Üks, teine selline mees, kes, kes veel enne, kui need lõplikult õed mikrobioloogias bakterioloogias paigas on, keda palju meenutatakse, Joseph Lister, inglise kirurgia suurkuju, kes siis samamoodi, ta elab natukene ja töötab semelvassi tööd, need leiavad aset 1800 neljakümnendatel aastatel. Ja tegevus. Krister on juba 1000 800 kuuekümnendad siin juba on kusagil pastor räägib millestki sellest, mis hiljem loob välja Bakteroloogiliselt teooria. Aga Lister siiski ka põhimõtteliselt ikkagi veel lähtub sellisest statistilisest loogikast nagu emmelvaski, kes paneb tähele, eks ole, erinevates rühmades erinevaid suremusnäitajaid ja teeb sellest järeldused, et lektor siis samamoodi tema väidetavalt tema lugu on see, et ta paneb tähele, et võrdleb seal lahtise ja kinnise luumurruga patsient Ta saab aru, et lahtise luumurruga patsientidel need haavad lähevad põletikuliseks sageli kinnise luumurru puhul seda probleemi ei ole, järelikult see põletik ei ole mingi osa nihukesest, luu paranemisest, koe paranemisest, millest iganes. Et see on midagi sellist, mis tungib organismi läbi lahtise haava. Jaa, jällegi, kuskil on olemas teadmine, kuidas need mikroorganisme, keda seal mikroskoobi all juba nähtud on ja keda võib-olla otseselt haigustega seostada ei osata, aga neid saab tappa, eks ole, mingite keemiliste ainetega, need Lister siis ka hakkab nii ennast, oma instrumente kui ka seda patsienti haava, haava ümbrust puhastama siis keemiliste vahenditega. Corbool hape on vahend, mida tema kasutab, küllaltki mürgine ollus. Saavutab ka siis selle, et patsiendid tema käe all hakkavad nagu palju kiiremini paranema ja võimalikult haavapõletikud kaovad. Ja see ongi siis nüüd, see võib olla konkreetse juba antiseptika sünd, kui, kui, siis tõesti keemiliste keemiliste ühenditega puhastatakse haava, haava ümbrust, kirurgi käsi, kirurgi instrument, eesmärgiga hoida ära mingite objektide sattumist sinna. Sinna haav, see nüüd toimub, umbes samal ajal kui ka juba pas töör tasapisi. Ta on juba teinud oma kuulsa katse, mis tõestab seda, et. Et käärimist tekitavad mikroorganismid kohe ta veel haiguseni ei jõua, läheb umbes paarkümmend aastat, 1857 on see käärimise katse kuskil 1000 870., nagu lõplikult siis pastori koolkond ja teda ümbritsevad teadlased ütlevad, käivad välja selle mõtte paljud haigused, nakkushaigused, et see on sisuliselt elu mikroorganismide tekitatav fenomen. Ja samal ajal umbes siis Saksamaal teine kuulus mikrobioloogia ajalukku läinud mees andis Robert Koch, kass, kes ka töötab samas suunas ja nende töö tulemusel siis kuskil seal 1000 800 seitsmekudedes alates kaheksakümnendad üheksakümnendad, see on siis selline suur suur läbimurdeaeg kui, kui päris paljude haiguste puhul mitte ainult ei suudeta välja öelda, et jah, seda haigust tekitab konkreetne et seda haigust tekitav mikroorganism vaid, et suudetakse ära näidata konkreetselt, milline see mikroorganism on, suudetakse ta sealt haigest koest või haige inimese verest üles leida. Ja kremodi katseliselt tõestada. Need on siis need kohvikontseptsioone Kohja õpetused. Et selleks selleks, et tõestada, et mingi konkreetne mikroorganisme tekitab konkreetselt nakkushaigust selleks tuleb see haigustekitaja organismist üles leida tuleb suuta teda kasvatada in vitro teisisõnu kehaväliselt. Ja siis hiljem organismi tagasi. Viies peab mikroorganism, siis, eks ole, tekitama organismis jällegi sarnase haiguslaadse seisundi, need on need kohvipostulaadid. Et mis seovad konkreetse haiguse konkreetse haigustekitajaga, teisisõnu see haiguse mitte loomulikult kõikide haiguste, kõikide tõbede, aga paljude nende, mida meie nimetame tänapäeval nakkushaigusteks nendes niisugune ideoloogia või nende arengukäik saab nagu lõplikult selgeks, et me saame aru, kust need haigused tulevad, mis, mis seda haigust põhjustab. Ja selle töö kõrval siis, eks ole, loomulikult hakkavad arenema kõikvõimalikud muud kontseptsioonid ühelt poolt siin jah, küsimus vaktsineerimisest, Timonoloogiast. Jenneri näide, eks ole, see on kohvile partööril juba ammu teada saanud juba 100 aastat vana, selleks ajaks vaktsineerimine rõugete vastu, millest me oleme juba rääkinud. Ja nüüd lähtuvalt sellest dženner jaluse pandud traditsioonist. Ja samas eks ole, uuest sellisest värskest informatsioonist, mis on tekkinud, tekib selline tohutu hurraa periood meditsiiniajaloos, kus püütakse inimesi kõikvõimalike nakkushaiguste vastu vaktsineerida. Täpselt veel ei teata ikkagi, mis immuunsus on ja kuidas need võimalikud vaktsiinid toimivad, aga lihtsalt niimoodi katse-eksituse meetodil võetakse aga ikka järgmine haigus, et üritatakse selle haige inimese organismis haigustekitaja kätte saada, tehakse sellest haigustekitaja mingi mis iganes lahus. Samamoodi nagu dženner tegi, eks ole. Võttes võttes rõugehaigetelt lima ja kuivatades seda ja siis uuesti nii-öelda vaktsiini inimeses, kandas et sama tehakse paljude muude haigustega ja mõnel puhul see seda saadab edu. Patööri suur suur kangelastegu on seal marutaudi vastu nii-öelda ravi tekitamine, sakslastel on seal jälle mõned teised haigused, mis nende puhul edukad on, aga samas on ka tagasilööke. Näiteks Koch avastab tuberkuloositekitaja Seob öelda Kochi kepikese siiamaani kutsuma neid niisiis tuberkuloosiga ja esimene mõte ja väga kiiresti liigutakse ka selles suunas, et kui meil on, eks ole see tuberkuloositekitaja üles leitud, siis mis seal ikka teeme valmistama temast jällegi mingi sellise nõrgestatud lahus ja nii-öelda vaktsiini viimasele inimesse ja saavutame olukorra, kus inimesed enam tuberkuloosihaigest tuberkuloosi puhul, eks ole. Tuberkuloos Me teame, siiamaani on probleem, see asi, see asi ei hakka tööle, et ma ei ole spetsialist, eks ole, ei oska täpselt rääkida, milles, milles see probleem on. Miks tuberkuloosi vastu tollel ajal selle vaktsiini väljatöötamine nii raskesti läks. Aga aga see nagu see on nagu suur tagasilöök, see on nüüd see aeg oli niisugune huvitav aeg teadusloos roiline periood, teadusajaloos kus hästi palju, nagu võistlevad erinevad rahvad, erinevad kultuurid, pärinevad riigid selle nimel, kellel on kõvemad teadusmehed, kes rohkem avastusi sooritavad ka prantslase saksa võidujooks. Selles kontekstis muidugi see tagasilöök Kochile on, on selline valus hoop sakslastele ja, ja siin veel kohviga seoses tekivad, kuigi noh, üldiselt ma tänapäeval ikkagi peame kohvist väga lugu teda nagu tema renomee teriliselt ei, ei kritiseeri, et aga aga siin on niukene, väike niuke, meditsiiniline, meditsiinieetiline nüanss siiski klasele, Kochi tuberkuloosivaktsiiniga seoses, mida ta nimetas tuberkuliiniks nimelt kohv, halastas selle materjali nii-öelda komponendid või, või, või selle, kuidas ta seda tuberkuliini valmistab. Tolle aja saksa seaduste kohaselt oli see seaduserikkumine, sest või noh, ebaseaduslik Saksa seadused käskisid kõikvõimalike meditsiinipreparaatide puhul seda, eeldasid seda, et nende konsistents, nende koostis on avalik kohv, halastab seal. Ja noh, siin nüüd eks ole tänapäeval mõtisklema selle üle, et kas oli Kohjenda mingi mingi soov või olid siin taga näiteks ravimifirmade huvid, kes lootsid hakata tasapisi me jõuame nüüd sellesse ajastusse, eks ole, kus me tänapäeval oleme niisugune ravimifirmade ja nende kasumijahiküsimused aga see võis olla ka saksa riigi riigi poliitika juba nähti siis sellises tundus sakslastele, et, et kui on käes tuberkuloosi vaktsiin, siis eks ole, sellest võib kujuneda niisugune väga võimas bioloogiline kaitsevahend. Tollel ajal ikkagi valdav enamus inimkonnast Euroopas suri. Ma ei tea täpselt ei ole nende arv ei mäleta, aga ikkagi suremusest suur osa moodustasid tuberkuloosisurmad. Teisisõnu see rahvas, see riik, see ühiskond, kes suudab ennast vaktsineerida tuberkuloosi vastu. See oleks pidanud sellises imperalistlikus sotsiaaltarvinistlikus, rahvastevõidujooksus, mida tollel ajal vaadeldi ikkagi väga selgelt ka läbi bioloogilise prisma. Oleks pidanud võidumees olema, nii et võib-olla Saksa valitsus kuidagi avaldas Kochile survet, et ta ei, ta ei avalikustaks oma eeldatava tuberkuloosivaktsiini koostist. Aga kuivõrd seal läbikukkumine siis oli, oli kui mina, siis, siis jah, lõpuks tuleb ka välja, mida kohtegijata ei teinud jällegi midagi väga keerulist. Lihtsalt võttis need samu kohvi, kepikesi tuberkuloositekitajaid jahvatas ja kuivatas neid. Ja lõi lõi sellest mingi aine, mida siis mingi materjali, mida siis inimese organismi viid, aga mis tekitas ise haigust? Noh, põhimõtteliselt jah, et see päris surnud teed end võinuga surnud tupiktee ei olnud, sest sellest tuberkuloos neist hiljem sai siis jah, tuberkuloosi diagnoosimise vahend, see, see, mida siin minuealised vähemalt on juba mäletavaldata, tehti käe peale, mingi kriipse pandi sinna mingit ainet, siis et see oli vist põhimõtteliselt sama asi, aitäh tänaseks jätkame järgmisel korral ja siis meil tuleb juttu juba ka penitsiliinist. Ehk siis sellest, mismoodi tekkis võimalus bakterhaigusi aktiivselt ravida.