Paljude haiguste puhul, eks ole, inimesel tekib immuunsus. Et kui inimene on kord juba haigust põdenud, siis ta teist korda kui see epideemia uuesti puhkeb, seda teist korda enam sellesse haigusesse nakatunud. Seda, millal see tähelepanek tehakse, seda, seda ei oska kasutades öelda. Aga see, et seda kuidagi hakata nüüd niimoodi teadlikult ära kasutatud, samas seda olukorda see siis jah, arvatakse olevat tekkinud võib-olla kuskil paar 1000 aastat tagasi Indias, kus siis noh, meie mõistes tõepoolest hakatakse inimesi konkreetse tõve rõugete vastu vaktsineerima. Ja võib-olla terminoloogiliselt täpne olla, siis tegelikult vaktsineerimine ei ole. Vaktsineerimine tuleneb sõnast ladinakeelsest sõnatüvest veis. Teisisõnu vaktsineerimisel kasutatakse veiste rõugetest pärit materjali. Aga see, mis varem tehti vaktsineerimise juurde, jõuame ka kohe selle ajalugu on umbes 200 aastat natuke rohkem. Aga see, mis varem tehti, seda, mida paar 1000 aastat on mõnel pool tehtud selle protseduuri nimetas, andis varjulatsioon. Ja erinevus siis meie tänapäevase vaktsineerimisega seisneb selles, et vana meetod sisaldas endas inimrõuged st pärit materjali ülekandmist tervele inimesele eesmärgiga esile kutsuda immuunsus. Teisisõnu korjati siis rõuge haigelt mingit materjali, noh tavaliselt sest nende rõuge Willidest pärit ollust lima. Väga tähtis oli selle arusaamise tekkimine, seda materjali tuli kuidagi nõrgestada. Sealsamas Indias arvatakse, teatakse, et teda siis segati seal millegiga mingite õlidega, nii edasi lasti tal kuivada. Nõrgestamine noh, tänapäeva teadvus rõhutab seda, et see on väga oluline komponent, et kui me hetkel konkreetselt Rõugelt põdevalt inimeselt materjali tervele inimesi üle kanname, siis põhimõtteliselt terve inimene haigestub sama raskelt kui see nii-öelda doonor. Aga antud juhul, kui me nõrgestame selle materjali, laseme tal seista, kuivatame teda õuele viirushaigus. Siis nüüd seda materjali tervele inimesele ülekandes see haigus, tüvi, viirus ilmselt ei ole siis enam nii tugev. Ja kui inimene saab rõuge, haiguse sümptomid haigestub, siis igal juhul see põdemine. Sellise meetodi puhul ei ole enam nii raske, kui oleks olnud siis kui eks ole, inimene oleks nii-öelda normaalsel teel saanud endale tavapärased rõuged. Aga jah, üldiselt see asi liiga liiga populaarseks nagu ei lähe, aga, aga tundmatu ta ei olnud ka siin Eestis. Aga ta ei muutunud massiliseks, massiliseks, niisugune tõsine läbimurre siis on siis jah, aastal 1796. Inglise arst Jenner kuulub briti kõrgkihti, ta ise on Varioleeritud, aga tema paneb siis tähele, et, et ta teab, mis on teada, et on olemas selline tuvi, mis tänapäeval nimetame veiste Rõugetaks. Aga, ja, ja on ka tähelepanek, et inimesed, kes tegelevad nende veistega eeskätt siis kõikvõimalikud nii-öelda lüpsinaised et need põevad mingit haigust, mille seal mingeid sümptomeid natukene meenutavad neid ühelt poolt veiserõugeid, teiselt poolt siis ka inimese rõugeid. Aga channel on siis jah, ajaloos selles mõttes oluline tegelane, tema paneb siin kõik need otsad kokku ja mõtleb ja otsustab, hakkabki tegutsema sellel pinnal, et talle tundub, et Nende, võiste rõugete ja nii-öelda kunstliku inimesele pookimise käigus peaks tekkima samasugune efekt nagu varjalatsiooni käigus, teisisõnu inimesena peaks kergel moel tõve läbi põdema. Ja inimesel peaks tekkima ka, eks ole, veiste rõugete läbipõdemise tulemusel immuunsus siis juba inimese rõugete vastu. Ja aastani 1796, kui ta hakkab seda siis praktiseerima, kõigepealt tehakse inimkatseid, seal need on edukad ja siis küllaltki kiiresti läheb see meetod käibesse. Aga ma kordan veelkord tekkinud tühjale kohale, et see teadmine on olemas. Nüüd korraga siis tundub, et ollakse jõutud mõnes mõttes sellise uue efektiivsema lähenemise juurde, et see haiguskulg, mis nüüd tekitatakse selle kunstliku rõugetest nakatamise käigus, see ei ole enam nii raske, kui varasematel juhtudel oli inimeste jaoks ei ole see enam nii hirmus üks niisugune väga oluline psühholoogiline komponent sellest võib-olla ka tulevikus põhjalikumalt, aga noh, oleme jõudnud siin tasapisi aega 200 aastat tagasi, teisisõnu arenevad füsioloogiateadused, kõikvõimalikud muud teadused. Teisisõnu mõtteviis on nüüd juba selline loomalt pärit materjali võib inimese peal kasutada, loom ja inimene on võrreldavad. Varasematel aegadel oli ikka väga tõsine psühholoogiline tõrge, rääkimata tavainimestest, aga teadlaste jaoks, et kas, kas see loom, loom ja inimene, kuivõrd sarnased nad on, eks ole, olemise ahelas nad on seal erinevatel positsioonidel inimesel kolm hingeloomal kõigest kaks. Või kui me oleme pühakirjalainel, siis eks ole, üks on, üks on loodud seal viiendal päeval, teine kuuendal et kus me saame loomalt pärit materjali inimesele üle kanda, aga aga nüüd tundub juba 200 aastat tagasi see psühholoogiline tõrge hakkab vajuma minevikku, kuigi jah, on ka probleem ikkagi sellel pina Inglismaal, kus asi alguse saab, seal tollel ajal joonistatakse päris palju selliseid hirmsaid karikatuure sellest, mis siis juhtub, kui, kui vei sealt pärit materjali inimesele üle kanda. Millised veiste tunnused kõik inimestel välja löövad, nii edasi, nii edasi hirmutatakse rahvast natuke mingite rühmituste poolt, aga üldiselt see siiski enam ei tööta, nii et nüüd nüüd asi läheb nagu väga võimsalt käin, levib hästi kiiresti üle maakera. Ja siin Eestis Eestis ka siis tõepoolest 19. sajandi jooksul ikkagi rõugete vastane vaktsineerimine väga suure hoo sisse. Sellega neid arvandmeid peast ei mäleta. Aga, aga ikkagi, eks ole, sellest haigusest siinkandis 19. sajandi lõpuks praktiliselt saadakse, saadakse lahti. Ja huvitav on võib-olla veel see, et selle rõugete vastase vaktsineerimisega tollel ajal, 19. sajandi alguses eriti ei tegele mitte nii väga arstid, vaid tegelevad kõikvõimalikud muud muud inimesed noh, alates talupoegadest lõpetades seal kirikuõpetajatega, see on siis veel see aeg, kui arste on vähe, ühelt poolt aga teiselt poolt ka arstkond niivõrd kramplikult ei hoia kinni ja ei kaitse seda oma nii-öelda previirivaid territooriumi. Teisisõnu paljud paljud sellised meditsiini kuuluvad nähtused, fenomeni, et neid tegelikult talutakse, seda, et nende asjadega tegelevad ka mitte arstid, nii et Eestis valdav suurem osa vaktsineerimisi sooritatakse talupoegade poolt küll jah, võib-olla ärksamad inimesed, aga aga igal juhul mitte meditsiinispetsialistid, kes selle, kes selle asja siis läbi viivad. Et rõugete vastu Sorsiooniks selliseid edulugusid meditsiiniajaloos tänaseks ta peaks siis olema ametlikult vabalt minim populatsioonides levi vana, kadunud viimased kaaslased seal kusagil Somaalias, Aafrika sarvel, 1900 seitsmekümnendatel 80. aastal, kui ma õieti mäletan kindlasti ta kusagil mingites laborites on alles see haigusse tüvi, aga noh, las see jääb siis juba nii-öelda vandenõuteoreetikute jaoks see küsimus, et mis, mis siis juhtub, kui ta sealt välja pääseb ja nii edasi praegu meid enam rõugete vastu ei vaktsineerita, eks ole. See haigus oleks justkui justkui kadunud ja õpetlik võib-olla ka selle juures on veel, jällegi ei ole kindel, millest me edaspidi kõigest räägime, aga praegu meelde tuleb siis meditsiinis sageli ikkagi siiamaani vist. On selliseid olukordi, kus mingid ravivõtted neid kasutatakse, nad on populaarsed, samas teadus ei suuda väga hästi ära seletada. Mis on seal loogika nende toimimise taga, mis on see mehhanism, miks nad mõjuvad ja sellel pinnal siis sageli tekib, tekib ka mingit hõõrdumist vaidlusi teadlaste endi keskel, aga pahatihti ka laiemalt ühiskonnas. Teisisõnu küsitakse, et kas me, kas me tohime ravis rakendada mingeid selliseid meetodeid, mille puhul me tegelikult ei tea milles toime seisneb, milles mõte seisneb? Järsku me teeme kahju või järsku seal on mingi selline ebateadus, ebaarstimine, sellised küsimused on üleval. Ja siis üks argument ikkagi noh, sellise mõnes mõttes nagu ebateadliku sekkumise poolt, mida sageli kasutatakse, ongi siis see vaktsineerimise lugu. Kas tõepoolest juba aastatuhat tädi aastasadu enne seda, kui saadakse aru, mis on immuunsus mis on kõik need mikroorganismid ja viirused, mis need haigusi edasi kannavad, kurased organismis toimivad. Aga see kõik on teadmata, aga tegelikult on juba olemas, eks ole, vahend selle probleemi sõnastatud vältimiseks sisuliselt raviks, eks ole. Järelikult, kui midagi töötab meditsiinis arstikunstis, siis meil peaks olema õigus seda kasutada, sest vaadake, eks ole, inimesed tegid väga palju head, ammu enne seda, kui tegelikult aru saadi, mis asjad need nakkushaigused on läbi läbi vaktsineerimisrõugete vastu.