Härra puupea. Härra puupeaga oli juba sündimisest saadik imelik lugu. Sarapuupea ema märkas seda, kui ta pisikest härra puupead esimest korda vannitas. Juhtus nõnda, et kui härra puupea ema oli pisikese härra puupea sisse seebitanud ja teda hellalt pehme svammiga hõõrus lipsas pisike härra puupea tal käte vahelt välja ja vajus vette. Aga vann oli suur ja sügav ja üleni vett täis. Härra puupea ema ehmatas nii hirmsasti, et ta käed langesid alla ja ta ei suutnud end üldse liigutada. Sarapuupea ema kartis meeletult, et lapseke tõmbab ta oma silma all endale vett hingekurku ja võib isegi uppuda. Ometi nõnda ei juhtunud. Pisikese härra puupea pea jäi nimelt veepinnale hõljuma. See oli isegi päris naljakas. Pisikese härra puupea keha vajus küll vee alla, kuid pea ei vajunud. Pea oli kehast hulga kergem. Pea oli muuseas veel hästi suur ka härra puupea ema sai kiiresti tardumusest jagu ja krahmas pisikese härra puupea käte vahele loputada seebist puhtaks, mähkis pehme sinise vannilina sisse ja tegi õrnalt. Hiljem oli pisikese härra puupea ema muidugi väga hoolikas ja ettevaatlik, et enam midagi nii hirmsat ei juhtuks. Ei juhtunudki. Ainult härra puupea pea ei kasvanud mitte põrmugi. Alguses oli pea tohutu suur, siis päris paras ja lõpuks ikka hästi väike, sest härra puupea ise ju kasvas iga aastaga üha suuremaks, aga pea ei kasvanud. Nagu see tal pisikesest peast oli, nõnda ka jäi. Kui pisike härra puupea hakkas lasteaia vanemas rühmas teistega koos tähti õppima, selgus, et ta ei suutnud mitte ainsatki tähte meelde jätta. No lihtsalt härra puu peale ei jäänud mitte midagi meelde. Koolis oli tal muidugi kohutavalt raske. Lõpuks pandi härra puupea niisugusesse kooli, kus lapsed õpivad ainult seda, mida ise tahavad. Selle kooli lõpetas härra Puubia ilusti ära ja temast sai haritud inimene. Pärast asutus härra puupeapuukooli. Puukool ei ole laste kool. Puukoolis on pisikesed puud. Härra puupeapuukoolis olid tillukesed kuused, pisikesed elupuud, väikesed vanad ja imearmsad tammed ning kastanid. Pisikesed puud kodusid ja kasvasid härra Puubia hoolitseva käe all, kuni neil jõudis kätte aeg kool lõpetada ja ellu astuda. Väikeste puude puhul tähendab see, et on aeg nad puukoolist ära viia ja istutada sinna, kus nad suurest peast kasvama hakkavad, parki, aeda puiesteele, mõne tähtsa hoone ette kaunistuseks. Ja peab ütlema, et kõik härra puupea kasvandikud juurdusid uuel kohal suurepäraselt ja kasvasid seal mühinal suureks võimsaks. Sarapuupea armastas ju kõiki neid puid nagu oma lapsi. Lapsi tal muuseas ei olnudki, nii et kui härra puupea vanaks sai ja oma maja ees aiatoolil istudes oma puukooli vaatas, ei olnud tal ühtegi lastega lapselast, kes oleks talle sügisel meelde tuletanud, et ta peaks vihma käest ära tuppa minema. Härra puupea ise ei taibanud minna, härra Puubia jäi terveks talveks aiatoolile istuma. Kevadel aga hakkas härra puupea peavõrseid välja ajama. Võrsetele tulid isegi õiepungad külge ja juba enne jaanipäeva päeva õitses ja õilmitses härra puupea üleni nagu toomingas õunapuu ja kastan kokku. Lausa imeline, kuidas see kõik lõhnas. Ja kuidas putukad linnukesed ümber härra puupea lendlasid. Kogu nummi pealinn lõhnas ja sumises. Ja inimesed tundsid äkki, et tegelikult on neil kõik ikka hirmus hästi.