Linn, mille nimi on nummi pea. Ühes väikses veidras linnas, mille nimi on nummi pea, elas paras hulk veidraid tüüpe ja tüübikesi. Parajalt veider oli isegi nummi pealinnapea, kelle nimi oli proua kummipea. Proua kummi peal oli mõnusalt järeleandlik pea, mida sa igale poole venitada. Eriti hästi venisid proua kummipea kõrvad. Aga vabalt võis võtta kinni ka näiteks proua kummipea ülemisest või alumisest huulest ja tõmmata see kuni varvasteni välja. Ja muidugi sai proua kummipea nina tirida nii pikaks kui iganes. Soov oli. Ja linnakodanikel oli selleks soovi küll ja küll. Nii et proua kummipea oli ikka õige tihti pika ninaga. Ometi oli vajavaid nina lahti lasta ja see lendas heleda plaksuga keset nägu tagasi. Selle plaksu peale sai proua kummipea ka ise aru, et teda on jälle ninapidi veetud. Proua kummi peal oli terve kari armsaid lapsi, kes olid kõik emme moodi kummist peaga. Kummist pähe mahub muuseas palju igasuguseid teadmisi. Pea muudkui venib ja venib ja venib. Kõigist proua kummipea lastest kasvasid tohutute peadega tarkpead. Nõnda sai nummi peast tarkade linn. Muidugi oli nummi peal ka raamatukogu, kui kuskil on ka mõni ilma raamatukoguta linn sisse, sellest linnast ei tasu üldse rääkida. Rääkimise asemel tuleb tunda südamest kaasa selle linnaelanikele. Kui inimestel ei ole võimalik raamatuid lugeda, siis on neile tehtud ülekohut. Kõik muidugi ei tahagi raamatuid lugeda, aga see on juba nende oma asi. Piinlik, muuseas kõik inimesed ei oskagi lugeda. See on veel piinlikum. Väikses armsas linnas, mille nimi on nummi pea, oli raamatukogu muidugi olemas. Raamatukogus käis palju lugejaid kindlalt iga päev käis seal härra lugemishull.