vaadanud, vaadatakse uue pilguga, siit otsitakse mõnda teatavat teist valdkonda ja, ja ja neid nii-öelda juba kasutatud juba läbi uuritud dokumente vaadatakse rahulikult ja leitakse jällegi midagi, mille põhjal on võimalik ajalooteadvusse ja mõni kuus artikkel või raamat või monograafia tilgutada, kaasa arvatud ka Tallinna linnaarhiivi. Rääkis Tallinna linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas. Kindlasti on huvilistel põhjust kiigata Tallinna linnas. Kiievi ukse vahelt sisse, sealt leiab huvitavaid raamatuid ja huvitavaid näitusi. Tallinna linnaarhivaar Paul Johansoni, Taani päritolu Eesti Saksa ajaloolase artiklid on koondanud ühte ilma maaraamatusse, mille pealkiri on kaugelt Te aegade sära. Sellesse raamatusse on Paul Johansen artiklit koondanud linnaarhiivi omaaegne juhataja Jüri Kivimäe. Leidsin sealt saate lõpetuseks ühe põneva loo artiklist, mis käsitleb Lübecki arhiivi tähtsust Tallinnale. Nimelt saadet ühel perioodil kõik kohtuprotsessi asjad Tallinnast edasi Lüübekisse. Ja see, millest Paul Johansen kirjutas. See on siirenbergi Kreeve protsess 15. sajandi lõpul ja see protsess kestis peaaegu 30 aastat. Tallinna kodanikul Michael nõtke, neil oli kaks last, poegi aspar ja tütar Vendel. Tütar abiellus Hanspudinkiga pärastise raehärraga, kes aga suri juba kümneaastase kooselu järel, jättes maha lese viie tütre ja kolme pojaga. Aasta hiljem abiellus lesk Vendel teistkordselt Herman Kreevega, kes samuti sai pärast raehärraks. Sellest abielust sirgus lisaks viis last seega kokku juba 13. See oli vaesele naisele siiski liig ja ta suri arvatavasti lapsevoodis. Laste kasvatamine. Jäine Ta venna Jasparnetgeni ja võõrasisa Herman Crewe hoolde. Vanim tütar esimesest abielust Margareta reete puding otsustati panna mehele ühele prüge linna jõukamale kodanikule Albrecht Brehtile. Kui kõik ettevalmistused abieluks olid juba tehtud, puhkes Lübeckis 1464. aastal katk millel, nagu protsessi kirjade koostaja mainib, oli harjumus sealt levida ka Tallinna. Tegelikult sama aasta augustis jõudiski katk siia. Nüüd algasid õnnetused, abiellumine lükati edasi. Võõrasisa Herman Crewe väga rõhutud abikaasa surmast kaotas katku puhkemisel täiesti tasakaalu. Ta sattus fanaatilise munga frantsisklase Johan fon Hiltoni mõju alla kelle võttis koguni enda juurde elama. Selle asemel, et lapsi katku ajaks saata maale, nagu tegid seda teised jõukamad kodanikud jättis tänad munga käsul. Linna. Munk oli talle arvatavasti öelnud, et pimesi peab lootma jumala tahtele, sest ainult tema kaitsvat lapsi. Kõige selle tagajärjel lapsed nakatusid, haigestusid ja 12 neist surid ainult vanim Margarete puding jäi ainsa pärijana ellu. Munga mõju oli aga katku ajal Tallinnas suuresti kasvanud. Oma õpilaste või jüngritega pidas ta salajasi kooskäimisi. Üheks pimedaks tööriistaks, tema käes oli Varstiga Herman kreeme. Munga nõuandel pidi Margarete abielluma täiesti varandusega Ta mehega ja nimelt Diderikat siirenbergiga. Võib-olla oli ta ka tegelikult viimasesse armunud, kuna ka tema onu, Jaspar nõtke kui eestkostja oli selle vastu ja soovis abielu endise väljavalitu prügelasega, siis tarvitas kavalust varase missa ajal laulata Stat siirenbergi salaja Margaretaga. Laulatus toimus koguni tänaval kahe tunnistaja juuresolekul ja nüüd pidi ka onu järele andma. Teistkordne pidulik kihlus ja laulatus toimus suur kildis, mille järel munk pidas kodus missa, jagas armulauda. Seejuures lubas võõrasisa Margaret Tele2 Kinnisvara laial tänaval. Varsti selgus, et Margarete ilu oli murdnud munga südame. Ta kirjutas talle iseäralik kirju ühe neist koguni oma verega ja püüdis temaga salaja kohtuda. Margarete aga ei jaganud mungasoove, rääkis sellest onule ja viimane viis asja koguni raemagistraadi ette. Vihastudes sellest meelitas munk Herman krevett võõrast tütrele lubatud maju salaja maha müüma oma salajaste õpilaste abiliste kaasabil. Raes seega õnnestus. Majad müüdi väga madala hinna eest, raehärra Hermen vormingile. Võõrasisa laskis Margarete, kelle mees viibis parajasti välismaal, kõigi oma asjadega majast välja tõsta. Nüüd esitas aga onu Jasparnetgen Herman Kreeve vastuda ebaseaduslikku teguviisi pärast kohtuliku kaebuse mõlemates kohtuinstantsides nii Tallinnas kui ka Lüübekis mõisteti Kreeve süüdi. Sellega selgusid ühtlasi ka munk Johani patud ja eksimused. Ta pidi põgenema tart tunk, kus ta oli Francis klaste kloostri liige. Kõigi nende tegude eest saadeti ta pärast Saksamaale kloostrisse, kus müüriti eluks ajaks kongi. See oli keskaegne katoliku kiriku armutu karistus. Usutaganeja eile ketsereile. Muuseas oli munk Johan fon, Iltan ka tuntud kirjanik ja teadusemees. Ta oli teatud määral luteri eelkäijaks. Igatahes on huvitav, et see mees on valinud oma tegevusväljaks ka Tallinna ja Tartu. Tiiderektsiirenbergile andis kohtufoogt kohtuistungil maja trepikivil etikul üle ukserõnga, mille kaudu ta jälle ka formaalselt sai oma naise endiste majade peremeheks. Kuid sellega polnud protsess siiski veel lõppenud. Peale Herman Crewe surma kaebasid pärijad edasi keisrile, väites, et ei Tallinn ega Lübeck pole asja otsustanud erapooletult. Nad ei saavutanud küll midagi, aga Tallinnale läks protsess maksma üle 400 Riia marga. See oli tol ajal suur raha, mille eest oleks võinud osta mitu maja. Ülalmainitud protsessi. Kaebekiri on tervelt 16 lehekülge pikk ja annab valgust sellele, mis Tallinnas tol kaugel ajal toimus. Sellest kirjutas Paul Johansen Tallinna linnaarhivaar. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head ja kohtumiseni nädala pärast ja ärge palun unustage, et raadio näitab pilti seekord ühest vanast pitserist saate kodulehel. Head aega.