Jätkame huvitaja saadet ja räägime edasi meditsiiniajaloost. Meie elektoriks ka siin, raadios on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken kalling ja rääkinud päris palju nakkushaiguste levikust. Ja mõnes mõttes selle teemaga ikkagi ka veel jätkame nii täna kui siin ka järgnevatel nädalatel. Ja üks teema, millest me räägime, on koolera ja koolera oli nii mõneski mõttes väljakutseks selles plaanis, et varasemat teooriat, millega üritati selgitada nakkushaiguste levikut kuidagi selle koolera puhul alguses ei hakanud klappima, et mis seal siis teisiti jälle oli. Just et koola rast siis täna natuke räägime tõesti, ja, ja see on ka hea õigus, et me oleme juba mõnda aega nagu nakkushaiguste ümber tiirutanud, tiirutame ilmselt veel veidikene selle häppi häppi endini, õnneliku lõpuni on veel veidi aega. Aga oleme jutuga jõudnud 19.-sse sajandisse. On ka juba korduvalt rõhutatud, ilmselt rõhutatakse veel, et see oli selline suur murranguaeg meditsiiniajaloos, kus hästi palju korraga tekkis uusi teooriaid ja hakati asjadest aru saama. Ja selles mõttes see cooler on niisugune, on hea näide just, just niukene õpetlik näide liikumaksis selles suunas, kus me siis tänapäeval olema, eks ole, kus me arvame ennast aru saavad väga paljudest asjadest, sealhulgas nakkushaiguse kui sellise olemusest ja levikuprintsiipidest ja oskame ravida neid ka. Koolera jah, et koolera selles mõttes märgiline fenomen, et ta jõuab, jõuab Euroopasse 19. sajandi teisel kümnendil nagu esimest korda teadaolevat. Need on uus asi ja samal ajal eks ole, on juba tolleaegne Euroopa ühiskond küllaltki hästi organiseerunud ja meditsiin areneb ja kõik muud sellised asjad. Nii et selle nihukese uue küllaltki ohtliku, nagu tollel ajal oli, siin tappis võib-olla pooled haigestunutest sageli, et sellega hakatakse nagu tõsiselt tegelema ja, ja mis nagu teadlaskonnale siis jah, sellist muret teeb ja suureks sõna otseses mõttes väljakutseks on siis tõesti see, et oli aastasadu elatakse lennukites vanades vanades traditsioonides ja arusaamistest haigustest ja paika loksunud, mingid sellised kontseptsioonid oli siis mehhanismide teooria või siis nende nakkusidude kontaagjonite teooria, millest on ka juba räägitud. Aga koolera puhul tundus, et see asi nagu hästi vanad teooriad ei sobi, sellepärast asmide õpetus, mis mõnes mõttes tähendas nihukest abstraktset gaasilist fenomeni, mis liigub mööda maad ja inimesi nakatab. See ei näinud, nagu koolera puhul toimivad, sest saadi ikkagi väga varakult aru, et koolera liigub nii-öelda hierarhilisi printsiibi alusel. Teisisõnu mõõda kaubadeid jälgib, jälgib inimgeograafiat inimeste liikumist. Et oleks võinud olla siis, eks ole see nii-öelda kontaagjonite konteksti selle teooriasse mahtuda niisugune inimeselt inimesele hüpo fenomen. Aga ka see ei sobinud, sest pandi tähele väga ruttu. Paljud inimesed, kes koolera haigetega olid kontaktis, nad siiski ei haigestunud, erinevalt katkuste, mõnedest muudest sellistest haigustest, mis varem nagu teada olid ja mille põhjal need teooriad Nad olid paika loksunud nii-öelda need koolera ei sobinud ei ühe ega teise selle vana mudeli jaoks. Ja koolera puhul oli muidugi jah oluline see, mida ma juba mainisin, et tõesti, et tegemist oli 19. sajandiga, teadused, ühiskonnad olid võimsalt edasi arenenud oli tekkimas, eks ole, selline uus ajastu meditsiinis. Ja kohe hakkasid sellega udaraga tegelema siis ka kõikvõimalikud uued uued kontseptsioonid väga oluline näiteks koolera mõistmisel oli arenev Sis füsioloogiat, teadus- ja biokeemia kus tasapisi, 19. sajandi alguses oli hakatud hakati aru saama, et eluprotsessid, need on suuresti biokeemilised protsessid organismis, rakus organismi eri piirkondades toimuvad sisuliselt keemilised reaktsioonid. Ja nende kontseptsioonide pinnal hakkasid siis ka kujunema näiteks käsitlused nakkushaigustest, nakkushaigused oleks justkui mingisugune nii-öelda mürgistusolek mille käigus mis iganes põhjusel mürgistus tekib silmas ikka rääkida Miasmidest mõnedes niukses vanadest asjadest, aga igal juhul, et eks ole, toimub organismis mingi keemiline protsess mille tulemusel siis organismis toimuvad muutused tekkinud patoloogia õpetus oskas seda ka näidata, tõesti, soolestikus on mingit patoloogiad, sooltega on midagi juhtunud. Biokeemia hakkas väga tugevalt mõjutama sõda, koolera käsitluste, edaspidi näeme ka üldse nakkushaigustele käsitlust. Siis kusagil tollel ajal juba kuigi nihukese Bagdjoroloogilise haiguse õpetuse tekkeni läheb veel aega, see loksub paika alles 19 sajandi lõpuks. Aga ehkki siin ja seal luuravad juba mõtted, mille kohaselt tuleks vaadata nakkushaigusi kui mikroorganismide poolt tekitavaid tõbesid või nähtusi. Mikroorganism oli ammu nähtud, mikroskoop oli ammu olemas, lihtsalt teadlaste probleem oli see, et nad ei suutnud. Eks ole, lähtuvalt siis teadvuses vajalikkust nõutavast matoloogiast ära näidata mingi konkreetne mikroorganism, haigustekitaja, aga samas siin ja seal need hääled kõlasid, see ei olnud tegelikult nagu väga uus mõte, mis siis 19 lõpus seal pasteeria Kochi poolmuidu lõplikult paika öeldakse. Väiksed elusolendid tekitavad neid, neid haigusi, see mõte oli luuranud juba ja koorega seoses, samamoodi hakati nendel teemadel rääkima. Ja veel üks väga oluline asi, mis Niukest üldse ilmselt tänapäevani välja kõikvõimalikke haiguskäsitlusi mõjutab, on siis statistika, epidemioloogia areng. Et kõigepealt, kui me räägime siin tuleme nagu jällegi kuulajale lähemale niisugusest üldisest nakkushaiguste mõistmise ajaloo juurest siis koolera puhul sellised esimesed läbi murdma olidki, lähtusid omaaegsest statistikast ja epidemioloogiateadvusest, mis kujunes nimelt kui sa koolera, siis levis neid koolera puhanguid 19 sajandi jooksul oli mitu siis sajandi keskel tekkisid niuksed esimesed õpetused mis proovisid koolera loogikast aru saada ja mis lähtusid just olemasolevast statistilisest materjalist, näiteks pandi Inglismaal tähele Londoni linnas, kus siis seitsmendad keskel koolera päris palju inimesi tappis. Et kaugemal, see tähendab ka siis merepinnast kõrgemal olevad inimesed haigestuvad vähem. Tekkiski teooria, mis väitis, et, et seesugune haigestumise loogika, see lähtub siis sellisest noh, samakõrgusjoontest ütleme nii, siin natukene seda, mis natukene päris palju mehhanismide kontseptsiooni, eks ole. Me tunneme ära, et meie asmid, mingid aurud, mingid sooaurud, mida kaua aega on kardetud meditsiiniajaloos kõikvõimalike haigustega seoses. Siin ka haigestuvad need, kes on ihule lähemal, kes seal madalamates linnaosades. Ja seda suudeti juba tulla ja kontekstis väga hästi ära näidata, joonistati graafikuid, tabeleid tõepoolest merepinnast kõrgemal olevad inimesed haigestuvad vähem. Aga eks ole, teiselt poolt see niisugune astmele kontseptsioon hakkasid ikkagi minevikku Mayama sama koolerapuhangu ajal juba üks järgmine inglise teadvuse Johns Snow. Sama Londoni näite varal suudab siis ära näidata ikkagi päris hästi juba selle tegelikult koolera levib joogivee kaudu, jällegi ta võtab ette statistilise materjali, vaatab, kust kõik need haiged ja haigestunud ja surnud pärit on, saab aru, tulevad linna mingites piirkondades uurib seda materjali veel sügavamalt, saab aru, et nad on võtnud oma veeühest konkreetsest kaevust lokaliseerib selle nihukese koolera puhkemis epitsentri ära ühe kaevu näol, ta otsib sealt kaevust juba midagi. Ilmselt neidsamu mikroorganisme, mis iganes, tollel ajal tehti palju keemilisi veeproove, üritati aru saada, kus see mürk tuleb või kus need mikroorganismid, kui nad on ikka mikroorganismid, tulevad tema ei osanud neid veel leida, ta ei leidnud neid. Aga ta lähtuvalt Jusnakse statistilisest epidemioloogilisest lähenemisest suudab ära näidata, et väga konkreetselt sellest ühest kohast ilmselt veega, eks ole, see haigus pihta hakkab. Nii et me oleme veel kaugel niisugusest valmis kujul eksisteerimast bakterioloogilisest teooriast, aga oleme tegelikult väga pika sammu edasi astunud koolera, koolera mõistmiseks. Ja see lõplik läbimurre see siis tuleb tõesti alles sajandi lõpupoole, siis kui seal Pastõrkov nendest räägime edaspidi põhjalikumalt, kui nemad siis näitavad ära selle nihukese mikroorganismide rolli nakkushaiguste tekkimisel. Ja noh, probleemid siiski jätkuvad, cooler on niisugune keeruline haigus selles mõttes, tema kooleratekitajad on küllaltki keeruline elutsükkel. Mingid probleemid selle kuulajaga seoses on veel kuni 20. sajandi alguseni kov nimelt kuigi ta on haigustekitaja üles leidnud, ei suuda seda siiski selle haigustekitaja elutsüklit paigutada enda mikrobioloogilisse bakter bioloogilisse teooriasse. Paljud otsad jäävad lahti. Nii et siin ja seal ikkagi veel kostab hääli, et, et võib-olla ei olegi nii tähtis selle haigustekitaja enda kohalolek, vaid võib-olla ikkagi mingid geoloogilised tingimused. Seesama, eks ole, kõrgus merepinnast võib olla pinnase geoloogiline koostis. Sisuliselt ikkagi veel veel otsitakse, minnakse tagasi nende vanade teooriate juurde, püütakse aru saada, mis toimub, et see võtab, võtab mõnda aega, aga, aga ütleme, 20.-ks sajandiks üldiselt siiski ollakse kokku lepitud, et koolerat tekitav mikroorganism ja kui me tahame koolera vastu edukalt võidelda, siis, siis me peame, eks ole, suutma garanteerida puhta joogivee, kanalisatsiooni ja nii edasi ja nii edasi. Raviküsimustega hakatakse tegelema, võib-olla oleks 20 sajandi edaspidi, kui, kui suudetakse juba hakata hävitama seda, seda mikroorganism. Nii et oluline ei olnud mitte niivõrd see, mis tasandil on hetkel see elupiirkond, vaid kui puhas oli selles piirkonnas vesi. Kui jõgi oli Londoni juba läbinud, siis allavoolu piirkonnas oli see palju saastunud. Just, ja see on ka siin Tartus näitakse ka siin Tartu puhul, et kui ka Tartu koolerapuhangud esimene, siis ka 19. sajandi keskel 1948, kui ma õieti mäletan see ilma ja teised uurivad seda siis samamoodi nagu ühelt poolt teatakse ja pannakse tähele, et koolera saabus üha Konkreetse reisijaga laevaga tuli Pihkvast kõik seal nagu teada. Aga teiselt poolt sõnukene, lõplik seletusbioloogia, see on ikkagi ikkagi veel lahtine. Ikka siin Tartu puhul räägitakse nii-öelda koolera piirkonnast siis ülejõe linnaosast, kus kus pinnas on madalam, kus pinnas on turbane, kus on sagedased üleujutused. Ja vot seda nisukest just põhjavee ja pinnasevee nivookõikumisi näiteks neid, neid peeti väga tähtsaks, et sellest, sellest tekkis kohe omaette teoorias Kochi teooriaga võistlev teoorias, kuivõrd koht, nagu ma ütlesin, ei suutnud oma tegelikult siiamaani kehtiva mikrobioloogilise patrioloogilise kontseptsiooni alusel koolera olemust ära seletada, siis tekkis võistlev kontseptsioon sellises petencohveri just nimelt põhjavee pinnaseveenivoo teooria, mis rääkiski sellest, et selleks, et sa koolerabatsille muutuks ohtlikuks, selleks peavad toimuma pinnases mingid veekõikumised nendes oludes, siis sellest haigus tekib ajast ta saab kas elujõudu juurde või toimuvad mingid keemilised protsessid, tekivad ikkagi mingid mehhanismid, mingid gaasid, mida me sisse hingame, mürgistuse saab. Et need, need küsimused olid ikkagi järel küllaltki lahtised, aga see, see arusaam, et puhas vesi või et kuidagi tuleb selle vee puhtuse eest hoolitseda, see, see jah, tekib, tekib ikkagi enne juba, kui, kui väga selge pilt kujuneb, milles, milles probleem on vee puhastamisega, kanalisatsiooniga hakatakse tegelema varem, kui kui lõplikult selgub, kus see haigustekitaja pesitseb, mis ta teeb nii-öelda igaks juhuks profülaktika korras empiirika näitab, mida puhtam vesi mida puhtamad linnaosad, mida vähem haiseb keskkond, seda kindlam on, et me siiski, et me siiski haigestub. Aitäh selleks korraks. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken kalling.