Keskaja algusest Eesti aladel rääkides me lihtsalt peame rääkima kloostrites diakloostrikultuurist. Ja saatekülaline on täna ajaloodoktor Tiina Kala Tallinna linnaarhiivist saatejuht Piret Kriivan. Me peame ikka alustama sellest, et vesi on klooster. Klooster on religioosse ühiselu vorm, see ole omane kaugeltki mitte ainult kristlusele. Aga järgnevalt keskendume küll kristlikele, kloostritele ja täpsemalt Lääne kristlikele kloostritele. Ja esialgselt tekkiski klooster omalaadse pühendunud religioossete isikute kooseluvormina, aga omandas aja jooksul üsna mitmesuguseid teisi funktsioone, mille juures muidugi koosneb funktsioon ja jalati esmakohale. Aga kloostrid on etendanud ka äärmiselt tähtsat majandusliku osa sotsiaalset osa ja miks mitte ka poliitilist. Mõnes olukorras ütlesite, et klooster oli ühiselu vorm. Tegelikult nagu kujutasin seal nagu klooster on mingi hoone kõigepealt ja siis kõik, mis selle juurde kuulub. Jah, terminoloogia on üks keerukas probleem. Kui me räägime vanema ajalooküsimustest eesti keeles ja siin ei ole katoliku kiriku ajalugu mingisugune erand. Ja ütleme niimoodi. Kloostrielu muidugi oleks siis õigem öelda, on ühiselu vorm. Aga sõna klooster, mis esmajärjekorras seostub hoonega ja eesti keeles, on kasutusel vähemasti kõnekeeles kõikide ohtude puhul ei ole väga puristlikult lähenedes sugugi mitte iga ordu puhul õige. Aga lihtsuse mõttes selle juurde jääd. Mida tähendas Eestile kloostrite siiajõudmine? No esimeses järjekorras tähendas see niisuguste ehitiste, niisuguste tavade tuntuks saamist Eestis, mis varem ei olnud siin levinud. See, mismoodi see religioosne mõju hakkas avaldama, selle kohta me õigupoolest risti usustamise algusaegadest ju mitte midagi ei tea, võime teha selle kohta ainult oletusi analoogiate põhjal. Aga jah, esmajärjekorras vast isegi kui me räägime eestlaste ja uustulnukate suhetest, hakkasid nad, ehk siis kohalikud eestlased aimu saama sellest, mida klooster arhitektuuriliselt ja majanduslikult tähendab. Euroopas. Pasolid kloostrid ammu enne olemas, enne kui nad siia jõudsid. Kuidas kloostri rajamiseni jõuti üldse? Selleks tuleb minna kristliku usu algusaegadesse ja tegelikult jõuti kloostri Trieluni läbi üksikute eremiitide tegevuse. Ja esmalt tekkisidki kloostrid Lähis-Idas, Egiptuses, Egiptuse kõrbe eremiitidest on kõik kindlasti kuulnud kes hakkasid koostama ka esimesi ühiselu reegleid. Ja alguses ei olnud need reeglid kuigi levinud ega ka kuigivõrd ühtlustatud. Nii et kui inime hilisemast ajast teame, et on olemas kindlad reeglid, näiteks nagu Benedictus reegel augu stiinlaste reeglid, siis varasemal ajal oli neid reegleid väga palju, nad konkureerisid omavahel ja tasapisi hakkasid mõned neist mõjukamaks saama ja ütleme, lääne kloostrile ongi kõige rohkem mõjutanud nüüd küll alles kuuendal sajandil tekkinud Benedictus reegel. Millal klooster Eestisse jõudis või tegelikult peab vist enne rääkima kloostrist mis tegelikult ei olnud Eestimaa pinnal, aga ometi mõjus, mõjutas Eesti maaelu vägagi soli dünamindast klooster. Jah, teine moment oli vähemasti teadaolevalt küll esimene klooster, mis Vana-Liivimaa-alale tekkis tsistertslaste klooster ja Eesti elu mõjutas ta niivõrd-kuivõrd. 14. sajandi algul umbes aastal 1310 päris täpselt ei ole teada, paiknesid mungad Padisele. 1305. aastal müüdi nimelt dünamente kloostri territoorium Saksa ordule ja kloostri konvent ehk konvendiks nimetame siis munkade või ka nunnade kooslust oli sunnitud sealt ära minema. Ja kuna dünamiit tal olid juba vähemasti 13. sajandi lõpust olemas kooma valdused Padisel, siis ei ole väga raske mõistatada, miks valik just Padisele langes. Kuidas toimus tegelikult, et kellelgi tuli Euroopas pähe mõte, et me peame need mungad ja nunnad sinna saatma või mismoodi see protsess alguse sai? See on piirkonniti ja, ja periooditi olnud äärmiselt erinev, mis põhjusel üks või teine ordu mingisugusesse piirkonda asub. Aga Eesti puhul ja tsistertslaste puhul saab seda arvatavasti seostada selle 12. sajandi teise poole ja 13. sajandi esimese poole tsistertslaste ekskursiooniga, mida mõned ajaloolased on väga esile toonud ja tähtsustanud. Ja mis, mis lihtsamalt seletades seisnes selles, et tsistertslaste kloostrid laiat üha laiematele territooriumitele üha kaugemale nende esialgsest tekkekohast, ehk siis Prantsusmaa ei, ja kuna need kloostrid olid väga tihedalt seotud maaharimisega väga orienteeritud maaharimisele siis oli ka suhteliselt hull buss leida neile elatusvõimalust. Sest erinevalt mehed Iklaste kloostrites, mis sõltusid väga maa annetustest ja neile annetati maid talupoegadega siis tsistertslaste ideaaliks oli ju ise maad harida, mistõttu neid kloostreid asutati iseäranis meelsasti kõnnumaadele. Eestisse jõudsid siis Penne diktlased, systertslased, dominiiklased ja frantsisklased. Bene Tiklased ei ole Eestis kloostrist mitte kunagi asutanud. Me ei saa muidugi välistada, et üks või teine vaimulik, kes Eesti alal tegutses keskaja jooksul võis kuuluda liitlaste ordusse, aga aga ühtegi bene liitlaste kloostrit Eestis ei ole kunagi olnud. Eestis on olnud Sis pärslaste kloostreid, dominiiklaste kloostreid, frantsisklaste kloostreid või õigemini kahe viimase puhul oleks õigem Ta konvete ehk siis kerjusmungaordu de puhul oleks täpsem rääkida konventidest. Ja päris hiliskeskajal siis ka Birgitiinide ordu, mis neid ühendas, on ilmselt ristiusk, aga mis neid eristab päris populaarsel tasandil ilmselt, et ei olegi see erinevus kuigi suur selles mõttes, et on inimesed, kes loobuvad igapäevastest eluvormidest, võtavad omaks mingisuguse muu väga suures osas kirikuteenistustele orienteeritud eluviisi. Aga muidugi kiriku ajaloos tehakse neil väga suurt vahet. Ja ka need, siis lätlased, nagu öeldud, olid keskendunud vähemalt ideaalis maa harimisele. Siis nii dominiiklased kui ka frantsisklased ja, ja eriti dominiiklased pidasid oma esimeseks ülesandeks jutlustamist elasid jällegi peamiselt ideaalis valdavalt annetustest, siis nende tegevus oli hoopis teistlaadi, nemad asusid peamiselt linnadesse, samas, kuid systertslased valisid tavaliselt maapiirkonnad. Nüüd, mis puutub systerslastesse, siis Eestis oli ja tegelikult rohkemgi kui mungakloostrit ka tsistertslaste nunnakloostreid, ehk siis Tallinnas, Tartus, Lihulas ja need on nüüd võrreldes mungakloostritega selles mõttes erinevad, et et rasket põllutööd nunnad ju tavaliselt oma õlule ei saanud. Ta, nii et tsistertslaste ordu ja praktikas siis mungakloostrid pidid hoolt kandma selle eest, et nunnakloostrites kõik viisipäraselt toimuks ei, ja nüüd selle iseärasuste tõttu, et nunnakloostrid väga palju maaharimisega tegeleda ei saanud, siis vajasid nad nagu vene Tiklaste kloostritki piisavalt annetusi. Tihtipeale asusid nad linnadesse, ei puuduta mitte ainult Eestit, aga Eesti puhul siis jah, Tallinnas ja Tartus ja ja ega Lihula Ki ei olnud nii pisikene alev suhteliselt võttes keskajal, kui ta tänapäeval on. Ja sageli kujunesid need tsistertslaste nunnakloostrid, iseäranis hiliskeskajal, rohkem hoolekandeasutusteks. Te olete nüüd rõhutanud seda, et et maa harimises oli küsimus ja, ja hoolekandeklooster, kui hoolekandeasutus aga klooster ja ristiusu levitamine see nagu siis ei olnudki nüüd tähtis või. Seda me saame kindlamalt rääkida kerjusmunga ordude puhul selles mõttes, et tsistertslaste puhul Eesti oludes on veel väga raske tõendada, et nad oleksid praktiliselt ristiusu levitamisega tegelenud. See võis neil küsimuseks olla, aga nagu öeldud, mitte mingisuguseid allikaid selle kohta ei ole, kui me jätame kõrvale, mõned pärisin, et 13. sajandi alguse ja, ja maa vallutamise aegsed üleskutsed kas paavsti kuuria poolt või keisrikoja poolt, mis puudutasid seda, et tsistertslaste mungad peaksid minema vastvallutatud maale ja tegema seal ristiusutööd nii-öelda aga, aga jah, praktilise ristiusu levitamise seisukohalt just ristiusu õpetuse levitamise seisukohalt Need olid kindlasti kerjusmunga ordut olulisemad. Ja seda eriti dominiiklased, sellepärast et frantsisklased jõudsid Eestisse suhteliselt hilja ja juba oma uuendatult niinimetatud Observantlikul kujule alata. Viieteistkümnenda sajandi keskpaigas tekivad Siskaste konvendid Eestisse sisse Tartusse Viljandisse, Rakverre. Aga dominiiklased, jah, jõudsid 13. sajandi esimesel poolel siia ja ja kuna nende tegevuse põhisisuks on juba nende reeglijärgselt ristiusuõpetusega levitamine ja, ja pidev ise pimine juurde õppimine, dominiiklaste ordu on kõige parema haridussüsteemiga keskajale siis see praktiline kuulutustöö võis jääda nende peale. No need kloostrid on juba ära nimetatud nagu dominiiklaste klooster ja Pirita klooster, kas säilist ka nimetatud, aga tuleme uuesti tagasi, et missugused olid tol ajal need kõige esimesed ja kõige kuulsamad kloostrid? Nagu me Eestist räägime siis tsistertslaste mungakloostriga, kõige esimesega on lood pisut segased, nagu mainitud kõigepealt küll tänapäeva Läti alal asutatud ja alles hiljem Padisel need kuskil 1200 kolmekümnendatel aastatel asutati tsistertslaste mungaklooster Kärknasse. Selle asutajaks peetakse esimest Tartu piiskopi ja piiskop Albert venda Hermanni. Kuigi väga täpsed Allikalised teated jällegi selle kohta puuduvad. Aga jah, Kärkna tsistertslaste mungaklooster tegutses siis 1200 allikad on erinevad, kas 29. või ka 39. aastal, pigem seda viimast, jõudsid dominiiklased Tallinna ja tegid esimese katse oma konvendi asutamiseks mis ei läinud päris ladusalt. Mis sundis dominiiklased lahkuma, see ongi jäänud segaseks, sellepärast et ainukene kroonika teade, mis sellest räägib pärineb ühest Taani kroonikast, mis ei ole originaalis säilinud, et millest on alles vähemalt väga hilised ärakirjad, kus võib olla vigu. Ja ilmselt on ka kroonik ise ajanud mõningad asjad segamini, pannud mõned sündmused kokku, nagu see tihtipeale kroonikates juhtub. Ühesõnaga too kroonik väidab, dominiiklased olid Tallinnas sunnitud lahkuma selle tõttu, et kohalikud olid nende vastu väga kurjad ja olid tapnud oma esimese piiskopi. Aga siin on täiesti ilmselt mainitud seda, et 1219. aasta lahingut tollase eestlaste linnuse algus teatavasti surma sai piiskop Dioderisse ja on seostatud siis seda hilisema dominiiklaste lahkumisega. No miks nad läksid, ühesõnaga, on teadmata, aga, aga teada on küll niipalju, et 1246. aastal otsustas dominiiklaste Proventsiaal konsiil Ribese et konvent oleks Tallinna uuesti asutada ja paari aasta pärast jõudsid dominiiklased uuesti siia. Ning rajasid kloostrihooned, et juba sellele kohale, kus ka praegu Tallinna dominiiklaste konvendi varemed nüüd Tartusse jõudsid, dominiiklased Neljateistkümnenda sajandi algul või võib-olla ka päris 13. sajandi viimastel aastatel. Konvendi täpne asutamisaeg ei ole teada. Aga igal juhul jah, 1300. aasta paiku. Nad seal juba tegutsesid ja frantsisklaste kloostreid, mida sai juba nimetatud, nemad on siis Eestisse rajatud suhteliselt hilja. Lisaks juba nimetatud rakvele viljandile Tartule, kus olid vendade või siis populaarsemate mungakloostrite oli Tartus veel ka Françihklaste naisharu konvent, mida on esimest korda mainitud küll alles 1518. aastal. Viieteistkümnenda sajandi algul tekkis nagu üldiselt ajalookirjanduses on kombeks väita Tallinna jõukamatel kodanikel nimeliselt teadaolevalt kolmel mehel. Idee rajada Piritale Birgitiinide ordureeglite järgi klooster. No tegelikult ei saanud see asi nüüd päris nii lihtne olla, et, et kolme jõuka inimese ilusa mõtte peale selline rajatis asutatakse, et küllap seal oli ka olulisemaid jõude taga. Aga igal juhul jah, kloostrit hakati ehitama ja saadi selleks luba, juhatust ja õpetust ka vaatsetena kloostrist Rootsis ehkisse, pilgitiinide emakloostrist. Ka esimesed Nad tulid Rootsist. Nendest ei ole küll suurt mitte midagi teada, on säilinud ainult üks pisikene kalendrid katkenud 15.-st sajandist kus on nimetatud mõningaid nimesid, mis on rootsipäraselt selle põhjal seda arvatakse? Ei jaa sellega praktiliselt siis kase ordude valik piirdub Eesti alale oma kloostreid või konventi asutasid. Kloostreid oli tegelikult siis nii, et sai ühe käe sõrmedel üles lugeda või oli ikka natuke rohkem. Kui me kõik erinevad katsetused erinevatel aegadel kokku võtame, siis on Eesti alal olnud lühemat või pikemat aega 13 kloostrite. Aga nende hulgas on ka selliseid, mitte väga tõsiseltvõetavaid. Näiteks 1520. aasta paiku üritati asutada dominiiklaste konventi Narva mingisugune väike esialgne rajatis sinna, kes aga missugused need hooned olid, kes seal elasid, sellest ei teame praktiliselt mitte midagi. Olnud mõningaid katsetusi näiteks on soovitud rajada dominiiklaste konventiga Pärnusse. Sellest on olemas isegi dominiiklaste generaalkapiitli otsus. Aga, aga sellest ei ole asja saanud niipalju kui allikad näit. Üsna mitmeid katsetad. Tõsi oli ka Tallinna puhul vähemasti juba 14.-st sajandist alates, kes soovis frantsisklaste ordu rajada oma konventi Tallinnasse. Aga linn oli sellele järjekindlalt vastu väikesed, selleks ei ole raha ega võimalusi. Ja see soov püsis tükk aega, viimati veel 16. sajandi algul ja vahetult enne reformatsiooni Ki räägitakse sellest kavandatavast Franciscost konvendist aga linn väidab, et nemad sootuks tahaksid asutada püha ANNA nimelist kloostrite kodanikusoost tütarlaste jaoks. Mis ordu klooster seal pidi olema, selle kohta allikad ei ütle paraku mitte midagi, aga ise ta Püha Anna kloostritega frantsiskaste konventi Tallinna ei tekkinud. On kogu aeg läbi kumanud, et andmeid ei ole, allikaid ei ole, aga kui klooster oli ka vaimukeskus ja mungad, oleme me kuulnud, tegelesid palju igasuguse kirjatööga, et kas nad siis kirja ei pannud oma asju? Ei no see kindlasti kindlasti oli see nii, et ükskõik, kas kas tsistertslaste dominiiklaste frantsistlaste kloostrites ja konventides oli väga palju kirjavara, kas või nende endi jooksva arhiivi näol. Aga paraku need olud on olnud Eestis sellised, et need kloostrite endi materjalid on praktiliselt kõik hävinud. On mõned üsna üsna üksikud need otse kloostrites pärite kas kirjad või arved või Jüri. Aga see on tõesti äärmiselt äärmiselt väike osa võrreldes sellega, mis seal kunagi leida. See ei puuduta mitte ainult kloostreid, see puudutab ka toomkapiitli heit puudutab koguduse kirikuid. Et kahtlemata on suur osa selles olnud reformatsioonil, aga tõenäoliselt mitte küll tahtlikule hävitamisele, vaid lihtsalt asjaolule. Reformatsiooni kane katoliiklikud asutused kaotasid justkui peremehe kloostrit, saadeti laiali kirikut muutsid oma tegevusviisi ja nagu ikka peremeheta arhiiv, isegi kui keegi seda tahtlikult ei hävita, kipub kaduma ja hävinema ei, ja nüüd, mis puudutab kloostrite raamatukogusid siis neid on ilmselt tabanud analoogiline saatus. Et Nende vastu ei ole väga energilist huvi tuntud selle aja jooksul, ehk siis ütleme, 16. sajandi teise poole jooksul, võib-olla ka seal seitsmeteistkümnendal sajandil. Ehk siis selle aja jooksul on midagi, oleks võinud veel päästa, nii et need paarkümmend köidet, et mis meil tänapäeval alles on on kõik, mis meil kunagistest, sadadest, võib-olla isegi tuhandetest köidutest on säilinud. Mis meil nendes kloostrites on säilinud, Pirita kloostri varemed ja dominiiklaste klooster? No neid kloostreid, millest üldse mitte ühtegi jälge enam ei ole. Neid iseenesest nüüd nii väga palju ei ole, see puudutab Tartu kloostreid. Me sageli ei tea isegi ütelda, kus kohas nad täpselt olid. Aga nüüd mingisuguseid jäänuseid on säilinud, Kärkna kloostrist uhas Kärkna kloostri, need mingisugused jäämised, eriti nurgas, nad on Kärkna, kui sõite Tartu poole, siis tuleb vähemasti rongiga Kärkna läbi sõita. Vahetult enne Tartusse jõudmist, nii et et jah, sisuliselt Tartu külje all. Aga, aga kindlasti mitte linnas. Ja see ongi praktiliselt kõik. Tallinna tsistertslaste kloostriga on nii ette, Gustav Adolfi gümnaasium on selle peal, ütleme nii. Ja nüüd esialgsetest päris kloostri hoonetes, jah, see on alati küsitav, et kui palju neid siis seal täpselt seda kindlasti arhitektuuriajaloolased on võimelised ehk kokku lugema mingi usutava protsendi ulatuses, aga aga jah, eraldiseisvaid kloostrihooneid muidugi enam ei ole. Ja Tallinna dominiiklaste konvent on ka sulandunud suures osas nii mitmegi teise hoone sisse, näiteks kunagise refektooriumi ehk söögisaali kohal seisab praegu Peterburi katoliku kirik. Mis see põhjus võis olla, et paljudest kloostrites üldse asja ei saanud jätta, palju sähisid ja milles oli eduka kloostri võti? No see, et, et klooster mingil perioodil on edukam ja teisel perioodil on ebaedukas, on see on väga tavaline olnud kogu katoliku kiriku ajaloos ja ja selle koha pealt on tehtud ka selliseid suuremaid statistilisi arvutusi, et millal ühel või teisel ordu läheb paremini ja mõned halvemini. Ja väga suures osas etendavad siin oma osa majanduslikud põhjused. Et see ei kõlanud kuigi vaimselt ega, ega spirituaalselt, aga, aga no niimoodi see enamasti on. Sest näiteks kui me räägime Benedict lastest Euroopa tegelikult kõige võimsamast ordust väga pikka aega, kes, nagu öeldud, Eestisse küll kunagi ei jõudnud siis nende reegel nende noh, nii-öelda väljakujunenud eluvorm, nende sajanditepikkused, elukombed olid sellised, et nad sõltusid ma annetustest. Ja teatud perioodil, ehk siis laias laastus kuskil 11. 12. sajandini oli Euroopas niisugust maad, mida selle omanikud aadlikud meelsasti annetasid oma hinge hüvanguks üsna palju vaba maad talupoegadega selles mõttes vaba. Et ressurssi oli veel piisavalt palju. Ja siis, kui ressurss hakkas kokku kuivama 12. 13. sajandil siis ordu kaotas väga palju oma liikmeid väga suured. Pane Tiklaste kloostrid Lääne-Euroopas, kus varem oli olnud sadu munkasid, selleks ajaks nende arv seal drastiliselt langeb, mõne 10-ni lausa mõned lakkavad hoopis tegutsemast kus ei ole mitte mingeid otseseid religioosseid põhjusi selles mõttes, et 12-st 13. sajand on ju tegelikult nii sky mõttes katoliku kiriku hiilgeaega, aga just nimelt need majanduslikud põhjused viivad selle ordu mõningasele allakäigule. Tsistertslaste vastupidi, kuna nende reegel oli teistsugune, nad orienteerusid teistsugustele elatusvahenditele siis nüüd, eriti 13. sajandi esimesel poolel olid nad äärmiselt edukad, kuigi need ütlemised, tsistertslaste, selles mõttes kõrgaeg, et nende kuulsamad mõtlejad kuulsamad kirja vähes näiteks scler, Voobernaar ja teised tegutsesid küll 12. sajandil aga jah, siis 13. sajandi alguseks kujuneb see nende elatusvorm lõplikult välja ja ja see on, läks ta natukene, niisugune muna ja kana küsimus on, et, et kas kujunenud kloostri eluviise selle etteantud reegli järgi või siis selle järgi, missugused on parasjagu majanduslikud võimalused ja vajadused. Aga jah, tsistertslaste, sellel perioodil, kus Euroopas on harimata maad, ütlevad mõned eestlased, neile sai saatuslikuks, et haritud maad jäi väheks, siis harimata maad sel ajal on veel väga palju. Ja esialgu tsistertslaste kujuneb välja ka niisugune eraldi süsteem selle kõnnumaa harimiseks, nimelt nad kasutavad selleks ilmik vendi ehk konverse. Ja need sellel ütleme katoliku kiriku kõrgajal ka vaimsel kõrgajal, kus ikkagi inimese hingeõnnistus on talle väga tähtis ja mungaseisus on nüüd üks väheseid, mis peaaegu ilma küsimuseta tagab vähemalt elava inimese meeles ja usus selle hingeõnnistuse saamise siis et inimene, kes ei ole kirjaoskaja, kes ei saa mungaks mitte kunagi siis temal oli võimalik saada ilmikvennakse, kes tegigi ära suurema osa sellest raskest põllutööst. Ja suurtest tsistertslaste kloostrites. Lääne-Euroopas elasid ilmik vennad lausa oma eraldi hoonetes ei puutunudki tingimata üldse mungatõotuse andmetega kokku, meil olid oma palvetamise omad, jumalateenistuse kohad, nii et tegemist oli justkui suur majandiga kus põllutöölised elasid eraldi ja tegid oma igapäevast tööd. Nüüd 13. sajandi algupoolel, kus Lääne-Euroopas teatavasti ju pärisorjus hakkab nii mitmeski piirkonnas taanduma. Kase konverside süsteem tasapisi hakkas hääbuma, selles mõttes, et sisuliselt niisugust tasuta rasket põllutööd ei olnud inimesed enam valmis tegema. Nähes, mis toimub nende ümber, mis toimub nende külades, kust nad pärit olid ja selle tõttu ja ei olnud nii lihtsalt enam saada seda tasuta tööjõudu. Ja siis kase suhteliselt laialdane kõnnumaade ülesharimine hakkab vähehaaval taanduma. Ja sellega seoses on nüüd ka küll veidi hilisemast ajast 14.-st sajandist teada lausa mõningaid drastilisi juhtumeid, kus on kunstlikult tekitatud kõnnumaad, mõni küla ümberasustatud selleks, et rajada sinna tsistertslaste klooster, sest niimoodi on ette nähtud, et ta peab olema kõnnumaal. Nii et jah, niisugused pealtnäha vägagi praktilised asjaolud on, on sageli nende ordude edu või ebaedu suunanud. Nüüd, mis puudutab kerjusmunga ordusid ja esmajärjekorras dominiiklased frantsisklasi, kes ka Eestis tegutsesid siis nende tekke asjaolud natukene teised. Ja nad on seotud nüüd selle uuendusliku usuliikumisega, mis hakkab Euroopas levima ka vähemasti 12. sajandil. Ja mis tekitab hulgaliselt ketserlikke liikumisi. Väga palju jutlustamisele orienteeritud liikumisi, millest enamik ei saa mitte kunagi tunnustust millest enamik ei suuda välja areneda mingisuguseks eraldi Orduks. Aga nüüd, iseäranis dominiiklaste puhul, võib siin näha ka mõningaid poliitilisi põhjusi, miks see ordu nii kiiresti nii edukaks arenes. Kuigi see edu on piirkondlikult ka suhteliselt erinev. Dominiiklased. Teatavasti tekkisid Sis pühadominikkuse Est Nendel kes tegutses paavsti Notsentsus kolmanda käe all ja saadeti 13. sajandi algul Lõuna-Prantsusmaale Alpilaste ehk siis keiserliku liikumise esindajate vastu tegutsema Nende vastu jutlustama. Sõda Albilastega oli äärmiselt verine ja, ja selle sõja taga oli väga palju poliitilisi motiive, kohalike-Lõuna-Prantsusmaa ülikute omavahelisi vastuolusid millest võiks ka väga pikalt rääkida, aga, aga see kaldub pisut kõrvale. Aga nüüd nii nagu tavaliselt on kombeks, dominiiklaste ordu, et esitada siis selle verise sõja ajal Tomi nihkus, nägi, et et niimoodi päris nagu aastaid asja ajab. Niisuguse relvajõuga ei tee tingimata just kõige paremini seda asja ära, mida kirik soovib. Ja võttiski oma eesmärgiks iseäranis jutlustamise ja kogus endale jüngreid. Neid oli esialgu suhteliselt vähe kümmekond inimest. Ja esimesed aastad olidki Dome liiklusele ja tema kaaslastele suhteliselt rasked. Ja paavst kaalus ka mõnda aega, et mida nendega siis nüüd teha, selles mõttes, et nagu mainitud, niisuguseid jutlustamisele orienteeritud uusi liikumisi oli üsna palju ja et küsimus oli tegelikult lihtsalt selle õpetuse esituses ütleme selle liikumise juhi enda kukkuses osavuses. Täpselt sama hästi oleks võinud paavst kuulutada dominikkuse liikumise lihtsalt üheks järjekordseks ketserlikum liikumiseks. Aga sentsus kolmas siiski nägi ära, et niisugusest suunast võib olla väga palju kasu, kui kirikul õnnestub seda juhtlustamis liikumist oma kontrolli all hoida. Ja niimoodi saigi Systominikkuse liikumisest tunnustatud ordu. Ja nagu siin juba varem mainitud hakkasse ordu iseäranis hoolikalt tegelema teoloogia õppimisega ja oma liikmetele bioloogia õpetamisega, et jutlustamine oleks rajatud võimalikult kindlale alusele. Nüüd frantsistlaste ordu, mis tekib umbes samal ajal ehk siis 13. sajandi teisel, esimesel, teisel kümnendil, tema tekkemehhanism on natukene teistsugune selles mõttes, et kuigi ka frantsisklased orienteeruvad jutlustamisele siis nende publikuks on peamiselt lihtrahvas, dominiiklaste jutlused on mõnevõrra intelligentsemad. Kui hästi lihtsalt väljendada, siis Francisclased on iseäranis oma esimestel aastatel esimestel aastakümnetel väga seotud oma rajaja ehk siis Franciscuse õpetusega. Ja Franciscuse, sest nii palju, kui temast teada on et tegemist ei olnud nüüd üleliia haritud inimesega. No see, mis tavaliselt ilus lugu tema kohta räägib, on see, et tegemist oli jõukas isi kaupmehepojaga, kes äkitselt pöördus, jättis kõik oma halvad eluviisid hakkas elama vaeselt ja viletsalt kandes Häski kulunud rüüd, kogus enda ümber jüngreid ja ja jutlustas väga lihtsal moel. Siis ristiusutõdesid. Ja nüüd piirkonniti ongi suhteliselt huvitav jälgida nende ordude edukust. Kuna frantsisklased, nagu öeldud, siis orienteeruvad jah rohkem lihtrahvale siis rentsistlaste, et on näiteks Itaalias alati olnud oluliselt rohkem kui dominiiklaste konvent. Meie meie jaoks dominiiklased rohkem esmakohal, sellepärast et Eestisse jõudsid nad varem, nende mõju oli siin suurem. Aga see ei ole sugugi mitte igal pool Euroopas niimoodi. Aja jooksul need suhted natukene muutusid selles mõttes, et need positsioonid, mis dominiiklased olid ainult kiriklikus töös, vaid vaid sageli ka poliitilised saavutanud need ärgitasid ka frentsistlasi jäänud alates 14.-st sajandist hakkavad ka Francis said väga palju tähelepanu pöörama teoloogia õppimisele. Aga jah, esialgu vähemasti nende suunad on natukene erinevad on pigem mõeldud, ütleme, natukene erinevate intellektuaalsete vajaduste rahuldada. Lisaks selle varanduse juurde tagasi tuleme siis kloostrid sõltusid, ma saan arurikastest inimestest, nende maa annetustest, aga kas klooster võis ka niimoodi rikkaks saada? Või oli klooster ikka läbinisti peost suhu elavüksus? Klooster võis kahtlemata väga rikkaks saada sest sõltusse, no ütleme siis niimoodi majanduslikust konjunktuurist ja sellest, kui hästi õnnestus kloostrile ennast majandada, kui tubli nii-öelda majandusjuhatajaga oli kloostri juhtkonna hulgas tegemist. Ja, ja eks see oli ka erinevatel aegadel erinevate kloostrite puhul erinev, aga ütleme, puudutab niisugust päris peost suhu elamist, siis see ei olnud väga paljudel kloostritega üldse mitte ideaaliks. Kui me jälle tuleme tagasi hort Benedictus reegli juurde, siis ega Benedictus reegel iseenesest ei ole kuigi range. Selles mõttes, et inimeselt ei nõuta mitte midagi üle jõu käivat ja seda lausa rõhutatakse mitmes kohas reeglisel. Et kõik, mis tehakse, peab olema jõukohane. Ja sellist hoolimata erinevatest paastuaegadest ja piirangutest ka kloostris elamine ei, ei tähendanud mingil juhul nälgimist. Isegi kui me räägime nendest juhtumitest, kus kõik toimus nii-öelda korra järgi, aga muidugi ka selle korrarikkumisi oli väga palju. Nüüd kerjusmunga ordut, nagu nende nimetuski ütleb, peaksid justkui ideaalis suhteliselt napilt läbi ajama ja ja ainult annetajatest ja annetustest sõltuna. Aga see olukord hakkas muutuma juba 13. sajandi jooksul ja annetusi tuli suhteliselt palju, need omakorda pandi teenima ja dominiiklased provintsiaal konsiilidel, generaal kapiitlitel on korduvalt neid kaebusi ja manitsusi. Kloostrid peaksid natuke selle järele rohkem vaatama, et mitte väga rikkaks minna. Saate alguses oli juttu sellest, et dünamiidi kloostrile olid maavaldused Padisel ja missugused meil veel siis rikkamad kloostrid olid? No see on lihtsalt maad omavate kloostrite spetsiifika, et neil midagi on, kas nad selle pärast väga rikkad on, see sõltub maa kvaliteeti keedist ja ja, ja ka tema asukohast. Ja kui nüüd natukene dünamiidi ja Padise omandist rääkida, siis kuni kusagil 14. sajandi lõpuni läks neil suhteliselt hästi. Ja maavaldusi ei olnud sellel kloostri küll mitte ainult Eestis, vaid oli ka üksikuid avaldusi Saksamaal näiteks erinevates kohtades laiali. Tsistertslaste kloostrite puhul väga tavaline, et neil ei ole tingimata mitte ühe kompleksina koos kõik need valdused, vaid neid võib olla erinevates kohtades, ka teineteisest suhteliselt kaugel. Aga mingil põhjusel, mida ei ole väga täpselt uuritud ja mida olekski ilmselt raske väga täpselt uurida. Kloostrile ei õnnestunud neid maavaldusi kõiki hoida. Need, kas müüdi panditi, vahetati jänese 14 10. sajandil kuga 15. sajandil on väga palju tulnud ette, seda tehakse pidevalt tehinguid nende avaldustega. Ja 15. sajandil keskpaigast alates on säilinud ka üsna mitmeid Padise kloostri abtide kirju, näiteks Tallinna mehhiklaste konvendile, kus palutakse laenu, palutakse ka näiteks mitte ainult rahas, vaid mingites ehitusmaterjalides laenu näiteks katusekivides. Võib arvata, et mingisuguseid probleeme seal oli, aga need samas ei saa seda ka väga ületähtsustada selles ütles, et varasemast ajast, mil lihtsalt analoogilised allikad puuduvad. Ja võimalik, et see ühekordne katusekivide laenamine ei tähendanud ka väga suurt majanduslikku probleemi, vaid lihtsalt oli ajutine niisugune olukorda. Nüüd alates 13.-st sajandist oli dinomende ja hiljem Padise kloostrile ka lõhepüügiõigus Lõuna-Soomes. Aga majanduslikel kaalutlustel müüdis õigus Turu piiskopile maha 100 kuldraha eest. Missugused need kuldrahad täpselt olid, selle, seda müügi üriku paraku ei ütle, et seda peaks numismaatik asjatundjatelt küsima, kui suur see summa siis oli, aga, aga tegemist oli siiski ilmselt mitte väikese summaga. Ühesõnaga nendest Soome valdustest jäi klooster sellega ilma. Nii et 16.-ks sajandiks oli tegemist suhteliselt ütleme, valduste poolest kokku kuivanud asutusega. Lihula tsistertslaste nunnakloostri valdustest ei ole jäänud väga palju teada ja sama kehtib ka Tartu tsistertslaste kloostri kohta. No üks koht, kus nad sissetulekut said, oli Tartu lähedal asuv niinimetatud Nunnenhoffest nunnahoov. Aga kindlasti oli neil veel valdusi. Ja nüüd, mis puudutab Tallinna tsistertslaste nunnakloostrit, siis nende valdustega on segane lugu, sellepärast kloostri maavaldus ülikute seas on väga palju võlts rikuid. Ja kindlasti oligi neil Tallinna ümbruses õige mitmeid külasid, aga kuna osa neist on loetletud võltsitud ürikutes, siis ei ole veel võimalik öelda, et kas see jutt, mida seal räägitakse, on õige või ei ole. Kui palju või? Voli kloostritel keskaja alguses Eesti aladel siis nende võim oli ainult nende kloostrisisene või ulatusega riigi tasemel. Seda on väga raske hinnata selles mõttes, et kui nüüd taaskord tulla dünamenda kloostri juurde siis esimese dünamiidi abtid kindlasti seathy kohale poliitilistel kaalutlustel. Selles mõttes, et, et see isik ehkki mitte tingimata ordu ettepanekul või veel vähem kohaliku kloostri valikul vaid tõepoolest oli arvestatud ka sellega, Ta oleks poliitilises mõttes mingisugune suuruse. Aga hiljem kujunes poliitiline osa selliseks, nagu nagu vastav klooster või konvent selle suutis ise teha. Ei jaa, paraku ei ole selle kohta ja eriti mingisuguseid allikaid. Selles ütles, et no näiteks Tallinna dominiiklaste kloostri puhul on küll aeg-ajalt mainitud, et prior tegi raekoja nii või naasugust asja, aga aga kui tihedad nende sidemed tegelikult olid ja, ja kui palju seal kellelgi sõnaõigust oli, et jah, see on lihtsalt niisugune asi, kus fantaseerida, aga mille kohta meil usaldusväärseid andmeid ei ole. Järgmises saates räägib ajaloodoktor Tiina Kalamile dominiiklaste kloostri näite varal, missugune klooster välja nägi, küll seestpoolt ilmselt rohkem ja kes olid need tegelased, kes kloostrites elasid ja, ja võib-olla ka sellest, et filmiklassikast. Me teame, et igal kloostril peab oma reliikvia olema. Oligi dominiiklaste kloostrile oma reliikvia. No vaevalt, et nad päris ilma läbi said, aga kahjuks ei ole meil mitte ühtegi allikat selle kohta, mis räägiks, mis nende reliikvia võis olla või kust nad selle saanud olid. Mitte ühegi Eestis olnud kloostri kohta. Ja nendele liiklejate kohta ei, ei, ei, mitte ühegi kloostri puhul, meil ei ole tõsikindlalt teada, missugune see nende reliikvia võis olla. No meil on küll näiteks teadlejad, hiliskeskajal oli Tallinna Niguliste kirik rikul püha plaasiuse pöial, väidetavalt. Aga aga jah, see, need ei puuduta kloostrit. Tiina kalaga kohtume siis nädala pärast uuesti, saatejuht on Piret Kriivan ja olen valinud saate lõpetuseks Uno ja Tõnu Naissoo ja Paul-Eerik Rummo Viimse reliikvia Gregoriaanlikus esituses ansamblilt kardinas.