Preili rõõmuraasuke preili rõõmuraasuke oli rõõmus hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Talle lihtsalt tegi kõik lõpmatult rõõmu. Ja ega ta jätnud oma rõõmu sugugi ainult endale. Ta jagas seda alati ka teistega. Hommikul ärkas preili rõõmuraasuke ikka õige vara, ta lihtsalt ei raatsinud ilusat hommikut maha magada. Suvel läks preili rõõmuraasuke juba enne päikesetõusu välja ja keksis õnnelikult mööda oma väikese kodulinna tänavaid ringi. Rõõmsalt ja reipalt. Hõiskas ta. Puhuvad pasunat, tõuske üles, magajad. Preili rõõmuraasuke, seal oli ilus tugev hääl, veel ilusam ja tugevam kui Basvunal. Sellega võis isegi surnud üles äratada. Preili rõõmuraasuke tahtis, et ka teised linnad, elanikud märkaksid kui ilusal varane hommikutund ja kui kaunilt tõusev päike majade katuseid kuldab. Ta tahtis, et kõik hüppaksid voodist välja ja tuleksid koos temaga ilusa hommiku üle rõõmustama. Linna elanikud võpatasid preili rõõmu raasukese laulu peale ärkvele. Miskipärast nad ei rõõmustanudki mitte üks põrm. Mõni tegi isegi akna lahti ja hüüdis preili rõõmuraasukesele igasuguseid inetuid sõnu järele. See oli lihtsalt solvav, kuid preili rõõmuraasuke ei lasknud kellelgi oma rõõmu rikkuda. Tegelikult ta ei kuulnudki, mida talle hüüti. Preili rõõmoraalsete, muudkui huilgas drill alla, Trallalla, tõuske üles, magajad, kuni kogu linn oli juba koidikul üles aetud. Alles siis oli preili rõõmuraasuke rõõmus ja rahul. Keegi ei maganud ilusat hommikutundi maha, kõik said päikesetõusu üle rõõmustada. Kui linnas aga kellelgi pahasti läks, oli preili rõõmuraasuke alati kohal. Ta naeratas õnnetule oma säravat naeratust ja õpetas, kuidas igast asjast kõige halvemast saab leida midagi rõõmustavat. Kui härra kobama prillid ära kaotas ega saanud enam õhtuti televiisorist oma lemmikmultikaid vaadata, ütles preili rõõmuraasuke härra kobale. Sa oled lihtsalt õnne Meiega koos. Nüüd kui sa ei pea enam teleka ees konutama, saad sa igal õhtul minna välja värsket õhku hingama. Sa võid jooksma minna, sa võid teha ilusaid pikki jalutuskäike. Härra koba ütles seepeale nukralt. Ilma prillideta. Räägi õhtul pimedas jalutada, jooksmisest ei maksa rääkidagi. Ma põrk on kogu aeg vastu posti ja aedu ja kive. Midagi lohutas preili rõõmuraasuke, sa võid vabalt ka paigal püsida. Ei peagi kogu aeg käima, sa võid värske õhu käes istuda, mõtle, kui mõnus. Siis sa saadki kõige paremini vaikselt igasuguseid vahvaid mõtteid mõelda. See on veel eriti tore. Kui välismaa onupoeg ühel heal päeval preili rõõmuraasukesele oma vana jalgratta kinkis, oli preili rõõmuraasuke suurest õnnest lausa lõhkemas. Ta muudkui sõitis päevad ja ööd jalgrattaga rõõmsalt mööda tänavaid ja tilistas kella. Jalgrattatuli põles kogu aeg. Päeval ei olnud seda hästi näha, kuid öösel põles lamp, seda kirkamalt. Kui ööpimeduses keegi preili rõõmuraasukesele vastu tuli, siis sihtis preili rõõmuraasuke valgusjoa talle otse silma. Ta ei mõelnud sellega midagi paha. Ta üksnes tahtis, et vastutulijana näiteks, kui võimas lamp tal ratta küljes on. Vastutulija saab siis samuti lambi üle rõõmustada. Karda, ma ei sõida selle mingil juhul otsa, ma näen sind väga hästi. Hüüdis preili rõõmuraasuke, on ju lahe lamp. Jalgrattaga sõites preili rõõmuraasuke hästi laulda ei saanud pedaalide tallamine panida hingeldama kuid sellest polnud midagi. Preili rõõmuraasuke võttis raadio kaasa ja keeras raadio heli põhja, nii et see kostis veel toredaminigi kui laulmine. See pidigi laulust valjemini kõlama, sest muidu poleks inimesed preili rõõmu raasukese rõõmu märganud ega oleks saanud temaga kaasa rõõmustada. Õhtuti mängisid neil kodudes juga, endil raadioid ja telekad ja pleierit. Aga preili rõõmu raasukese raadio mängis ikka neist üle. Preili rõõmu. Raasukese rõõm oli lihtsalt piiritu.