Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Eestimaal oli keskajal peremehi palju. Täna sellest, kes peremees ei olnud talupojast kui palju elas eestlasi, talupoegi siinmail, kas muinaseestlaste sotsiaalne elukorraldus säilis? Saates on emeriitprofessor Enn Tarvel, toimetaja on Piret Kriivan. Enda arvel, kui palju oli eestimaal rahvast keskajal? Mind kangesti rõõmustas, et nüüd tuleb see valt eestlastest ka juttu, muidu on tõepoolest enamasti olnud kellest iganes neist, kes on valitsenud, kas siis peaksin rääkima, kes need eestlased üldse olid, mida nad endast kujutasid, mis selle all mõista? Mina alustaksin 13. sajandi algusega jälle, mitte põhimõttes, aga selle pärast lihtsalt, et seal on rohkem kirjalikke allikaid sellest ajaks ilmselt on mingisugune etniline ühtsus välja kujunenud, nii et võib rääkida eestlastest väljastpoolt nähakse neid tervikuna, Henrik, näiteks oma Liivimaa Kroonikas räägib, et Põlvamaa ja kogu Eestimaa järven Etin toota Estonia või 1215 Buy sõdalas. Sakslased tegid sõjaretke, tapsid hulga rahvast, räägib, et ja eestimaa nuttis oma lapsi ja ei suutnud ennast lohutada sellepärast et neid oli hirmus palju. Sellepärast dist tahaks arvata, et seestpoolt tuli ka niimoodi, et eestlased ise ka tundsid mingisugust ühte kuuluvust seda enam, et nad tõesti tegid sõjaliste poliitiliste koostööd. Veidi nukker on nime küsimus küll selle oma etnoni Rimi rahva nime puudumine. Paljud rahvad on võtnud mingi hõimu nime omale nimeks, mis on siis saanud selle kogu rahva koondunud Rahva nimeks niimoodi soomlastel ja leedulastel ja rootslastel, Kisõjalastel? Meil on väljaspoolt juba niimoodi, soomlased kutsuvad virolaised ja lätlased, iga uni oleks võib-olla hea olnud, kui kõik meie Lätibeerini oleksime virulased, minul ei oleks selle vastu midagi. Ma üldiselt arvatakse, et meie kutsusime ennast põliselt maarahvaks ja oma keelt. Ma teeneks väga palju on ju üldse maailmas neid rahvaid, kes ennast ise inimesteks nimetavad, olgu need soomeugrilased, udmurdid ja kommid ja kõik teised või eskimot lääneskimuda. OK, mitmuse sinna iit inimesed, paljud indiaanirahvad, pantud, see kõik tähendab inimest maaga on natukene keerulisem maaga seostavad ennast vähem rahvaid masse, vaid olevat Aafrikas jana naid ja, ja eestlased siis arvatakse ka nii olevat. Aga nüüd kõige viimasel ajal üks Eestis tegutsev saksa teadlane Jörgen Bayer pidas Tartu Ülikoolis avaliku loengu, kus tema seadis selle kahtluse alla. Minu meelest see maarahva sõna on hiline maarahvanimetusi laenatud saksa keelest alles kunagi keskaja lõpule. Mayeri meelest tähendas eesti keeles ainult mulda pinda soil. Ja selles piirkonna või asuala regiooni land tähenduses on tema alles sakslastelt laenatud. Et sakslased hakkasid niimoodi kasutama, no ja siis eestlased võtsid ta tarvitusele, tema jätab lahtiseks, kas eestlastega üldse oma nime oligi, nimetasid ennast ainult hõimude maakondade viisi. Mina ei tahaks küll uskuda, sellepärast et Bayer tugineb hilistele kirjalikudele materjalidele 1583 esimest korda esineb maamees talupoja Mauel tähenduses ja Pius Mülleri 39. jutluses. Need on seitsmeteistkümnenda sajandi alguses, seal on maamehest korduvalt juttu, teda on vastandatud sakslasele saksa ehk maainimene. Aga teistpidi jälle, kui jätta nüüd kõrvale loogika, et niisugune välja kujunenud poliitiline ühtsus juba muinasajal eeldaks ka ühist nimetust. Kohanimed viitavad sellele. 1491 on näiteks Maardu lähedal kallaveret nimetatud ester kalla kallis Eesti kallale ja 1554 on juba selgesti maa kallever. Kalle verd vastandatakse Rootsi-Kallaverele, niisamuti on Saaremaal, seal on luulu p ja saksa luulu b ilmselt on maad kasutatud rahvuse tähenduses. Niimoodi minu meelest on maalinn ka see eestlaste muistne kindlustuse kaudne tõend. Ei ole põhjust arvata, et maalinn on kuidagi maaga maakonnaga seotud, sellepärast et pole niimoodi, et igal maakonnal oleks mingi keskne linn olnud, need on pigem kihelkondade kaupa ja sealgi mitte nii kihelkonda linn kuidagi kokku katumalt. Ilmselt arvan mina, et tegemist on eestlaste linnuse ja sakslaste linnuse vastandamisega. Sellepärast ma olin niimoodi siis nende inimeste kohta üldisemalt, mis mul nagu keele peal sügeles ja siis võiks rääkida sellest Miste püsti seadsite küsimuse rahvaarvust. See on muidugi lihtne ja selge, tarvitseb ainult entsüklopeedia köidet, et üldköide ja seal on öeldud, et 13. sajandi alul oli eestlasi 150 kuni 180000 ja et see on tuletatud talude aru järgi 21 kuni 22000 talu. Ja sellepärast demograafid õpetad, demograafid kirjutavad ka nüüd kogu aeg 150 180000. Ilma arutamata, kust see arv on võetud. Rootsis elanud pagulasena Eesti ajaloolane Evald bluumfailt väga tuntud ja tubli ajaloolane, tema kirjutab, et eestlaste üldarv ei saanud olla alla 150000 ja ülemaks peegliks tuleb pidada 180000 ja paremal juhul võiks seda tõsta koguni 200000-ni. Sealjuures pikemalt ei arutatagi, kuidas ja kust niisugused arvud on võetud. Nendega tuli välja saksastunud Taani päritoluga eesti ajaloolane Paul Johansen, Tallinna kunagine linnaarhivaar 1925. aastal oma doktoritöös. Taani hindamisraamat tuntud allikas annab kolme Põhja-Eesti maakonna Revala Harju-Viru adramaade arvu külade kaupa ja selle Taani hindamisraamatu väike nimistu annab maakondade summaarset adramaade arvu Ida-Virumaal ja Saaremaal 3000 Järvamaal 2000 Sakala ja Ugandi ei ole seal millegipärast adramaade arvu toodud kahel suurel Lõuna-Eesti maakonnal ja väikestel jogentaganalia. Politseile Põhja-Tartumaal ka mitte. Kui Johansen need arvud liitis, siis ta sai 5100 adramaad. Siis oletas, et Sakala ja Ugandi on suured Sakala 3600, Ugandi 3000 ja sai kokku 21700. Oletuslik karv. Maa endast kujutab, oletati üldiselt, et see tähendab normaaltalu, mida haritakse ühe adraga ühe rakendiga, see tähendab küla ühispõldude osa mille juurde kuulusid siis kasutusosad küla ühismaadest, rohumaadest ja metsast. Kui palju seal Adromaal rahvast võis elada, see on ka raskesti määratav, selge, et lapsi oli tol ajal palju, aga suremus oli ka kõrge, eriti laste suremus. Aga seesama Henriku kroonika õnneks vihjamisi muuseas toob ristitud arvu kohta andmeid kahesk. Kesk-Eesti paigas Nurme Kunnas ja Muhus Muhu on Põltsamaa kant, Nurme kond on seal Põhja-Viljandimaa norme. Kunnas olevat ristitud seitsmel päeval iga päev kolm-nelisada inimest ja mahus samuti ühe nädala seitsmel päeval 300 kuni 500 inimest iga Päeval. Kuna norme Kunnas on 600 dramad ja mahus 400 adramaad, siis saab rehkendada Nurme Kunnas siis läheb 2100 kuni 2800, ristitud summas on õhus 2100 kuni 3500, kui nüüd jagame, siis saame Nurve Kunnas kolm ja pool kuni neli, kaks kolmandikku mahus 5,25 kuni kaheksa, kolm neljandikku inimeste Advama kohta. Siis võeti säält keskmiselt viis kuni kaheksa inimest, adramaa kohta bluumfelt arvas viis, adramaad on viis inimest, tatramaale on liiga vähe, et vähemalt on kaheksa kuni üheksa hinge vaja. Kaudselt leiavad need, olete duslikud arvud, viis kuni kaheksaga muud kinnitust. Üks. Poola-aegne katoliku praost, Viljandi praosti Uniševus fabriitsivus oma kroonikas kirjutab 1601. aasta näljast, et Liivimaal olevat siis palju inimesi surnud, igas hütis olevat viie kuue inimese kondid olnud. See tähendab siis ka, kui küte tähendab taluperet. Ta siis kinnitab seda viie-kuueteadet. Ja 16.-st sajandist, kui on juba teatud andmeid, paistab ka, et talus elas nii kuus kuni kaheksa inimest. Aga adramaa kui sellisega on keerulisem asi. Üldiselt nagu ütlesin, arvat takse ja arvati, et tegemist on niisuguse ühe hobusega, ühe paari härgadega, ühe rakendiga, hari oma taluga. Aga siis tekivad mitmed küsitavused selles samas. Taani hindamisraamatus ja mujal ürikutes mõnel külal erinevad Adromad arvud, loobu küla näiteks, see on seal Peterburi maantee ääres valgejõest natukene ida poole. Temal on ühes kohas neli Aadamat, teises kohas kaheksa. Ka miks ei pea tingimata arvama, et viga oli rahula külas Sonny jõhvi kandis, 1391. aastal oli 12 adramaad. Ma ainult viis aastat hiljem 1396 oli 24 atlemad just poole rohkem. Nisukesi juhtumeid on rohkem kui üks. Ei ole põhjust arvata, et igav on. Minu enda kodukandis on saladuse küla, see on Rakvere Võsu maantee ääres haljalast mere poole, seal on Taani hindamisraamatu järgi 14 adramaad. Aga mees mõisti kõigil aegadel olen seal olnud ainult seitse vana talu, seitse põlistalu 1726 on esimesed selgelt teatanud, et kus on nii loetelu olemas. Ja sellest ajast peale 18. sajandi algusest kuni kolhoosiaegadeni oli ikka seitse põlistalu ja küla põllud ei ole muutuda sel lihtsal põhjusel, et ta on teiste külade vahel Annikvere küla ühel pool koduvere või metsiku küla teisel pool. Ja kui 86 hektarit umbes on neid küla põlde kokku 13. sajandil adramaa kohta rehkendatakse üldiselt 10 hektarit, et vähemalt kaheksa hektarit põllupinda. Kui me selle korrutame nüüd peast 14-ga, siis saab kaheksaga korrutades 112 hektarit, 10-ga 140 hektarit, aga niisugust pinda ei ole kusagilt võtta. Inimestega on sama lugu. 1782 oli 83 inimest elanikul selles külas ja 1892 rahvaloenduse järgi oli 84 inimest. Need elasid osalt ka niisugustes väiksemates popsi kohtades või kuidas öelda nii, et selle seitsme põlise talu kohta tuleb 55 inimest 1892. aastal 55. Aga pidagem meeles, kui palju neid Taani hindamisraamatu järgi tuleks kuni 14, odavamalt võtame viis inimest, viiskord 14 oleks 78 inimest kaheksa korda 14 oleks 112. Nii et selle loogika järgi tuleks 13. sajandi alul rahvast palju rohkem, kuni olen rohkem kui 19. sajandi lõpul. Niimoodi ilmselt see ei saa olla, tuleb järeldada kõik need adramaad, kõik need maakasutusühikud, mis Taani hindamisraamatus kirja on pandud, ei olnud mitte ühe hobusetalud. Et neid oli mitmesuguseid, ei olnud ühtne arvestusaluselt alati tere ja adramaa ja rakend ei kattunud niimoodi oletada, siis muutub pilt mitmes mõttes selgemaks. Tõrma küla näiteks on alati peetud. Eesti kõige suurimaks külaks on taga Rakvere, nagu seal saladuse pool öeldakse Rakverest Väike-Maarja ja Tartu poole sõita. Kus rebasekasvatus, see oli uuemal aastal hõberebasekasvandus, uuemal ajal 70 adramaad on temal kirjas, aga kui seal ka ringi liikuda, koha peal ja vanu kaarte vaadata, siis poole vähem 35 talu sobiks sinna palju paremini kui 70. Moody, püüdes ühele alusele viia saladuse külas, arvestada seitse peret, seitse Atla maad, ükskõik kui palju neil siis rakendid oleks. Siis tuleks adramaade arvu tagasi tõmmata, redutseerida kui õpetatud sõnaga öelda. Virumaal peaks 25 protsenti umbes vähemaks tõmbama ja seda mitte huupi, vaid vaadates just seda, kuidas küla adramaade arv on hilisemal ajal muutunud. Põhiliselt 16.-st sajandist on arvud teada, noh nii nagu kahula kõla puhul oli näide, on teada, palju hiljem oli siis korrigeeriks Virumaal 25 protsenti harjus 10. Niimoodi üks kümnendik kuni üks neljandik keskmiselt ühe kuuendiku võrra võtaks vähemaks, see on ka muidugi huupi hinnanguliselt ja siis saaks Eestimaa kohta 19000 adramaad mitte 21700, nagu Johanson, jättes Sakala ja Ugandi oletuslikud arvud ikka alles. Ja viis kuni kaheksa inimest jätaks püsima minu arust need on tõepärased, hinnangulised arvud ja siis saaksime 90 kuni 150000 eestlast selle 19000 kohta. Kui võtta keskmiselt kuus inimest Advama kohta pere kohta, siis ütleme, et mitte terminitega segadust teha. Siis oleks kuus korda 19, tuleks 114000 inimest. See tähendab, et minu hinnangute järgi eestlasi oli 100 kuni 120000 13. sajandi algul mitte nii hirmus palju, kuni 200000-ni. Mitte hirmus palju on hästi öeldud, ikka väga väheks. Kogu selle aja kohta muidugi need ei ole mitte väikesed, tagasihoidlikud arvud. Kui palju meil naabreid oli sel ajal soomlasi? See on väga hea mõte. Ma just ka mõtlesin selle peale osutada, et siis nagu jääb paremini kõrvu ja kõlab veenva Malta. Soome rahvaarvu hinnatakse usutavamalt alles sellel ajal, kui teie kavatsete oma vaata tsüklit lõpetada, see on 1550. aasta paiku, siis hinnatakse, et on 250000 soomlast. Aga arheoloogida Lehti, Salo, Lander ja ajaloolane, viron kosk ja nemad arvavad. Kaheteistkümnete sajandi alul oli 50 kuni 85000 arheoloog, niimoodi hindab asulakohtade järgi ja veidram kuskil, kes on kirjutanud suure Soome ajaloo, tema arvavad, väiksema arvan õige. Nii et 50 60000 oli soomlasi. Kõiki neid Soome hõime kokku. Tähendab eestlasi oleks kaks kuni kolm korda rohkem. Aga veel enam veenavad mind võrdlused lõunapoolsete naabritega ja õieti see köitiski tähelepanu. Henrik Myanski on tuntud Poola ajaloolane, Poznani ülikooli professor dema erinevuses. Vilnius töötas enne sõda ja siis, kui Vilnius Leedu olla läks, siis Vilniuse omad läksid Poznanis üle, on 31. aastal ilmutanud raamatu leedulaste kohta ja seal tema hindab leedulaste rahvaarvu 170-le ja 90-le 1000-le. See on jälle hinnanguline arv täiesti. Seal ei ole mingisugust niisugust külade katlamaade alust, nii nagu meil väga õnneliku juhuse tõttu on Põhja-Eestis. Ja kujutame nüüd ette eestlasi on kuni 200000, leedulasi 170 kuni 190000, aga vaatame näiteks neidsamu maa linnu. Eestlastel on Ta maa linna 100 linnust, mida arheoloogid arvavad kuuluvat sinna aega. Aga tänapäeva Lätis, mis on mitme rahva asuala Latgalite ja Semm kallitaja, seelide korralaste, seal on 400 maa linna, nendest 250 on kindlad verifitseeritud, mille osas ei ole kahtlust. Aga Leedus pange hästi tähele, on üle 800 maa linna ja nendest 600 on kindlad, miks siis niimoodi, kui leedulasi nii vähe oleks 170 190000, nii hirmus palju linnuseid selles arvuka eesti rahvaga võrreldes. Ja siis küsimusele, miks leedulased nii kangesti sakslastele vastu suutsid panna, miks nad suutsid suure riigi luua Lääne-Vene alad allutada Henriku Liivimaa kroonika järgi venelased põgenesid leedulaste eest nagu jänesed jahimeeste eest liivlased ja lätlased olid leedulastel roaks nagu lambad huntide lõugade vahel. Võib-olla mitte sellepärast, et meie esivanemad, eestlased nii viletsa võitlusvõimega olid, aga võib-olla sellepärast topis, et neid oli nii vähe. Võib-olla väike rahvas, sealjuures võitlusvõimeline, vägev ja tubli, on ka küllaltki omavaheline asi, mitte oletada, et meid nii hirmus arvukalt oli. Minu meelest ei maksaks selle küllaltki juhuslikult välja öeldud arvu küljes rippuda, mida nüüd demograafid ilma et sisusse lähemalt süveneksid, nimodi levitavad entsüklopeedia teistes teostes ja igal pool. Hilisemad teated on kõik niisugused oletuslikud Jüri kirjelduses noorimas Liivimaa riimkroonikas, millest siin saate seerias on nii palju ja pikalt juttu olnud, seal räägitakse, et pärast talvehaku hakati Harjumaal rahvast lugema, saadeti seal poisid mööda külasid lugema, leiti harjus 30000 letti, hallivus 30000. Tavaliselt saadakse nii aru, et sakslased korraldasid hirmsad tapatalgud ja 30000 inimest tapeti. Aga kui nüüd vaatame sellesama Taani hindamisraamatu järgi, siis harjus ja devalas kaks maakonda, mis selleks ajaks ka kõik kokku sulanud. Nendes kokku oli 2800 Atla maada. Ja nende rahvaarv oleks meie arvutuste järgi 14 kuni 25000. Sellepärast see 30000, kui need ka ellu jäänud oleksid, on võib-olla tugevasti arvestatud, sellepärast et kui palju siis selle 100 aastaga rahvaarv ikka jõudis kasvada, seal kindlasti ka tuhandeid tapeti. Hiljem on veel napimalt teada midagi rahvaarvu kohta, Juhan vasar. Ajaloolane, kes Ameerika Ühendriikides suri pagulasena, tema hindas, et 16. sajandi keskel oli 250 kuni 280000 eestlast. See on puht hinnanguline arv. See põhineb peamiselt, et 16. sajandi teise poole allikatel revisjonimaterjalidele, mis juba tulevad 1500 kuuekümnendatel aastatel Rootsi revisjoni Järvamaal vakku raamatud ja revisjoni terva Maarjale, Venemaal ja kaheksakümnendatel aastatel, siis tulevad Poola allikad Poola revisjoni Lõuna-Eestis ja siis ka Põhja-Eestis. Rootsi materjalid täiendavalt selles minu meelest kahelda ei ole midagi külvata ja sellepärast, et vaidlustada seda kuidagi oska, mida me ei tea, seda ma ei tea, see on tõenäoline arvestus. Ja need olid enamasti eestlased. Etniliselt tähendab, rääkisid siis sedasama läänemeresoome või soome-ugri keelt, mis meie täna siin praegu rootslaste kohta ei tea ju, millal nemad Lääne-Eesti ja Põhja-Eesti rannikule ilmusid taga? Täiesti võimalik on, et see oli tõesti alles 13.-st sajandist pääle pääle vallutust. Allikad, kirjalikud allikad ei räägi midagi, arheoloogid ei oska ka midagi öelda. Tõenäoline see on, sellepärast et soomlased ka arvavad, et Ahvenamaale need olid alul asustamata, rootslased ilmusid alles 12.-le Islandil ja Soome mandril, ei, arvatavad neid sel ajal, 12. 13. sajandil veel oli. Kui vadjalasi oli kusagil Ida-Virumaal või Kodavere kandis, siis see eriti ei muuda, sellepärast et nemad on nii lähedased keele ja kultuuri poolest, et see on nagu mingi eesti hõimu, hoopis. Sakslasi oli üpris vähe, maal võis neid 1000 olla alles 19. sajandi lõpul oli ainult 15000 sakslast, siis sel ajal pidi palju vähem olema. Linnaelanikud hulgas oli ka muidugi eestlasi, hinnatakse, et linnaelanike oli paarkümmend 1000 võib-olla kokku ja nendest võis ehk pooled võisid ehk olla eestlased või isegi enamgi. Paul Johansen, juba nimetatu, Johansson, fan olen tallinlane, kes väga kõrges eas hiljuti suri. Nemad on avaldanud raamatu tohiks olnud Undoits, sakslane, mitte sakslane. Tallinnas Nende hinnangute järgi oli 16. sajandi esimesel poolel Tallinnas 6700 inimest peal seitse-kaheksasada inimest. Seal oli eestlasi vähe, teenijaid oli peamiselt võib-olla siiski paar-kolmsada, aga alllinnas. Arvatakse, et kolmandik olid võib-olla sakslased allapoole eestlased ja umbes viiendik siis rootslased ja soomlased ja võib-olla ka venelasi kuigi palju. Nii et asi võis olla võib-olla kuus kuni kaheksa protsenti urbaniseerumis, protsent ei ole ju üldse mitte võrreldav Uusem uuemate aegadega aga linna üldilmes muidugi pidi eestlasigi üllatad tulema, kui keegi sadamasse laevaga tuli. Paadimehed, möndlikud, kes vastu tulid, voorimehed ja kärumehed ja pakkijad ja kasti kinnilööjad ja kandjad ja kalamehed ja teenijad ja väikekaupmehed ja need olid enamasti eestlased. Hirmus huvitavaid materjale on selle kohta. Mõned olid nendest matersassenne hüti elanikud, kes siis hiljem eestlase suus muundusid, kadaka sakesteks niisugusest ümber rahvustuvad oma seda algset etnilist kuuluvust salgavad inimesed. Hiigla toredaid lisanimesid toovad Johansen Fanzurmoyle nende eestlaste kohta, nende hulgas on tornigisku ja see olevat saarlaste pilkenimi saksa pette Porsche saab siis kellelegi naisterahva nimi, modelleene Monkey, pette muga petja, kellelegi nimi on kassi selg, keegi on transjalg ja ühe mehe nimi on ilma linn. Sel ajal osati ka häid nimesid panna. Nüüd, pärast teist maailmasõda tuli sinna minu kodukant. Nagu ma ütlesin, naljale võsu vahele heina krooniusse, kes oli eesti korpuses sõja läbi teinud ja rääkis oma lugusid, rahvas hakkas teda ilma vallutajaks. Kutsume nii, et niisugused nimed, traditsioonid on ka põlised. Aga nagu ma aru sain, teie tahtsite rohkem talurahvast nagu rääkida ja vestelda. Ma tahan veel küsida, et saksa talupoeg põhimõtteliselt ristirüütlite järel Eestisse ei tulnud. Ei tulnud, aga kui te küsite, et miks ei tulnud, siis sellele ei osata ju nii selget vastust anda, üks on see, et maismaa ühendust ei olnud nemad. Sakslast Osid ju terve lääneslaavlaste ala, kõik need Mecklenburg-Ida-Pommeri ja mis praegu Ida-Saksamaa on ja Poolas oli tugev sakslaste pealetung, Sileesia Saksatus ja need kõik Preisimaa sakslast tati täiesti, aga leedulased tuli vahepeal. Üldiselt arvatakse siiski. Maismaa ühenduse puudumine, see takistas saksa idakolonisatsioonilaevad, on ikka tülikas tulla, loomad peale võtta ja kõike võib-olla tõesti see mõjus kaasa. Et jäime meie ümber rahustamata, kui oleks talupojad ka siia tulnud eesti külad vahele. Preisimaal oli niimoodi, et kahel erineval õigusel olid külad ja talupojad Saksa õigusel Preisiõigusel saksa õigus oli soodsam. Ikka inimene vaatab, kus parem kala, kus sügavam, siis oleks see saksa keel ja saksa meel ja saksa õigus ja kergesti hakanud levima sel ajal niisugust maalist vaimustust uuema aja mõttes ju eriti ei olnud. Keskajal oli eestlane tegelikult oma maal enamus rahvas suures enamuses minu käputäis oli teisi ainult vaimulikke ja aadlikke. See on väga pehmelt öeldud, raske on seda sakslaste protsenti hinnata, aga see on mõne 1000-ga võib-olla siiski tegemist elanikust. Kui neid oleks paarkümmend 1000, ütleme neid napilt, pooled tähendab linnad ja alevikud ja kõik niisugused ja siis kuigi palju nihukesi nisukesi aadlikke. Nii et ta ei julge siin muidugi, see oleks väga vastutustundetu mingisuguseid arve kuuldavale tuua, aga küll neid alla 10 protsendi. Igal juhul oli talurahvast põhiliselt eestlased, kellest siin juttu oli kuuluvat talurahva hulka. Talu on põllumajanduslik käitis, eks ole, see on kogu majandusliku elu alus. Tol ajal vähemalt tere on inimesed, kes talus elasid. Elatust said talu ja pere need eesti keeles, kes alati kattuvad ladina keeles ka family ja ei tähenda perekonda tänapäeva mõttes family tähendab allikates ka peret. Normaalset talu nimetati adrataluks. Teda hinnati Sis adramaades ehk atrades. Ja talupoega, kes seda talu kasutas, nimetati Atla talupojaks. Seda vist ei ole mõtet rääkida Taderon künniriista, aga tol ajal ta oli niisugune omamoodi kumb sadel, lihtne konks, lihtsalt puust nähtavasti soome keeles auku eesti keeles ka öeldakse kook, kui keegi kael, kui kui midagi ei ole näinud, siis vähemalt kujutab ette, mis sõrm kokku vedama tähendab kookon. Konks, millega künti kündma, on ju ka õieti küüssõnas tulnud etümoloogiliselt küündistati maad. Adramaa oli pinnamõõduühik ühtpidi teiseks Taluühismaade kasutamise ühik, nii palju, kui oli põldu adramaades või selle osadest, nii palju võis ka rohumaid ja metsa kasutada ja siis uuemal ajal oli taga maksustus ühik. Keskmiselt kuigi adramaad on väga erinevad piirkonniti eri aegadel võiks niimoodi hinnata 10 hektarit põldu vähemalt kaheksa, kaheksa kuni 12 keskmiselt 10, sellest siis kaks välja oli külvi all, kolmandik umbes oli Cesas. Ühele hektarile külvati sel ajal umbes 210 liitrit, see on 150 kilo. Vähe on vist neid põllumehi, kes tänapäeval ajaloosaateid kuulavad, neile võib see ainult huvi pakkuda. Kui neli seemet saadi viljakus ei olnud kõrge, siis see vaata sära oletatava rahvahulga viis kuni kaheksa inimest, sellepärast detarbiti. Umbes nii kaks kolm tundi, 300 400 liitrit rukist aastas, leiva osatähtsus oli ju suur. Keskmine talu oli üks adramaa. Üldiselt Eestis ainult Järvas olid suuremad talud, seal domineerisid kajadama talud. Neid oli 35 protsenti. 16. sajandi teisel poolel, oletatavasti siis ka varem ja ühe haldama talusid 25 protsenti. Üldiselt kõikumised olid suured, esineb isegi kaheksa adramaa talusid. Kui oletada, et enam-vähem troportsiooniliselt jagunevad siis 80 hektari. Põllumaaga oleks ikka nagu mingi mõis kohe olemas. Üldiselt eestlased mõjutasid ja majandasid üksik pereliselt põldu. Koormisi talu kandis iseenda eest, mitte nii, et põllumaad oli tühised, ära jagatud perede vahel, et siis ka ühiselt vastutati ja koormiseid kant ei, igaüks oli oma eest ainult siis, kui kuule mees või poolema mees talus oli, siis oli mitu peret. Niisugune nähtus tuleb mitmel pool Ida-Euroopas Põhja-Euroopas, et soome keeles ühti mees Ukrainas ja Valgevenes nimetatakse seapõrsas, sellest arvatakse on meie sõna sõber. Tulnud saab mitu kaks-kolm peret ühes talus. 16. sajandi lõpu andmetel oli palju, mõnikord kolm, 40 protsenti neid poole meie poolema mehe talusid, need kandsid koormisi ühiselt. Mõnikord olid nad isegi ühes leivas, aga mõnikord olid praktiliselt eritalud ja eks nad enamasti tekkisidki ühe ema talu jagunemisel. Võib-olla huvitavamad. On veel vähese maaga talupojad, näiteks üks jalad ladina keeles Unipess, saksa keeles Ainfatring Een, Fatlinud 1928 tee eestikeelseid ajaloos, kus sõnum. Ja siis anti sellele talupojakategooriale nimeks ainas jalg. Inimestel on niisugune imelik mood lihtsat asja keeruliseks teha. Üks jalg on ju küllalt selge ja lihtne võiks ladina keelest tõlkida. Veel pahemon. Need Paul Johansen oli juba 1925 selle eestikeelse nime üks jalg üles leidnud. Tegelikult 1522 esineb ta juba ühes Saaremaaallikas. Ja siis 15. sajandi keskpaigal tuleb näituba üldisemalt. 1522. Ma selguse mõttes kordan, esineb eestikeelne nimi üks jalga saksakeelse Ainfot ling nime all esineb juba 1435.-st aastast alates. Paul Johansen Narvas, et üks jalg tegi ühe jalapäeva tegu nädalas ja sellest sai tema oma nime. Aga see on jälle paraku niisugune kirjutuslaua, kus vaevalt see paika peab, mingit tõendit ei ole. Minul on kombeks tartu sõita Piibe maanteed mööda mitte sellepärast üksi, et liiklus vaiksem, on, aga nagu ilusam ja hingele lähedasem ka. Ja siis seal Järva-Jaani lähedal on jalgsema küla ja niimoodi sõites tuli mulle äkki selle, kuna kohta mõte, see on suur küla, 39. aastal oli seal 42 peret. Põline küla, tema on juba Henriku Liivimaa kroonikas Jolgesim nime all 1220 admiral, nii et ka sealt pärit mälestussammas on tal jalgsema külas ja selle kõrval on jalalõppe küla. Miks jalgsema, miks jalalõppe? Ma hakkasin mõtlema, et see äkki tähendab midagi soome keeles jalga tähendab nimelt põllu- või heinamaa alumist äärt. Kui see päris põld ära lõpeb, siis niisugune ääre maa. Siis paistab, et kui jalgu on põld, siis üks jalg tähendab nisukest meest, kelle põllud ei ole mitte küla ühispõldudel, kellel on üks põllud kusagil ääremaal. Ja kui jalg tähendab põldu, siis jalgsema tähendaks sedasama, mis Põltsamaa põllumaa ja seal on tõesti suured avarad põllud ja jalalõppe tähendaks seda, kus põllud lõpevad. Jõelõppe küla ongi niisugune, seal hakkavad metsad pääle rootslased 1500 kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel vaka Adamatus püüdsid defineerida ka ütleb, et üks jalg on see, kes harib põldu metsast, või see, kel on metsapõllud ja vappu raamatus. Neil ongi niisugused nimed enamasti lepiku annus. Kadapiku Siim, Enn, Soopere julgen tõesti, niisugused mehed, kelle põllud on külast väljas, kusagil külade vahel elavad. Kui jälle Järvamaast rääkida, siis 1564 seal on Albu kandis kaks, üks jalga, Andres Remmel, Jan vältis. 1564 on nemad vistla külal 1571 näitla küla all. Need on naaberkülad, kuigi küllaltki kaugel, järelikult nad elasid nende külade vahel, olid nende põllud ja talud ja siis on nad niimoodi kirja pandud. Ilmselt on sisekolonisatsiooni ka tegemist. Noorematele poegadele jäi isa talu kitsaks ja siis aidati neile küla ääremaadele uusi väikeseid talusid rajada. Saaremaal on samasugused mehed, keda kutsutakse Bundenikudeks. Arvatakse, et üldiselt nimi on tulnud sellest, et nad maksid ühe punna vilja. Punud on 270 liitrit viis Saare-Lääne vakka. See ka ei tarvitse nii olla. Hilisemal ajal on nad maksnud punna Claya punna rukist, aga see on selge, et nemad on ka ajatalunikud, kelle talu on võrreldav kolmveerandi adramaaga suuruse poolest. Peale selle on vabadikud olemas. Niisugune talu raha kategooria kellel on, on mitmesuguseid esindajaid, mõned on päris ilma maata, käivad päevilistina tööl, aga mõnel on väiketalu, on oma põllulapp, jonn saksa keeles öeldakse katten. Unt ütlen. Nimetus on sellest, et nad ei ole maa küljes kinni, saksa keeles on nemad loostu riiver. Seda võiks vabalt tõlkida vabalt triivivad toiben triivima ja nimetus, kuidas neid vanemal ajal kutsuti, seda ei teagi õieti, sellepärast. Vabadik tähendab veel 18. sajandil vaba talupoega. Kas olid nemad siis need Bloostlaiberi, tulid Paat mehed või saunamehed, osa kutsuti ennist koda poolseteks, need, kellel oma onni ei olnud, kes elasid kellegi juures, olid Ta siis. Nendele lähedane kategooria olid sulased. Meedeknest midgi saksa keeles, need olid ka tihti vabadikutes, käisid päevilisena tööl. Vahe oligi võib-olla sellest ainult et sulased tavaliselt tulid pikemaajalise töölepinguga, nad olid aastasulased. Aga vabadikud käisid enamasti päivilistena tööl. Tööjõud oli sel ajal hirmus odav, peamiselt ülalpidamise eest teeniti mõisast Tallinna lähedalt Jürist on teateid, vanem sulane sai neli marka ja paari jalatseid, aga ühe marga eest sai osta 70 kilo rukist. Taks koti nõsakat. Lase poisid said pool marka. Karjane sai kolm ja pool marka. Mis see tähendab, see tähendab, et ülalpidamise eest praktiliselt tuli töötada ja suurematel taludel võis olla koguni kaks kolm sulast. Orjadega oli niisugune asi, et 13. sajandil oli tema tulemas eestlastel ja nad püsisid 15. sajandini. 1455 on viimast korda orjad võitudele väelid, nagu neid skandinaavia nimega nimetati allikates 1424. aastal. Liivimaa maapäev otsustab, et kristlasi ei tohi üle 10 aasta orjuses pidada. Vabatalupoegadest võiks palju rääkida, aga nendest on ka alati väga palju räägitud ka Jüriöö ülestõusuga seoses, nii et võib-olla nemad moodustavad niisugust küllaltki väikest inimrühm adratalupoegade hulgas, et nad on teatud õiguslikude helistega. Osa nendest on sõjateenistuslased, kellel on lääni keri. Neid kutsutakse tinglikult maa vabadeks. Need on niisugused nagu kõige tuntuma perekond on koguvas koolid, kes said 1532 ordumeistrit vabanduskirja. See kiri on selle poolest haruldane, et on alles Järvamaavaba talupoegadest, on teada nende kirjad ja tekstid ära kirjas, aga pärgamentdokumenti ei ole meil kusagil näha. Ja teised vabatalupojad on lihtsalt niisugused, kes on vabad tavalistest talupoja koormistest peamiselt teotööst, ilma sellel vabadusel, midagi muud konkreetsemat juriidilises mõttes sisu oleks kupjad, kilkeid, vardjad olid tavalised, koodmistest vabad, aga ega see ei tähenda, vabad olid. Ega mõisasundi amet ka lihtne ei ole, ega neil ka kerge ei olnud, nad lihtsalt oma koormisi kandsid, teises vormis mölder jahvatas Puusepp tegi mõisale puutööd ja kubjas ajas töölisi taga. Eesti lugu emeriitprofessor Enn Tarvel räägib nädala pärast sellest, missugused kohustused valitsejad eestlastest talupoegadele peale panid kui palju erinevaid kohustusi oli ja kui rängad või kui kerged. Palutooliks sellest nädala pärast samal ajal.