Nii palju naisi tänaval, jaamas, kohvikus, unistustes, unes, nii palju, olemata võimalusi, elamata elusid. Nii palju ilma jäämist, mõistandonhon niisama hästi kui liblitsi. Ka mulle ei meeldi kuulata kontserdil ikka samu Vapassionaatasid Kuupaiste sonaat, lõpetamata sümfooniaid. Maailm on täis mängimata muusikat arendamata, tõid avastamata Saaria kehasid. Ja ometi ma tean, et lõpmata väike on veel väiksem lõpmata suure kõrval. Minu teostunud võimalused teostamatute kõrval võib mõõta, mis on või mis jäi olemata. Ta, kuid mitte üht teisega veel enam. Tegelikult on vaid see, mis on olematut, ei ole. Ei ole head ega kurja, patu ega voorust ruudustega, truudusetus, abielu ega abielu rikkunud pakkumist. Ei ole ka armastust, kuigi vahel neid ja muid sõnu räägitakse-kirjutatakse paberile, liivale, kivisse või tuulde. On ainult hing, millel pole suurustega väiksust midagi mõtte ja sisikonna vahel, mis vahel võpatas nähes sind, kui sa korjad valge klaar harjalt õunu, lõikad väikese poisi juukseid või võtad öösärgi seljast. Ja ma ei tea, kas selle võpatuse kaja kunagi lõpeb või ei. Pesu ei saa kunagi pestud, ahi ei saa kunagi köetud. Raamatut ei saa kunagi loe, et elu ei saa kunagi valmis. Elu on nagu pall, mida tuleb kogu aeg püüda ja lüüa, et ta maha ei kukuks. Kui tara on ühest otsast korras, laguneb ta juba teisest. Katus tilgub läbi, köögiuks ei lähe kinni, vundamendid on praod, laste püksipõlved katki. Keegi jõua meeleski pidada. Ime on, et selle kõige kõrval jõuab märgata kevadet, mida on kõik nii täis mida jätkub igale poole õhtu pilvedes, vainurästa laulu ja igasse kastepiiska igal rohulible niidul. Nii kaugele kui silm pidevas sele. Kuidas on režissöör-lavastaja? Direktor Mikk Mikiver söeldad kudunud. Brovts Estonian Kalsanda Cosmopolitan praod koos Kaljo Põllu aegunud, seda vanade maustempordunud läätsedest näid vest. Tuubasse peleti Sand ajana valvest Traetus vaenlast söödu all. Impootade nõist vate astuda vestlusele ja koorik. Massempati olla been Taijorojektitud Õist. Laiali aetud koosolek. Me seisime Reta ja näitasime oma kodukülaline mõtlast, elate hästi. Slamm on seestpidi täie sees. Kirikus võlvid ja piilarid valged kui kips nagu kipsside ümbertrooni murtud käe. Kirikus on kerjakauss, mis ise tõuseb põrandalt ja käib pikki pingiridasid. Aga kirikukellad pidid minema maa alla, nad ripuvad Klaakides. Nad helisevad meie sammude all. Kuutõbine Nikodee must teel aadressi juurde, kellel on aadress? Ei tea. Aga sinna me läheme. Sääst Haastav Collection rüütunandumas seen. Eks eks planays sõnad ovaal. Bouets moor sample Heiti Talvik, August Sang.