Huvitaja saates läheme edasi meditsiiniajalooteemadega ja Tartu stuudios on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken kalling. Viimastel nädalatel oleme rääkinud nakkushaigustest, aga täna siis nakkushaigustest ja seoses kirurgia ajalooga. Ühesõnaga kirurgia. Oleks kindlasti on arusaamine nakkushaiguste levikus nato kirurgia muuliseks ole haavapõletikud. Et see on väga oluline ja keskne teema ja selle teema, mõned niuksed sissejuhatavad osad räägiks siinkohal lahti, et kirurgia paljude muude oluliste küsimuste juurde, mis, mis siis ühel hetkel teevad kirurgias sellise väga olulise meditsiinivaldkonna 20.-ks sajandiks nende juurde jõuame hiljem veel kunagi tagasi valuvaigistav aine näiteks muud sellised asjad. Aga praegu räägime siis nakkushaigustest muidugi kirurgia ajaloo kontekstis ütleme nii. Ja ja siin siin on siis ka paar sellist olulist nime, paar olulist arengut, mis ühest küljest nagu kirurgi enda arengule olid väga olulised ja aitasid teha kirurgias selle, mis ta praegu on, aga teiselt poolt nad lükkasid edasi ka siis arusaamist nakkushaiguste olemust. Et Krurgia, see haavaravi ja sünnitusabi kontekstis nagu öeldud, selline haavapõletike teema mõttes ja ilmselt oli olnud noh, väga vana teema peab olema olnud. Aga varasematel aegadel seda üldiselt üldiselt vaadata niimoodi küllaltki Fotalistlikult noh, mõnikord isegi peetigi vajalikuks, et seal haavas põletiku, on seda peeti osaga kas paranemisprotsessiks. Aga teiselt poolt seal siis näiteks noh, naiste sünnitajate puhul nurgavoodipalavikku seda vaadata lihtsalt kurgid nii-öelda jutumärkides naiste haigust väga spetsiifilist fenomeni, mis leiab ka siis aset, järgneb sünnitusele ja ja siis naised teinekord võivad ära surra, nii et kas ma mõtlen, see suhtumine oli niuke küllaltki fatalistlik, nagu, nagu meditsiinis võib-olla tol ajal paljude muudegi küsimuste puhul me peame seda tunnistama. Aga jällegi, eks ole, 19. sajand, sellest oleme palju rääkinud, sellest sajandist räägime edaspidigi. Et see on siis see keskkond, kõik need erinevad arengud füsioloogias, biokeemias, mikrobioloogias, mis siis, mis siis hakkavad kaasa tooma muutusi. Ja siin siis on jah, üks niisugune väga oluline mees, keda keda mainitakse. 19 sajandi keskpaigas andis Ignassemmel vais, Austria-Ungari naistearst töötas nii Viinis kui Budapestis kes siis veel enne jälle, kui nagu Astoria tõed lõplikult paika loksutasid nakkushaiguste mõistmisel tegelikult juba jõudis, ütleme niimoodi kogemuslikult ja ka praktikas väga kaugele nakkushaiguste tõrjumisel. Ja see on iseenesest niisugune tore, sümpaatne, isegi roiline lugu, et seda nagu meditsiiniajaloos peetakse alati kohustuslikuks rääkida. Kuidas siis emmel Vaiss võitles kõikvõimalike oponentidega, kes ei tahtnud tema juttu kuulata, kuidas ta siis lõpuks lõpuks lõpuks võidu saavutas ja kuidas ta lõpuks ikkagi Isala traagiliselt sureb ja nii edasi ja nii edasi. Aga lugu on siis selline, samas emmel vaikset, ta oli siis Viinis, õpetas sünnitusabi, naistehaigusi, tegi seda kahes koolis, üks kool oli siis ülikool, kus õpetati arstitudengeid. Noh, tollel ajal eks ole, meesterahvad, kes õppisid väga põhjalikult, Pruus, arstiteaduslik, stuudium, lahkamised, kõik muud sellised asjad, anatumiseerimine. Ja teine kool, kus meil õpetab, oli selline madalama taseme meditsiiniõppeasutus seal õplitis naised, ämmaemandad, tulevased ämmaemandad, nende haridus käituma oli palju, lihtsam, paljusid asju neile õpetatud, kasvõi sedasama jällegi inimese anatoomiat, imbet õpetati palju vähem, ei toimunud alatumiseerimist, lahkamist nad ei töötanud laipadega. Ja nad siis õpivad, eks ole, ja tol ajal oli juba tekkinud siis ka komme ja praktika tudengid ka pärast õpinguid, sageli siis eks ole, külastavad haiglaid, külastavad oma patsiente, töötavad seal haigetega antud juhul islamit haigetega vaid sünnitajad. Ja kõik, kõik läheb niuksed oma oma loogikat pidi, aga asi, mis siis nagu asja äratab või mis, mis teda tegutsema paneb ja mis temast suurmehe teeb, on see, et ta paneb tähele, et ühes haiglas, kus ta töötab, naistehaiglas on sünnitajate suremus kõrge seal 10 kuni 20 protsenti. Tollel ajal noh, siin tuleb lihtsalt nagu kuulajale lohutuseks öelda, et ühesõnaga protsent 10 20 protsenti, mõnes haiglas isegi 40 protsenti sünnitajatest sureb lapsevoodipalavikku, et see, see ei tähenda, et kogu populatsioonis oleks lapsevoodipalaviku suremise näitajad nii kõrged olnud. Sinu küsimustest, haiglast haiglad olid tol ajal küllaltki saastunud keskkond, et kui me räägime, ava põletikast muudest sellistest haavanakkustest. Ja, ja just haiglasse, nüüd ta muidugi väga ohtlikke kodus sünnitamine ilmselt ilmselt nii ohtlik ei olnud, aga see on ka põhjus, miks noh, üldiselt ikka korralikud inimesed haiglaid vältisid. Ja ka see sünnitushaigla fenomen, et see oli pigem selline, noh poolvägisi passite sinna nii-öelda õppejutumärkides natuke küüniliselt kõlab, aga pigem, eks ole, niimoodi õppe, õppeotstarbel sünnitajaid mingeid elu hammasrataste vahele jäänud, naisid, vallasemasid, soldati lesk ja nii edasi. Korralikud naised, kellel oli perekodumetsa, mitasid kodus, haiglates, sünnitasid pigem pigem sellise problemaatilise elusaatusega inimesed ja seal haiglas nad siis ka ikkagi küllaltki suurte suurtes hulkades kippusid surema. Ja pais paneb siis jah tähele, et minnes tagasi tulles semal Vaisi juurde ja nende kahe haigla erinevuse juurde, et ühes haiglas sureb seal kuni 20 protsenti sünnitada sünnituse järgselt lapsevoodipalavikku ja teises haiglas, kus ta töötab, on see number palju väiksem, ma täpselt ei mäleta, seal võib olla mingi neli, viis protsenti järsku. Ja mis, võib-olla natuke paradoksaalne on see ja viskas emmel Vaisse nagu ehmatab, et ei sure rohkem naised mitte selles nii-öelda madalama tasemeõppeasutusega seotud haigemajas ämma vaadata koolihaigemajas nagu võiks võib-olla mõelda esmapilgul, et vähem teadust ja, ja nii edasi, vaid et see suremusnäitaja on kõrgem just ülikooli kliinikus seal, kus õpetavad, eks ole ja õpivad piss kõrgemal tasemel olevad inimesed kui, kui ämmaemandate koolis. Aga sellel piisavalt ärgas ja teiselt poolt jälle ma rõhutan seda, et tollel ajal juba luusisin ringi teooriat, mille kohaselt ikkagi kahtlustati nakkushaiguste ja võib-olla ka juba põletike tekkes mingeid mikroorganisme, mis võivad levida näiteks pesemata kätega sisse mõlvass nagu võistabki püstitab enda jaoks hüpoteesi, et see probleem peab olema selles, et arstitudengid, kes lahkavad, lahkavad sageli ka eks ole kõikvõimalikesse põletikuliste tasse probleemidesse surnud inimesi, et need kannavad oma kätega oma pesemata kätega haigusi edasi. Sünnitajatele tulevad toomikumist, lähevad sünnitaja juurde, nakatavad selle selle sünnitaja, ämmaemanda õpilased, nemad ei käi anatoomikumis, nemad ei preparaatori laipu, nende käed on olemuslikult puhtamad. Kumbki neist seltskonnast veel käsi ei pese patsiendi juurde minekut. Ja jutu mõte ongi see, temal vahistab järeldused, tuleb hakata käsi pesema. Iseenesest lihtne asi, et tänapäeva kõmargus sellises populaarsus meditsiini käsitlevates filmides ja nii edasi, eks ole niisugune väga-väga levinud seen. Käsi peseb kirurg, tollel ajal ei olnud üldse üldse nii levinud asi, noh jah, loomulikult kirurgid olid kõrgklassi esindajad, eks nad ikka oma puhtusest mingil määral hoolt kandsid. Aga mitte nagu selles mõttes teadlikult oma patsiente, sääst asemel on siis väidetavalt üks neid esimesi mehi kuivema, ütlen võib-olla ka päris esimesena ja siis teaduse areng tollel ajal 11 standard juba nii kumulatiivne nihukseid, paralleelseid arenguid on päris palju. Aga see on siis jah, üks neid, kes hakkab, hakkab ise käsi pesema selle eesmärgiga käed puhtad oleksid ja hakkab seda nõudma oma tudengitelt ta veel väga täpselt ei tea, miks ta seda teeb. Tal ei ole, eks ole, lõplikku selgust, mis ma kätega edasi kandub, aga nagu öeldud, kusagil mingid mõtted juba on, midagi võib seal olla. Ja ta viib selle sisse ja see ei ole üldse lihtne. Keegi tuleb välja, et tolleaegne üldsus nagu päris vihaselt avaldas, vastu seisvat, seal tekkisid kõikvõimalikud klassiühiskonnast lähtuvad probleemid ikkagi kõrgklassi kuuluvad arstid, arstitudengid, valdavalt kõrgklassi kuuluvad, et nende jaoks on natuke nagu solvavad, kahtlustatakse neid kuidagi puhtuse mittepidamises kirurgide kutse, muidu üldiselt alates sellel vaesiste veel kümneid aastaid hiljem suhtlus natukene, noh, neile ei meeldinud see mõte, et eks ole, kirurg vastutab ka siis hiljem selle haava puhtuse eest ja selle eest, kas haava tuleb mingi põletik või tulekirurgi vaatevinklist oleks olnud nagu mugavam jätkata vana viisijat, et eks ole, see haigus on nii-öelda jumalast või see on osa paranemisprotsessist või see ongi osa sünnitusest mõnes mõttes tahete nagu distantseeruda ennast sellest probleemist, et sellel Vassil tekib päris palju selliseid vaenlasi ja noh, kuivõrd ta on vist ka poliitiliselt kuidagi natuke valel poolel Ungari revolutsioon, muud sellised asjad, mis tollel ajal aset leiavad, nii et ta on sunnitud Viinist lahkuma. Läheb Budapesti ja seal siis tõepoolest ikkagi jätkab seda käte pesemise kampaaniat ja saavutabki selle täiesti drastiliselt täiesti kolossaalselt suremust tema juhitavas haiglas siis lapsevoodipalavikku, kui langeb, langeb alla alla ühe protsendi. Ja see on siis ka põhjus, miks teda teda peetakse selliseks. Ainukene roilise meditsiini üks üks lipulaevu emade ja laste päästja, tal on mitmeid ausambaid, aga tema enda saatus siis ka selles mõttes traagiline, et tal tal on mingid vaimuhädasid ja lõpuks ta vist siis, kui ma õieti mäletan, sureb ka sellesse samasse mingisse niukse haavapõletiku, mille ta siis kuskilt lahkamisel lõikab endale kätte saab.