Härra pole hullu. Härra, pole hullu, oli hästi rõõmus ja lahe tüüp. Ma pole iialgi mitte millegi peale pahaseks, isegi kui härra koba kallastele toidubaaris kogemata taldrikutäie suppi pähe raputas. Härra, pole hullu, ainult makaronide kartulitükid enda pealt maha ja ütles. Pole hullu. Härra koda, muuseas, nii ei arvanud. Kobal oli oma supist koledasti kahju. Mu kõht on jube tühi, ütles ta. Aga mul ei ole teise taldrikutäie suppi jaoks enam raha. Pole hullulauses, härra, pole hullu. Sa võid võtta minu supi. Härra koda oli rõõmuga nõus, seda enam, et härra, pole hullu, taldrikus oli hea frikadellisupp mitte poole odavam makaronisupp, mis oli olnud härra kobal. Ka härra pole hullul, polnud uue supi jaoks enam raha järel. Kuid ta mõtles endamisi. Pole hullu, ma jõudsin ju süüa päris mitu lusikatäit, seda head suppi. Kõht pole üldse enam nii väga tühi. Härra, pole hullu, hakkas toidubaarist koju minema, ta tahtis võtta nagist jopet, kuid jopet ei olnudki. Keegi oli härra, pole hullu jopega ära läinud. Pole hullu, mõtles härra, pole hullu, väljas ei ole üldse külm ja ma sõidan ju nagunii trammiga peaaegu koduukse ette. Härra pole hullu, läks trammipeatusse ja jäi trammi ootama. Tegelikult oli küll külm. Härra, pole hullu, päris lõdises. Lõpuks tuli ka tramm ja härra, pole hullu, astus trammitramm, sõitis edasi. Ja siis märkas härra, pole hullu, et trammis on piletikontroll. Härra, pole hullu, ehmatas hirmsasti. Tal ei olnud trammipiletit, kuupilet oli jope taskus, aga jope oli ju kaduma läinud. Pole hullu, mõtles härra, pole hullu, murelikult tramm jõuab järgmisse peatusse, enne kui piletikontroll minu juurde. Ja nii oligi. Piletikontrollkontrollis just, härra, pole hullu kõrvalseisja piletit, kui tramm peatus ja uksed läksid lahti. Härra, pole hullu, hüppas kiiruga trammist välja nii suure hooga, et ta kukkus kõhuli autoteele ja lõi nina kõvasti ära. Nina hakkas verd jooksma. Pole hullu, mõtles ta. Õnneks jäävad autod seisma, kui tramm peatub. Üldse pole karta, et mõni otsa sõidaks. Tegelikult sai härra, pole hullu, päris kõvasti haiget. Aga ta mõtles Pole hullu, vähemalt ei pidanud ma piletikontrollile seletama, mispärast mul piletit ei ole. Võib-olla ei oleks ta mu juttu uskunudki. Härra, pole hullu, tõusis üles ja lonkas kõnniteele ilma piletita ja verise ninaga ta järgmist trammi ootama ei jäänud. Pole hullu, mõtles ta. Ega mul koduni enam palju maad ei olegi ja kui ma kiiresti kõnnin, ei hakka mul ka külm. Härra, pole hullu, hakkas pooljoostes kodu poole tõttama. Väga hea, et ma täna ka joosta saan, mõtles ta. Tegelikult peakski rohkem jooksmas käima, see on nii tervislik. Nõnda jõudis härra, pole hullu, varsti koju. Kuid koduukse ees avastas ta, et tal ei ole ju võtmeid. Võtmed olid jäänud jope taskusse. Hullu, mõtles ta, ma võin vabalt aknast sisse ronida. Õnneks on mul köögiakna moon katki, nii et köögiaken ei käi korralikult kinni. Iial ei tea, mis millekski hea võib olla. Ja esikukapis on mul varuvõtmed, nii et hätta ma ei jää, kui tahan jälle välja minna. Ja härra, pole hullu, roniski köögiaknast sisse. Õnneks elas härra, pole hullu, esimesel korrusel. Härra, pole hullu, käis duši all ja pesi ennast verest ja makaronisupist puhtaks. Härra, pole hullu, tegi endale suure kruusitäie kakaod, istus tugitooli ja hakkas kakaod jooma. Küll on hea, et mu oma vana jopet ära ei ole visanud, mõtles ta rõõmsalt. Natuke kulunud ja räbal ta ju on, aga uuest peast oli ta isegi ilusam kui see, mis täna kaotsi läks. Härra, pole hullu, sirutas mõnusalt jalgu ja rüüpas kuuma magusat kakaod. Kakao ongi kõige parem just pärast seda, kui oled natuke haiget saanud ja külma käes jooksnud, mõtles ta. Elu on ikka täitsa mõnus, üldse pole hullu.