Et noored Ja neid teie Eesti lugu. Talurahvas võõrvõimu küüsis pärast Jüriöö ülestõusu emeriitprofessor Enn Tarvel räägib sellest, kuidas eestlaste seisund halvenema hakkas. Missuguseid kohustusi ja koormisi põlisrahvale järjest peale hakati panema. Saated. Toimetaja on Piret Kriivan. Suvel alustame sellest, mis on koormis. Kood, mis on niisugune kunst, sõna? Ilmselt ajaloolased on jälle mõelnud enda meelest tehnilise oskussõna, eks ta tähendab sedasama, mis koorem. Matteuse evangeeliumis on ilusasti öelnud, et sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge. Vanemas tekstis on veel öeldud, et Kebia, minu koorem on Kebia. Ladina keeles on see mõnus niimoodi tõlgitud, nii et räägime ilusasti koormast või ikkest või mis avab selle asja sisu hästi. Sellepärast et kui see noorem või ikke peale tuli vallutusega 13. sajandil, siis oli ta ikka päris tunda andev. Nimetati mitmeti seda koormat, mis peale tuli. Mõnikord räägiti tõesti kristlikku hari, ikest noogum, distsipliine, Tristiaane, kristlikku distsipliini või kariikke, aga tavaliselt räägiti palju ilusamini, räägiti juurat. Cristiano kristlaste õigused või mnjaa Kristaniettaatis, juura, kõik kristluse õigused. See on niisugune feminism, elustamine, mõnes mõttes kohe nagu pilkelise sisuga, need koormised, nagu te äsja ütlesite, peale pandi, et need olid hoopis nagu mingisugused õigused, preestrite võtmise, ülalpidamise kohustus, kirikute linnade ehitamine ja käigukohustus, kõik, mis peale tulid. Asjaõiguslik külg on niisugune küllaltki kahtlane ja vildak, mis vallutamisega tuli. Vallutamisega lülitati meie esivanemad saksa õigusruumi, kus õigusidee on oluline kogu aja räägitakse õigusest ja vastlistituste õigusest omandiõigusest ja nii edasi. See on see juur, Agrist ja noor on kõik õiguste sees. Aga milline asja sisu on, see hakkab vähehaaval arenema. Saarlased sõlmisid 1241 ordumeistriga lepingu. Seal ei ole esialgu tõesti palju, nemad võtavad kohustuse andamit maksta maaisandale ja vaimulikud ülalpidamiseks ja kohtu korraldusele alluda üks kord aastas kohtufoogti vastu võtta. Ja siis 1255. Saarlased sõlmivad uue kokkuleppe ordumeistriga, seal nad alluvad sõjaväekohustusele ja pärijateta vara maaisandale üleandmise kohustusele tähendab, et rahalised kohustused on reguleeritud aga omandiõiguse isikuvabadus, need on teoreetilised garanteeritud. See oli selline, et ristimisel paganad ei kaotanud vabadust isiklikku vabadust ristija kasuks. Usu vastuvõtmine pidi olema vabatahtlik, seda nii kirikuisad kui paavstid. Kogu aja rõhutasid paavst Donoorius. Samas andis 1225. aastal. Kulla võttis kõik vastristitud Peetruse ja meie endi kaitse alla. Jutt on isiklikust vabadusest, nemad peavad olema nagu teised käisheriidi vabad inimesed, Ali liberi homines impeeri, nad ei pea mitte kellelegi põllumaa kui ainult Kristusele ja olema Rooma kirikule kuulekad. Aga ilmalik käsitus läks sellest natukene kaugemale. Taheti näha ühtlasi allaheitmist feodaalisandale. Paistab, et sellepärast ka Liivimaa vallutamisel kangesti, et igasuguseid omamaiseid võimukeskusi vältida. Nendest slaavlaste vallutamisel näiteks röögenil ja pomme, siis seal seal jäid kohalikud vürstid alles ja need said nagu läänimeesteks ja neid rakendati, aga siin püüti igasugused kohalikud võimukeskused täiesti välja lülitada. Seaduslikku võimalust niimoodi inimesi allutada ei olnud ja siis kasutati kaudselt ära keisri institutsiooni keisrivõimu. Sellest nähti niisugust kõrgemat universaalset võimu, mis oleks just nagu jumalalt saadud, mis oli isegi üle kuningate, mis oli üle riigipiiride võimutäiust blenituda. Potestaatis õigupoolest muidugi see paganate maade kohta kuidagi ei kehtinud, sellepärast kõiksugu privileegid, mis keisrit välja andsid. Keiser Friedrich teine 1219 Magdeburgi piiskop Pille annetus, Liivimaa paganate maad ja niisugused ürikud olid täiesti õigustühised, nad ei saa annetada seda, mis neile kuuluvad. Aga ega seda võib öelda ka paavsti kohta, kui paavst anoorius kolmas 1218 Taani kuningale minetas paganate maad, mis see oma pingutuste kuludega vallutab, ega temal neid ka kuidagi mingit õigust ei olnud jagada. Tartu piiskop Hermann, Riia piiskop Alberti vend hankis Rooma kuningas Heinrichi 1225 kaks. Lääni ürikut keisrile ei olnud mingit õigust neid anda eestlaste õigusi seal mitte kuidagi arvestatud. Tegelikult see oligi sisendav ülekohus, vägivald nii hästi kehtiva jumaliku kui kristliku vaimuliku õiguse vastu. Niimoodi toimiti, Tartu piiskop hakkas kohe nende dokumentide alusel männistama suure innuga kihelkondade viisi jagas maad oma läänimeestele, nii nagu Henrik 1224. aastal kirjutas. Ja nii nagu Ain Mäesalu siin selles saateseerias hulk nädalaid tagasi jutustas. Üks niisugune eriti tunda andev koormis oli kümnis. See oli tähtis oponent nii õiguslikult kui ka selles mõttes, et tunda andis inimestele. Selle koormise juured ulatuvad kaugele juudi rahva ajalukku. Jakopile ehk Iisraelil oli piibli järgi 12 poega. Robben, Simon, Leevi, Juuda tan Ashtoni katas ees. Kas see pole Joosep ja Benjamin, need, kes 19. sajandil koolis käsitlesid tingimata kõiki neid peast teadma. Ja siis jagati nende suguvõsade vahel otatud maa ära. Ruuben Siimon levi, kolmanda poja leevi järglased, leviidid, need muutusid loomulikeks preestrite abilisteks, kes teenisid templis kogudusetelgis ja siis nad ei saanud maad harida ja neil ei olnud siis oma pärisosa neile maad ei antudki selle eest, teised suguharud pidid neid üleval pidama ühe kümnendiku oma saagist neile andma, kümnist maksma. Algselt see oli mõeldud niisuguse, pigem vabatahtliku ohvrina, aga hiljem kristlikus maailmas Hangi riigis, Karl Suure ajast. Nagu kõik mäletavad Karl Suure valitsus 800.-st aastast 14 10.-ni. See muutus tsiviilkohustuseks, see tähendab seda, et ta võis üle minna ka ilmalik, kesse kätesse, nii nagu ta siin Liivimaal hakkaski käima. Mis oli põhimõtteliselt õigus kümnise võtmise õigus. Ja seda õigust realiseeriti kahes vormis. Maksu võeti kas kümnisena või tunnusena. Hinnus on jälle niisugune kunst, sõna, mille eesti ajaloolased välja mõtlesid saksa keeles. Sints, Cinzia ladina keeles on tsensus niisugune kindla määraline maks, kuigi põhimõttes kümnist tähendab kümnendat osa. Alguses domineeris tegelikkus maksustamisest tunnus aga siis kümnist käsitati rängema koormisena ja näiteks Ugalastele sakslastele 1224. aastal ülestõusu järel pandi kümnis pääle kümnise määra esitati raskemana 1284. aastal Saaremaa või saarele Lääne erinevalt öeldakse piiskop Hermann määras kindlaks Läänemaa eestlaste koormise normid ja seal tema räägib, et nemad peavad maksma tunnist kõigest mille järgi on tavajumaliku õiguse järgi kümnist anda. Selge tendents oli innuselt minna üle Tõnisele Kuueteistkümnendal sajandil. Kümnist domineeris igal pool, aga veel ei olnud päris üldine. Alguses korjas maaisanda piiskop näiteks kümnise kokku ja siis jagas kellele vaja olin ülalpidamiseks nii nagu palga Onana, ütleme aga varsti. Kiriku kümnis läänistati. Feudaalil läks läänimehe kätte ja siis oli vaimulikud ülalpidamiseks vaja muud uut maksu, kuigi põhimõttes kümnis oligi vaimulik kiriku ülalpidamiseks. 1226. aastal mõõgavendade ordu ja Riia piiskop sõlmisid kokkuleppe, mille järgi feodaal lubas kohalike vaimulike ülal pidada. Juba kaks maksu tuli 1241. Saarlaste kokkuleppes oli ka niimoodi, et saarlased pidid linnust maksma, aga selle kõrval pidid preestreid ülal pidama. Preestritele pidid maksu andma. Piiskoppidele anti sinodi vilja. Niisuguse nimetuse allmaks oli, mida käsitati kümnise kinnisena üks kümnendik osa Emmnisest 1240. aasta lepinguga, saarlased kohustusid Hinnust maksma pool punda rukist Atla maalt. See oleks umbes 90 kilo rukist paks potinez hakata. Ja selle nad olid kohustatud vedama laeva või kui piiskopilaevaga kogete ei olnud sadamas, siis olid kohustatud kas ise suurele maale Läänemaale vedama või Riiga koguni kirikukümnist maksid nad juba varem 1227. aasta vallutuse järgi. Ilmselt sellepärast, et 41. aasta kokkuleppes on öeldud, et nad on kohustatud maksma nagu enne ja tagantjärgi on kohustatud selle maksmata jäänud osa tasuma. Kui arvestada, et saarlastel Atla maa oli vähemalt kaheksa hektarit põldu, siis sinna nad ei külvanud mitte alla kuue lenduri. See oleks siis kuus korda 140 liitrit ehk 840 liitrit umbes kui see kilo teks umbes ümber arvestada, siis nad külvasid nii pool tonni, ütleme 500 kilo, 550 kilo. Tali ja suvivilja saagikus ei saanud eriti kõrge olla, hea, kui nad kolm neli seemet said, siis ta said vilja nii 1000 502000 kilo-poolteist, kaks tonni otra maalt. Miks ma neid arve räägin, et selleks, et ja öelda, et esialgu need koormised ei olnud nii hirmus suured raske löök muidugi moraalselt, aga viljasaagi kõrval see 90 kilo on hirmus palju ei olnud, sellepärast et 16. sajandil anti pilvi jagu koormiseks veerand julgesti ära, mitte vähem sinodi vili, see, mis talupojad pidid piiskopile maksma, see ei olnud ka eriti suur. Tallinna piiskop sai 30 liitrit sinodi vilja kaks oli mitu ja Tartu piiskop kõli mitut erinevat. Se võis saada umbes 40 liitrit. Sinodi vilja. Samuti võib öelda maksude kohta, mis on Riia linn, võttis saarlastel Riia linnale oli ka oma osa Saaremaalt, nemad võtsid ühe hõbe sõltugi Atla maalt una Martega, Margenti, Advamalt hõberaha, seal 12 penni siis ja kaalu järgi. See oleks 1,4 grammi hõbedat, nisugune Vaite hõbe, rahakene. Need Nõukogude vaskrahad ühe kopika ja kahene oli kaks grammi, see oleks siis niisugune nende vahepealne õde, rahakene, aga selle eest võis osta sel ajal umbes seitse 18 kilo rukist. Nii et see ka kui moraalne külg kõrvale jätta majanduslikult nii hirmus raskekoor, mis nagu ei olekski nii nüüd maaisanda läänistas Feudaalile maa, piiskop või ordumeister, siis feodaal läänimees sai sellele kasutusõiguse tomiinium vutile, nagu tolleaegne jurist ütleks. Mõni mees hakkas siis tulusid saama, talurahva anda, mitte seda kohtutrahvidest ühtlasi, kuna temale kuulus. Ta on kohtuvõim. Maaisand annetas ühtlasi ka oma kohtuõiguse, mis temal oli 1241, lepingus näeme. Saarlased kohustavad kohtufoogti vastu võtma maha visanud ja kohtuõigus ja samuti politsei võimu. Annetas Ära raskemad kriminaalkuriteod maaisand jättis esialgu endale, aga ka mitte. Luuakse Taani kuninga vasallid Harju-Viru vasallid said 1315. aastal kuningalt niinimetatud Valdemar Eriku lääniõiguse alusel kaela- ja käekohtu õiguse tähendab kõige kõrgema kohtuvõimuga surmanuhtluse määramise õiguse mujal. Venisse ordu Vanal said läänimehed selle alles 1561. aastal. Sigismund Augusti privileeg iga majanduslikus mõttes kohtutrahvid olid tähtis tuluallikas, feodaal sai endale vähemalt ühe kolmandiku kohtutuludest. Sellepärast raha klahvid olid tähtsal kohal ja neid määrati üsna nobedasti 1241. aasta saarlaste lepingu järgi näiteks paganliku ohverdamise eest või lihasöömise eest paastu ajal. Nii nagu praegu paastun trahviti poole marga hõbedaga 100 grammi hõbedat. See ei ole mitte kerge trahve, vilja ennust. Ilmselt anti teradest tol ajal, kas seda viidi kotis või mingis muus nõus vakas või seda ei tea muidugi. Aga hiljem hakati kümnist lõikama, sõna otseses mõttes räägitakse kümnise lõikamisest. Lõigatud vili oli hakkides talupoeg, ladus hakkides ja enne ei tohtinud seda puutuda. Nik tegeder alamsaksa keeles. Kümniku sõna juba näitab, et tal on künnisega tegemist, see eraldas Beudaalile mineva kümnise osa. Ja see peeti ära. Meest võeti kõigelt karja juurdekasvult, nii nagu Saare-Lääne piiskop Hermann 1284 hetk tagasi tsiteerisin kõigelt, mida, mida neil on jumaliku õiguse järgi tava maksta. Vilja kümnise igalt adramaalt võeti üks Bullus. Bullust tähendab ladina keeles igasugust noorlooma, on see siis kutsikas või kanatibu või või mõni Õhlakene, nii et ei teagi, mida seal on mõeldud. Ma ise mõtlen, et vaevalt seal kana on kirja pandud, aga see on ju ka hästi mõeldav, et mu kõrval mere kümnise tähendab looma kümnise üksikasju. Me ei tea, aga küllap ta olemas oli. Herman Vartberge kroonikas. Hiljuti ilmus selle lätikeelne tõlge, nii et lätlastel on ta kätte saada eesti rahval. Esialgu veel mitte. Seal on öeldud, et 1263. aastal ordumeister Konrad von Mandern. See on sama mees, kes Paide Pääle linnuse ehitas 1265. aasta paiku, et tema vabastas Sigulda liivlased vere kümnisesta selle jaoks, et need siis usinamad oleksid võitlema paganate vastu. Arvatakse, et küllap meil ka vere kümnis oli. Rannas võeti kala kümnist, selle kohta on andmeid 1284. Piiskop Hermann käsib ka õlutu talupoegadel, kui nad õlut teevad. Maamaks oli algusest peale olemas, selles samas piiskop Hermanni 1284. aasta määruses on rahamaksust ka jutuga. Selle määraga on nagu segadust, sellepärast et pärgament, millelt dokument Ta on publitseeritud Liivima ürikute raamatusse on vigane ja sellepärast on publik katsiooni kirjutatud kaks ja pool marka. Mõned ajaloolased arvavad, et kaks ja pool marka on nagu liiga. Aga arvestada seid trahvimäärasid ja kõiki, mis kõne all oli tuleb seda ka siiski tõepäraseks pidada. 241. aasta saarlaste trahvid olid rahas, nagu praegu rääkisime. Riia linn võttis raha maksu ja paistab, et need hakkasid õige pakult moodi minema. Rahalised maksud. Herbert Ligi kirjutab 1220. aasta kohta. Henriku kroonikas on juttu, et riialased saatsid preester Saalomoni Läänemaalt innust koguma ja tema kogussis innuse kokku. Taanlased võtsid selle käest ära. Ligi ütleb õigusega välisei saanud olla 1900-lt radiomaalt. Mis Läänemaa oli, kui säält oleks pool punda, Ni saarlased maksid poolbunda, oletame, et siis läänlased ka pool tunda, see oleks üks ümber oleks 1900 tündrita. Et endal oleks üle 80 kilo 87 kilo, kui nüüd peas, katsume korrutada seda 80 või 80 70 1900-ga, palju siis tuleks? No ütleme umbes, et kui keegi veel peas arvestab vene puudadega, see oleks siis, kui ta oleks 80 kilo, umbes 150 tonni vilja oleks siis selle preestril olnud. Aga kui 200 kilo selle aja veovahendile panna reele oleks 200 kilokoorem, võib-olla vankri, vankri kannagi, nii palju oleks vähemalt 150 veokit vaja, mõõtsin meelega veokit. Oleneb, milline aastaaeg, nii et ei tule kõne alla, et seal Venemaal ka ei oleks mitte rahamaks olnud rahaline ennus. 1240 trasta saarlaste lepingus ilmneb üks uus nähtus, mis kehtestatakse seal, on niisugune säte, et saarlased on kohustatud foogti vastu võtma advokaatum ladina keeles võimalikes kohtuasjades üks kord aastas, sel ajal, kui Hinnust kogutakse ja siis foogt mõistab maavanemate nõuandel kohuta. 1255. aasta järgnevas lepingus on kohtu termin ka paika pandud. See on mihklipäevast paastunni õieti paastueelse pühapäevani, estomehi pühapäevani, seitse pühapäeva enne lihavõtteid. Pikk aeg. Vahepealsel ajal, kui foogti olen Saaremaal, siis võivad saarlased ise mõista. See nähtus kohus, pluss maksu korjamine kokku pandud, see meenutab Wakust institutsiooni vapusta 16 10. bändiallikate järgi. Põhiliselt on vakkusest selge pilt, mis ta on. Ta on esiteks maksu ja kohturingkond, mis hõlmab mitu küla. Teiseks on tema õiguslik maksustamise alusvakku õiguse alusel maksustatakse talupoegi teatud talupoegade andamit, mida selle õiguse all võetakse, onn, vappus on rakus on vakku maksu termin, vakku aeg ja viiendaks siis on kokkutulek maksude tasumiseks on pakkus, see on tavaliselt Peuga koos käib fokuse pidu. Niisugune keeruline institutsioon, see on rahvusvaheline feodaal, institutsioon mitte mingi levima või Eesti erinähtus. Isandal valitsejal on üldiselt õigusöömaajale ja ülalpidamisele, kui ta ringi reisib ja reisib hea meelega ringi, sellepärast et varafiodaalses ühiskonnas kuningas korjas Maxejad hea meelega tarbis neid makse koha peal, külmutusseadmeid ju eriti ei olnud, naturaalmajanduse tingimustes oli see väga praktiline. Kogu Euroopa tunned niisugust nähtust eri nimetuste all Portugalist, Islandini ja Venemaani välja. Venemaal nimetatakse Pokostiks teda, sellest on tulnud Lätti pagas, mis on täpselt seesama, mis meie Wakus. Meil nimetatakse Wakaks või vakkuseks saksa keelde on ka see sõna sisse läinud wake. Minu meelest see on tulnud andami nimetusest vakk, onju levinud õõnesmõõt, põline kohalik, mõõta. Soomes esineb see sõna ka maksutähenduses on Köstli Vaksel soome keeles Lucarin vappa. Lucari on kellamees, eks ole, bloked õieti meil on tõsti, külimite anti väiksemas mõõdus, aga põhimõtteliselt seesama aju. Vilja andamit võeti vakadesse. Ajalookirjanduses on varem seostatud vaka vallutuseelsete ohvritalituste ka, et oli ohvri Vakvakades viidi toiduaineid ühisele pidusöömaajale, niisugusele rituaale reaalsele talitusele, kombetalitusele, Eestist selliseid tõendeid ei ole, sellepärast Tõnni vakk näiteks, millest räägid, tahaks, siis on katoliku aegne ja ei õnnestu näidata otsest seost muistse ohvri Wakaga. Paganluse aegse. Ka arheoloogid on püüdnud seostada Wakust juba hiliskiviaja ja pronksiajaga selleaegse ohvriga Wakaga, et rauaajal siis Wakus muutus maksu- ja haldusRinkonnaks. Minu arust ei ole seni küll imestunud seda tõestada aga seos üleeuroopaliku institutsiooniga on ilmne. Sellepärast see 1241. aasta dokumente jätab küll mulje selle nähtuse sissetoomisest. Nagu öeldud, ähvakus on seotud vakku Beoga Balthasar plussavama. Kroonikas kirjutab ju väga ilmekalt sellest, kuidas isandad sõitsid kokku ja milline Pummeldamine seal siis käima hakkas. Millistest anumatest õlut joodi? Ühesõnaga, vakku pidu pidasid ikka need, kes maksuga. Kuid nii nagu kõik asjad on keerulised, nii ei oska ka selle peale vastata ei, ei ega jah, ega ega noh Herbert Ligi oli niisugusel arvamisel 16. sajandi ühiskonnas enam üheskoos ei söödud. Et vakku pidu oli. Niisugune on aeg, kus sisalduvad talupojad sõid, et kui oli, see oli kauge minevik ja tõepoolest selles suunas rääkivaid tõendeid on tendents oli ilmselt, et vakku peod kaovad, ära, on maksude hulgas on söögiraha, jooma raha, Etegelt pruuke keelt. Putatsio tendents oli vakku anda, mitte rahas lunastada, niisugused asjad nagu härjad ja lambad, suuremad asjad, need võidi kergesti ka seodaali lauta viia ei ole. See ei ole veel tõendi, et vakku pidu ühiselt peetud. Aga mitmed asjad, ma pean kurbusega küll nentima, et meie räägime siin kuni 16. sajandi keskpaigani, aga need andmed pärinevad alles 16. sajandi teisest poolest. Jääb ainult üle oletada, et nad kajastavad ka varasemalt aega, on nisukesi antomeid nagu tangud väärid ja kapsad ja see viib mõttele, et äkki siiski keedeti seal kohapeal värsket leent näiteks lambalihaga. Mis huvi oli siis piiskopil seal nüüd kapsapäid või väikesest kogusest lõngu korjata ja niisamuti väikseid leibu nisukesi kukleid on hirmus palju jälle suures koguses, ta oleks ju siis kogunud, see maoisand oleks kogunud teravilja või jahu või midagi, aga mitte valmis küpsetanud leiba. Niisamuti on Kolga mõisas Delagardi mõisas, 1587 on küünlaid talupoegade nõutu televäikeses koguses. Viib jälle mõttele, et seal kohapeal ikka joodi koos, kas nad ühes lauas olid või kuidas see oli, aga arvatavasti mingisugune niisugune, nagu kolhoosi süldipidu ka neile andami kandjatele korraldati, peab ju selle eest ka hoolt kandma, ütlemata heas tujus oleksid. Mõisnikud, nagu öeldud, said mõnelgi juhul väga suured maavaldused kätte Tartumaal terved kihelkonnad Läänemaal ka hanila kihelkonnas rüütel Aleksius sai piiskopil 36 adramaad. Siis loode oli niisugune suguvõsa, kes Läänemaal sai suuli maid loodede suguvõsa Esiza Johannest loode rajas koluvere lossi koluvere on saksa keeles Loode-flos loodesse. Koluvere, mis hiljuti müüdiallikad peab ütlema, on väga napid, sellepärast ei ole selget ettekujutust ei avalduste, kujunemisest ega mõisate kujunemisest. 1323 Haapsalus on näiteks vasallisuguvõsa, kelle nimi on Uudenud küll see viib seosele muugla mõisaga. Uubla mõis, Lääne-Nigula kihelkonna sega, see mõis kerkib esile alles 1421 allikates, aga loomulikult tekib niisugune mõte siis, et see võiks ju ka väga kergesti varasem olla. Ja nüüd niisuguste maavalduste keskustena kujunevad aegsasti mõisad. Arvatakse, et vasallid esialgu elasid keskusesse oma Ma isanda juures kuskil linnuses sõitselt kogutud andamist, peatoidust, aga varsti, kui ta lääni sai, siis on loomulik, et hakkas ise sinna elama asuma. Mõnikord arutatakse, et varastel aegadel nad ei julgenud seal elada, kartsid talupoegi, aga Sulev Vahtre oletab niimoodi, et kui saksa vallutajate vallutushoog tahapoole pidurdus, kui enam Irboskas ja Pihkvasse jõutud ära võtta ja Narva jõest ei suudetud palju kaugemale minna, siis huvi rohkem koondus sisemaale ja hakati majapidamisega tegelema. Ja maaisandad ise pidid ka rajama mingisugused keskused. Nii saad endale. 1312.-st aastast on teade. Jutt on kodusõjast, mis ordu ja Saare-Lääne piiskopi vahel algas. 1000 297312 olid orduvennad Haapsalus maha põletanud viljaaidad ja toomhärrade majad. Öeldakse. Granitsiam, sõualoodium, dekaani, aidaa. Too ante kastuma happesel Haapsalu linnuse juures asuva aidaa või toom dekaani ei saa aita mõison samastatuda. See on küllaltki huvitav. Dave formuleering tähendab esialgu, mis oli mõisa põhifunktsioon andamit koguda, seal pidi ait olema, seal pidi veski olema kus koguti ja töödeldi, ei olnud Põldega majandid esialgu. Alamsaksa keeles oli termingi koguni kümnise mõis deegeethov nähtavasti ainult kümnise tegemiseks mõeldud niimoodi oletataksegi, et esimesed mõisad lajate kindluste luures linnuste juures 13 10. 14. sajandil, kui Herbert Ligi kirjutas oma raamatut talurahva olukorrast Liivi sõja. Ja siis tema tõi seal mõisate nimekirja ja paljud mõisatamad ateeri silma pikema põhjenduseta 13. sajandi lõppu, näiteks Viljandis teie juurde ja kolm mõisa Lihulas ja kuigi allikatesse nemad kerkivad alles 16. sajandi teisel poolel. Ja kuigi see on meelevaldne tegu ega sellele ei oska eriti vastu vaielda, sellepärast et väga loomulik on, et isanda keskuse linnuse juures veidi mingisugune keskpunkt olema. Andami kogumiseks, nagu just äsja oli juttu, aga siis hobuseid oli vaja pidada karjamaad, heinamaad pidid tulema heinamaad võib-olla mitte, kui talupojad vedasid heina kokku 1284. Saare-Lääne piiskop Hermann ka nõudis heinu, nimelt talupojad. Aga niimoodi ikka need varasemad teated mõisate kohta, need on, on tihti seotud niisuguste ordumõisa taga ja piiskopimõisa taga, just mitte üksikute läänimeeste mõisadega. Pöide all on 1309 mõis oti mõisa tänapäeval kutsutakse Pöide mõis siis 1282 on Albu mõis on juhuslikult dokumentidesse sattunud, seal on niisugune vahetus protseduur, sellepärast. Haapsalu all on huvitav juhtum, seal on Kiltsi mõis ta päeval kutsutakse nimelt 1300-ga 23. aastal on ühel Haapsalu toomhärral nimi. Alba kooria Rudolf Ruste Alba kooria. See mees saadetakse saadikuna Leedu suurvürsti keminase juurde. Keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Noh, nimi nagu nimi ikka. Aga üks terane ajaloolane, Kalev Jaago 1900 üheksakümnendatel aastatel sidus seda väga veenvalt Kiltsi mõisaga vete hoove või halba kuuria. Mõlemad tähendavad tõlkes valge mõisa nii hästi Alba koodi ja kui mitte nohu või alamsaksa keeles. Seal on paemurrud nimelt valge kivi, mis on nime andnud, nii nagu baas on paidele valge valgele kivile Vassistelile nime andnud. Ja siis, kui see Kiltsi valge mõis ära läänistati, siis Haapsalu toomhärrad said hoopis teisele poole mõisa Haapsalu uuemõisa ehk nii hoove, nagu seda nimetati samuti, see oli Lihula lähedal ordumeister müüs juba 1320. aastal Padise kloostrile mõisa mille nimi oli mõisaase hoovest ette küla nimi. Järelikult seal pidi 13. sajandil olema mõis ei, seal juba 1320 oli mõisaasi. Nimelt on mõisa asemetest juttu howstjate hoovest, et saksa keeles vana mahajäetud mõis see näitab, et mõisade tekkimise ja kujunemise protsess oli kestev ja heitlik ja algas väga vara. Mõisad tekkisid, mõisad kadusid, nii nagu kartulikeedupada pulbitseb, tuleb mull kaugjälle, teise kohta tuleb jälle kuus mull luus mõis juurde, need ei olnud mitte niimoodi, et mis kunagi paika pandi selleks 1919. aastani. Välja Kose kihelkonnas näiteks on 1397 Uuemõisa nimeline mõis niiennhowe aga selle kõrval on mõisaaseveski ja see niisugused asjad kõik olemas. 1284. aasta Saaremaa piiskopi Hermanni ürik reguleerib Läänemaa eestlaste koor, mis selle kolmas punkt? Ta ütleb, et, et ühel päeval künnavad oma isandatele oma härgadega oma kuluga ja kahel päeval niidavad Iideebunodeeaa laabunud dominis suis ooperis hobused, propliseks pensistuobus, velo metent. Herbert Ligi on seda tõlgid saanud niimoodi, et ühe Hadlama talu pidi piiskopi põllul ühe päeva aastas kündma kaks päeva lõikama. Ilmselt see ei ole õige. Siin on öeldud, et Rabunud meni sois küll künnavad oma isandatele mitmuses, järelikult juba juttu läänimeestele mõisnikud, kelle töö tegemisest järelikult 13. sajandi lõpul oli juba-Läänemaal levinud asi. Samuti ei ole öeldud, mitte et aastas on nüüd vaba voli arutada, et kas Keskmised käivad aasta kohta või nädala kohta. Minu arvamus on, et kui aasta kohta, siis oleks neid Päivi hirmuäratavalt vähe. See baseerub vanal käsitusele. Mõisa majandus hakkas meil hoogu võtma alles 15. sajandi lõpul, et enne oli väga vähearenenud, polnudki õieti mõisu. Seda kartulipojast ma ei rääkinud, mitte asjata, tahtsin oma käsitust õhutada mõisuokati varakult niisugusi väikseid, oli kogu aja ja tekkis ja kadus. Nii baltisaksa ajalookirjandus kui Eesti, Läti nõukogude ajalookirjandus rõhutasid seda, et mõisad tekkisid suhteliselt hilja ja siis ka mõisamajandus ja teotöö oli peamine lähtekoht küll see, et Venemaal niimoodi oli sõelakas mõisa majandus 15. sajandi lõpul hoogsamalt arenema. No kuidas siis meil sai teistmoodi olla? Sellepärast siis pidi sedasama juttu ajama. Kui eeldada, et nädalas niimoodi Päivi tehti, vabadel künnitöö käib kolm-neli nädalat juunis küntakse kesa neli nädalat, sügisel küntakse sügiskündi neli, kaheksa nädalat, see tähendab, et 11 kuni 16 nädalat oleks aastas künnitöid. Mida siis pidi oma härjapaadiga tegema? Tähendab, et aastas oleks siis 11 kuni 16 künnipäeva, kui eeldame, et nädalakohtuse norm käib, lõikust on kaks päeva. Lõitratakse lõikuse kestus oleks üheksa nädalat, tavaliselt Jaagupipäevast 25.-st juulist mihklipäevani 29. septembrini see teeks 18 jalapäeva aastas. Kui vaadata tagantjärgi tarkusega 16. sajandi kooriumistega, siis see on ikka hirmus vähe. 11 16 teoreetilist rakme päeva künnipäeva ja 18 jalapäeva Saaremaal ja vabatalupojad 1529 tegid 26 päeva aastas. Peab eeldama, et vabatalupoegade koormised ei olnud kõige suuremad, pigem hoopis vastupidi tegid kuus lõiku päeva kuus, künnipäeva kaks sõnnikuveopäeva rehkendada seda, et 16. sajandil oli iga päev vähemalt üks rõkkenud väljas siis muidugi on tõenäoline, et 13. sajandil nii oli. Aga nüüd tekib küsimus, et kuidas ja mis õigusega anda, mitte puhul. Ma alustasin meelega õiguslikust küljest, kust niisiis tuli aga teoga, mismoodi siis seda hakati nõudma saama. Küllap alguses sunniti ehitama ehitustöödel, see on nii nagu sõjalist laadi koormus juba 1206, võiks arvata, et saarlastel oli niisugune mure. Taanlased ehitasid hirmus ruttu sinna linnus, vaevalt seda ilma kohalike sundimatu oleks jõutud teha. Ja samuti 1216 elasid Ugalased Otepääl sakslastega koos Viljandis ja Tartus 1223 eestlased. Küllap nad neid linnuseid ka siis koos ehitasid eesti rahvale, luules on palju juttu linnuste ja kirikute ehitamisest, see oli niisugune asi, mis jälje jättis Lasva mällu nähtavasti raske kood, mis seda enam, et minu meelest oli Kroonikas on öeldud, et eestlased läheksid hea meelega põrgu. Mulle kui nad pääseksid linnuste ehitamisest. Ja no miks nad ei läinud, küllap oli ikka hirm trahvi kalt sunniti ehitama, sunniti sõjaväkke sõjakäikudele minema, sunniti voodi. Juba 1207 piiskop ähvardas liivlased, lätlased, kes ei lähe sõtta leedulaste vastu kolm marka trahvi, tohutu trahv. Ja 1284. Piiskop Hermann sätestab venelastele nii hästi ehituskohustuse kui ka sõjaväkke minemise kohustuse. No need on ka loomulikud kohustused, rahvas võis sellega harjunud olla, enne vallutust pidi juba linnuseid ehitama, pidi sõtta minema. Loomulik asi, iga mees läks sõtta, ilma et oleks mingit nurinat tulnud. Oletatavasti loodetavasti. Aga voorikohustust tuli ka 1241, nagu mäletame. Saarlased pidid oma pool punda rukist vedama laeva või siis koguni maale. 1284 pandi samuti kohustus Läändlastele kümnise vili vedada sinnapaika, kuhu näidatakse ainult piiskopkonna piirides öeldud, et väljapoole ei tohi vedada. Muide, seal 1284 on meil niisugune säte, keegi midagi rohkem tahab maksta voona Volultaate heast tahtest. Olge head, see ei ole keelatud, selle vastu ei ole midagi just nagu pilkamiseks pandud, aga tegelikult tuli trahvide asi muidugi selge. 15. sajandi algusest on Järva talupoegade trahvimäärad ühest dokumendist säilinud, kes. Nonii, tule ei lähe, antakse peksa, kui on haige, siis peab maksma. Punud rukist pole palju, 270 liitrit. Kes tunnist ei vea, ära jälle peksa. Kes lõikus ei lähe, seal on rahatrahv ja kes põdemial nendel on siis ka rahatrahvid. Herbert Ligil on huvitav mõttetalgute kohta. See on niisugune minu meelest psühholoogiliselt ka kergelt seletav moment. Hooneke oma noorimas Liivimaa riimkroonikas jutustab 1343. aasta kohta, et eestlased kaebasid turufaktile sakslaste peale Jüriöö ajal, et nemad lõid sakslased selle pärast maha, et need on neid piinanud ja peksnud ja vaevanud ja nemad ei ole oma raske töö eest mitte liiva leibagi saanud und. Fan Ooler, Rottens, Vaaren härbaitatud, jooge proot, niit, heten, kuiva leiba ei ole mitte saanud, see viib niisugusele mõttele, et kasutati jälle vana vana talupoegade pruuki selleks, et harjutada koormisega. Linnuse ehitamine pidi tunduma loomulikuna. Kaitse vajadus käigule minemine oli ka vana harjunud asi ja talkudel ka tõenäoliselt eestlased käisid juba varem üksteisel abiks, aga aga talgutel kostitati, anti süüa, aga kui nüüd sunniti niimoodi tööle, siis nagu harjumatu asi ilma tasuta, ilma postita töö. Nii et võib-olla mulle tundub see hea mõttena, et talgukommet kasutati ka tõutöö tuulutamisele taga sundimisega, see on nii nagu kolhoosi ajal kolhoosnike kuus päeva käis tööl nädalas normipäevade eest, kus, mis oli ka muidugi tasuta töö sai 15 kopikat ja ütleme pooleteise tikutoosi, raha, natukene põhku ja heal juhul 100 grammideri ka. Aga seitsmes päev see oli tasuta päev, see oli hoogtööpäev või aktiivi päev või ja katsugu keegi minemata jätta. Küllap talupojad harjusid ka varsti selle mõttega trahvide pääle vaatamata, et väga tervislikud nendest talgutest ja, ja mõisapõllutööst mitte niisama kõrvale jääda. Muidugi vahe on, vanasti käidi niisama hea mehe poolest, aga nüüd teole mindi oma riide rakme ja leivaga. Minu sugulane ja sõber nüüd juba mulla Sahuzza Mihkel kohe pärast selle viimase okupatsiooni algust, 44 või viis umbes poisike, kes kutsuti Rakveresse kordamisõppustele. Need noored kutsealuseid ja nemad tegid seal siis õppust ja pärast õppuse lõppedes ohvitser tänas siis neida tänamise pääle. Nõukogude ajal mees, vastatakse teatavasti see, mis sa vetskumus, kiusu teenime Nõukogude Liitu ja siis poisid ei tea, kuidas nad oskasid niimoodi kokku leppida. Hästi tuli välja, poisid vastasid tee nime, nõukogude liitu, oma riide ja leivaga. Poisid tundsid seda ka äärmise ülekohtune. Kroonud peab teile teenima veel oma riideleivaga, niimoodi võisid ka need meie esivanemad eesti talupojad tunda, aga küllap nad selle ülekohtuga harjusid. Veel palju raskemates vormitiski ära. Kolmi Ülikooli emeriitprofessor Enn Tarvel oli täna saates need, kes pidanuksid olema oma peremehed, pidid taluma palju ülekohut. Sellest räägime tõesti veel meiega vaadates aga eestlaste elus oli ka helgeid hetki ja sellestki räägime edaspidi veel. Ikka laupäeviti kell üks vikerraadios ja kolmapäeviti kell üks klassikaraadios.