Ja nüüd taaskord jutu keerulistest asjadest lihtsas keeles stuudios psühholoog Tõnu Ots. Me varasemates saadetes rääkisime inimlikest omadustest. Üks nendest oli võime armastada. Meil oli võime jääda rahulikuks, olla tugev inimlik tugevus. Mis võiks olla see kolmas võimlemisveel inimlikkust iseloomustada kuulub inimesele. Kose juurde kolmandaks inimlikkuse omaduseks peavad erinevad religioonid, erinevad kultuurid kaastaas ühte asja. Et igal inimesel on oma tõde. Meie oleme harjunud rääkima skaalal ausus ja valelikus, aga ega me ühte eriti süüvinud, et mille taustal me saame öelda, et inimene on aus või mille taustal ta on valelik tegelikult need sotsiaalsed määratlused. Me oleme ausad seaduste taustal, näiteks traditsioonide kommete taustal tuleb alati mingi võrdlusmaterjal mille suhtes me oleme ausad või mille suhteliselt valelikud seotud käitumisega ja aga selle vahele jäävad sama asja inimlikud mõõtmed, inimlikud määratlused. Valelikkuse kõrval on kahjuks või mitte aga täiesti aktsepteeritav arusaam vajalikkusest kui ebaausus. Ebaausus tähendab seda, et inimene ei ole aus, aga ei ole ka valelik. Meil on muidugi poliitikud. Iga päev peaaegu toovad meieni näited, mis ebaaus on seal lause ei kinnita ega lükka ümber. Ei kommentaari, mis ta seal oli kunagi, see tähendab seda, et inimene ei kinnita ei üht ega teist. Sisuliselt ta ei ole, ei valelik ega aus. Ja siis me ütleme, et see on selline ebaausus laste juures. Ebaausus väljendub selles, et nad ei taha kedagi sisse rääkida, siis passivad. Nad, fantaseerivad ütlevad ei räägi. Ja teda ei tohiks selle eest karistada, sest see on tema subjektiivne ehk tema enda oma tõele tuginev arusaam, mida ma tohin välja rääkida, täiesti minust olenev. Ja sinna kõrvale jääb siis aususe kõrvale jääb sõnaga siirus väljendatav subjektiivne ausus. Mis tähendab peegli ees olemise ausust. Ehk ise usun seda ja räägin. Ole ometi siiras, aus, tule, räägi välja, mis sa kellestki arvad või, aga siiras inimene ennast ei peta südame nimetama juhatuses ka teistsuguste sõnadega me ütleme, et siiras inimene on peegli ees aus, vaatab endale otsa seal ja, ja selle inimesega valetada ei saa. Ja kui valetad juba endale, siis on asi päris hull, siis sisendavad endale, et ongi õige varastada ja muidu ma ei saa seda. Kus inimesi nagu kaasaegses ühiskonnas oletabki pidevalt iseendale? Ma ei, peeglis on raskem, natukene endale võitis oma valetada, siis kujutad, sa räägid kellelegi, kes uskuma peab jääma. Aga kui sa pead rääkima selle inimese, kes sulle peeglist otsa vaatab, sellele beat veenma, vaatad kõrvale, Erada ei vaadanud seda ütlengi peegli ees rääkimise ausus ja sellele tugineb ka nõue teistsugusele väljendile. See on nelja silma ausus, see tähendab, et vaatavad teisele inimesele silma ja räägid temaga. Ja pärast ei ajas tagasi nõukogude ajast. Meil on siiamaani käibel selline kontrollimise funktsioon, nõuded olid, need Troikaat välismaale ei lastud, muidugi moodustati kolmesadat grupid tänaval, et tekiks üksteisega järel nuhkimise või jälgimise vajadus. Ja praegu me ütleme ka too tõendit, kes nägi pealt, otsime tunnistajaid, aga kunagi rüütliaegadest peale tekkis. Et seda inimkonnal ei olnud, tekkis nelja silma ausus, rüütellik, ausus oligi kahe silma või nelja silme ausus, rüütel lubas ja tegi. Ta ei ajanud enam tagasi, oli rüütellik, ausust, talu nii oma südamedaami ees ongi hotell, oli see kõrsi tüdruk ja kaks rüütlid omavahel, mis nad lubasid, ta tegid, tänapäeval on see elanud kurjategijate maailmas, seal ju seadusi ei ole ja kui nad teineteisele midagi lubavad, siis Nende sisemised reeglid ütlevad, see tuleb täita ja see seletabki, miks kuritegelik maailm on jätkusuutlik ka väljaspool vanglat. Et siis täidetakse see lubadus, mis kellelegi anti meil, mis võib märgata, kui tuleb noorhärra neiu juurest Ehalt ja jätab ukse peal jumalaga ja ja kui tüdruk siis küsivad, millal me siis avalduse viime, perekonnaseisuosakonda või fotobringedi, teised kuulevad, mis aval turbas abielluda ei lubanud, lubasid ei lubanud, ta käib selline minu sõna sinu vastu. Vaidlus rüütlite maailmas oli see välistatud, täiesti, kui süüte ütleb, et ütlesid, ei öelnud, ütlesid, ei öelnud. Siiamaani peetakse mehe kõlbluse kõige õudsemaks ilminguks, kui ta ei pea nelja silmale antud lubadusi, kus tuleb ajada niimoodi kolmandat, kes nägi, mis sa ütleksid, kes kuulis, mis sa ütlesid. Ja see nelja silma ausus, eks siirus on see, mida ma ise hindan kõige, mitte mina, vaid iga inimene hindab endas kõige rohkem, et ma olen siiras. Ma teen seda, mida ma ise ausaks teoks pean, seda siis ma järgin ja selle järgi elan. Hädavaled on seotud aususega ja valelikud, aga siirus ei saa, oled ma nüüd endale valetan ja siira inimesel on ka teine asi, tal ei tekigi vajadust midagi varjata. Lapsest peale kasvatab oma lapsed siiralt, täna pole mõtet varjata, nad on harjunud rääkima, mida ma just nii nagu siis öeldi, mis sülg suhu toob, aga nad ei hakka varjama, ei hakka valetama, jaga petma, lapsed on oma olemuselt siirad, nad ei tea meie hinnangud, ka sellest saab naha peal või saab kiita. Ema emotsioon, visa emotsioon, paneks asja paika. Kas see oli õige või vale tegu, aga sealt tuleb siis ka valetamine, sealt võib ka valetamine, seal saab arvuti targemal valetada, tähendab jälle millegi taustal. Ma ütlesin, traditsioonide normide taustal tegi valetamine. Kui ta ei taha rääkida, siis ta on vait ja see seletab kõlaste tootusliku käitumist. Ta on pigem vait. Ei räägi ja siis me vitsahirmus, peksame tal vale välja või tõe välja ja see laps õpibki spekuleerima ja kahjuks õpib ka siis täiskasvanute maailma tundma läbi kahe äärmuse läbi aususe ja Volelikkuse, mitte sisemise siiruse ja vaikimise kaudu. Kas sisemine siirus on selline muutumatu asi isiklik tõde, mis inimesel tekib, see on juba see, mida moondatud ja muudetud ja temast on saanud siis inimese tõde. Eks seda võib muuta muidugi, sest et see sisemine siirus on, on lihtsalt käitumise vorm, see sõltub sellest, milline ma olen. Kunagi me rääkisime inimese enesehinnangust, et inimene saab muuta ainult enesehinnangut. Ja kui ta endale sisendab, et varastada, ongi õige, siis on tema sisemine sisemine siirus vaid tüli läbi. Eetrisin külvata, aga ma mäletan mitte väga ammust teleintervjuud, kus tartus vististi veeti kaamera ette üks mustlaspoiss, kes varastas piniti piniti ja mis poiss vastas. Et muidugi varasse mustreid, kõik, kõik mustlased varastavad, sotsiaalsed plaansa valed oligi. Aga tema? Ma ei taha öelda, kõik mustrid on sellised. Vabandan mustlaste eestlase näite pärast, aga tema sisemine siirus oligi see, mida lapsed põrus peale sisenenud. Kõik mustrid varastavad, näppavad msn laagil ja see seletab tihtipeale ka võrdluses meie islami ja kristluse arusaamade erisust. Islami kasvatus näiteks keelab liigkasuvõtt võtmise ja aga klausliga. Kristlased võid võtta liigkasu. Tähendab jälle sisemise siiruse ja sotsiaalse aususe vaheline konflikt. Nime võib küll olla CV sisemine siirus on sotsiaalsetest ilmingutele mõjutatav. See, mida me oleme kasvatusega ligi saanud, aga ikkagi see, mida ma iseendast usun. Kui aus ma olen endaga iseendaga rääkida, meil on karistus, mõte selline et kui laps teeb halba, siis me ei hakka temalt välja pressima midagi ott panemegi, ütleme näete, istub seal laua taga ja need sul vaatab keegi seal vastu ja räägi temaga valjusti, mis sa tegid ja missugune olid, seal on peegel ja väga huvitav on kuulata, mida ta räägib, endale ta ei sisene, tähendas, et kõlbab küll, et mis sa varastasid ja paljud lapsed, kes on endaga rääkinud peegli ees, siis on mitte taskupeegel või täitsa suur peegel kohe. Ja tulevad ja siis ma pidasin aru ja ma mõtlesin, et ma räägin sellest, Niianieni räägib välja oma oma personaalse tõe või oma selle, mis ta iseenda kohta arvab. Aga mis saab siis, kui inimese tõde läheb vastuollu selle tõega, mida kõik teised tõeks peavad? Ongi sotsiaalne konflikt tähendab selline, siis tegelikult kognitiivne konflikt minu hea satub vastuollu teiste õigega selle risti peal me elame kõik subjektiivselt, käitume nii, et on minu arvates hea käitumine ja minu halb käitumine ja sellest me juhindume. Aga niipea kui astume ühiskonna, siis me peame häälestama ümber õigele ja valele käitumisele ja alati ei ole minu hea ka sotsiaalselt õige. Ja minu halb ei pruugi olla. Sotsiaalses maailmas ei ole vale käitumine, sellepärast märkame geton. Paljudes valdkondades on meil raske ennast kontrollida ainult selle määratluse järgi, mida nõuab ühiskond. Noh, tavaline on liikluskiiruse ületamine, maanteel kahel pool lage põld. Päike paistab ja kui inimene juhtis oma sisemise aususe järgi, valib selle, valib ülekiirusel kümme-viisteist kilomeetrit ja siis peatab inspektori, ütleb, et aga aga õige tegu oli seaduselginjani. Vaat nüüd seleta ära, miks see oli siis, see on nüüd väga raske oma sisemisele otsusele seletada seda, et see peab olema õige tegu, ühiskond sellise konflikti taustal kasvatab väga palju uusi lapsi, kes kasvavad JOKK süsteemiga ehk juriidiliselt on kõik korrektne. Aga ise tunnevad, et see on minu eetika seisukohalt ei ole see ju õige, mida ma pean tegema või tunned ja mida ma pean tegema. Laste Vägivald, kaklemine, tülitsemine, kõik on sellega seotud. Kui kaks poissi kaklevad, siis esimene asi, mis, mis nad ütlevad, aga tema ise alustas, tähendab, kas siis alustas seda teha? Täpselt tema teab, et kui teine alustas, siis ju tema on süüdi selles kakluses, kuigi tema võib-olla siis andis valusamini vastu. Aga õpetaja hindab seda, kellel muhk peas on, nii, meil tekivad need niuksed vastuolud, et mida lubab end minu enda isiklik ausus ja mida lubab endale juriidiline aus. Praegu me puutume väga tihti kokku hoopis huvitava määratlusega. Riiki varastada on ebaaus, aga teised inimeste inimesed varastada pole häda midagi. Melonit piirmäärad, millal asjal üldse kuritegelik ja millal ei ole ja vargus on vargus alates ühest sendist on juba vargus, aga ometi me oleme seadnud juriidilised normid. Nii palju tohib olla ebaausad võtted, natukene tohib ja ka palju ei tohi. Aga peeglisse vaadata, varas ühtemoodi, võtsin mütsi ja ehk varastasin. Nii et see on inimeseks olemise omadustest. Vaat need kolm omadust neid peavad, vaevalt ma saan kelkida, et ma tunnen kõiki religioone, aga nii palju, kui mul õnnestub selle koha pealt uurida ilmingut inimlikkus, siis vähemalt kristlus, islam, budism ja jaapani, hiina religioonid peavad. Neid kolme kõige tähtsamateks inimväärtusteks. Ehk siis need on, need on siis võime armastada, olla hea. Teine oli, et olla rahulik, rahulik inimene on inimlik inimene. Sedaan seletaks tihtipeale nii, et lastele kui laps läheb, kaotab enesevalitsemise, siis on seda võimalik seletada nii nagu te kammeroonis. Et minusse on kurjuski peitu pugenud. Ja siis lapsed favorutse omakus. Paalse tegemine on minusse sisse pugenud, aga ise ma pean olema rahulik ja ta püüab mitte ennast muutuvaid vabaneda sellest koormast. Ja kolmas on siis siiruse ehk sisemine ausus, silm, ausus, endale ei tohi valetada. Muidugi võib väga palju valetame endale sisendama, et ma olen selline, aga peegli-s eriti ei õnnestunud. Aga nüüd kokkuvõttes moodustavad nad veidra üldistuse. Et milline on inimese õige tegu. Me teeme ju need eelmised on kõik, on, on need suhtumuslikud asjad, aga milline on õige tegu ja nii ütlevad kõigi nende religioonide kasvatused, et õige tegu inimese subjektiivselt. Õige tegu on siis, kui ta on tehtud armastuse nimel, kuid on tehtud rahulikus meeleolus ja siiras usus, et see on õige tegu. Suurepärane, ma tänan. Tänud saatesse tulemast, head vana aasta lõppu.