Seni. Tervist oleme raadio kahest stuudiost tagasi, kalle küll kuskilt laekub alles, aga, aga loodetavasti jõuab oma laua taha. Eetris on saade olukorrast riigis, mitte päris tavaline, nagu te ka kellaajast aru saate. Ja esimeses tunnis rääkisime siin mitmetest suhteliselt konkreetsetest teemadest, nagu kohalike valimiste vähemused Reformierakonna lõpmatu jamadejada, Eesti ühendused Euroopasse ja, ja muutustest meedias, meil on selline plaan, et nüüd siin teises tunnis me räägime paarist-kolmest sellisest natuke abstraktse mast suuremast suuremast teemast ja mõtlesime, et hakkame peale. Hakkame peale. Sellest otsast, kuhu võiks paigutada? Kaks noh, tegelikult täiesti erinevat sündmust. Rahvakogu arvamusfestival ehk siis kuidas nagu üldisemalt öelda, et et kuidas inimesed saaksid rohkem oma arvamusi oma sõna, oma oma omaettepanekuid ja mõtteid selle kohta, kuidas me siin Eestis oma elu elame. Otsustame otsustajotteni poliitikute nii poliitikani tuua ja kui rahvakogu oli ajaliselt seal nagu eespool, siis ma pean küll ütlema, et kui ma täna tagasi mõtlen, et mis rahvakogu tegelik tähendus ja panus on, siis ma olen kindlasti pigem kriitiline, et et seal on jällegi seesama juhtum, et ootused olid korraldajate poolt viidud väga kõrgele ja võib-olla ka õigusega. Aga tulemus on see, et meil on riigikogu menetluses kas üks või kaks seaduseparandust. Ja noh, kindlasti õigeid olulised asjad, aga, aga ma arvan, et oodati siiski midagi muud. No või võis olla küll, et oodati midagi muud, aga ma juhiks tähelepanu ka selle asja teatud murrangulistele aspektidele. Ma olen töötanud hästi pikalt riigiametis kaheksa aastat kunagi ammu küll põhiliselt siis 95 kuni 2003. Ja kui ma sealt riigiametist ära tulin, siis ma olen ikka tihtipeale vaadanud kõiki protsesse nagu selle oma mälestuse võtmes ka ja üks asi, mis mulle on ikkagi enda jaoks ka küsimärke tekitanud, on see et kuidas juhtub, et sa oled näiteks ametnik või poliitik ja aja jooksul hakkad kartma nii-öelda rahvakogunemisi. Ja see, selline rahvahulkade hirm minu jaoks Eestis on saanud veel sellise sellise lisa nii-öelda pöördilmselt netikommentaaridest, sest need jätavad justkui mulje, et kui kuskil on mingi hulk inimesi koos, siis läheb kohe sõimamiseks. Ja kui sa ka ta arvama, et rahvakogunemine oma olemuselt kui sa ei ole kontsert või kui seal keegi tees nalja või midagi taolist, et kui selline rahvakogunemine on kuidagi halb siis ma arvan, et sa oled ühe sellise demokraatliku väga olulise sisend enda jaoks välistanud. Ja minu jaoks nii arvamusfestival kui rahvakogu näitasid mõlemad seda, et kui sa kogud kokku mitusada inimest seejuures rahvakogu puhul loteriiga mingi 350, tuli vist lõpuks 500 altari, see oli tegelikult ikka vist liinil põhinev jaan, okei, seal oli metoodika, mille aluseks oli juhuslikkus ja noh, tõenäoliselt saad sõeluti mingisuguseid inimesi välja kui tõesti sobimatuid, aga need kriteeriumid olid üsna avarad. Et põhimõtteliselt mõte oli just see, et saada hästi erinevaid inimesi. Ja siis nad tulid kokku ja nad arutasid tundide kaupa Teemasid, saades ise nendest targemaks ja seejuures tehes valikuid, mille peale paljud eksperdid ütlesid hiljem üllatunud, et nad ei oleks oodanud, et valitakse sellised asjad. Ja nüüd, kas selle tähtsus iseenesest ühe sündmusena Eesti ajaloo jaoks on nagu mingisugune meeletult suur, sõltub jälle sellest, kuidas sa seda vaatad, et kui selliseid üritusi oleks rohkem kui selliseid üritusi kasutatakse teatud poliitilise protsessi osana. Ma arvan, et see ükskord näitas, et see on võimalik, see, see on minu jaoks on väga suur asi. Kui, kui vaadata rahvakogu arvamusfestivali, siis kummalgi ju ei ole mingit väga suurt silmaga nähtavat tulemust arvamusfestivali puhul isegi taotletud, seda vaid isegi korraldajad vist rõhutasid, et ei tahetagi mingit muud tulemust peale arvamuste vahetuse. Rahvakogu puhul ilmselt siiski olid mingid muudatuse eesmärgid noh, ei õnnestunud võib-olla neid selles mahus realiseerida nagu, nagu kas oodati või plaaniti. Aga minu jaoks on nagu suurem küsimus on see, et kas kui, kui ei ole nähtavat tulemust, et kas on olemas nähtamatu tulemus, et, et kas, kas Sedalaadi üritused toimivad nii, et nad on nagu mingisugune auru väljalaskmise ventiil kus, kus rahvas lihtsalt rahustab ennast maha sel teel, et saab kas koguneda või midagi rääkida. Kas see viib meilt poliitilist energiat ära, jooksutab selle liiva või vastupidi, et see kogub seda, et, et inimesed harjuvad midagi koos tegema ja, ja, ja koos mõtlema. Ja, ja sellest sellest kunagi tekib ka nähtav tulemus hoolimata sellest, et võib-olla et ühekordsest aktist ei ole, ma ei tea, võib-olla segane. Ta ei, väga arusaadav, et põhimõtteliselt see on natuke nagu tööriista küsimus, et riistaga võib teha head ja halba, et näiteks väga palju räägitakse Eestis ju sellest tõekomisjonid luuakse aeg-ajalt, et lämmatada mingisugune teema kuskil erakonnas. Aga samal ajal komisjon kui selline on tihti ka nagu arusaamise tööriist, et kui sa paned sinna inimesed, et kellel on usaldusväärsus, kui sa teed seda piisavalt lühikese ajaga ja näitad, kuidas sa jõudsid nii-öelda info, niisiis on komisjon jälle väga hea asi ja ma arvan, et rahvakogu on täpselt samasugune asi. Et kui see jääb ühekordseks asjaks, kui neid, et kõik poliitikud ütlevad, et see oli jama ja nad ei kavatse neid seadusi, noh, ala Maruste on selle nii-öelda liini eestkõneleja olnud kunagi sellisel kujul arvestada ja esitage need ministeeriumi, ma tea vastavale ametnikule, et siis sellisel juhul loomulikult. Ta võibki toimida teatud mõttes auru väljalaskmisele, aga kui võtta seda teistpidi, et sellist tüüpi kaasamisüritus on võimalik ja seda on vaja isegi teinekord teha, siis ta on jälle väga hea. Aga mida sa ise arvad, et kas see, kas see tekitab meis energiat, kas, kas need inimesed ütleme, kes konkreetselt seal rahvakogus kaasa lõid pärast seda, kui nad näevad, et väga-väga suurt nähtavat tulemust ei ole, kas, kas need on siis tunne järgmine kord teeme paremini, rohkem ma ei tea, mida iganes või neil tekib pigem poliitiline väsimus, et ah, mis me ikka jamame, mitte mitte midagi nagunii ei tule. Ma ma arvan, et sellist tüüpi üritustel ongi kaks väga tugevat tulemust, üks on see, et kui sa oled seal koos olnud, see kogemus ise on piisavalt tugev, et sa seda ikka päris maha ei kanna. Loomulikult võib sellega kaasneda solvumine, kui selgub, et kõik hiljem üritavad öelda, et see oli täiesti läbikukkunud üritus ja, ja seejuures ka selle tulemusi ei ole. Aga see edasine ei ole nagu nende inimeste käes muidugi, kes seal olid nagu sellisel kujul välja arvatud juhul muidugi kui noh tõesti oma rahulolematust otsustavad väljendada ja võib-olla kas see oleks siis parem nagu sellisel juhul, kui kui me lihtsalt jõuaks sellise olukorrani, kus meil on ala, nagu ma ei tea, mõnes teises riigis inimesed kogu aeg tänaval barrikaadidel ja nad ei räägi enam teiste inimestega, et, et ma arvan, et sellised meetodid, kus inimesed pannakse omavahel rääkima, nad saavad veel seda teha, nende väärtust tuleb ära tunda, et mina ei näe, et see energia, mis kuskil õhus oli nagu vist Priit Hõbemägi, kuskil on ka maininud. Et see energia oleks tulnud, et või oleks tulnud viia mingisugustesse äärmustesse ja veelgi kaugemale, et kõik on lõpuks. Nädalate kaupa tänaval, mida me sellisel juhul siis teeksime, kui meil oleks selline valitsus nagu Ukrainas, et, et ma arvan, et pean nagu mõtlema nende skaaladel peale ka, et, et kas see, mis täna Eesti demokraatias toimub, et kas see tegelikult mitte ei olegi demokraatia? Mulle ei meeldi nagu see arusaam, et, et meie demokraatia on nagu täiesti kuhugi kadunud, vastupidi need asjad ju näitavad ja meil on elus demokraatia. Ei kindlasti jah, et, et see, see, see oli seal minu meelest väga, väga õige tähelepanek, et kui me vaatame mingisugust näiteks tõekomisjoni kui instrumenti et siis tegelikult see sõltub kõik sellest, et kelle käes instrument on olnud ja kui see instrument on olnud mitmeid mitmeid kordi inimese käes, kes kasutab seda valesti või teadlikult valel eesmärgil kasutab põhimõtteliselt haamrit inimeste kodude sisse peksmiseks. Sa pead mulje, et haamer on üks isenesest väga vastik ja ilge ilge instrument. Aga kui seda kasutada majade ehitamiseks et siis võib olla tegemist väga väga toreda asjaga, et see, see ongi natukene see häda Eestis, et teatud asju on paraku küll. Mõned erakonnad on kasutanud ka sel aastal teadlikult mittesihipäraselt, et kui me mõtleme selle peale, et kas näiteks Reformierakonna sisevalimiste uurimine, selle loodud komisjoni või mis iganes asi sellel oli poolt viis kuhugi välja, siis võib öelda, et valdavalt mitte, et mõtleme nende loendamatute, Keskerakonna sisemiste mingite uurimiskomisjoni peale jälle öelda, et tegelikult üks üks et asjakohane instrument on saanud halba halba tuntust tänu sellele, et teda valesti kasutatud. Ega komisjonide loomisel on väga lihtsad reeglid, et sa pead sinna palkama sõltumatuid inimesi. See on esimene asi, mida ma väga harva näen, vist IRL-is siiski oli, kui uuriti seda enam elamislubade skandaali vist seal isegi olid mingisugused teised inimesed, aga põhimõtteliselt tuleb teha väga valusad otsused, kus annad justkui selle ära enda käest, selle nii-öelda kontrolli kontrolli. Aga tulen tagasi. Ma tahakski Lasnamäe juurde tulla, tegelikult minu meelest rahvakogu on näide sellest, kust päriselt Trolli enda käest nagu ära ei antud, et ma olin ise ka nende inimeste hulgas, kellel olid tegelikult siis, kui seda rahvakogu nagu nii-öelda üles ehitati. Mul olid nagu tõsised hirmud, et seal oli väga palju inimesi, kes mõtlesid, et rahvakogu peakski olema alternatiiv, parlament. Sõdajad, võid vaielda, aga minu minu meelest. Mis oli, oli aga sellest hoolimata jaa, jaa. Lõpuks nagu just nimelt tänu sellele, et ka paljudel teistel rahvakogu korraldamisega seotud inimestel võis olla sarnaseid hirme, et see rahvakogu tegevus oli kontrollitum, kui ta võib-olla algselt oleks pidanud olema, mitte et ma ütlen, et see kuidagi valesti oli ja, ja noh, võib-olla ka seetõttu need tulemused, mis me sealt saime. Sa ütlesid nad üllatavalt nagu sellised mõistlikud noh, võib-olla kui see asi oleks olnud tõesti loterii põhimõttel kokku pandud ja täiesti vabalt niimoodi WC-vormis nagu kujunes need tulemused poleks sugugi mõistlikud. Ma ei ole kindel, et see nüüd oleks hea lahendus, et ei, ma ei ütle, et see on hea. Räägin sulle, et need asjad ei olegi mustvalged. Ütleme, et ka need hirmud, et nüüd tuleb mingisugune seltskond kokku, kes hakkab alternatiivselt parlamentidega, need on täpselt sellised nagu rahvahulga hirmud, et meie ümber on justkui mingi vaenlane, et meie ümber on keegi, kes saab valesti aru ja seetõttu ärme parem annagi üldse mingit varjanud anti kokku saada ja selles mõttes see on ikkagi suurem kontrolli käest ära andmine, kas on lõpuks ikkagi kutsud inimesed kokku ja lased neil arutleda ja no loomulikult, et ma ei ole ka kindel, et see kõik toimus nagu täiesti lõplikul ja ideaalsel kujul, aga mina kutsuksin küll edasedaspidi näiteks ka mõnedes võib-olla tähtsates küsimustes lihtsalt võib-olla vähem nii-öelda radioaktiivsetes küsimustes, isegi teinekord katsetama samasuguse see neid teadmisi, mis sealt on saadud. No Eesti, Eesti, Eesti rahva, sellises ajaloolises seljaajus kuskil on tegelikult kindlasti olemas kaks vastandlikku hirmu, et see on väga vähe kõneks olnud, aga, aga üks on nagu selgem, see on see hirm sellise nii-öelda vapsi liikumise ees. Kui vaatame 30.-te aastate alguses Eestis, mismoodi Eesti tuleviku üle otsustati, rahvahääletusel sai Eesti uue põhiseaduse ja, ja teine, teine hirm, mida, mida võib-olla ei ole nii nii selgelt väljendatud, aga, aga see on selle hirm selle ees, et väga väikene inimeste ring teeb mingeid väga olulisi otsuseid. Noh, võib-olla mõlemast neist on juttu olnud, aga mitte mitte päris selles kontekstis nad mõlemad tulevad tegelikult samast ajaloolisest punktist. Sedasama põhiseaduse kasutas siis üks väike seltskond ära, kes viis Eesti sinna, kus ta siis 50 aastat nagu lõpuks oli. Et nendest asjadest peaks rohkem rääkima ja, ja, ja tasakaalupunkti mõistlik oleks see, kus tegelikult demokraatia toimiks sellisena, nagu ta noh, sama rahva poolt on põhiseadusesse tegelikult kirja pandud. Kraatia ei ole, vot see on nagu see, et keegi ka reformierakonnas kunagi nagu tema jutust võis välja lugeda, kraatia sai nüüd valmis. Ärge nüüd muretsege, et kõik on valmis, kõik need, mis edaspidi juhtub, see on lihtsalt nagu kangide keeramine, mis on juba olemasolevat, ongi tänast maailma, vaatame siis need demokraatlikud protsessid on nii dünaamilised, me peame ikkagi suutma sellega kaasas käia, mõtlema ja leiutama asju, mis lähtuvad samast ideest, jätavad selle, mis on püha, aga samal ajal ka praktikatest tuleb ikkagi jutustab ümber. Teil on minu meelest päris hea põhiseadus. Mina küll ei ei tormaks, nagu selle põhiseaduse kõrvalt kuskilt mingisuguseid võimalusi otsima või ka leidma samas kui me selle põhiseaduse raames olevaid võimalusi ise ära ei kasuta, et on nii palju inimesi, kes tahaksid kuidagi nagu selle olemasoleva struktuuri kõrval mingisuguseid uusi demokraatia vorme leida. Miks sa ise erakonda ei astu, miks? On see on, miks nad ei lähe valimistele? Loomulikult see on pigem see küsimus ja siin me oleme seda meelt, et inimesed võiksid minna rohkem erakondadesse, aga kas rahvakogu on siis nagu põhiseaduse vastane ei olnud, aga, aga on inimesi, kes esitasid teda alternatiivi parlamendile, see oli see, mis nagu mind häiris. No alati on olemas inimesi, kes ka kõigi uute liikumistega uute erakondadega tulevad kaasa ja neil on alati needsamad nagu ideed, aga nemad ei tohiks saada takistuskiviks nii-öelda sellele, et kui sa tahad tegelikult asju arutada. Kui ma vaatan meie riiki ja rahvast nende kahe pooluse või kahe äärmuse vahel, mida Hanno siin nimetas ühelt poolt, siis selline populistlik rahvapoliitika või, või rahvaliikumine ja teiselt poolt noh, ütleme siis ühesõnaga diktatuur või mingisugune selline ainuvõim. Pigem ma kui, kui vaadata, kummale poole me rohkem oleme, ma ei taha ütelda, et me ühel või teisel poolel oleme, et me oleme mõlemast poolest ilmselt valgusaastate kaugusel, aga aga siis mulle tundub, et pigem meie suundumus praegu on, on ikkagi selline sumbunud diktatuuri kring tähenduslik ja, ja, ja, ja, ja vähese poliitilise konkurentsiga olukorda, nii et tegelikult, et võib-olla, et nende rahva koguda ja muude asjade tegemine ja rõhutamine kuni kuni valimisliitude asjadeni välja. Et, et see on siiski väga vajalik ja oluline selline vastukaal. Ja minu mure on pigem see, kui ma siin rahvakogu suhtes kahtlust avaldasin, et see äkki, kui tal ei ole nähtavaid silmaga nähtavaid tulemusi, et äkki see mõjub lihtsalt väsitavana ja käega löö vana. Ka üldse ei korrata seda nagu seadused ei seda võtta kuidagi arvesse, siis ja mõne aasta pärast on see nagu meelest läinud, siis me oleme tõeliselt samas kohas tagasi, kus me olime enne sõda. Laar kutsus hiljuti üles meid tegema oma riigi inventuur, nii oli selle asja nimi vist ja, ja vaatame üle, mis meil on hästi, mis, meil on halvasti, mis tuleks paremini teha, et see võib-olla oleks. No ma ei taha nüüd Ammarit ärritada sõnaga rahvakogu, aga, aga uus asi, mida, mida peaks keegi tegema, kes on väljaspool seda enda süsteemi? Mart Laaril on alati see hea nina, ta tahab esimesena välja öelda asju, mida ta arvab, et keegi tuleb kuskil ütlema, et see on hästi-hästi tüüpiline temale. No kui sa nimetasid siin seda sumbunud olukordades, ma olen sinuga tegelikult nõus, et see on täiesti selgelt olemas mingid seisakuilmingud ja selline osade tipp-poliitikute veendumus, et nad on asendamatud, et nad teavad paremini, mis rahvale hea on. Ja rahvas juba peaaegu nagu natukene, nagu haige ka see juba rahvas, et tundub, et, et tal on midagi viga. Et see kindlasti keskerakonnas reformierakonnas ja võib-olla vähemal määral mõnes teises erakonnas leiab ka väljendumist. Aga see on erakondade nagu enda probleem, et tegelikult, kui me vaatame parlamendierakondi, siis mulle jääb küll tihti selline mulje, et meil on enam-vähem nagu kaks päris erakonda. Ja siis kaks erakonda, millest üks juba ammu ja teine üha enam meenutab mingisugust muud sorti liikumist, et Keskerakond selgelt mingit usuliikumist ja Reformierakond siis ma ei tea, mingisugust ma ei oska öelda tsentraalselt juhitud tulundusliku ettevõtmist, et et see on noh, kui me ütleme, et ühiskonda peaks tulema uusi ideid, uusi inimesi, uusi suuri mõtteid, et need kõik peaksid tegelikult ühel või teisel viisil nagu poliitikasse jõudma nendesamade erakondade kaudu. Kui erakonnad ei suuda neid ideid enda kaudu tekitada, luua nendele inimestele ideedele võimaluse pakkuda, siis jah, paratamatult need ideed hakkavad otsima mingeid muid muid väljapääse. Nii see on. Minu meelest. Erakonnad on Eestis liiga palju võimu enda kätte saanud, et omal ajal 90.-te aastate alguses, kui, kui oli palju pisikesi erakondi Ja kui oli väga suur selline populismi oht, siis tõepoolest ilmselt ma ise rääkisin ka, et erakonnad peavad olema tugevad ilma tugevate erakondadeta, ei ole olemas demokraatiat ja nii edasi ja nii edasi, kõik see kõik on õige, aga see ilus jutt. Aga, aga kui vaadata praegu, siis ta on läinud, et ikkagi alates 2003.-st aastast, kui Res Publica tuli võimule ja tegi paljude erakondade rahastamise ja muud seadused ümber, et alates sellest ajast ja ka hilisemate muudatustega on ta näinud ikkagi selliseks, et erakonnad on peaaegu, et need parlamendierakonnad, kes on olemas, on sellises suhteliselt konkurentsiolukorras ja erakonna enda sees on kogu see süsteem ka läinud, nii et erakonna juhil või väga kitsal seltskonnal seal tipus on väga suur võim ta tänu sellele rahale, mis teil käes on ja tänu nendele ametikohtadele, mis käes on nii erakonna liikmete üle kui ka kogu ühiskonnale Sellepärast ongi kõigis nagu tuntud ja sellistest klassikalistest demokraatlikes ühiskondades ikkagi väga tavaline, et poliitikasse tuleb ideid vahel ka läbi meeleavalduste. Kui me võtame USA ajaloo, siis no kas oleks mustanahaliste õigused nagu kahe erakonna vahel ära lahendatud sel ajal, kui nad lahendate? Ei, aga täna on see nende Triede demokraatia tähtis osa ja sellepärast ma arvan, et rõhutada, et kui sul on nagu, ainult kui sul on idee, tule ainult erakonda, et sa ei saa seda kuskil välja elada ja see või seda ka nagu kuidagi nad ja emotsionaalsel või afektiivsel viisil välja elada, et siis on jama, et kui sa, kui sa teed seda mujal, et see on minu meelest demokraatia kujunemisühe, väga tähtsa reegli nii-öelda unustamine kaasa arvatud, kuni selleni välja, et Eesti sai iseseisvaks tänu sellele, et mitte kommunistliku parteisiseselt nii-öelda õõnestajad ainult ei teinud seda vaid, vaid oli ikkagi just see rahvaliikumine, mis tuli väljastpoolt ja alati on oht kivistuda. Alati on oht muutuda selliseks, nagu te räägite. Ja mina näen, et sellele peab kindlasti olema väljaspoolt ka jõudu. Mina näen seal demokraatiat kindlalt palju laiemalt ja kui vaja, siis on ikkagi tarvis, et inimesed on ka tänavatel ja pigem jah, kõige murelikumaks teeb see, et kui me vaatame niimoodi teosammul on nagu seadusi timmitud Eestis läbi aastate, et kus see nagu aheneb see võimalus nii-öelda, et ka juba siin hiljuti Ametiühingud protestisid sellise meeleavalduste nii-öelda meelsus teema nagu piiramise osas ja muud sellised asjad. Panustaja tahtis Riigikogus opositsioonilt vist vaheaegade võtmise õigus ära võtta, nii et need on ka lõpuks. Lõpetame tegelikult selles, et inimesed, kes on rohkem oma elust elanud nõukogude liidus kui iseseisvas Eestis ei oska teistsugust mudelit rakendada ja nad lihtsalt oskavadki ainult juhtida niimoodi, et seal on nagu partei, eks ju, ja see see on, tundub ainuvõimalik ja see ongi nagu ma ei tea nende jaoks nagu mingil imelikul kombel demokraatia. Ainus viis mina olen selles seisukohas Anvariga kas nüüd päris teises seinas, aga, aga siiski suhteliselt minu Tunne praeguse Eesti puhul ma ei räägi teoreetiliselt teoreetiliselt loomulikult peaks ühiskonda juhtima läbi erakondade, aga minu tunne on, pigem see läbi erakondade ei saa praegu ma ei kujuta ette, et astume nüüd sõbrad peale seda raadiosaadet siit uksest välja, lähme keskerakonda ja hakkame seda muutma. Et see ei ole reaalselt võimalik. Keskerakond on lihtsalt hea näide, et tegelikult see toimib vist vist mõne teise erakonna puhul veel, et, et ei ole võimalik läbi erakonna midagi teha, et pigem mina näen ainult kahte võimalust, kas mingit uut erakonda, mis loksud, mis on kui erakond, mis, mis, mis on ka erakond, aga, aga ma räägin olemasolevatest ja uuest. Et mis, mis loksutaks siis ka neid vanu erakondi või siis tõesti mingisugune väline surveavaldus, meeleavaldused, rahvakogud arvamusfestivalid või, või, või, või ka loomeliitude pleenumil, kus Mari-Liis Lille sõna võtavad. Et pigem pigem ma näen siiski muudatuste tõuge, neid kohti. Siis on teda tõuka jääda, aga ma usun, et see on nagu selline, pigem sihuke. Ma ei tea dialoogi, et mina usun, et erakondadel nagu Reformierakond on tegelikult väga tugev sõnum kätte jõudnud, enne nad olid väga ülbed, eriti siis, kui toimus pidev reitingu tõus. Täna ma ei usu, ma arvan, et on palju, killustumist on palju probleeme, on palju mure, muret ja noh, loomulikult selle taga on olnud ka see, et surveta nii palju erakondade väliselt tulnud, see on olnud kasuks, kui seda poleks olnud, siis seda olukorda ka võib-olla selliselt ei oleks. Aga ma ei usu, et, et oleks täiesti võimatu, et erakonnad mingil hetkel suudavad ümber struktureerida, muutuda pisut ja olla nagu paremad, et me ei tohi olla ka noh, selles mõttes idealistid, et et selle tulemuseks on lihtsalt kibestumus, kui sa ootad täiesti ideaalseid poliitikud, et poliitikud on inimesed nagu meie, meie isad, meie vennad, meie pojad. Et teada ta ei ole nagu meil. Et siiski on, nad lähevad samamoodi tööle ja sa üritad poliitikuid Tihumaniseerida ja on ka põhjusi, miks, miks nad aja jooksul võib-olla kuidagi Drysdivad ja muutuvad, aga selleks tulebki neile tagasisidet anda. Kallale vaidleksin vastu juba kas või selle konkreetse näitega, et kui sa vaatad ka meie praegust valitsust, kus paljud ministrid on olnud valitsuse liikmed alates, mis ta on siis 2005.-st aastast siis väga tõenäoliselt sa näed, et nende kaheksa kaheksa aastat, et valitsuses olnud inimeste vahel on ka suur erinevus, et on tõesti inimesi, kes on selle kaheksa aastaga jõudnud praktiliselt täieliku eraldatuseni reaalsest elust ja on ka inimesi, kes tegelikult ei ole sellesse positsiooni jõudnud. Võim muudab inimest ja sellepärast tulebki inimesi muudab ja sellepärast tulebki neid inimesi vahetada. Olukorrast riigis. Jätkuvalt, või järgnevalt on meil selline plaan, et kuna 2013. aasta iseenesest teab mis tore aasta ei olnud, aga möödus ühest küljest 25 aastat nii-öelda siis Vaba Eesti algusest ma arvan, et 88. aasta on täpselt see õige aastane Kalle või võib-olla mind toetada või vastu vaielda, et kuhu see veelahkmekoht tõmmata, aga aga ma arvan, et vähemasti, kui ma enda enda mätta otsast vaatan, siis 88.-st aastast mina just kõlasid nagu juba vabas Eestis peaaegu see see on ja, ja teisest küljest meil möödunud aastal kuskil vist märtsikuus sai täis siis 7800 mis iganes, 91 päeva sellest ajast kui Eesti iseseisvustaastus ja see on täpselt sama palju, kui enne teist maailmasõda Eesti iseseisvust olemas oli, et siis on mitmeid selliseid ajaloolisi olulisi tähtpäevi, et võib-olla on sobiv hetk vaadata selle 25 aasta peale, siis nagu tagasi ja võib-olla vaadata ka edasi, et tegelikult noh, kui keegi oleks minu käest 88. aasta jaanuaris küsinud, et Anvar, kas sa usud, et 25 aasta pärast kõik see, mida me siis nüüd siin teame, olemas on ja millega me üldse rahul ei ole muide, et siis ma oleks öelnud, et ei, mis asja, et see noh, on võimalik võib-olla 50 aasta pärast, 100 aasta pärast, aga nüüd minu nagu sellise nähtav elu jooksul ma ei usu, ausalt öeldes Ma ütleks ka nii 88 oli see aasta, kus noh, võib-olla väikese liialdusega siiski põhimõtteliselt, et rahvas sai vabaks. See, mis 91 92 tehti, oli see, et Eesti riik tehti põhiseadus, valiti põhiseaduslikud organid ja, ja riik hakkas toimima, aga 88 mitte ainult sümbolit, mitte ainult sinimustvalge ja mitte ainult laulud, mitte ainult sõnavabadus ja mitte ainult koosoleku vabadus, mis siis tekkisid ja tulid, mis oli ikka väga võimas läbimurre sellest vanglast vaid ka ka osaliselt tekkis liikumisvabadus, hüva, oli võitlus oma ettevõtlusvabadus kooperatiivid ja, ja väikeettevõtted. Ja, ja eraomand, muide ENSV ülemnõukogu seadustas 88. aasta sügisel eraomandi ja lubas sellist asja ja ka ülemnõukogu enda otsus, 16. november tähendas ju ikkagi selgelt talumatust nõukogude võimule. Esimene erakond. Esimene Ta ei olnud kommunistlik erakond, veel ei ole. Aga struktuur Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei loodi 20. augustil 1988 tõesti, et, et kõik seda et 90 protsenti vabadusest või 80 protsenti vabadusest tehti tol aastal ära ja, ja noh, inimlikus mõttes ikkagi rääkida, sai kõike kirjutada sa ei, peaaegu kõik ja, ja, ja elu oli hoopis teistsugune, kui ta oli olnud aasta varem. Ja need hilisemad muutused ainult täiendasid ja tekitada siis paremaks ja ja täpsemaks ja. No üldiselt ma olen nii head numbrimälu ei ole, ma ei ole ühtlasi kirjutanud ka selleteemalist raamatut, nagu Kalle hiljuti just on, et ma kuupäevi ei mäleta, aga ma ise mäletan ka, et ma olin ikkagi väga noor, kui ma läksin Tartust öise Moskva rongi peale lihtsalt ainult selleks, et näha, kuidas lippu heisatakse Tallinnas Pika Hermanni torni ja kõik see, mis hiljem on toimunud, et tõesti, kui võtta, et kas oleks uskunud, et midagi sellist juhtub sellise ajaga, siis ainult unistustes. Muidugi, kui me siin täna ka esimeses tunnis kuskil rääkisime ootustest ja kõigest, siis. Ma arvan, et selle iseseisvumisega oligi kõigil üsna ühesugune ootus, nad kõik nägid ennast iseseisvunud riigi nagu ideaalsemas kohas. See on ikka see, et kui sa näed, et, et tulevad suured muutused, siis kõik arvavad, et noh, nende jaoks personaalselt läheb asi alati ülesmäge. Aga muidugi läheb erinevalt, et alati paraku riigikordade vahetusega on võitjaid ja kaotajaid ja ma arvan, et see on ka see hetk, kus nii-öelda siis päriselt iseseisvudes hakkasid tekkima paljud probleemid, mida me näeme siiamaani. Ehk siis tekkisid võitjad ja kaotajad, kellest siis nii-öelda kaotajaid võttis kõige paremini enda alla poliitiliselt teatud hulk jõudusid ja siis võitjad olid nagu teised. Ja, ja minu meelest on, kui me nüüd jõuame tänasesse päeva, siis oleks üks oluline asi, et kui me saaks kuidagi selle nagu vana lõhe nagu nagu sellisel vanal kivistunud kujul nagu ületada, et On erakondi, on inimesi, on jõude, kes tahaksid seda säilitada, et kogu aeg selle iseseisvumisega toimus nagu nagu võitjateks ja kaotajateks jagamine, siis põhimõtteliselt ma arvan, me oleme ikka enamus inimesi, meil on kõik võitnud. Kuidas jõuda selleni, et rääkida tänasest päevast nagu selles kontekstis rääkida ka neist lõhedest, mis meil täna on, aga rääkida neist nagu tänases päevas. Nii kummaline kui ei ole ikkagi paljud tolleaegsed väga aktiivsed tegijad on ikkagi jätkuvalt nendes samades kaevikutes, kus nad omal ajal olid, et et kes on rahvarinde kaevikus ja kes on ERSP kaevikus, on inimesi, kes on sealt üle ja välja tulnud ja ja vaatavad asju võib-olla teise pilguga. Aga eks need emotsioonid ja eks see, see võitlus ja, ja, ja need omavahelised suhted, mis ka kohati ikka väga teravaks läksid et eks need on jätnud jälje ja elavad inimestega koos edasi, niikaua kui need inimesed elavad, aga, aga, aga kui me siin järjest teest rääkisime, siis ma kindlasti tahaks rõhutada sellest aastast ka rahvarinde tähtsust ja, ja võib-olla et rahvarinde tähtsust ennekõike tavaliselt tagantjärgi räägitakse rahvarindest kui mingisugusest seitsmest inimesest või, või, või 10-st inimesest, kes on tuntuks saanud ja löövad poliitikas kaasa ja jääbki mulje, et, et nemad olidki rahvarinne või kujutatakse seda rahvarinnet ette sellise poliitilise parteina, mida juhibki üks, üks kõva juht. Et Eesti riigiarhiivis on alles Need kirjad, mida rahvas saatis rahvarinde tugirühmade loomise kohta Eesti televisiooni aadressil, kuna see lõigati välja see rahvarindetegemine. Et ükshaaval inimeste käsitsi kirjutatud kirjad. Meie siin trepikojas tegime rahvarinde tugirühma, meesin Vigalas kuuekesti, võtsime kokku, Me tegime rahva, tead, mul tuleb pisar silmanurka, kui ma loen ja, ja mul on kogu aeg hirm, et ma oma pisaravedelikuga selle selle arhiivimaterjali kahjustada. Et see on niivõrd võimas tunne, kui sa loed kaustade viisi neid kirju, mida inimesed saadi ja Nad mitte ei teinud seda tugirühma, võitlesid, nad saatsid kirja ja nad tegutsesid. Kui sa loed tolleaegseid rajoonilehti, siis need kubisevad sellistest teadetest, et meie tugirühm oli koos, me otsustasime seda. Me nõuame kommunistadelt seda ja korraldati kohalike elu asju, need ei olnud vahest isegi poliitilised asjad terve maa korraga kõik inimesed. Et see oli tegelikult rahvarinne ja, ja, ja see oli see, mis seda elu nii kiiresti liigutas. Loomulikult tulid teised väga tublid liikumised, ka muinsuskaitse selts, ERSP ja nii edasi. Aga, aga see, et kogu rahvas tegutses ja tegutses koos ja, ja ei, ei olnud nii, et ülevalt anti käsk, et nüüd tehke seda või nüüd ütelge seda või nüüd minge sinna või, või tehke toda, et see oli altpoolt tulnud algatus ja see toimus üle kogu maa. Ja, ja see oli, oli see, mis tollele ajale ja tollel aastale sellise võimsa pitseri andis. Ma siin tegin paberi serva peal väikseid arvutusi liitsin aastani 2013 25 ja sain tulemuseks 2038, et see on selline number vist vist siiamaani nagu väga avalikult kõlanud ei ole, aga see on see aasta, kus me siis 25 aasta pärast oleme. Et ega, ega, ega midagi väga nagu selgelt ja ja noh, ütleme ka siiralt usutavat, mina julgen prognoosida, et üks asi, mida ma nagu kõige rohkem Golden on tegelikult see, et nendele inimestele, kes nagu Eestit juhivad, on selline tunne, et kõik eesmärgid on saavutatud, et Eesti on valmis. Et me oleme NATOs, me oleme Euroopa liidus ja ega, ega ei oskagi ühtegi uut eesmärki nagu välja mõelda, et et seda ikkagi tegelikult aeg-ajalt kõlab ja öeldakse seda kuidagi veel sedasi suhteliselt võidukalt. Et noh, asi on ju sellest tegelikult väga kaugele, et Eesti Eesti ei saa kunagi valmis, nagu ka kõik muud asjad ja, ja juba üksi sellise nagu mõtteviisi omaksvõtmine oleks nagu minu meelest nagu suur hallandmine. Noh, mis eesmärke siis nüüd ütelda, et need kõik kõlavad banaalselt, mis ma siin ütlen, aga aga eks üks suur mure ole, rahvaarvu vähenemine. Selle, kas peatamine või suurendamine võiks ju olla üks eesmärk. Teine asi, mis mulle tundub. Et paljud inimesed siiski tunnevad ennast kuidagi, noh, ma ei tea, kas Ülavustena või, või ei leia endale mingit sellist kohta, kus neil oleks siin hea olla ja kuidagi ja õnnelik elu. Et et eks sealtkandist tuleks eesmärk siis sõnastada minu meelest, et. Ma ei tea, ma arvan, et see rahvaarvu osas ei julge lõpuni öelda, aga mulle tundub, et selle probleemi olemust on isegi üle võimendatud, et loomulikult see on probleem, aga see läheb sinna sellise kurjakonstandi kanti kuri konstant, mida siis, mis hakkab oma elu elama ja mida kasutatakse kõigi võimalike asjade tõestamiseks või vajalikkuse tõestamiseks või ümberlükkamiseks. Et võib-olla on nii, et me ikkagi saame hakkama ka erineva rahvaarvuga ja võib-olla see kõik muutub mingitel loomulikel põhjustel. Et mulle tundub, et Eesti eesmärk võiks olla pigem see, et meil oleks maailmas pehme võim. Pehme võim on selline asi, et sa ei pea kedagi sundima. Aga inimesed teevad ise asju nii nagu sina tahad. Et Eesti poolpehme võim tähendab seda, et Eestit teatakse kui sellist asja, millel on väärtus ja mis ei tohiks ära kaduda, et et neil ei ole sõjaväe käärilist on küll olla tegelikult ei saagi olla, aga kui keegi Eestit ähvardab, siis öeldakse ots on see Eestis on see, mis meile meeldib ja, ja nemad on teinud neid asju nii, nagu meile meeldib. Ja me tahame teda kaitsta. Ja see on meie ainus võimalus ja ma arvan, väga palju tuleb selles võtmes mõelda ja see ongi see, mis minu jaoks on ka suurim konflikt alati, et kui ma näen, et eesti kopeerib näiteks ala Venemaad tahab siin olla auto Ritaarne mingite juhtide tasemel või nii edasi, siis mul on tunne, et vot see on täpselt selline Eesti, mida keegi ei tahaks ju kaitsta, et see, rääkimata sellest, et see on Eesti, kus mulle endale ei meeldi. Ja see viib ka nagu sedasama on teinud ja väljarände ja muude selliste teemadeni, et et kui, kui me suudame mõelda, et kuidas need Eestile olulised väärtused tõlkida nii-öelda tulevikumuutustega nagu samasse sammu, et siis siis ma arvan, et see võiks toimida ja siin veel eelmise teemaga haakuvalt. Mõnes mõttes öeldakse, et eestlased on passiivne rahvas, aga see, mida Kalle rääkis rahvarindest, see, mida me võime vaadata, Ta näiteks igasuguste rahvaalgatuse korras olnud asjadest nagu teeme ärast, mis on liikunud, ma ei tea, pea 100-sse riiki koristamise teema nii edasi, et mul on tunne, et ühel hetkel selle kõrval või selle asemel et olla mingisugune Te nii-öelda imeriik, võiks Eesti olla ka väga selgelt see riik, kus õpitud nii-öelda kuidas, kus rahvas on õppinud probleeme lahendama nii-öelda ka sellise võrgustumise korras, et meil on selle ehitada võimalikke asju. Ja see on jälle üks põhjus, miks ma arvan, miks ei ole ilus, kui poliitikud nagu ei saa sellest aru, et, et noh, tegelikult see on üks viis, kuidas maailmas silma paista, nagu just nimelt selliste demokraatlike väärtustega No päris sellise tulevikku vaatava positiivse noodidel. Ei vist ei õnnestu lõpetada, et kui me arutasime seda saate nagu plaani, siis jõudsime päris mitme teema juurest ka nende teemade juures, mida me siin saate esimeses pooles käsitlesime otsapidi kuidagi selleni, et Eesti järjest rohkem on nagu provints, et Eesti-siseselt me nagu tunneme, et sellist provintsliku või koltliku rahulolu või mõtteviisi või, või silmapiiri, nagu on, on järjest rohkem tunda ja aga ka maailma mõistes, et oleme küll Euroopas, aga siin, Euroopas me oleme kuskil tegelikult ikkagi mitte nii väga olulised või pildi peal ja, ja, ja see asi ei tundu kuidagi nagu paranevad see, kui räägitakse, et SKP tõuseb või me ise oleme uhked selle üle või, või ma ei tea, keskmine palk tõuseb, et see on ka kõik selline suhteliselt nagu üheplaaniline ja, ja selles ei ole mitte midagi erilist, et kui me mõtleme nüüd jällegi sarnaselt eelmise teemaga tagasi 1988.-st aastast, siis ma arvan, et absoluutselt kõik need inimesed, kes saatsid neid rahvarinde Bootus krib gruppide moodustamise teateid ja ma mäletan ka iseennast. Mina mõtlesin, et Eesti on väga eriline koht ja, ja just tänu sellele Eesti Eesti oligi eriline noh, sellist tähelepanu nagu nagu 80.-te aastate lõpus või 90. aastate alguses pole eestile ammu omaks osaks saanud ja noh, mingis mõttes nagu jumal tänatud, aga ka see vastupidine protsess, et meist nagu üldse enam keegi välja idee, võime ise kujundama ennast sellisteks, et meis midagi olulist ei ole, et lisaks kõik need muud provintsiaalsuse sellised avaldumisvormid, mingisugused ring, käendused, onupojapoliitikad, hirm, pugejalik, kus see on tegelikult, et minu meelest järjest laienenud Jah, päris päris sellist otsest ülemuste kummardamist veel ei ole tulnud, aga, aga, aga ma tunnen ühiskonnas täiesti olevat sellist väikest hirmu, kui ma inimestega, kes lehte loevad või raadiot kuulavad, suhtlen siis siis päris palju on sellist suhtumist peaasi, et minu nimi kuskilt välja ei tule või, või et mis ikka saab ja nii edasi, et. Nii ja teisiti nimetada, et eks igaüks mõtleb selle sõna all ka midagi erinevat, aga aga kui, kui vaadata kust meie valitsejadki pärit on. Või, või, või millistel politsei positsioonidel on, on millise noh, ma ei tea, haardega või võiharidusega või, või asjadega inimesed, et siis ma arvan, et tegelikult hakkab see ikkagi võimust pihta, et see ei ole selline asi, mis oleks rahvale kuidagi geneetiliselt omane või, või, või, või meie geograafilisest asendist tingitud. Kindlasti kindlasti see seda mõjutab, et, et kui me ilmselt asuksime kuskil, kus, kus asub Berliin või Pariis, et siis meil oleks, oleks natuke raskem provintsist toda või midagi sellist, aga aga ma arvan, et me ei peaks nagu põhjust otsima kuskilt sealt võeti ikkagi sellest, kuidas meie poliitiline süsteem sumbub, kuidas ta toimub, kuidas, kuidas siin 11. Mitte ainult poliitiline süsteem tegelikult siin on ühiskondlikud suhted nagu laiemalt tegelikult naljakal kombel. Iga kord, kui ma kuulen dopingust Eesti spordis või suusaspordis siis ma mõtlen selle peale, et kui palju on neid inimesi, kes tegelikult vaikivad, kuigi nad võiksid oma suu lahti teha ja mis on see asi, mille pärast nad nii väga kardavad, et miks nad ei räägi, miks nad nii väga kardavad, miks nad ei taha tõtt rääkida, mis nad ei taha ausad olla, miks nad, miks nad ei, mis nende sõnad ja teod ei käi omavahel kokku ja see on minu meelest üks selline koht, kus Eesti selline Kolklus. Niukene, mandu man, mandunud, mandunud. Mina tunnen sind, sina tunned mind. Ma ei räägi midagi nagu kõige eredamalt, nagu väljendab naljakas. Kombel süsteemid ei suuda ennast puhastada, et jooksev jooksevadki umbe ja iga selline juhtum, kus see ringkäendus või selline onupoja poliitika ilmneb, et see üha süvendab seda. Jällegi ma ei tahaks natuke oponeerida, et see asjaolu, et me üldse saame rääkida dopingust see asjaolu, et me üldse paljudest asjadest saame rääkida, näitab meil siiski mingil määral toimib. Tegelikult peaks veel kord peab ütlema, et tegelikult. Meil on suures plaanis on asjad nagu paremini, kui nad olid, kindlasti ma ei tea. Nõukogude ajal või, või nad on paremini kui mõnes muus riigis ja neid argumente olen ka mina siin saates nagu väga tihti esitanud, aga tõsiasi on see, et kui me vaatame tulevikku, siis sellest kõigest Tuleb alati olla ja ma usun, et ma vaidleksin vastu tegelikult alati olemas inimestega niimoodi, et, et on asju, millest ei saa jätta rääkimata ja on olemas inimesi, kelle roll ongi jälgida ikkagi kogu aeg, et et kas on nagu kuskil mingil väiksel kujul olemas mingid ohud ja nende peale viidata, et see on normaalne, et ajakirjanikud näiteks teevad seda rohkem ja kui nagu märk Lohan ütles, et ajakirjanik, ajalehed on ju tasakaalus, et head uudised ilmuvad reklaamides ja halvad ilmuvad siis seal mujal igal pool. Aga ma tahtsin seda öelda, et need omadused, mida te loetlesite, et need on inimomadused, mis on, ma arvan, kui keegi lõpuks väga korraliku uurimise teeb, siis ta näeb kõigis riikides olemas. Küsimus on see, et millise külje inimesed endas ette pööravad, et meis kõigis on olemas mingi osa vaprust, mingi osa argpükslik, kust ja nii edasi ja kas süsteem soosib ühe või teise välja pööramist ja ma arvan, et oht on tõesti olemas Eesti-suguses väikeses riigis, et et noh, süsteem soosib pigem selle nii-öelda vaikiva külje ette pööramist, aga sellele hooli sellest hoolimata me näeme, et et jätkuvalt on inimesi, kes ei pöörased, et mis nüüd provintsides puutub, siis iseenesest vist defineeritakse kui kitsarinnalisus ka ja sellist nagu, et sa ei näe suurt pilti ja oled mugandunud, võib-olla teinekord on sellega kaasas. Ja, ja see on loomulikult lihtne tekkima, kui ei ole lennuühendusi ja muud sellist, aga mul tuleb meelde üks Juri Lotmani arutluskäik. Ma loodan, et mul on see enam-vähem õigesti meeles, aga tema ütles nii et kui vaadata riikide kaarte siis need riigid, mille pealinn asub keskel, kipuvad olema suletumad. Ja ta tõi selle muidugi Venemaa ajaloo puhul, et kui Venemaa viib pealinna Moskvasse, siis tuleb suletud periood ja kui pealinn on Peterburis, siis on nagu avatum periood lääne suunas, mis näitab siis seda, et see pealinna asetusse näitab nagu riigid pürgimust. Et see on, mitte, et ma teen selle kõige soodsama kaitstava masse kohta, mis on keskel võib-olla jõe ääres, näiteks järve lähedal on ju, või, või teine asi, et ma panen ta sinna, kuhu ma tahan minna ja, ja et, sest see on mulle oluline ja võtta Eestis on niimoodi, et ma arvan, et kui me pealinnaks Tartu oleks hoopis teistsugune riik, me oleks kindlasti suletum. Me meie suhted Soomega, Ki oleks tõenäoliselt väiksemad ja nii edasi, et selles mõttes on mul üldiselt hea meel, et, et on olemas Tallinn, on olemas pürgimus, mida. Lausa nagu niimoodi Talvandi Tallinnal nimeliselt muidugi Taaniel olemas, aga minule tundub, et Eesti pealinn ongi Tartu. Et miks ometi, et see valitsemisviis või, või või ka peaminister tartust? Seda ta on rahandusminister Saaremaalt aga, aga väga pürgimus Rootsi nii öelda. Aga, aga et tunne on selline nagu, nagu meie pealinn oleks tartu jah. Et, et, et see ei ole selline mereäärne avara vaatega koht. Et see on ikkagi sügaval sisemaal, kus kus on vallid ümberringi ja kus tuleb ennast kaitsta ja tuleb kogu aeg ütelda, et kõik on ikka maru hästi. Paljude tartlaste nimel ma pean, muidugi ütleme ise olen Tartust ka, et loomulikult Tartu on väga mitmekesine linn ja seal on olemas erinevad linnaosad ja seal on erinevad seal ülikool näiteks seal on olemas ja aga ülikool on see selles mõttes ju ka väga teistsugune koht, et ma arvan, see annab igale linnale juurde ja ta annab nagu teadmuste voolu ja kõike muud sellist. Aga kui nüüd juhtida tähelepanu sellele, et tartus tõesti on nii-öelda poliitika olnud siiski väga ühekülgne ja sealt selles nii-öelda Reformierakonnapoliitikast kui riigi tasemele päris palju inimesi, siis see iseenesest võib olla küll analüüsimise kohta. Suurtest ideedest rääkida, siis mulle meeldib ikka jätkuvalt sedasama tegelikult faktidel põhinev, aga, aga noh, järelduste osas võib vaielda. Vaade, et kui me vaatame Eesti väljarännet, millest me siin nüüd oleme rääkinud ka natukene ja võrdleme seda Läti ja Leedu väljarändega aastatel näiteks 2006 kuni, kui see muutus nagu reaalselt tänu Euroopa liidule nagu võimalikuks töörände mõttes kuni 2009, kui tuli majanduskriis, mis muutus muutis nagu üsna palju muid asju siis Eestist ju tegelikult rännati välja palju vähem kui kui Lätist ja Leedust ja ise tol ajal väga palju Lätis, Leedus nimi oli inimesena ja seal suhelnud inimesena ma pean ütlema, et minu meelest üks väga olulisi erinevusi noh, lätlased, leedulased võib-olla tahaksid aegajalt öelda. Üheks oluliseks erinevuseks oli Soome lähedus, aga, aga see ei ole kindlasti kogu tõde. Üheks oluliseks erinevuseks oli see, et Eestis oli inimestel nendel aastatel jätkuvalt suur usaldus selle vastu, mida poliitikud teevad. Mida valitsus teeb, mida riigikogu teeb, mida ühiskonnas nagu kui kasutada seda Ameerika nagu avalikku arvamust. Avaliku arvamuse uuringutes kasutatud küsimust, et kas, kas Eesti on õigel teel. Et see, see küsimus, ma arvan, et sai vastuse nagu jah, jaa, et me usume sellesse tulevikku. Lätis, Leedus olid hoopis teistsugused valitsused, teistsugused poliitikud, võiks öelda, noh piltlikult öeldes Lätis oli nagu võimul 10 10 Villu Reiljanit ja üks hullem kui teine, eks, ja inimesed ei uskunud sellesse nendes nendes riikides üldse kunagi mingit asja võib saada isegi inimesed, kellel olid väiksed lapsed, mõtlesin, et lapsed läksid täielikku tundmatusse teadmatusse kuskile Suurbritanniasse või Hispaaniasse Austraaliasse, selle asemel, et lülitada neid lapsi oma kodumaal nagu üles kasvatada ja, ja miks on minu meelest see praegune selline väikeste pisikeste asjade ebameeldivate asjade kuhjumine, mis näib sellise provintsiaalsusena minu meelest ohtlik, on see, et see võib viia ühel hetkel selle olukorrani. Kuigi ma usun, et ta ei vii muidugi liiga palju häid märke on ka selle jaoks, et aga me peame, peame olema teadlikud sellest ohust, et ühel hetkel Eestis inimesed ütlevad, et ma ei usu selle maa tulevikku. Ja, ja see, see ei väljendu selles, et kas mul on lasteaiakoht või kas koolist saab head haridust või ei saa. Need asjad on ka olulised, aga sul peab olema teadmine, et kui sina töötad ja poliitikud töötavad ja veel sinu kaaskodanikud töötavad ühel hetkel sa saad sellest koolist hea hariduse. Aga kui sul on veendumus, et kõik läheb ainult halvemaks ja kunagi ei juhtugi mitte midagi ja poliitikud on ainult noh, omakasu peal väljas või kui ühiskond tervikuna, omakasu pole kasu peal väljas, kõik mätsitakse kinni ja kõik läheb ühte ühte kohta nagu lõpuks välja. Et siis me siis me oleme sellised, kus, kus oma inimesed ei taha elada ja kus tegelikult ka välismaalt on inimesed, keda me tahaksime, et siin elaksid. Ja kusjuures ma olen aru saanud, et see on ka üks asjaolu, miks inimesed julgevad saada rohkem lapsi kui oma üldise elukeskkonna turvalisuse ja mitte ainult siis füüsilise turvalisuse osas kindlamad ehk sa võid maksta raha palju tahad aga ühel hetkel on odavam ja määravam see, et kas inimesed tegelikult usuvad, et, et see on koht, kus nad tahavad lapsi saada, nii et kui me räägime sellest rahvaarvust, siis võib-olla selle lahendus ei ole nii-öelda suunatud otse rahvaarvu suurendamisse kuidagi eriti otseste meetmete, kas need on ikka väga piiratud, aga et kõik need ümber olevat keskkonnast sõltuvad alates lasteaia kohtadest haridusest kuni selleni vabaduseni, võimalusteni ja pehme võimu nii välja, et need on need asjad, mis minu arvates peaksid olema väga toeks. Ma arvan, et see on väga hea küsimus, kas Eesti on õigel teel, seda peakski küsima pidevalt ja kogu aeg, et küsitakse liiga vähe, muidugi, et see ongi selline hea kontrollküsimus ja, ja mis siis on selle õige tee tunnused, et et kui sa siin rahvarustel räägid, et ma arvan, et loomulikult sotsioloogid võiksid seda uurida ja, ja küllap on ka natukene uurinud et ka väljaränne on ikkagi see, mida see provints, provintsi olukord või, või selline sumbunud olukord soodustab, et kui vaadata, vaadata Eesti piires provintsi ja pealinna olgu selle nimi siis Tallinn-Tartu. Et siis provintsist ikkagi inimesed lahkuvad, provints on selline koht, kus tahetakse ära, kus, kus on väiklus tigedus, korjunite lahku, mitte kõik ei lahku, et aga, aga mingi osa siiski lahkub sinna, kus on vabam õhk, et ma arvan, et ka Eesti väljarändes on siiski mingi osa, mitte kõik, loomulikult, aga, aga mingi osa sellist lahkumist, kus lahkutakse nii-öelda provintsist Ja see, see muideks on ka ettevõtteid juhtides, näiteks juhtidel on tihti nagu see probleem, et et kui sul tekib mingisugune selline väärtuste kriis, siis lahkuvad just need kõige ägedamad töötajad tihtipeale, kes on kõige motiveeritumad enne olnud, sa võid kõige kiiremini ajada nemad ära sealt sellega, et sa hakkad tegema mingisugust nende väärtustega vastu vastuolus olevat asja, et ma arvan, et riigi tasemel on sama asi, et et just need võib-olla arvult mitte väga suur hulk mingisuguseid nooremaid talente võivad minna esimesena selle pärast, just et neile ei meeldi sumbunud meeleolu näiteks. Ja see ei paista välja suure numbrina. Tihti tuleb just vaadata, et kes on lahkujad, mitte see, et milline see number on, sest et nende paraku on nii, et iga, iga talendi on võimalus anda oma talenti kodumaal ka teistega jagada ja õpetada ja tuua, tuua võib-olla välismaalt teisi talente endaga koostööd tegema, nagu nende ümber võib kujuneda päris palju ettevõtlust või kunsti või kultuuri. Nendesamade noorte annete puhul ja ka väga paljude teiste inimeste puhul jällegi minu meelest küsimus on pigem niimoodi, et kas keegi tahab Eestist välja minna, ära minna, kui tahetakse minna, sellepärast et seal on midagi sellist, mida Eestis objektiivselt ei ole. Hea kool, suur auditoorium. Ma ei tea, minu poolest kas või suur raha, mida Eestis ka tegelikult ei ole. Siis see on nagu arusaadav ja seda juhtub kõikide riikidega. Jama on see, et kui, kui see kõik on kätte saadud sealt välismaalt, et kas siis tahetakse tagasi tulla, kas ennast tunnistatakse eestlaseks või tunnistatakse ennast hoopis selle uue kodumaa kodanikuks, et eestlaste õnn jällegi teistpidi kogu aeg, see, et mingis mõttes ka need eestlased, kes pole see võib-olla 50 aastat jalga Eestisse saanud, need on ikka ennast eestlaseks tunnistanud. Et kui Eesti on avatud, siis Eesti on tugevam, kui Eesti on sisemiselt avatud, siis Eesti on tugevam, siis tahavad ka need inimesed siia tulla ja ennast eestlaseks lugeda, kes võib-olla sünnipäraselt üldse eestlased ei ole, mis oleks veel toredam, kui mõelda selle peale, et ma ei tea, mingi kreeklane, itaallane või venelane või, või ma ei tea. Ameerika ühendriikidest tulev inimene mõtleb, et Eesti nii lahe asi, et ma tahaks olla eestlane, et see on see, mis tegelikult võiks ju nagu olla, nagu selline ideaal. Mingisugusel kujul me näeme seda eriti väikeste riikide puhul nagu a'la Island, et Island on suutnud endaga kaasa tõmmata sellise hulga inimesi, kellel on omad võrgustikud, noh, ma ei tea, filmilavastaja Quentin Tarantino armastad käia Reykjavikis, loomulikult see on ka hea võimalus käia peaaegu Euroopas, kuna see on USA-le nagu lähemal poole maa peal, põhimõtteliselt aga siis muusikakultuur, mis Islandi ümber keerleb, et tundub, et nii väikese riigi kohta, kus on paarsada 1000 elanikku, ei tohiks olla. Et on nii palju bände ja nii palju talente on sealt tulnud. Õuna, see kultuur on seal olemas ja see on mõnes mõttes eneseteadlik ja selline tugev ja liigub nii maailma kui Islandi vahet, siis, siis siis see justkui toimib. Loomulikult on seal kõik needsamad väiksuse probleemid, et inimesed seal külmast talvest teinekord ikka vihkavad 11, aga sellest hoolimata ühenduste probleemidest pros ühenduste, aga sellest hoolimata nad on mõnedes asjades leidnud sellise lahenduse, kus on palju inimesi, kes kelle jaoks Island tähendab midagi ägedat. Meil algselt meil on inglise poissmehed ja Soome alkoholi osta enam ei ole, nii, enam ei ole. Tegelikult jah. Aga ma ei tea. Täna lõpetame selle koha peal ära, aitäh, et kuulasite raadio stuudios olid Kalle Muuli, Anvar Samost täna külalisena siis kahetunnises saates Daniel Vaarik juba lühemal kujul, kuulete meid järgmisel pühapäeval kell 12 aitäh.