Tere algab aasta viimane kirjandussaade loos on asju. Täna stuudios saatejuht Peeter Helme ja külalistena olen kutsunud siia luuletaja Eda Ahi ja kriitiku Mihkel Kunnus. Katsume natukene vaadata seda, mida kujutas endast kirjandusaasta 2013. Milliseid huvitavaid leide on, aga võib-olla räägime ka sellest, et mis tundub meile, et millised puudujäägid esinevad eesti kirjanduses, mis on see, mida me oleksime tahtnud, et oleks ilmunud, aga ei, ilmunud raamatuid iseenesest ilmus väga palju, väga palju häid luulekogusid, väga palju häite püüte, samas eks vaatame, mis muidugi saatekülalised mulle ütlevad, et mul endal on selline tunne, et romaanide osas oli tänavune aasta üsna kehvakene, oleks võinud rohkem huvitavamaid asju olla. Üks teine huvitav areng, mis tänavu kindlasti tähelepanu väärne on nimelt Eesti kirjanduse rahvusvaheline edu. Paljude eesti autorite raamatud tõlgiti võõrkeeltesse, ilmusid et teistes riikides ja mitte lihtsalt marginaalsetest kirjastustes, nagu teinekord väikeste keelte ja väikeste kirjandustega on vaid korralikes kirjastustes said suurt tähelepanu. Nii et tervikuna võttes ma julgen väita, et vaatamata sellele, et jätkuvalt masust alates iga aasta trükitakse Eestis vähem nimetusi ma ei taha selle arvuga eksida, aga minu meelest trükiti tänavu Eestis alla 4000 teose, võib olla umbes 3500 raamatut. Sealhulgas on muidugi igasugused koka ja aia ja kõik võimalikult käsiraamatut ilukirjandus moodustab sellest vist umbes viiendiku. Aga igatahes jääb kõvasti alla tippaastale, mis oli 2007 või 2008, kui trükiti peaaegu 5000 raamatut. Aga muidugi arv ei ole ainult see, mis kõike määrab. Tähtis on ka kvaliteet ja minu meelest on selles mõttes kirjandus aastal 2013 olnud küll väga hea, mul on olnud väga palju väga häid põnevaid lugemiselamusi nii eesti tõlkekirjanduse osas, nii proosa kui luuleosas. Aga mis mulje Eda sinule näiteks? Mul on väga hea meel, et sa mainisid just nimelt luulet ja debüüt tõstsid need esile, sest et just nimelt ka minu meelest on see aasta eriline selle poolest, et sel aastal ilmus mitu väga head luuledebüüti ja üleüldse kuivatada Ta ilmunud luulekogusid, siis paistab see aasta silma erilise, eriliselt hea saagiga. Ja ma loodan hiljem siis mõned neist ka esile tõsta, täpsemalt, aga, aga nüüd kui üldisemalt rääkida, siis mingisuguseid tohutuid pöördeid luules ma küll ei täheldanud. Aga mul on väga hea meel märkida siinkohal ära, et luulest on väga palju räägitud, see on tekitanud, võib öelda, et isegi poleemikat kohati ja tundub, et see on igatahes niisugune teema, mis endiselt inimesi huvitab ja võib-olla on isegi rohkem hakanud huvitama. Muide, Mihkel, kuidas sinuga mõtlen, minule käib isegi vahel see nagu närvidele kuidagi krooniliselt kipub nii olema, et luuleaasta on hea, aga proosa aasta mitte kuidagi neid häid proosa aastaid kippuv jube harva ette tulema. See on kuidagi loogiline või loomulik, isegi arvestades seda, mida mida luuleks peetakse ja luulet on sellisel kujul palju lihtsam kirjutada. Sest uus uus luule või väga-väga suur osa sellest on niisugune proosaeelne teksti vorm. Erinevalt Eda Ahi omast näiteks jah, kes tõesti näeb vormiga vaeva või vähemalt valdab seda, ma ei tea, kas ta vaeva näeb. Ja suur osa sellisest luulest on tõepoolest nagu välja ei ole enam isegi mitte välja prinditud blogijaid välja prinditud chat. Ja loomulikult see annab nimetuste arvu väga suureks ajada. No tihti öeldakse seda, et püramiidpüramiidil peab olema lai põhi, aga siin ma küll ei ole sellega nõus, et selleks, et kirjutada üks tõde ja õigus, ei ole vaja tuhandet idiooti sinna kõrvale, sest siin puudub tegelikult funktsionaalne seos selle nii-öelda tipu tipu ja madalus nii-öelda laia pinna vahel. Noh, on öeldud, et kui sa tahad silda ehitada, siis ei ole niimoodi, et võtad 100 idiooti 1000 idiooti, tegelikult sulle läheb lihtsalt vaja ühte inseneri. Aga siis me jõuame jällegi välja selle paljukõneldud teemani, et tänapäeva inimestel ei ole aega tänapäeva kirjanikele aega pühenduda romaani kirjutamisele ja siis ongi nii, et kirjutatakse romaanikesi või luuletusi. Nojah, see tähendab lihtsalt seda, et see, et meil ei ole suuri romaan ja see ei ole kuidagi mingi moraliseerimise koht, me ei saa kedagi süüdistada, seda võime nentida lihtsalt, et sotsiaalsed olud on muutunud selliseks, et ei saa ilmuda mingid väga, väga suuri asju. Lihtsalt moraalne mõõde kaob ära ja ma täiesti tunnistan, et see on ajapuudus, on mingis mõttes niisugune kirjandussotsioloogiline probleem. Tõepoolest, jah, ei olegi inimestel aega, kuigi ma võiks mõelda, et on väga palju töötuid. Väga paljudel inimestel ei ole midagi teha, et siis nad võiksid ju head kirjandust lugeda või mõni hulga toota. Aga äkki siis me peamegi lihtsalt nentima seda, et romaani on võib-olla oma aja ära elanud, tal ei olegi tänapäeva ühiskonnas kohta. See on täitsa arvestatav arusaam, sest tõepoolest me saame ette, kujutad, et mingid asjad tehakse valmis näiteks eepos on selline asi, keegi ei kurda, et see aasta ilmunud ühtegi e-post ja et viimane Kreutzwaldi maali aasta tagasi, et. Küll mõõdottena segan sulle vahele siiski viimane eepos Eestis ilmus minu meelest 2012. aastal. See oli Kalevipoeg, kaks punkt null, sisi kalevipoeg, eks kalevipoja koomiks, eks ju, või noh, ümbertöötluse, aga nojah, ega Tammsaare tõele õigusele ega ei ole küll midagi väga vastu panna. Iseasi, kas on draama ja Mihkel Muti progressiivsete siirtes on üks selline arutelu ka suhteliselt õppus, kus arutletakse selle üle, kas kunstav saab olla valmis, et kunagi pidi väga palju kopeerima selleks, et et näha üldse, aga nüüd me saame luuri tuua nii-öelda selle galerii endale koju kätte internetiga, et nad, see tehniline reprodutseeritavus tekitab. Sellise olukord ei ole vaja pidevalt juurde kirjutada, sest tegelikult tõepoolest maailma tippkirjandus on meile kõigile kättesaadav ja suhteliselt odavalt. Ja, ja me ei pea nii-öelda samaväärseid tooteid muudkui ise juurde tootma. Nii et see, et tänavu ilmus, siis tõesti ainult ma ei tea, mina vähemalt küll julgen ainult ühe käe sõrmedel üles lugeda, lihtsalt head romaani, mis tänavu ilmusid, et see ei ole sinu jaoks probleem. Absoluutselt mitte, sest ma pole veel kohanud inimest, kes hädaldaksid pole, pole mitte midagi lugeda, enamikel inimestel on lihtsalt ajast ajast puudus ja ma ütlen, et minu nii-öelda lugemistahtmiste nimekiri ületab ikka kordades minu lugemisvõimalused jaja. Mina ei ole päris mihkliga nõus, sellepärast sest et sarnaselt võib öelda seda, et Rembrandt on juba kõik ära maalinud, kunagi öelda põhjendada seda arvamust, et, et see on täiesti normaalne, et praegu eriti palju häid romaane ilmu lihtsalt et asjaoluga, et Tammsaare tõde ja õigus on niikuinii nendest kõikidest parem. No ei ole päris õigustatud, minu meelest kajastataks siiski omale leiutama oma romaanid oma kirjanduse ja sa mõtled, et lihtsalt roman, kui žanr ei kuulu siis enam nende Meie aja leiutiste hulka või? No saagaside lugulaule näiteks ka enam ei tule. Romaan on kahtlemata palju universaalsem, aga võrdlus võrdlusmaalidega on selles mõttes, läheb käest ära, sest maalil tahetakse originaali originaali aurat aga iseenesest romaani puhul kuidagi nüüd teosidy rahas. Et sul ei ole see algsest Iraasist, see nagu kuidagi mõjutarmaanian oma kandjast lahus. Me ei räägi praegu, tegelikult täpsustan, et ma ei räägi praegu Rembrandti maalidest konkreetselt, aga tema temaatikast. Jah, see võib olla küll täiesti vabalt, võib võib-olla nagu ammendatud ja me teame ka tegelikult tahvelmaalil ei ole praegu väga kerge elu. Jälle see on. Hea küll, aga kus, kus me siis nüüd siin 2013. aasta lõpus oleme? Selle teoreetilise arutelu pinnalt lähtudes. Tähendab ma üks väga oluline raamat ilmus küll 2013. aastal, mis, mis on mitmes mõttes väga märgiline, on Valdur Mikita lingvistiline mets mis esiteks gripsutab alla tänapäeval seda, et selleks, et olla nii-öelda Uudne värske pilguga avangard, istlik seda omadust on tavaliselt nagu omistatud noortel noored tulevad oma värske pilguga. Disei tegelikult Valdur Mikita on, tal on semiootika doktorikraad, ta on nii-öelda loodusteadustes ökoloogias väga kodus ja nii-öelda selliselt pinnalt on ta siis tulnud nii-öelda teadlikult väga millegi väga uuega uue, värske pilgulisega välja, mis nagu täielikult irdub igasugusest peavoolust ja on täiesti värske, uus ja ka väga oluline aktuaalne. Kas see on minu meelest väga hea tähelepanek tõesti, et võib-olla meile ilmunud 2013 just palju tähelepanu väärset proosat, aga need teosed, mis ilmusid, olid väga originaalsed näiteks nüüd alles hiljuti aasta lõpul ilmus ju Paavo Matsin sinine kaardivägi, mis on ka üks väga avangard, istlik, omalaadne täiesti originaalne teos, miski, mille puhul võib-olla tõesti mõni inimene võiks küsida, et et kus on noored, et selliseid asju teha? Ei noh, siit sellest raamatust saab ka aru, et noored ei olegi võimelised sellist asja tegema selleks elusaks. Jah, sinu elukogemus ja samas ta on ka nii-öelda formaalselt väga haritud, igatpidi ta on. Ja, ja ma tean, ma võib-olla küsiksin Eda käest, et et sul on luule niimoodi laiem pilk, et kas sulle ei tundu, et kõigest hoolimata näiteks värske rõhu põlvkond on suhteliselt homogeenne. Ei, mina seda niimoodi nüüd küll ei ütleks, et vastupidi, nagu ma just enne mainisin, siis mul on hea meel, et nende pütid on just nimelt eripalgelised. Ja ka nende kolme värske raamatu värske rõhu kirjastuses ilmunud raamatu puhul Indrek Lõbusa kirjad heebronist. Tõnis Vilu, oh seda päikest ja Lauri tedremullikile, need on kõik väga erinevad võib-olla ütleme vormiliselt mitte nii väga. Aga see, millest need raamatud kõnelevad on minu meelest väga põnevalt erinev ja võib-olla tõepoolest räägib sellest samast asjast, eks ole, noor olemisest ja ja kõikidest nendest kannatustest, piinadest ja rõõmust rõõmudest, mis sellega kaasnevad. Aga aga ma ei ütleks, et need on homogeenselt. Minu meelest üks homogeenne asi torkas mulle kohe praegu juba silma kõrva kui sa nimetasid nende nimed, et kolm noort meesluuletaja, et see ei ole üldse nii tavaline, et ühel aastal nii palju noori meest Kusjuures väga põnev oli ka see, et nende raamatut tulid välja umbes täpselt, et ühel ajal maikuus, nimelt siis sel aastal ja seega mitu arvustust, mis on nende raamatute kohta kirjutatud käsitlevad neid kolme koos. Just nimelt võrdlevalt. Aga tegu ei ole mingi rühmituse või seltskonnaga, kes meelega oleks. Üritaks koos esineda. Oi, neid inimesi natuke tundes on asi sellest väga kaugel. Aga teie eelneva jutu kohta natukene siis veel veel üks mõte. Kas te ei arva, et romaan ongi natukene vanemate inimeste žanr, et proosa kirjutamine tulebki välja inimestel paremini inimestel, kes on natuke vanemad, haritumad, juba rohkem elu näinud? No minu meelest hea näide sellest, et see täpselt nii on, nagu sa praegu ütlesid, on tänavu ilmunud Robert kurvitsa püha ja õudne lõhn, mis on ju hästi kirjutatud intelligentne inimene tal pole õrna aimugi, millest rääkida, ta ei tea, miks seda raamatut kirjutada. Tekst, mis on täis põnevaid kirjeldusi, aga kus lugu on ääretult nõrk. Lugu lugu on napp jah, ta loo ma tõstaks tibüütide hulgas esile eriti proosade Pühtide hulgaliselt, kus on siukest oma maailma esitamine ja fantaasia on väga vägev. Jah, muidugi, võib-olla oleks pidanud rohkem küpsema ja mingit niisugust head toimetajakätt on olled sinna vaja, aga tegelikult on, päris, silma torkab, see on ka natuke originaal. Nojah, seal on ikka täiesti mingid originaalsus, alged olemas, selles mõttes, et ma täitsa tõstaksin esile, mainin Betti Alveri debüüdi žüriis ja seal ma ka proovisin, et või, või tõingi selle esile iseenesest, aga kuna noh, olid olid tõesti väga head luuletajad, siis ma lõin, lõin luuletaja, kamp oli nendega nõus nende valikutega. Nii et ikkagi luule ruulib. Ei, aga ma ma ise ise proosa-le truuks, aga ma ei, ma ei taha siin kuidagi luuleta alavääristada. Ste poolest ajastu soosib sellist sellist luulet, eriti eriti sellist luulet mis kõige rohkem levib, et kus on niisugune tõesti mõtlik, hakitud proosa. Minu meelest huvitav on see, et tänavu hea küll, me ei saa võib-olla rääkida siin väga paljudest mahukatest romaanidest, aga on ilmunud päris mitu väga heatasemelist lühema proosakogu, näiteks Armin Kõomägi, minu Mustamäe Kõomägi ikkagi valdab novellikunsti, mis ei ole sugugi tavaline novell on ikka üks keeruline žanr ja ta saab sellega hakkama. Ja mulle täitsa meeldis Velga Veiko Belials ulmetekstide kogumik. Ma just ütlengi tekstide kogumik, sest see on selles mõttes huvitav raamatut, et seal on sees nii väga lühikesi jutte, novelle, jutustusi, jääb üks ulmenäidend. Selle raamatu nimi on siis kogu maailma valgus. Jälle selline väga minu meelest põnev kogu ja ka inimene, kes valdab selliste lühikeste žanrite kirjutamisoskust ja see on tore, et see siiski ei ole kuskile ära kadunud. Kaome minu Mustamäe oli tõepoolest suurepärane proosa ja mulle ka meeldib see, et ta nii-öelda eristub. See see nii-öelda autori tüüpama sotsiaalses plaanis eristab sihukeses tavapärasest loojasid ja positiivses mõttes klišeesid lõhkuv kõige paremas mõttes, sest ta kirjutab tõepoolest hästi ja juhuslikult on ka edukas ärimees. Et antud juhul see, see mõjub hästi. Üks teine ärimees andis ka tänavu oma raamatu välja, ma pean silmas siis Rein Kilk ja tema luulega. Jah, see oli väljakannatamatult halb. Ma pean siinkohal nõustuma. Jah, aga see näitab, et ata anne on rahast täiesti sõltumatu, mis, mis on suurepärane üle kinnitus suurepärane. Jätkub kirjandussaade loos on asju, mina olen Peeter Helme ja täna teeme siis väikese kokkuvõtte 2013. aasta kirjandusest ja selleks on stuudios luuletaja Eda Ahi, kriitik Mihkel Kunnus. Tõdesime siin just seda, et sellised juba väärikas eas ja mitte tingimata kirjandust oma esimeseks elukutseks pidavad mehed on hakanud sõna võtma. Kes paremini, kes halvemini. Aga tundub, et paljudele neist vist on omane see, et tahetakse suu puhtaks rääkida seksuaalsusest. Kas ma. Kas üldistus on piisav üldistus, alus on piisav või, või teema äkki kellelegi liiga? Ei tee kellelegi lei, pigem leebed Nad räägivad suu puhtaks, rinnaesise rokkaseks. See, see on, mul on tunne, et see läheb kokku mingi tema mingite üldiste tendentsidega, mis on siis oma isikuloo jäädvustamise ka kultuuriloos. Et samasugune suur buum oli veel Shakespeare, mis tuleb väga hästi välja selles viisis, kuidas Shakespeari tegelased surevad, nad kõik tahavad enne surma korrigeerida oma mälestusi ja neid jätte siia siinpoolsusesse. Ja sellepärast on ka, et nad vanemad ilmselgelt autobiograafilised oma seksuaalsuse avastamised kuidagi kaante vahele. Aga see on nüüd selline valdkond, mis on proosas äärmiselt keeruline seda kuidagi delikaatselt üldistusvõimega lahendada, sest kui sulle endale meenub mingi väga värvikas isiklik kogemus ja sisse kipud võtma tavaliselt sealt või noh, ta tulebki sul äärmise konkreetsusena, ta tulebki äärmiselt konkreetsena siis seal mingi teise inimese kehaline detail kui silmavärv või sünnimärk või mis iganes küünekuju, see, see ei oma, ei oma kirjanduslikku üldistust ja tavaliselt läheb teisest registrist välja, inimene unustab ennast sinna, kuhugi oma meelistlustesse ja kui ta paneb selle oma raamatusse kirja, siis see inimene, see lugeja, kellel puudub igasugune selline kujutelm, sellele, see on kohmakas, enamasti lihtsalt piinlik. Sest tõepoolest Kivastik isegi Rein Veidemann oma viimases romaanis noh Kilk, just, mida mainisime ja tõepoolest niuksed, vanad soliidses eas härrasmehed Teevad ennast kuidagi naeruväärseks ja teine teine asi mulle mulle tuleb meelde üks, üks üsna mis kogemus on nii Leo Anveltiga tüliks, Uku Masingu kaasaegne, väga erudeeritud inimene ja tal oli niisuguseid mitmeid romaane, kus sihuke närviline, ennast otsiv intellektuaalne noormees otsib ennast ja siis seikleb sellega. Eluhirm on niisugune väga hea romaan, kus ta saab sellest üle, ütleb noh, mis siis ikka küll elu on mõttetu, aga ikka tasub saada lapsi ja sest siis vähemalt elu tungib edasi siin külmas kosmoses lõpeb optimistliku noodiga, siis trükiti ära ka tema nii-öelda sahtlist leitud kraam postuumselt. Ja see on jälle niisugune siiras ja see on nii kohutav, sellepärast et tuleb välja, et see väga tark inimene kogu oma pika elu jooksul üldse ei arenenud. Ikka ikka on tal niisugune mingi näriv rahutustunne, vaatab oma siukest vananevat naist, seal ütleme, 70 aastased ei tea, kas jõuan veel ära vahetada või noh, on IIZI hakkaks ka nagu ära surema, jah, kõik on nii mõttetu. Kurb ja siis, kui sa loed, et halli habemega mehed, et neil on ikka sihukesed mingi teismelisena näriv seksuaalsus, sisse tuleb hirm peale, et noh, issand jumal, kas ei lähegi üle. Väga hirmutav, teiste areneta, ometi öelda, et eksist tohiks seda ainult noored inimesed kirjutada. Ei noh, asi on üldistusvõime, sest sellest on suhteliselt suhteliselt keeruline rääkida nii-öelda adekvaatse kommunikatiivse üldistusvõimegamann on sellest Tomas wanna sellest väga hästi rääkinud, et noh, tan markeerinud seda, et kuidas inimesel tuleb nii armutuhin peale, et siis ta väliselt muutub nagu täiesti lollakad silmad lähevad uduseks, ta hakkab sonima midagi igavikust tõesti õndsuse eest ja, ja tegelikult see, kes selles mullis sees ei ole. Sellel on see veider ja kummaline vaadata, see on umbes samamoodi, et ma olen nagu ette kujutan don sellist võrdpilt, et kujutame ette, kui kurt, et inimene, kes on täiesti kaine, astub järsku tänavalt diskosaali kus kõik inimesed on siukesed mingis täiesti veidras meeleseisundis stes üldse aru, mis mõju all nad on ja ei haaku, ei haaku, eks, et see on, see on niisugune noh, inimene läheb teis olemisrežiimi kommunikatiivsus tohutult langeb. Nii et see ei ole tingimata miskil tiraseerima, peaksin. Seda ei tohiks nagu piinlik lihtsalt, eks ju, see on nagu väga-väga noorte inimeste katsetusi ei, tegelikult ei tohikski raseerida, pärast on enda läbi. Minu meelest puudutad siin ühte sellist väga olulist momenti üldisemalt uuema aja eesti kirjanduses, nimelt seda, et raamatu jõudmine on väga lihtne ühele inimesele, olgu ta siis kas selline noor debütant, kes kangesti tahab oma luuletused ära trükkida, keda või olgu siis tegu ühe vanema härrasmehega, kes leiab, et elus on igasuguseid asju tehtud ja nüüd tuleks veel korraks meenutada kauneid hetki mõne noore daamiga. Ja see võib maksta päris valusalt kätte Williams oma suhteliselt autobiograafilises või noh, pool autobiograafilises julgelt, teoses inimorjusest niisugune temalt üks tõhus tõhus klots on human Bondić originaalis. Et ta kirjutas selle valmis 20 viieselt ja siis õnneks kirjastajad lükkasid selle tagasi ja ta oli selle sellele väga tänulik. Tagantjärgi ta sai aru, et oleks nii-öelda oma elu nooruse ära kirjutanud ilmselgelt selles eas, kus see käis talle üle jõu ja kui ta neljakümneselt selle uuesti kirjutas, võttis sama teema üles, mis nüüd ei olnud nii-öelda kordumise kammitsas. Ta kirjutas sellest noh, suhteliselt meistriteose. Aga ühte teemat võib ju üks ja sama autor käsitleda väga erinevalt erinevates eluetappides. Selles on ka minu meelest oma võlu, isegi kui need esimesed katsetused on võib-olla kergelt aia taha läinud. Vot siin ma tookski ühe minu jaoks lõppeva aasta suurima kirjandushitti, mis on siis tõlketeos, Michelluebecki kaart ja territoorium, when Pekkan sõja autor, kes tegelikult igas oma teoses käsitleb ikka ühte ja sedasama, kui mõttetu ja nõme on elu, kui tühine on inimelu ja kui kuidas inimene ikkagi nende looduse saatuse suurte jõudude vastu ei saa. Aga siin kaardis ja territooriumis teete seda lihtsalt erakordse meisterlikkuse ja siin tuleb kindlasti tänada ka tõlkija Indrek Koff, kes on selle väga ilusti eesti keelde suhkrut panna, et tegu on ühe sellise ikkagi nii-öelda raske raamatuga, mitte selles mõttes, et seal oleks raske lugeda, aga ta on üks selline suur tõsine kaasa mõtlema ja kaasa tundma panev asi, mida. Nii et minu meelest on see suurepärane, et see raamat eesti keeles ilmus. Jah, minu meelest on ka veel peki puhul tähelepanu väärne see, et on pidevalt oma iga oma romaaniga arenenud ja, ja kuigi teema on ikkagi üldiselt samaks jäänud, nagu Peeter ütles siis sellegipoolest suudab ta igale järgnevale romaanile midagi säravamat lisada. Kui eelmistele Tal on hea, kahtlemata väga vahvaid arutelusid ja essistlike lõike. Aga ma pean ütlema, et mulle läks. Staarosakesed natuke rohkem korda, kuna seal lõpus oli, oli see, milline lunastuse projekt see oli, et see oli nagu kuidagi ehtsalt prantslaslik ja samas ka sügavalt sügavalt kristlik oli siis niisugune võrdsuse ideaal, noh nii-öelda kui kristlus postuleerib kõigile nii-öelda surematud hinged ja neid hingesid, ei saa kuidagi hierarhiasse laduda, et nii-öelda surematutes hinge täna või surematute hingede, me oleme kõik võrdsed, nii kuningad kui kerjused nii-öelda oma jumalanäolisus, ses siis emalt, tema tahtis seda ideaali nüüd jälle siinpoolsuse ära teostada ja siis ta nägi sellest ette, et me peaksime, loobun oma geneetilisest variatiivsusest. Ühesõnaga, ja kõik inimesed tuleks teha katseklaasis selliseid unelmaid, et siiamaani, et kogu aeg tiksuvad kusagil all, me teame, et võrdsuse ideaal on üks suurimaid painajaid vähemalt õhtumaises kultuuris. Ja siis veel see, et jälle see siuke mingi hüsteeriline seksuaalsus, see on nagu huvitav, kuidas inimesed ei suuda. Ei suuda mingeid kuigi häid paradiisi õnnelikkuse kujutelma siit välja mõelda. Et sihukesed intellektuaalid, kelle kelle nii-öelda suurimaks rahulduseks on vaimne tunnetus võimalikult palju lugeda nagu kujutlevad ette inimese nii-öelda või evolutsiooni sellena et kehade ta enam ei tüüta nagu Uku Masing on öelnud, et ma tahan olla. Ma tahan lihtsalt süüa kord toitu, millest mul kõht enam ei lähegi tühjaks siis imeda ja ammutada infot endasse, nagu olla üks suur suur aju, kus kogu maailma kirjandus, kunsttunnetus, teadus tuleb nii-öelda võimalikult väikse vaevaga minu juurde lausa elektroodidega ajju. See on selline kujutel, aga siis ühel Bäckil on niimoodi, et tema tahab olla üks hiiglaslik genitaal, kes nii-öelda kordagi lõtva. Tema panebki oma kujutlus selle, et kogu keha kaetakse nii-öelda närvi lõpmetega sama tihedalt kui kliitori peenise pea. Ühesõnaga tema, ta saab saada üheks hiiglaslikuks suguelunditesse, näeb selles nii-öelda võimaliku paradiisi. Mütsiga oli see kaardis ja territooriumis natukene loobunud nendest, et siin raamatus ei ole erilist kohta seksuaalsusele ja lõbus saabuga mingit lunastust. Jah, võib-olla seal on tal mingi vanus või seljavalu või midagi siukest tunud, milles ta üritab siis? Ütleme, selle lõppsihtpunkti. Välja tuletada, näha käivat, rääkides sellest, et intellektuaalid, unelm on selline tohutu raamatute lugemine saada oma lemmikorganiks, kui teeme üldistuse. Ta on ka olemas ehk selline kirjanik, kes on otsustanud saada oma lemmikorganiks, nimelt ma pean silmas siis Kivisildniku, kes on käivitanud oma kirjastusmasina ja nii-öelda loonud ise oma luuletajate armee, et tundub, et kui talle ei sobi see ühiskond, kus elada, sest ta kavatsedki seal ühiskonna teha endanäoliseks ehk siis täita selle luuletajatega, kes vastavalt oma maitsele Jah, Kivisildniku on sel aastal isegi ilmunud, eks? Luuletamis õpik, nimelt. Õpetaja ütles, mis on tegelikult luulekogu, aga ometigi niisuguses Konfutsiuse laadis õpik õpiku vormis, mida siis noored luuletajad saavad lugeda ja ja, ja mille järgi nad saavad seeditavaid luuletusi, loodetavasti kirjutas. Aitäh selle järgi ei ole tingimata võimalik õppida luuletama. Kas allergia on võimalik õppida luuletama nagu Kivisildnik? Just täpselt, seda ma mõtlesingi seeditavuse all siinkohal. See on täitsa kihvt raamat ja, ja iseenesest on Kivisildniku jumalike ilmutuste kirjastuses ilmunud veel täitsa toredaid raamatuid, et Vahur Afanasjevi, Eesti vaarao ja Jon kausilt ilmus selleks selline spordiluuletuste kogu ja, ja teisigi, et see on ikkagi üsna tänuväärne ja suur töö, mida Kivisildnik teeb ja kui ma enne ütlesin, et tänapäeval on väga kerge raamatu, niisiis ma tean, et Kivisildniku kirjastuses vist küll kerge ei ole, ta ikkagi kiusab neid autoreid päris palju ja toimetab neid väga põhjalikult, et, et kõik on selline väga, kuidas öelda, heas mõttes lihvitud materjalid. Kivisildniku kirjastuses on sel aastal ilmunud ka mitu põnevat debüüti. Näiteks siis andla Jõgise teeklaas, Leo Luksi 100 protsenti, Leo luks ja Margo Vaino 100 protsenti Margo Vaino. Siis 100 protsenti sarjast võib öelda. Ja need on ka täitsa toredad raamatut leoluks ehk kõigub kuskil äärmise nilbuse ja äärmise intellektuaalsuse vahel ja see marga Aino on vot see on küll selline, et ma ikka väga proosamoodi luulet, osa tekste on küll sellised. Lugesin seda ja mõtlesin, et no kas nüüd oli vaja hakata ridu hakkima, oleks võinud selle kõik ilusti poolele leheküljele ära mahutada, selles kolme peale laiali jaotatud. Just ja Andre Edise poolsis Jürgen Rooste kirjutas sirbis, tema võiks olla siis üks nendest noortest ja vihastest naisluuletajatest, kes on meie luuleareenile tõusnud. Mina seda päriselt ei täheldanud, tema kogu puhul. Ent ta nüüd hirmus vihane oleks, aga niisugune terav peen sotsiaalkriitika tõusis sealt küll esile. Sellega tuleb kohe meelde kaasSveta Grigorjeva kogu, mis ilmus siis värske raamatu sarjas natsi angel, vihane ja noor ja vihane. Ma ütleks selle kohta veel seal märkused seal nagu väga suure kaalu annab, annab biograafia ja see elu, et ükski nii-öelda sotsiaalselt tundlikum intellektuaal ei hakka ju nii-öelda trampima tegelasega, kes on noor nii-öelda vene nimega eesti keelt valdav neiu räägib oma elust oma raskustest ja väga nii-öelda selgelt ematiseerib seda. Ühesõnaga siinse sotsiaalne mõõde tuleb nii tugevalt sisse, et see varjutab igasuguse igasuguse nii-öelda keelelise vilumuse või noh, et kui me võtame luulet kui sõna sõnakunsti, siis sõna kunstilises osakaal on seal noh, väga väike, aga ta vahendab vahendab nii-öelda oma sümptomaatilist biograafiat ja panin tähele näiteks Fostoov, Andrei Hvostov. Noh, ta tundis sealt kohe midagi ära ja, ja kiitis seda Eesti Ekspressi Areinis ja noh, siin on kindlalt, et noh, tulevad esile, et samamoodi näiteks ma, et kui tuli see seksuaalvähemustest rääkiv raamat kapiuksed valla, siis see oli tõesti väga halvasti kirjutatud tihti isegi rumalalt kirjutatud ja noh, sallimatult ja kitsarinnalised, aga kuna see temaatika on nagu niivõrd oluline ja aktuaalne siis nii-öelda kõik progressiivseid, intellekti Stahlil kippusid igal pool kiitma seda raamatut Ja mitte ainult sellega meenub mulle kusjuures see, kuidas ilmus Eestis eesti keeles esimest korda Fuko seksuaalsuse ajalugu, mis siis kohe poodidest ära osteti, et tundus, et ka inimesed, keda tavaliselt ei kõneta, tõttasid kiiresti poodi ja otsustasid selle tühjaks toetada. Huvitav, et siin küll üritame kuidagi raamatutest ja kirjandusest rääkida, kogu aeg läheb juttike seksi peale tagasi, et kas see on miski, mis on tänavuse aasta kirjanduses kuidagi väga märgiline olnud. No see on alati märgiline Nojah seda ma arvan, et küll see on üks, üks ühiskondlik kajastus, sest see kipub olema raamatutes ka väga palju sees, noh sest tõepoolest nendes debüütides eriti nende vanade meeste pühkides ei saa sellest adekvaatselt, et rääkida, kui sa sellest teemast mööda lähed. Noh, muidugi jah, ühiskondadega ülemalt, et üle üleseksualiseeritud või. Üks asi, mis sa selle Sveta Grigorjeva puhul välja tõite, ma arvan, see puudutab ka kirjandust laiemalt, ehk siis et suhteliselt biograafia on see, mis seal määrama. Ma sõnastaksin selle nii, et autor ei ole surnud või noh, autor kohal raamatutest tänavu on ilmunud palju teisigi selliseid raamatuid, mis väga autorikesksed rääkisime nendest Kivisildniku luulekogudest. Noh, kui ma ütlen Kivisildniku luulekogudest, ma pean silmas kirjastuses jumalikud ilmutused ilmunud raamatuid, mis on ka tihti ka autobiograafilised, noh näiteks Vahur Afanasjev, Eestimaa rahvas on väga palju tekste, mis, kus ta räägib iseenda lapsepõlvest, noorusest. Noh või siis on ilmunud selliseid, kuidas öelda Bellektriseeritud mälestusi iseenesest üsna halb raamat aga tekitas palju kära, slummidiplomaadid, mis ilmus, kas inimene üsna varjamatult räägib oma oma karjäärist ja elust välisministeeriumis. Et siuksed tekstid on minu meelest väga laialt levinud ja neid ilmub muidugi siis järjest rohkem on neid ilmus palju. Jah, nagu Ilmar Vene on öelnud, et igasuguse dokumentalismi esiletõus näitab ainult individualismi suurenemist ja noh, see protsess kahtlemata käib ja isenesest kriitikutel on siin nagu huvitav kahvel, et igaüks, kes on natuke nii-öelda professionaalset kriitikat nuusutanud või selle algtõdesid, teab, teab, et on aksioom, ei tohi samastada nii-öelda empiirilist autorit, minajutustaja, aga aga samas väga palju ilmub teoseid, kus selgelt ongi tahetakse näidata, et hei, hei, see olengi mina, päriselt olen mina ja siis nagu kriitika ongi kahv kahvlis, eks ju, kas ta eirab seda tõesti ei taha, et või siis lähtuva omaks joomist, sest noh. Ma rääkisin ka Sveta Grigorjeva pärast Jüri Üdi klubi, kus, kus ta oli väga pahane, et ma nii ütlesin ja siis ta ütles, et loomulikult see olen mina, eks ju, selgelt olengi mina ja täitsa teadlikult teeb seda ja noh, väga paljud autorid teevad seda ja siis ja kusjuures lugejad ju saavad sellest aru ja nad nii-öelda ongi tänulikud selle eest, et nad saavad piiluda kellelegi eraellu ja et siin on tõesti noh, mingis mõttes on kriitiku eetika on tihti väga konservatiivselt, lohiseb sabas. Aga siinkohal tekib ikkagi see küsimus, et kas empiiriline mina peaks olema osa ühest raamatust? Kes, kes seda keelata saab, tahavad, tahavad ja panevad ja panevad ja teevad, eks ju, tavaliselt seda häbenetud, et ilmus ka see aasta Montonieszeedi, kui Monteni ütleb oma esseed eessõnas räägisin millestki muust kui, kui endast, siis ta ütleb seda selgelt pisendusena, et kui ta ütleb, mina, mina tähendab lauses pisendust, aga noh, tänapäeval tähendab, et kui ma ütlen mina, siis see tähendab see, et ma olen kõigi teistega võrdväärne ja põhimõtteliselt ei tohi seda kritiseerida, et noh, ei ole enam teadmisi või või mingi tunnetuslik rarhiaid, vaid on võrd, võimalikud arvamused ja võrd, võimalikud elud ja. Jumal tänatud, et täna ilmus vähemalt katsud, püüdleb mingi üldistus poole, ma pean silmas Jürgen Rooste ja Doris Kareva ühist raamatut, elutants, mis katsub just nimelt kaardistada ühiskonda ja küll ta teeb seda luulevormis. Me ei saa siin rääkida mingisugusest sellisest. Kuidas öelda meie ühiskonna portrees võib-olla tingimata, aga mingisugusest subjektiivsest vaatest, sellele, milline meie ühiskond nüüd ja praegu on küll ja seal katsutakse just püüelda välja sellest luuletaja minast, et ma oma kogemusest katsutakse just vaadata, vaadata teisi. Jah, see on just nimelt selle poolest ka põnev raamat, et seal ei saakski olla mingisugust, mina seal ongi meie, sest et see on kirjutatud kahasse Doris Kareva ja Jürgen Roostelt. Ja lisaks sellele tõepoolest see üritab ühiskonda võimalikult laialt kaardistada. Ja selle kaudu minu meelest kõnest tähendab päris paljusid erinevaid inimesi, jällegi et minu meelest on see ka üks sel aasta õnnestunumaid teoseid eesti kirjanduses. Aga mis mulje teile tervikuna oma tänavuse aasta lugemise pinnalt jäi, kas kõik oli olemas või oli selline tunne, et midagi on puudu, oleks tahtnud midagi, mida ei olnud. Noh, kas nüüd tahta, et midagi oleks olnud, seda on, seda on raske öelda. Aga mis mind üllatab, jälle? Mitte ei üllata ka? Jah, võiks öelda, ma tahan, või oleks tore, kui oskaks keegi kaardistada või nii-öelda romaanilisel tasemel üldistada neid muutusi. Neid tohutuid muutusi, mis on tulnud viimasel ajal infotehnoloogia sotsiaalmeedia sünniga näiteks üleminek või mobiiltelefoni ei tulek on juba tohutult inimsuhteid mõjutanud. Inimene on kellaaegade eetika kontaktivõtmises on muutunud, teiseks inimene ei ole enam kontakti saamiseks, ei pea olema kuskil kohal, täiesti mobiilne, liikuv, rääkimata sotsiaalmeediast. Aga sellest hoolimata, isegi kui noored kirjutavad romaane või proosat või ka luulet, siis need on mingis mõttes väga konservatiivsed, uued romaanid on väga konservatiivsed, nad ei suuda kajastada neid neid suuri muutusi või seda uut elutunnet. Ja noh, mõned tõlkeromaanid on küll tulnud sellisest. Erik Tohvri kirjutas ERR-i armastusest mõned aastad tagasi, eks üks noh, vana pensionär, aga noorte hulgas üks mingi SMS asi vist oli, või mingi kiri emailides äkki äkki eia uus või midagi, keegi vist sellest seltskonnast, aga üldiselt ei ole seda noh, seda see eriti ei kajastu. Jah, ma olen sinuga nõus, kirjandus kuidagi lonkab tehnoloogilisele revolutsioonile ikka väga rängalt sabas või kuidagi paneb üllatuma, ma olen ikka natukene vahel piinanud ennast sellega, et olen lugenud selliste väga noorte inimeste proosadebüüt, mida kirjastus Tänapäev usinasti välja annab. Ja mind hämmastab see, et kui staatilised annad sotsiaalsed suhted, need ei peegelda seda, mis tegelikkuses toimub. Luule puhul jällegi seda öelda ei saa, et juba juba vormiliselt väljendub sotsiaalmeedia olemasolu luules tänapäeval päris tugevalt üks päris hea näide selle kohta on Liina Tammiste refresh tema debüütkogu mis sel aastal ilmus, mis on siis juba juba mitte ainult siis tema tekstide vormi, vaid ka raamatu enesekujunduse poolest väga silmatorkav. Ülimalt interaktiivne, üritab lugeda ja aga suhelda näiteks ka lõhna kaudu mis on väga ootamatu lahendus. Ja. Siin võiks kohe küsida, et ei saa tekstiga hakkama või et on vaja selliseid Jah, just täpselt, ma arvan, et see, kusjuures väljendubki väga hästi tänapäeva inimese niisugust mõtteviisi, et kõik on harjutud saama palju ja erinevate kanalite kaudu ja enam ei piisa lihtsast raamatust. Nii palju pilte ja põnevat liikumist on ümberringi, et tundub, et lihtsast tekstist ei piisa enam. No ma ei ütleks, et lihtsast tekstist ei piisa, vaid, vaid kuna teksti enam ei küündite, siis selles mõttes kasutatakse noh, need on, need on kõik kõik need nii-öelda aistingulised, visuaalne auditiivneid, aktiivne Need on kõik sihukesed primitiivsemad, automaatsemad, loomulikumad tajukanalid iseenesest ja noh, mõte on puhtalt verbaalne ja inimese ongi nii-öelda teistest liikidest selgelt erinevalt. Esiletoovaks on see, et tal on niisugune semioosi võimalus milleks on sümbolinismioosse tähendab tajust lahutatud kommunikatsioonivorm iseenesest ongi sõna sõnale, eks ju siis see, mis teeb sõna sõnaks või sõna sisu, on tegelikult taju pildist lahutatud. Nii et sa ütleksid siis pessimistlikult, et ei ole mitte ainult nii, et kirjanikud ei küündi ainult tekstiga luuletaja lugeja rabamiseni vaid ka lugeja ise ei suuda enam head teksti välja lugeda. Ma ütleksin, et toimub kihistumine, mis on hariduses ka väga selgelt näha, et kui on palju võimalusi siis noh, me võime öelda, et õhtumaades on võimalus toituda tervislikult suurem kui eales, aga noh, öeldaksegi, et praegu meil rasvumisepideemia ja noh, enamus inimesi söövad ebatervislikult, kuna ka see võimalus on olemas ja rämpstoit on enamasti maitsvam, ahvatlevam, kergemini kättesaadav. Aga samas noh, on aga nii-öelda pööra seda nii-öelda ortorektikud ehk hüsteeriliselt õigesti toituvad ja siis on suur mass, kes sööb igasugust sodi, kihistumine toimub lihtsalt vabaduse tingimustes toimub alati Kihistumine ühesõnaga 2013. kirjeldus aasta ei olnud iseenesest halb, aga selle taustal jätkub loomastumine. Jah, Kivisildniku sõnadega võiks nii öelda küll. Väga eirama. Nüüd ilmus ja näiteks, mis, mida peaks kindlasti esile Toman Loomingu Raamatukogu seal üks šedööver, nii-öelda klassikat olete ise järel samuti Tallinna Ülikooli kirjastuselt väga palju, väga häid raamatuid see aasta. Et siin on üleskutse Tartu Ülikooli Kirjastus elemist, esineja, aeglased, olete. No ilmselt saime täna räägitud vaata rohkematest raamatutest, kui veel tänavu keegi lugeda jõuab. Aga keegi ei keela muidugi ka algaval aastal lugeda tänavu ilmunud tekste. Neid on tõesti üsna palju, üsna eripäraseid eesti kirjanduses on ilmselgelt tugevamaid ja nõrgemaid kohti, aga ma usun, et keda raamatut huvid, et see leiab kindlasti oma, tuleb lihtsalt natukene otsida. Head lõppevat aastat ja kuulmiseni. 2014. aastal.