Tere, minu nimi on Haldi, Normet-Saarna ja äsjakuuldud signatuur tähistab väikest, viiest saatest koosnevat suvesarja. Selle tarbeks kohtusin inimestega, kel ei ole just päris igapäevane elukutse, kui mani tohin öelda. Lisaks sellele on nad kõik omamoodi ilusad ja seda niisugusel erilisel hingemineval moel. Loodetavasti jõuab nende veetlus Teid kuulates ka teieni. Kõige esimene salvestus toimus Keilas SOS lastekülas ning järgnevalt selgubki, millest me seal rääkisime ja kellega kohtusime. Mare Kangur, Keila SOS lasteküla ema. Öelge, missugune on ilus inimene. Kindlasti soe. Aval. Andestav. Mõistev. Ja sinna alla käib hästi-hästi, palju omadussõnu võiks öelda. Mitte ühtegi välist näitajat ei võtnud jutukski. Tavalist näitajat kuidagi nagu see sisuline pool, ma arvan, et need näitajad on säravamad kui me otsime enda endale inimesi, keda me vajame. Ja see on see, mida me tahame ka oma pere lastele kogu aeg teada anda, et nad ka seda tunda saaksid. Me istume praegu siin kodus Keila lastekülas, selles majas, kus teie ema, Mare elate antud hetkel nelja lapsega. Istume suures elutoas ja absoluutselt ükskõik, kuhu ma ka ei vaata, on seinad täis pilte, pilte, pilte ja veel kord pilte. No värvid on ühed, need, mis meid mõjutavad. Ja teine on muusika, kõik lapsed on käinud muusikakoolis, kes on käinud neli aastat, kes on lõpetanud muusikakooli, aga kõigile on antud see võimalus õppida muusikat. Ja just need lapsed on erilised selle poolest, et. Rääkida, et nende hing on olnud nii muserdatud ja avada neid keeli, mis on olnud kinni siis selleks on vaja vot just neid kauneid kunste ja, ja meie õnneks on olnud Keila muusikakool, kus on tõesti avasüli meie lapsed vastu võetud ja vaatamata ettetulevatele kasvuraskustele igasugustele viperus, tele on nii kenasti leitud, seal ühine keel ja siin on veel ja noh, üksinda ei suudaks me siin mitte midagi head korda saata. Aga just tänu sellisele toredale sõpruskonnale, kes on meie perel olemas ja me oleme need endale leidnud läbi nende laste. Et, et see ongi see, mis nagu annab seda jõudu just nendel jõudu suureks kasvada. Sest noh, ma olen ise mõelnud, et ma ei tea, mis tunne on see, kui sind jätavad vanemad maha. Mis tunne on olla hüljatud, aga need lapsed on kõik seda tundnud. Ja, ja kas me oskame, kas me saame korvata kõike seda, millest nad on ilma jäänud? Et sellepärast on tohutult tähtis see omada selle pere ümber hästi häid sõpru, kes mõistaksid neid lapsi. Sest hukkamõistjaid on palju, aga just mõistjaid, ema Marel, mis seal salata, läks vahepeal silm päris tõsiselt märjaks, põsed on praegugi märjad. See on pesuehtne. Ema tundu märkuid oma lastest, räägib ometi Maredel endal päris bioloogilisi lapsi ei ole, aga vana jumal on annutele Keila lastekülas, neli last siin toredas majas, võib-olla me hiljem saame paariga neist ka jutule. Meil on kodus 15 aastane Marko, 15 aastane meriliin 16 aastane Reet ja 16 aastane Katriin elavad praegu siin meiega, kui väikesed nad olid, kui te nad endale saite. Marko oli kaheaastane. Reet oli kolm taastane. Meriliin oli viiene ja Katrin oli kuuene, nii et rohkem kui tosinkond aastat neid jagatud rõõme ja muresid ja kõikvõimalike päikesepaistvaid ja äikesepilvi ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas üldse juhtus, Mare Kangur, teist lasteküla ema omal ajal sai ojja palju ahvatlevam vaid elukutseid, no jumal hoidku, palju, palju lihtsamaid, palju atraktiivsemad. See oli vist ikkagi niisugune äratundmine või sest kui seda küla hakati ehitama ja hakati neid emasid otsima, siis ma kohe tundsin, et mamma pean siia tulema. Olgugi et väga paljud lähedased leidsid, et see on ikkagi nii. Nii suur väljakutse ja, ja nii tohutu endast andmine ja ja ikkagi, kuidas sa loobud ikka enda elust ja lähed sinna ja aga vot miski olin, mis siin. Nonii, mida ma tundsin, et ma pean selle, ma pean sinna minema. Noh, et kuidas loobud enda elust, mis enda elu enne oli seda enne siia lasteküllatulekut. No vot, kuidagi on ju välja kujunenud nisuke arusaam, et noh, sa pead elama endale. Aga, aga ega keegi nagu ei oskagi öelda, mis on jaa, olgugi me kogu aeg midagi otsime. Me pole kunagi millegiga rahul ja, ja ma usun, et ka mina ei olnud rahul ja sellepärast otsisin mina midagi enamat. Ma olin lasteaias kasvataja siiski jah, aga, aga, aga kuna ma sotsiaaltööd õppisin juurde ja siis ma leidsin ikkagi, et võiks teha midagi enamat kui lihtsalt olla kasvataja, et aidata neid lapsi rohkem. Sest kui oled kasvataja, siis sa saad aidata ainult teatud aja neid lapsi. Aga, aga see siin, kui sa oled 24 tundi lastega, siis see on hoopis midagi muud. Ja, ja see elu koos nende lastega ja just selliste selliste lastega, kes ei ole tavalise pere lapsed, et kes on, kes on hoopis erilisemad. No võrrelda nüüd seda, kuidas te alustasite ja tänast päeva, kas siis on täitsa selge, et siin on kogu aeg kõik puha paremaks läinud või on mingisugune niisugune algusaegade nostalgia ka, et vot siis oli üks või teine asi teisiti ja no Need algusaja tohutud, enda enda niuksed hingepiinad. Sest kogu aeg ma mõtlesin, et kas, kas ma olen ikka õige, et kas ma ikka talitan õieti, kas ikka nende päris ema mõtleks niimoodi, kas pärisema teeks niimoodi nende lastega? Ja see päris ema oli nad hüljanud, see nagu ei seganud päris ema kohe raudselt ei mõtleks, nii nagu teie tundub mulle. Ja aga ikkagi nagu kuidagi vot meil nagu lastel kontakt bioloogiliste vanematega säilib ja ma olen ise käin lastega bioloogilisi vanemaid vaatamas. Ja, ja kuidagi noh, ikkagi ma mõtlesin, et võib-olla noh võib-olla see ei ole päris nii. Aga, aga nüüd, kui me oleme nii kokku kasvanud, et nüüd ma arvan, et nüüd ma üritangi nagu päris nende ema selles mõttes, et ma ei tunne enam sellist piina endas, et kas, kas need otsused või või mida me teeme, teinekord? Kuus mõnikord ma pean ise otsustama. Et nüüd ma ei tunne nihukest hinge piinana, kui ma siis alguses just tundsin, et vaat, et kas ja tõesti see niuke endas kõhklemine oli siis hästi tugev. Te olete muutunud kindlamaks? Jah, sellepärast et et lapsed on rohkem ju mind omaks võtnud. Ja, ja, ja nüüd me olemegi ühine pere. Et need, need on lihtsalt asjad on ajaga muutunud. Ajab ikka jutt läbi küll, kui me tulime siia majja ja keegi tuli, tormas ema, ema, vaata, mis ma sain, näitasid oma kinkekaarte, me ju räägime teiega seda juttu päeval, mil Keila lasteküla sai täpselt 13 aastat vanaks, selline saatuslik number, aga see saatuslik päev möödus väga ilusti, oli palju õnnitlejaid ja ja siin omavahel tunnustasite 11 igati igati kena päev. Jah, see on niisugune tore päev. Mis on niisugune traditsioon, sellepärast lapsed seda tõesti ootavad, sest siis tulevad külla Need, inimesed, kes on juba külast lahkunud, need noored tulevad siia, tulevad vanad töötajad ja see on jälle niisugune tore kokkusaamine. Nii et lastel siiski säilivad sidemed ka täna bioloogiliste vanematega, kuigi neilt vanematelt on vanemlikud õigused ära võetud ja, ja tegelikult see töö on täiesti teadlikult, me säilitame seda. Sest lapsel jääb nii või teisiti, jääb mure selle oma ema või isa pärast, kes elab temast kaugemal. Ta tahab ju teada, kuidas tal läheb. Ja, ja sellepärast me hoiame ikkagi seda kontakti alles, et nende seda murekoormat vähendada, sest kui ta on selle ära käinud siis. Ta võib isegi öelda siin, et, et no mida ta nüüd kõik ütleks ja mida ta teeks, aga, aga kui me sinna lähme ja näeme seda, seda helgimust ja kõike seda, kui, kui kuidas nad tegelikult seda kohtumist ju oma hinges vajavad. Et sellepärast on see juba vajalik ja me peame seda säilitama, mis seisus need vanemad on, keda te siin külastate, noh, see ongi tegelikult kahju, et nad on juba oma oma eluga jõudnud sinnamaale, et nad on ise kõik abivajajad. Et kahjuks nad ei saa enam ise hakkama. Ja noh, ütleme nad on ikkagi inimesed, kes on jäänud ise elu hammasrataste vahele ja sellepärast nüüd on ka need lapsed siin ja, ja seal paraku ei lähe mitte olukord paremaks, vaid vaid ta läheb ainult talveks. Kas need ongi tegelikult selline asi, et vaadatakse need vanemad üle siis hinges mingise üksot, mis saab rahu? Ja siis tullakse heal meelel siia lastekülla oma ema mure juurde tagasi koos ema Marega, tegelikult te käite koosneid vaatanud? Jah. Sest paraku on nii, et lastel ikkagi seda tuge vaja, et me peame sinna tõesti koos minema. Et see nii on nendel kuidagi kuidagi julgem ja parem seda teed ette võtta. Lastel on muidugi tuge vaja, aga teil, ema Mare tuge, oja ja siis on teile suureks toeks tädi ja üks lastejaama ära ja siis on tädi tädi LV viigisalu. No mida siis üks tädi teeb siin majas, kas tädi on selline hea majasokk või, või mismoodi see tädi siis abiks on? Selle tädi hooleks on kõik täpselt seesama, mis, mida teeb ka ema ei saa kunagi öelda, et on siit maalt minu töö ja siitmaalt on teine töö. Ometi üks on emal ometi ekson ema asja näinud, selles vähe võib-olla et ema teeb majas Maja reeglid mida meie siis koos jälgime ja, ja see ongi selle töö alus. Ei saa siin mina omale reegleid kehtestada ja ei saa mina siin ka lastele reegleid kehtestada, et tehke nii, nagu mina tahan, vaid ikkagi seda teeb meil ema Mare. Ja kuna mina aktsepteerin tema tööd ja väga õigeid reegleid, mis aitavad laste kasvatamisel, siis mulle need väga meeldivad. Kui ema Mare saab ennast täielikult nendele lastele siin pühendada, siis tädi Ellvega on jälle selline lugu, et tegelikult nendel kaks täiskasvanud last ja kas siis on vahel nii ka olnud, nagu mulle siin teie noor kolleeg Hanno rääkis. Ta on mõne pere puhul olnud nõndamoodi, et kodus on need omad lapsed ja oma mees hakanud musitama, et tema on muudkui siin. Ja seal on ainult mingid vabad päevad, et kas on olnud niisugust enda jagamist või vaata kahestumist, et on vaja tööle minna, aga oma pere jääb koju ja no kahtlemata, kui on ikkagi oma lapsed kuskil, siis on ka tähtsad ja ei saa neid päris ära unustada. Kael olete siin olla, mina olen siin. Nüüd on üheksas aasta, eks ole, kaheksa aastat kaldud, kui ta tuli alguses ei olnud veel nii väga täiskasvanud. Jah, jah, tütar käis mul alles gümnaasiumis Gustav Adolfi gümnaasiumis ja kuna tema oli väga tubli õppija, kõik sa ise hästi hakkama. Ja nii ma siis proovisin tööd siin SOS lastekülas. Ja poeg oli juba suurem, tema enam ei Pinot ja sai nagu ka ise hakkama. Nii me oleme kogu aeg, nad on nagu nüüd üha rohkem ja rohkem aktsepteerinud. Me vähem ja vähem kokku saame me ikkagi oleme nüüd jah, siin väga palju hõivatud olnud, kuna lapsed käivad väga mitmes koolis ja neid on vaja abistada, siis ma olen püüdnud anda endast kõik, mis ma suudan. Ema Mare, tädi Helve, kas on olnud ka niisugust murdumise hetked, nonii, kõik enam ei jaksa. Vaata, huvitav on see, et me pole kunagi selle mõtte peale tulnud. Me pole tõesti seda mõtet mõelnud. Me oleme küll mõelnud, et kui me nüüd selle ühe põlvkonna suureks kasvatame, et siis vast me koos lähme ka ära. Sellepärast et selle ühe põlvkonna kasvatamine on juba päris päris piisavalt suur ülesanne olnud meile mõlemile. Et et aga jah, seda mõtet pole mõelnud. Algul küll ema Mare ütles lohutuseks mulle, et no nii kaua ma pean vastu pidama, kuni meie klaveriõpilane Merilin lõpetab Keila laste muusikakooli. Et, et no nii kaua peaks teda abistada. Aga kui ma nüüd ütlesin, kas ma nüüd olen vaba siis tundub, et veel nagu võiks, nagu teda veel abistada, kui tal on uued plaanid ja kuna lastel on uued plaanid ikkagi õpinguid jätkata siis oleme valmis ka neid aitama. Siin ei suuda olla, kui sul ei ole seda sädet endas ja seda tohutut tahtmist. Sest siin ei ole võimalik olla niimoodi, noh, kuidas öelda. Ma ütleks, et siin ei saagi olla, ainult et ma mõtlen iseendale vaid siin ei jäägi aega mõelda iseendale, sest kogu aeg midagi toimub, keegi midagi soovib, keegi midagi küsib küll õppimises külmmajas, küll riietamises, igas asjas on vaja abi ja siin nagu jällegi aega endale mõelda, et kas ma nüüd olen mõelnud, et ma olen viimast päeva ja nüüd mul on kõik, sest homme nendel on jälle ikkagi midagi vaja. Ja nii elu läheb. Millised on põhimõtteliselt kõige kriitilisemad hetked olnud teie karjääri jooksul siin vot vot mis võiksid tekitada selle murdumise hetk, et kõik nägemist võib-olla siis, kui on lapsi, kelle murdeiga on ääretult keeruline. Ja, ja siis sa proovid küll küll andestada ja proovid leida jälle uusi lahendusi ja ikka edasi minna. Ja kui sa siis ühel hetkel taipad, Ta kannatab tegelikult see murdeealine ise, sest tema jaoks on see koduliiga väikseks jäänud ja kannatavad teised lapsed selle ühe lapse tohutu mässamise peale ja siis peadki aru andma, et nüüd tuleb anda sellele lapsele tee vabaks. Ja ta peab minema järgmisse etappi. Et see kodu, jah, mina võin küll tahta aidata, aga kui laps enam seda abi ei vaja ja, ja ta on tõesti niivõrd täis mässumeelt ja protesti, vot see on, need on nagu kõige raskemad hetked, mis see tähendab, et ta peab minema siis järgmises seda, et meil on olemas ka noortekodu, kui vanus ei ole veel vastu? Hot ikkagi me proovime. No nii, nii kaua siin, eks ole, no neid suhteid ja asju ikkagi säilitada, et vanus saaks ikkagi sinnamaale, muidugi ideaalne meie jaoks oleks, kui laps õpetajaks ikkagi meil üheksa passi ära. Aga aga muidugi, on olnud ka neid variante, kus, kus lihtsalt pole see võimalik ja, ja siis tuleb ikkagi siis siis tuleb anda või säästa ka neid lapsi, kes siin on, nende säiliks kodurahu. Kuna Mare on väga asjatundja oma alal, siis me räägime kõik asjad läbi iga lapse kohta peensusteni ja see ongi see, mis aitab jälle leida uuesti kõik otsast peale või sealt, kus jälle midagi katki läks. Ja hommikul mitte enam ei räägi hommikut ootama. Vaiki juba mõne hetke pärast on kõik jälle korras. See on oskus, mida meie mal, kui oli see küsimus, eks ole, et et mis on selle ema ja tädi vahe. Tegelikult Jelve seadis üles, et on nagu, eks ole, et ema kehtestab reeglid ja see on väga õige. Aga tegelikult ema on ikkagi see, kes loob selle kodu kes loob selle kodu, koduse õhkkonna, koduse olemise ja tädi tuleb sinna juurde. Ja, ja kui nüüd see ema ja tädi leiavad koos selle sest selle tõesti, mille nimel siin olla. Sest Helve on ikka veel natuke vanaema ka. Sest noh, kui kui alguses, kui lapsed ei olnud veel Relvega nii palju harjunud ja ja siis noh, miks sa ära lähed ja aga siin juba vahepeal oled, miks selve ära läheb? Et, et vot tähtis ongi see, et see abiline või noh, et me oleme nagu kahekesi. Et see on nagu meie ühine kodu, see ei ole mitte. Ühest küljest on see minu kodu, aga teisest küljest on see ju Helve kodu ka. Ja tähtis ongi see, et me ühiselt arvestame üksteisega ja ka lastega, noh näiteks need reeglid on ju ikkagi tihtipeale lastega koos läbi räägitud, miks me ühte või teist asja just nii teeme. Et miks see on vajalik ja näiteks, kui oli vaja otsustada, et kes siis oleks meie peres kõige parem laps, kes täna sel üritusel raamatu saaks. Ja siis pühapäeva hommikul me istusime laua äärde, hakkasime koos otsustama. Lapsed ütlesid mulle, et noh, hästi lihtsalt saada. Kuule, see, seda peavad ikka täiskasvanud ütlema, sina, Elve, otsustage, kes saab see, me ei, me ei saa seda otsustada, sest kõik neli on nii tublid. Lihtsalt on võimatu otsustada. Igast perest tuli valida üks laps ja üks laps ja see oli nii tore kuulata nende arutlusi, kuidas nad siis üksteisele ütlesid, nii, nii tabavalt ja nii hästi. Et miks, vaat miks just tema võiks sellel aastal saada selle raamatu, see oligi siis nüüd selline, et mitte ühelgi lapsel polnud kahju öelda teise kohta hästi ega kade, teine saab ja mina ei saa. See oligi vahva, et see, see oli tõesti nii ja kui toredasti just nad 11 tunnustasid ja näha oli, et seda võetigi kui tunnustust selle minu oma kaaslase käest. Et näed, mida tema minust näeb, seda oli nii armas kuulda. Ja, ja see on ju see, mida me tahamegi. Tüdrukud on ka meil siin vahepeal õuest tuppa jõudnud Reet Merilil, Katriin. No meil jäi siin enne ema ja tädiga selle koha peal jutt pooleli, et kui kenasti te kõik mõõdeta neid üksteise häid omadusi, et kes siis tänavusel sünnipäeval selle väikese raamatukese vääriliseks tunnistatakse ja seal pidulikul aktusel kõigi ette kutsutakse ja häid sõnu öeldakse ja kas te siis nüüd, kui me jätame nisukesed viisakused kõrvale, et kas te siis kohe saategi üksteisega hästi läbi või ja ikka seal, aga jah, ega ka päris tõsiselt. Ja päris mis teised arvavad? Enam-vähem mõnikord on ikka selliseid üksteise nagu nääklemisega selliseid, aga muidu nagu ei ole mingeid probleeme. Veeretasin kolm tüdrukut ja siis on üks poiss, Marco kuulase mark oli 15 ja no kas siis tekib mingi selline olukord ka, et tüdrukud on üks leeri, siis see vaene Marko on teine leer. On küll ikke tüdrukud tegelikult juba ise tunnevad ka väga hästi, kuidas neid kuidas neid olukordi lahendada, sest Katriin säilitab igas olukorras oma rahu vahetevahel ka temal muidugi noh, kui asi läheb väga tormiliseks, aga, aga ikkagi nad on, et nad on 11 õppinud hästi tundma, nad oskavad üksteisega arvestada ja see, et vahetevahel tuleb, ütleme siis on päris normaalne, aga nad oskavad need olukorrad ise ka ära lahendada. Enne kui emal seriaale jõuab, on asi korras. Peaaegu no enam, ma ei ütleks, et ma peaks käima võib-olla parem tõesti, kui nad olid väiksemad. Aga praegu nad juba saavad ise endaga hakkama. See on niisugused olukorrad, on, kus kopsu üle maksa läheb, ma ei tea, varem oli see, et näiteks Marko tuli meie tuppa või noh, selles suhtes, et kui näiteks rahulikult tahavad õppida, et siis tuleks, ega ma ka nüüd enam siin ei häiri. Nii sellepärast et ta vaatab oma asjad ära, seal läheb ära või noh, selles suhtes, et me elame kõik ühes majas, siis tuleb arvestada. Muidu on jah niimoodi, et toad on teil ju kõik kõrvuti ja sa ju iial ei tea, võib-olla teisel ongi parasjagu, see hetkel ei taha segamist, aga sinu tuleb nagu suhtlemise tuju ja vot sealt ilmselt tekivad need niisugused asjad. Minul tekivad Elke õhtul siuksed, väga head mõtted ja siis närvi. Kõue ja siis ta paneb need paberile, vaata siis luuletad vaikselt ja miks on need siis mul on nagu vahepeal iga ja siis ma ikka lähen ka Triin ja Merili leidub. Aga jah, siis on jälle see asi, et ei tohi ikka teistes lubades käia ja nii edasi. Tähendab, mitte ei tohi, vaid hetk peab olema ikkagi selline, et ka nemad on valmis sind kuulama. Et igal hetkel ei ole, et ainult kuulake mind, kui mina tahan tulla, see on sellest niimoodi aru. See oli nüüd väike pedagoogiline tööd sellises väga siin me siis nüüd istume, reporter on naissoost ja kõik ülejäänud seltskond on ka naissoost. Kas siis vahel tuleb selline tunne ka, et no on ikka üks naiste vägisin Keila-SS'is ja mehi on vähe sellist isalikku sõna. On küll üks meeskasvataja, keda mul õnnestus tänasel aktusel ära näha, aga aga see on ka vistki selline tilk merre hüüdja hääl kõrbes. Sellega muidugi on vähe ja, ja kahtlemata oleks neid rohkem vaja. Aga, aga, aga no midagi pole teha, kui on meesteta küla, siis peame hakkama saama. Aga tore oleks muidugi, kui oleks neid rohkem. Niisugust varianti, et on Keila SOS lasteküla isad, on olnud küll päevakorras, aga, aga lihtsalt tõesti pole. Pole leidunud. Et me oleks leidnud see abielupaare, kes oleks tulnud lapsi kasvatama. Ja, ja sona kogemus näitab seda, et just need isad on need nõrgemad, kes kes kõige kergemini siis seal ära väsivad, seda tööd tehes. Et tundub jah, et naised ongi kangemad. Kes vastu peavad, naiste peal püsib maailm ja mina ei oskagi nagu ette kujutada elu näiteks kui oleks isa, et ma ei teagi, kivishegimiste temalt küsida. Ja ma ei ole lihtsalt harjunud, ma arvan, mina olen praegu küll väga rahule. Ei, ma arvan ka selle peale, et meil pole isa, kes nagu ei tea kuidas kui kui Reet on tulnud võistlustelt ja ütleb, et nii tore on näha, kui teistele tulevad isad autodega vastu ja ja muidugi oleks vahva ja, ja, ja kindlasti isadega koos midagi teha ja korda saada, vaataja see elu oleks palju toredam kindlasti. Aga, aga praegu, kui meil ei ole, siis me peame lihtsalt sellega leppima ja ja tegema neid asju, mida saab teha emaga koos. Oleme rõõmsad sellega, mis meil on, inimese õnn, pidavadki, sõltuma sellest, et kas ta suudab olla rahul ja õnnelik sellega, mis tal on ja et kogu aeg ei püüa mingit olematut sinilindu, mis teie tüdrukud arvavad? Mina arvan, et see on väga õige lause, sellepärast et näiteks mina oskan küll tunda rõõmu väga väikestest asjadest, et need, mis mul on, et mul küll ei ole nagu sellist tunnet on, need tahaks nagu rohkem midagi. Kindlasti unistused on, aga need Heine, kui puudusi ette mõni väike asi, milliste rõõmud on need või teised, võib-olla pole selle peale tulnudki. Ma arvan, et kindlasti on, aga nende jaoks on vist see nagu liiga väike või noh, nagu minu jaoks on see suur rõõm, näiteks et et kui ma õhtuti koju tulen ja mind ootab soe toit ja ma arvan, et see on üks väga tähtis, see on väga suur asi ja kasvõi see, et keegi muretseb kuuegümnu pärast, eks oleksid õigel ajal kodus ja ema Mare ja tädi Helve. Teie olete kaks naist, kes peate pidevalt siis, kui te magate siis ka uskuma selle maailma headusesse. Sellepärast, et teie poole vaatavad ju need laste lootusrikkad silmadeks, kui meil niimoodi pateetiliselt väljenduma, kuidas ringi eksad uskuda, kui kuskil käivad sõjad ja inimesed ka siis, kui nad elavad rahulikest tingimustes, saadavad korda täiesti uskumatuid tootrusi, kuni sinnamaani, et ei hooli oma lastest ja nii edasi ja nii edasi, kui tähendab maailm kihiseb ka igasugust laadi rumalusestatud vahel ei ole niisugune tunne, et enam ei jaksa seal maailma headusesse uskuda, samas ma pean, see on minu kohustus minu ametiga kaasas. Muidugi on palju asju, mis ei, mis ei meeldi siin maailmas. Aga siis ma mõtlengi, nii et see väikemaailmse väike kodu, kus meie oleme, me teeme enda jaoks selle elamise siin parasjagu nii mõnusaks kui on ja proovime leppida nende asjadega ja ikkagi edasi minna ja kogu aeg ikkagi edasi minna. Keila SOS lastekülas käis Haldi Normet-Saarna kuulmiseni homme samal ajal. Veel siin saatmas hool lõbedee Ell väikene endale saada. Ja on lei rada. Ülem, murepuu, parim veelonees viibilvederval soovis tuul. Liivil serval soovist. Uusi radu jääb veel. Väikene noolega. Kaugemmeri ootab leidjad. Paarib vee Loone. Vii pilveserval soovis Liivil serval soovis. Ojadena, näe, Me paariserva. Sviibil serval soovis. Tervaldoomis. No väga Taavi ja ei. Ole ja tänapäev. Nii pilveserval soovis. Liivil serval soovis Liivil serval soovistu. Elusad.