Huvitaja saates vahetame nüüd teemat ja läheme edasi või mõnes mõttes ka tagasi, rääkides meditsiiniajaloost ja eelmisel korral oli meil juttu rõugetest, mõnes mõttes varajasest vaktsineerimisest rõugete vastu ja sellisest ilusast eduloost. Mismoodi see haigus omal ajal seljatati? Elektoriks on ken kalling, kes on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo õppejõud. Katkust rääkides siis kuidas sellele piir pandi? Kak vist talle ei olegi järsku piiri pandud, ta vist siiamaani kusagil kusagil eksisteerib. No mul õieti mäletan siis katku, vist tänapäeval on suhteliselt lihtne ravida. Ka varasematel aegadel jah, kuni teise maailmasõja oli ta ikkagi tõsine probleem teise maailmasõjani, siis noh, see on see selline märksõna, eks ole, kui tulevad kasutusele antibiootikumid. Ja inimkond astub sellise uue sammu oma arenguteel kuni selle ajani praktiliselt kuni teise maailmasõja ajal ikkagi ka veel läänemaailmas nakkushaigused lõid väga tugeva fooni inimese elukäiku ja, ja ka seal lastesuremine nakkushaigustesse ja nii edasi, et see, see oli ikkagi väga kõrge võrreldes tänapäevaga kaasajal pärast teist maailmasõda läänemaailmas me elame mingis teistsuguses keskkonnas aga mõned on maakera peal, siis siiamaani sama katkaa ikkagi ikkagi tundub, on täiesti olemas. Aga kunagi ta jah, oli, oli ikkagi väga, aga võimas märksõna siin siis võikski paari sõnaga rääkida sellest katkust. Katk on selles mõttes niukene, õpetlik õpetlik lugu, meditsiini loosed. Ühelt poolt ja haigus ise temaga tegelemine ja kõik see lugu, aga aga teiselt poolt katku puhul on nagu põnev see, kuidas üks tõbi, mis inimkonda mingil ajahetkel tabab, no räägime siin Euroopa tsivilisatsioonist. Kuidas ta võib väga palju muutusi kaasa tuua. Ja see klassikaline katku lugu, see tavaliselt keskendub siis sellele keskaegsele katku puhangule mustale surmale aastatele 1000 347351. Kui siis tänapäeva Krimmi aladelt seal mingi konflikti eest põgenevad, kaupmehed toovad siis selle tõve Vahemere rannikulinnadesse kaubalinnadesse, sealt ta siis nelja aasta jooksul talvel natukene puhates, aga siis järgmine aasta soojema ilmaga jälle edasi levib, katab praktiliselt kogu Euroopa. Et see on siis must surm, see on Euroopa kultuurilukku jätnud väga tugevad jäljed. Ja selle üle siin siis natukene natukene võibki mõtiskleda, et miks ja kuidas katk on siis teda põhjustab bakter, näriliste haigus aga ta on selles mõttes katk siis selline rumal parasiit, et mõnikord tapab oma peremehed ära. Ja kui need närilised siis eszkad, rotid surevad siis seal roti seljas omakorda elanud parasiidid, kirbud, meil siis tekib vajadus, võtsid endale uusi peremehi ja siis need kirbud, nemad kannavad seda haigust siis edasi ka inimesele. Ja kotkul on jah erinevaid vorme, et see niisugune kõige levinum on siis öelda muhkkatk, see siis tõepoolest vajab, vajab seda kirbuhammustust. Et inimene selle haiguse endale saaks keerulisemad vormid, siis juba niisugused raskemad vormid, kopsukatk ja septiline katk näiteks väidetavalt levivad ka inimeselt inimesele katkes tõepoolest tuleb Euroopasse Neljateistkümnenda sajandi keskel tapab siin hästi palju inimesi nelja aasta jooksul. Nende niisugust ajaloolist allikate puhul tasub olla sageli kriitiline, pigem kiputakse üle hindama surmasid räägitakse sellest, kuidas ikkagi praktiliselt kõik olid ära surnud. Et ega see asi vist nii hull ei ole ega olnud. Et arvatakse, et niimoodi üldiselt Euroopas võis surra kuskil veerand kuni kolmandik rahvastikust, siis selle nelja-aastase puhangu käigus tegelikult loomulikult on väga suur arv ja vot siis nüüd ongi küsimus, eks ole, tänapäeva tänapäeva teaduse jaoks, et siin on siis küsimus number üks on see, et kas siis nii lihtne ongi, tuleb lihtsalt haigus kusagilt eikuskilt mongolid toovata, eks ole, grimmi, ja sealt siis tuleb laevaga Euroopasse tapab siin kolmandikku inimesi ära. Kas see, kas see nii käibki? Ja vastus on see, et vist ikka pigem mitte noh, tänapäeval tundub kaasaegne ajaloo ja, ja võib-olla siis ka seal arstiteadlaste poolne töö, aga kimatoloogide näiteks uurimused viitavad sellele, et tegelikult oli Euroopa populatsioon selle katkutulekuks juba nõrgestatud. Mõnes mõttes, kuidas sellega räägime siin looduslikust valikust, tollel ajal kui sellisest, aga tugevast mehhanismist, mis inimpopulatsioone mõjutas, et sisuliselt oli siis katkutulekuks Euroopa elanikkond jõudnud kriisiolukorda. Teisisõnu noh, sisuliselt nii-öelda jutumärkides oodatigi mingit lahendust selle populatsiooni hetkeprobleeme, mis sisuliselt tähendas sellist ülerahvastatust seda kuidagi korrigeerida või, või lahendada seda olukorda, kuhu inimesed olid jõudnud. Asi nimelt oli selles, et kuni 14 sajandi alguseni oli üldiselt Euroopas olnud väga soodne kliima soe ja nii edasi taimekasvatuseks sobilik, mis tähendas seda, et Euroopa populatsioon oli kasvanud, võib-olla liiga suureks inimesed olid kolinud elama kõikvõimalikesse piirkondadesse, kus üldiselt eks ole, noh, tänapäeval tundub, et selline põlluharimine on mõttetu, näiteks Gröönimaa, aga nad said seal hakkama, sest sest kliima oli soe, aga siis seal kusagil 14. sajandi alguses toimub selline väga selge järsk kliima jahenemine, räägitakse väikesest jääajast millestki sellisest, mis siis tähendab seda, et aastate kaupa papa põlu vilja tikalduvad, tekib nälg üldise jahenemise, tegus ja päikese, vähema päikesevalguse ja nii edasi käigus ka näiteks lihatoitude osakaal inimeste toidulaual kahaneb, see soola ei saa enam mereveest aurutada. Teisisõnu inimesed on näljas, inimesed on alatoidetud inimeste söögisedel kuidagi tasakaalust väljas. Ja selles olukorras siis jah, sajandi keskel tulebki katske, lahendab selle probleemi ära, et pärast katku on inimestel jälle lahedam elada. Ei pea enam kuskil põldu kündma väga marginaalsetest tingimustes, eks ole, ruumi on ka normaalsetes oludes ja nii edasi ja nii edasi. Ja see näide selles mõttes see ei ole ka nagu ainukene varasem üks Euroopa ajaloos teada katku puhang, justin Jaanus matk kuuendal sajandil, et selle puhul arvatakse, et see lugu oli sama, et on teada, et oli väga suur ja võimas katku puhang kuuenda sajandi keskpaigas. Ja noh, tagantjärele on selge, et sellegi põhjustas mingi looduskatastroof võib-olla vulkaanipurse, aga igatahes on teada, et katkule eelnevatel aastatel suured ikalduse ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga inimene tollel ajal mõnes mõttes tegi veel osa loomariigist. Ja kui see populatsioon paisub liiga suureks, siis tekib teavdav stress, seda stressi tuleb, lahendab siis tõbi Euroopas siis mitu korda selleks suveks olnud katkuloost edasi rääkida, siis tuleb rõhutada seda, et selle nelja-aastase puhangu, mis algab 1347 Euroopas enne seda, pannud Euroopas kaua aega katku nähtud, et see oli niisugune uus asi. Neli aastat see tõbi möllab, aga nüüd ta ei kao ära. Eelnevalt võib-olla varasemast kogemusest, kui, kui haigus tuleb ja siis mitusada aastat ei ole. Nüüd ta jääb Euroopasse Hendeemiliseks. Et siin ja seal iga paari aasta tagant on need puhangud. Üldiselt teatakse, kuidas see haigus mööda Euroopat liigub, et on kogu aeg kohal. Ja see on nüüd võib-olla noh, hakata rääkima sellisest katku mõjust tolleaegsel Euroopa kultuurile, tsivilisatsioonile laiemalt, see on siis kindlasti üks oluline komponent, see on selline pidev stress, pidev surma ja haiguse kohalolek, see kindlasti seda omaaegset eurooplast, tema mõtlemist tema käitumist mõjutab, ongi räägitud noh, hiliskeskajal kui mina üldiselt seda mõtteviisi ei poolda, rääkida keskajast kui pimedast keskajast visioone, pigem vastupidisel seisukohal, aga üldiselt see selline stereotüüp on levinud. Ja kui me tõesti tahame seda väga kasutada, siis võib-olla jah, üks õigustus on see niuke katkuga katkuga seotud teemad tõepoolest nagu surmahirm, mingi mingi teatav depressiivsus, keskaja lõpu sajanditele omane on, eks ole, kas või vaatame kunstitöid teoseid, kas sama Tallinna surmatants on niisugune mõte surma kogu aeg lähedal, et see, see oli nagu nagu omane. Ja sellel pinnal siis tõepoolest siis väidetavalt inimeste inimeste mõttemaailmas, kõigiga toimuvad mingid muutused, et ühelt poolt surma läheduse tajumine võib tähendada seda, eks ole, et me hakkame kuidagi eriti kergemeelset ja elu pillavalt käituma. Panustame kunsti, arhitektuuri ja nii edasi ja nii edasi. Kõikvõimalike luksuskaupade tootmine, tarbimine areneb. Aga teiselt poolt muidugi summa lähedus ikkagi mõtet ka igavikuliste matele teemadele ja siin kõikvõimalikud religioossusesse puutuvad asjad, ketserlus, kõik võimalik hinge päästmine, kirik tegelikult kaotab oma positsioone tänu sellele kirikumehed ja naised ei suutnud inimesi selle suure needuse eest päästa. Mõttesse katk sillutab teed näiteks pikele ideoloogiatele ja kui me tahame, siis võime ka, eks ole oma ajastu kontekstis luterlust protestantistlik vaadata läbi selle prisma. Üks üks põhjus, miks võib-olla kusagil Põhja-Euroopas siis usupuhastuse aset leiab. Väga niimoodi strateegiliselt mõeldes võime arvata, et katk on üks selle põhjustajaid ja katk on ka, mõtlen moodi tänapäevase Euroopa. Kas sa protestantism ka võib-olla niukse kaasaegse eurooplase üks üks tunnuseid vähemalt osa sellest aga kaasaegse eurooplase tekkelise katk siis jah ikkagi oma väga tähtsat rolli mängib. Tuleme tagasi nende suremusnäitajate juurde selle nelja-aastase katkupuhangu ajal, et suremusnäitajad ei olnud kindlasti kogu selles Euroopa rahvastikus ühtlased, olid mingid inimrühmad, kes kannatasid haiguse käes rohkem. Kirikuinimesed kindlasti, sest nemad tegelesid surijatega surnutega. Võitsid näide matsid. Ja samuti ka linnarahvas linnas Surdi enam kõik on kuulnud neid lugusid, kui, kui roppe vastane oli elu keskaegses linnas. Eks see kindlasti õige on just niimoodi noh, epidemioloogilisest vaatevinklist linn oli ikkagi küllaltki küllaltki ebaterve keskkond linnas olid kõikvõimalikud haiguse tendeemilisel kujul esindatud ja kui siis epideemia linna saabus, siis siis linnarahvastik, eks ole, mis oli rohkem ninapidi koos ja kõikvõimalike vaheperemehi haiguste, edasikandjaid, rotte ja nii edasi oli, oli kindlasti linnas rohkem linnas Kasurdi rohkem kui enam keskmiselt, kui, kui maapiirkondades ja mõned niuksed erinevad suremusnäitajad erinevad des inimrühmadesse on siis nad jah, tuleviku jaoks oluline asi. See, et linnas sordi rohkem kui maal tähendas seda, et pärast katku selline majanduspoliitiline olukord muutus. Varasem keskaeg, katkueelne keskaeg, katkuel neuroos Pauli olnud pigem siis niimoodi maakeskne teisisõnu Sisvyotalismi Fjodaalide keskne. Siis nüüd toimub pööre, linna kasuks tekib siis klassikaline keskaegne linn ja selle juhtivad jõud, teisisõnu kodanlus, keskklass, kaupmehed, need saavad jämeda otsa enda kätte. Miks see nii juhtub? Loogika iseenesest on lihtne. Pärast katku, kui linn on tühjaks surnud, see tähendab seda, et põllumeeste toodangule on turg väiksem põllumajandussaaduste hinnad langevad. Teisisõnu maainimesed, mitte ainult talupojad, kavad, siis skandaalid, eks ole, muutuvad vaesemaks nende toodangule, nende tööle ei ole enam turgu. Ja teisalt siis linnarahvas on ära surnud, see, mis linnast tehakse, toodetakse käsitöö, näiteks. See läheb nüüd kalliks, sest tootjaid on vähe, tekib defitsiit. Jah, loomulikult toimub mingi selline ühtlustumine Maalt voolab rahvas tühjaks olnud linnadesse linna taga, kiiresti saavad aru ja kaupmeeskond. Et ega see tekkinud olukord on neile nagu kasulik, et linna kauba hind on üleval, linnad muutuvad küllaltki selliseks, noh, ütleme nii, ksenofoobia, eks nüüd algab see aeg, kui Läheb väga raskeks käsitööliste kaupmeeste seltsides astumine. Maalt linna põgenemine talupoegadel tehakse keerukaks edasi. Aga noh, põhimõtteliselt asja mõte siis kokkuvõttes on jah see, et toimub selline majanduspoliitiline raskuskeskme nihkumine maa oma elatist teenivate inimrühmade juurest siis linnarahva suunas. Seodaalide käest läheb jäme ots linnakodanluse kätte ja linnakodanlus tsoonis loomulikult juba hoopis midagi muud. Need on praktilised inimesed, need on ratsionaalsed inimesed, kasumile orienteeritud inimesed. See on siis see seltskond, kes hakkab seda tulevasele Euroopale nägu nägu andma. Kapitalistlik euroopas ja kes siis, eks ole, pärast keskaega vallutab, vallutab kogu maakera ja maakera romana. Ja teine asi on kirikumeeste suremine, Tseed, kirikumehed ja naised ära surevad. Siis toob kaasa tolleaegse ühiskonna nii-öelda ilmalikus tumis. Et varasematel aegadel suur osa kõikvõimalikest pinud tööjõudu nõudvatest ametitest, alates kirikutööst, aga lõpetades insenerikunstiga või seal juriidikaga sageli ka meditsiiniga. Et see oli kirikurahva kätes, aga nüüd kiriku inimesi enam ei ole. Nõudlus ühiskonnas need asjade järele nende tööd järel ikkagi on, teisisõnu hakkavad ilmalikud inimesed kõige sellega tegelema, tekib selline ilmalike inseneride, juristide ja nii edasikiht ja siin on ka tähtis keelekasutuse muutus kui varem, eks ole, kirikurahvas ja noh, katoliiklikus maailmas siiamaani ajas oma asja ladina keeles ajab siis nüüd jällegi need ladina keele oskajaid on surnud, samas elu vajab edasielamist, kirjutamine õpitakse ära, hakatakse kirjutama lugema juba oma kohalikes rahvuskeeltes. Kui me räägime niimoodi, vaatame pikemas perspektiivis, siis seesama Euroopa, eks ole, rahvusriikide Euroopa võib-olla ka siis seal imperialistlik ja natukene omavahel konfliktis, Euroopa rahvuslik euroop seisis suuresti, jällegi saab jõudu nendest nendest katku katkujärgsetest oludest, kui see niisugune vana keskaegne maailm ikkagi saab väga tugeva raputus osaliseks ja ja raputus on ikkagi nii võimas jahe, et sisuliselt, eks ole, hakkavad tekkima alged sellise uue uue eurooplase tekkeks. Aitäh selleks korraks ken kalling, Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.