Maailma ajaloos kõik rahvad kunagi tekkinud krahvat kunagi kaovad. Ja arvatavasti ka eestlased, sest ajalugu on lõplik. Ja Buda on öelnud, et kõik, mis on kokku pandud, see koost laguneb. Tõlgin vabalt ühte tuntud väljendit. Aga seal pika-pika osa ajalooperspektiivis lähemas perspektiivis ma ei, ei näe küll seda, et Eesti rahvas oleks kadumas. Taolist võiks juhtuda. Mis näitab, eks seal need selle et neil on tugev. No ma arvan, et et kas või Eesti kultuur on mingil määral seda, näitab seda. Sellest peaks juba nagu piisav. Skulptuur on niivõrd mitmekülgne ja tema ajalugu on siiski küllaltki küllaltki pikk, kuigi võrreldes vanemate kultuuridega on siiski üsna lühike. Pead alla, kuna see pole täielik kultuur, millel on olemas kõik põhilised komponendid. Kirjandus, kunst, muusikateadus terminoloogia, keel, mis on kujundatud sobivaks mitmesugustele lahendustele. Ma ei julgeks öelda, Tammsaare ja suits olid need ühe või teise äärmuse esindajad. Tammsaarel on senati vistlik, joon on muidugi tugev, tugevam kui suitsu. Aga küllap suitsu lobalati kristlikud sibulad juures võib-olla niisugune üsna kosmopoliit mees oli näiteks Johannes Aavik. Ma arvan, et seal on tegelikult olemas igas kultuuris, aga nad ei ole võib-olla igas kultuuris, nad väljenduvad erinevalt eri aegadel. Nii palju, kui ma tean olnud No näiteks ütleme, saksa kultuur kuskil Herderi aegadel täiesti olemas. Niisugune Matilistlikud suunitlused härdalt, nagu üldistas need üleüldse, ta kujundas võrdlan terve kultuurifilosoofiaga, mille üks lähtekohti on kahtlemata sakslaste sakslaste mure oma kultuuri. Mõtlen identifitseerimise pärast, sellepärast et mis me, sakslased siis ikkagi oleme. Sest nende kõrval oli tugev prantsuse kultuur, antiikkultuur, aga sakslased õieti ei saanud päris hästi aru, mis siis nemad on. Ega rahvas peab nagu ennast nemad Taaramäe oma koha leidma. Ja Eesti kultuur, mis on, on noorem, kui oli saksa kultuur Herderi päevadel kahtlemata see probleem on palju tõsisem eestlaste jaoks. Kuna eestlased on veel rohkem nagu mitmesuguste ida ja lääne vahel ütleme Põhja-Euroopas Skandinaavia ja ütleme seal Kesk-Euroopa vahel nagu Poola ja Saksamaa, siis eestlaste jaoks on see olnud võib-olla olulisem ja teravameelse küsimus. Kes me siis ikkagi oleme? Ja siin selle selle enda määratlemise enda leidmise juures olnud just niimoodi nagu igaüks püüab seda vastuse omamoodi anda, Tammsaare püüdis, püüdis seda vastust leida niukseid Matilistlikul kombel põhilisem, me oleme, kes me oleme. Me ei pea üldse, mis mõtet on püüda saada eurooplaseks või kellekski, et ka eurooplased me oleme kõige paremini siis, kui me oleme eestlaseks ennast eestlastena eurooplastele esitleme. Ja teised jälle püüdsid näidata, et me oleme Euroopast maha jäänud, meie oma kultuur on niisugune viletsakene nõrguke ja mida rohkem eurole laste üle võtame, seda paremat me olema umbes niisugused. Väga labaselt öeldes, sellised äärmused. Praegu on need asjad ikkagi samamoodi. Kultuuril on nagu mingisugused oma seadused ja jalad. Põhiskeem nagu toimib ikka ainult et tema toimimine võib-olla teravamine väljendada, mõnel ajal mõnel ajal vastandeid mahendatuma. Aga ta toimib ikka. Monopol Estonia. Tähte hella tähte, see toob värvud välja pealt. Nõnda Iiemmning, Eeemmning rikkam kaenlas. Maa pääl.