Härra seal tagareas, härra, seal tagareas armastas kohutavalt käia igasugustel üritustel nagu koosolekud, konverentsid, ettekandeõhtud või kirjanduslikud kohtumised. Härra, seal tagareas ei tahtnud sugugi üksi kodus toanurgas koonutada. Ta tahtis ikka ju inimeste hulka tulla. Üldse ei olnud oluline, et üritus oleks ka kuidagi huvitav. Parem kui ei olnudki. Oluline oli hoopis see, et inimesed istuksid vagusi ritta asetatud toolidel ja tooliridu oleks hästi palju. Kui kõik istusid ilusti toolidel, ei sebinud ka keegi tüütult ringi. Kõik oli kontrolli all. Härra, seal tagareas armastas korda, ta ei talunud liiga valju kära, veel vähemaga ägedat askeldamist. Härra, seal tagareas istus alati kõige tagumises reas. Tagumisest reast sai kogu saali väga hästi silmas pidada. Kui saalis oli palju tooliridu, siis jäi tagumine rida üsna kaugele teiste selja taha. Seal ei pidanudki jälgima, mida eespool kõneldakse, alati ei olnud kuuldagi. Tagumises reas oli ka seepärast mõnus, et kui väga igav hakkas ja uni peale tükis, siis võis rahulikult natukeseks tukastama jääda. Aga seal sai ka segamatult oma mõtteid mõelda, ikka nii, et kõik on kontrolli all ja mõtted uitavad samal ajal ringi. Härra seal tagarea, seal oli nimelt päris mitu isiklikku mõtet, mida ta meeleldi mõlgutas. Kui ta istus suures saalis koos paljude teiste inimestega, siis paistsid oma mõtted hulga tähtsamad kui üksi. Kodus mõeldes. Oli ka üks lemmikmõte, mida härra seal tagareas tihti endamisi kordas. See oli üks salm, üks hästi ilus salm, mis väljendas täpselt härra seal tagareas ja mõtteid ja tundeid. Härra seal tagareas oli oma südamest tundeline härra, üldse mitte mõni kuivik. Aga talle oli ka väga oluline, et tema sõna jääks ikka ja alati kõiges peale. Härra seal tagareas kordas mõttes ikka ja ikka ja ikka uuesti. Kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab.