Läheme edasi meditsiiniajalooteemadega ja stuudios on gen calling, kes on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor. Nakkushaiguste teema puhul on oluline rääkida ka sellest, mis on hästi, mis on toonud siis edu ja mis on olnud nii-öelda revolutsioonilise tähendusega avastused ja penitsilliin nende mitmete. Penitsilliin on jah midagi sellist, mis siis meditsiiniajalooraamatutest võib, võib siis lugeda tõesti pärast pärast teist maailmasõda, kui penitsilliin laialt kättesaadavaks muutub knows antibiootikumid et siis algab inimkonna ajaloos, ütleme niisugune uus periood, seda nimetatud ka farmakoloogiliseks revolutsiooniks kus siis üldiselt noh, vähemalt läänemaailmas epidemioloogiline pilt muutub suremust, Nad muutuvad, et algab, algab uus ajastu, kus me enam valdavalt ei sure mitte nakkushaigustesse, vaid suurenema ikka, eks ole, nüüd me lihtsalt surema mingitesse teistesse teistesse probleemidesse, aga see on niisugune nakkushaiguste foon inimese elukohal, mis ka veel Lääne-Euroopas ka siin meie kandis, kuni ütleme teise maailmasõja ajal oli väga tugev. Et see, see nüüd taandub, et alates teisest maailmasõjast me, me ei pea enam niimoodi tõsiselt kartma võimalike lastehaigusi ja muid nakkushaigusi, mis meid siis sõna otseses mõttes tapaksid. Aga enne kui penitsiliini jõuda ikkagi jällegi hakkame kuskilt iidamast-aadamast, alustame kusagilt 19.-st sajandist. Ja siis jah, küsimus sellest, eks ole, et kui nad, kui need bakterid siis üles leitakse ja saadakse aru, paljud neist ja paljud haigused on põhjustatud mikroorganismide poolt, et kuidas, kuidas need haiguseid siis ravida. Et jah, üks võimalus on vaktsineerida kõik võimalik immuunsusest puutuv selle üle, mis ei, muuseas täpselt on siin tekivadki erinevad koolkonnad. Aga põhimõtet neid vaktsiine töötatakse välja sageli isegi veel täpselt teadmata mille vastu näiteks viirushaiguste puhul viiruse nägemine võtab, võtab veel mõnda aega, enne kui väga selgelt aru saadakse, misse viirus on kaua aega ikkagi veel. Näiteks püsib üleval kontseptsioon, et võib-olla võib-olla viirus on midagi niisugust, noh, ütleme mingite bakterite toksiin. Küsimus selles, et mis nende võõrkehade organismide sattumisel, mis inimese siis ikkagi niimoodi nagu otseses mõttes haigeks teeb. Sa oled erinevad koolkonnad, prantslase koolkond rääkis palju nendest nii-öelda mikroorganismidest endist, eeldati, et mikroorganismi kohalolek organismis teeb meid haigeks saksa koolkonnas, pigem arvati, et need on mikroorganismide kõikvõimalikud eluproduktid toksiinid, mürgid, mis meile probleeme tekitavad. Ja et noh, et siis, eks ole, see on niisugune immuunsus. See siis ka vastavalt prantslaste jaoks prantslase koolkonna jaoks Metchnikuga näiteks kuulus mees saab otsetoosi teooria rajaja, et nende jaoks niisugune organismi valmisolek haigus tõrjuda seisnes selles, et organismis on juba mingit organism on võimeline mobiliseerima mingeid spetsiifilisi rakke. Mis siis need pahad tegelased, kes organismi tunginud alla neelavad, ära seedivad, oleme kooliõpikutes neid pilte näinud sakslaste jaoks, pigem see lähenemine oli siis jah, see ja sellest kohe räägib natuke põhjalikumalt, et probleemiks on mingi molekul, mingi keemiline ühendtoksiin, mürk. Ja et selleks, et me seda probleemi saaksime lahendada peab meil olema siis, eks ole vastumürk, vastumolekul mingi aktiivne keemiline ühend, mis seob selle toksiin sakslaste jaoks immuunsus ka või noh, ütleme sakslastele saksa koolkonna niimoodi väga üldistavalt see tee, mis, mis suunas läksid pigem sakslased, et see siis aheldas seda, et immuunsus tähendab organismi võimet neid molekuli siis mingil nii-öelda vastu mürgina käituvad molekule mingil moel nagu tekitada organismid ja saata sinna kuhu vaja. Ja üks võimalus loomulikult, eks ole, nende nakkushaigustega võidelda on kõik võimalik hügieen, isiklik, selline hügieen, kommunaalhügieen, ühiskondlik hügieen, see on ka sees, mis siis niimoodi pärast seda, kui, kui nakkushaigused, nende olemus, nende leviku loogika nagu selgeks saab, siis millega hakatakse väga palju tegelema, et see on see aeg, kui tekivad võimalikud laborid ja asjad? Samade haiglate sisekeskkonda hakatakse kontrollima, saadakse aru, kus need bakterid on, mismoodi nad levivad, haigla hakkab korraga puhtamaks muutuma. Et see aeg, kui pooled sünnitajad haiglas ära surid, hakkab läbi saama, sest nad juba osatakse teada. Teatakse, mida karta ja mismoodi seda haiglakeskkonda ette valmistada. Nii et see on üks võimalus, mida nakkushaigustega võidelda, ennetada kas siis vaktsineerimise või puhtuse pidamise teel. Aga loomulikult ikkagi olla helgemad pead mõtlesid ka selles suunas, kuidas neid siis tõesti juba organismi tunginuid pahalasi, kuidas nendega võidelda, kuidas neid hävitada. Ja siin siis võime rääkida, jah, eks ole, tasapisi hakkame astuma seda teed, mis siis ühel hetkel viivadki antibiootikumide ja selle niukse farmakoloogiliselt revolutsioonini. Ja siin võib-olla niisugune huvitav kõrvalepõige on see, et see niisugune üks uksi, mis, mis avas nagu uue maailmateadlaste jaoks kõnemudel situatsioon, mille alusel hiljem hakati nagu ravimeid välja töötama ja välja mõtlema oli Sistoloogiast tuv kudede rakuosade mikroorganismide värvimise kunst nimetame seda siis histotehnikaks. Sest eks ole tolleaegne teadus, mikroskoobid läksid järjest paremaks, arusaamine sellest, et kui me tahame organismi mõista, peame aru saama, mis toimub kuskil seal koe või raku tasemel. Väga nii-öelda mikroskoopilise nivool. Et selleks, et kõike seda paremini näha selleks 19. sajandi teadus nägi hästi palju vaeva tegemaks seda mikromaailma meile inimsilmale nähtavaks. Sest kui me võtame mingi suvalise koe mingi niukse bioloogilise materjali paneme selle mikroskoobi alla, siis me seal tavaliselt suurt nagu midagi ei näe, see on niisugune küllaltki hall mass. Selleks et välja joonistuksid kõikvõimalikud erinevad seal koed, rakud, raku osad, raku organellid ka mikroorganismid, selleks me peame suutma Need detailid ära märgistada ja 19-l sajandil siis õpitaksegi hästi palju seda, kuidas seal erinevaid kudesid erinevaid rakuosasid, erinevaid mikroorganisme värvida ja niimoodi väga täpselt taga spetsiifiliselt suunatult mingit konkreetset punkti selles bioloogilises bioloogilise materjali massis ära markeerida. Ja seda õpitakse. Ja selles ollakse järjest edukamad ja edukamad taustaks on siin siis jah, biokeemia keemiateaduse areng ja vot sellest niisugusest kogemusest. Nüüd tekivad ka nihukesed tõsisemad uuema aegsemad teaduslikumad lähenemised üldse ravimite toimimise loogikale. Teisisõnu, mõeldakse nii, et kui me suudame mingi väga konkreetse punkti rakus näiteks rakutuuma ära värvida mingi väga konkreetse värvainega Ta esile tuua nii, et me teda näeme siis samamoodi nagu me värvime ja samamoodi, siis nad värvitakse ka neid mikroobe, kõikvõimalikke, neid ei ole ka niisama seal veres või kus iganes näha, et sa pead ära värvima, siis alles saad aru, et ahaa, siin on Kochi kepike, eks ole teie teie organismis. Et samamoodi me suudame värvidega neid mikroorganism, teisisõnu me suudame viia selle värvitilga selle mikroorganismi külge ja siduda naad nii, et nad ei lähe enam lahkub hakatakse mõtlema sellel pinnal, et, et samamoodi võiks ju siis ka viia seda nii-öelda ravimit või siis selle mikroorganismi jaoks mürki just väga spetsiifiliselt selle mikroorganismi juurde siduda mikroorganismiga ja saavutada see efektasse mikroorganism ära sureb. Et siin selle, selle mõtteviisi võib-olla niisugune suurimaid esindajad on siis Pauleerly Saksa päritolu teadlane, kes siis, kes siis räägib sellest nii-öelda kuldse kuuliteooriast, kuldne kuul oleks siis kuul, eks ole, mis tabab ainult seda väga spetsiifilist punkti organismis antud juhul siis probleemi tekitajat. On see siis molekultoksiin või on see mingi mikroorganism, aga igal juhul me valmistame selle vastumürgi ja saadame ta täpselt sinna, kuhu on vaja, ei kahjusta muud organismi, me ei raiska materjali. Me teame täpselt, mida me peame tegema ja õpitakse sõda siis jah, läbi nende väga spetsiifiliste rakupiirkondade värvimis väga spetsiifiliste mikroorganismide värvimis. Selle värvimise isto tehnika kaudu jõutakse ravimit, toimimise seletuseni või printsiibile, mida hiljem mõnda aega nagu väga tähtsaks peetakse. Ja, ja see on ka näiteks põhjus, miks siis tõesti paljude nende niuksed tänapäeva kuulsat ravimifirmade juured on tegelikult hoopiski pisikestes keemia laboratooriumites, mis valmistasid teadlastele neid histotehnilisi materjale, värve, koevärve selleks, et teadlased saaksid mikroskoobi all erinevaid rakupiirkonda näha. Aitäh selleks korraks Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor, käin calling ja kohtume tegelikult meditsiiniajalooteemadega järgmisel aastal, sellepärast et vahepeal on jõulud ja aastavahetus ja nii nagu koolis on vaheaeg, nõnda on ka meil nendel teemadel siis vaheaeg. Aga siis uuel aastal taas sellest, mis on meditsiiniajaloos olnud murranguliste alulist.