Rändajad. Rändame koos Hendrik Relvega. Eilses saates alustasime rännakuid uuel troopilistel saarestikul sessellidel ja seal avasaates alles siis juttu sellest sissellid asukohast ja, ja nende arenguloost ja kest ja siis saarte tähendusest praegusel ajal niisuguse turistide lemmikpaigana ja ka tänases saates võtan siis käsile sissellide inimajaloo, et selle, kuidas sinna üldse inimasustus tekkis ja kuidas see praeguseks on sulandunud ühtseks värvikaks kreooli kultuuriks. Ja jagan ka oma muljeid sellest, mis tunne on koos kreoolidega sessellidel üheskoos tantsu. Sedamoodi laulab siis üksessellidel praegu väga tuntud ja väga armastatud muusik, tema nimi on Jean-Marc Volsiin ja teda peetakse eriliseks just sellepärast, et ta on osanud siis siinsele traditsioonilisele kreooli muusikule anda nii-öelda tänapäevase Riin. Et sellisel kujul popmuusika kujul on need levinud nüüd sellidel väga laialt ja kaugemale siis sellidest. Ja samas selle muusika on niisugune olemus, see on jäänud ikka täiesti ehedaks kreooli, muusikakse kreooli rütmi, nii et need on niisugused energiast laetud ja, ja väga niuksed. Omapärased tegelikult ja muidugi laulab see Shan Markwoolsi kreooli keeles. See on nüüd siis niisugune prantsuse keele põhjal tekkinud ühiskeelses sellidel, mis sündis kunagi prantsuse koloniaalajal. Ja praegu on see sessellide kreooli keel üks siinse riigi ametlikke keeli. Ja see san Markwolsii On sündinudki muidugi sessellidel seal just sellel sessellide peasaarel mahe saarel, ta on praegu ligi viiekümneaastane ja kui teda vaadata, Ta siis esimese hooga tundub, et soni aafriklane, aga hakkad hoolikamalt need näojooni, ütleme, et ei, ei, et siin on midagi veel mingeid muid jooni ei ole tüüpiline aafriklane ja, ja vot see ongi just siinse põhirahva tüüpiline joon. Et justkui oleks aafriklane. Aga lähemalt võttes ei ole. Ja ligi 90 protsenti Sis sellide elanikest on sellised. Nad nimetavad ennast kreoolideks. No kes kreol siis on? Ma olen kogenud seda, et erinevalt ütles maailma nurkades on sellel samal sõnal erinev tähend, näiteks Lõuna-Ameerikas olen ma kuulnud, et see on ju ikka valgeinimese ja siis kohaliku põlisameeriklase järeltulija aga siinses sellidel on tal teine tähendus. Siin tähendab see mis tahes eri rahvustest vanema Ta järglast. Ja see on teinekord see sugupuuvärk on siin tohutult imelik ja isegi naljakas. Üks kord majasin jutt Ühes Essellide pealinna kreooliga, seal on niisugune keskealine mees, tema nimi oli, Steve on. Ja kui talle näkku vaatad, siis noh, esimese hooga mõtled, et indialane ja siis vaatad veel hoolikamalt, siis vaatad, et ikka päris indialane ei ole ja ta ise hakkas mulle rääkima sellest oma sugupuust. Temal oli siis niimoodi, et tema ema poolt vanaema oli puhastverd prantslanna. Ta oli siis siinsete prantsuse kolonistide järeltulija. Ja siis ema poolt, isa jällegi oli hoopis puhastverd araablane ja see oli siis olnud üks araabia meremees, kelle siis inglased olid vangistanud ja toonud siia sessellidele. Ja nüüd siis stiivani isapoolsed vanaema ja vanaisa, nemad mõlemad olid Indiast. Ja siis Steveeni ema ja isa abiellusid, nende peres oli kuus last. Ja need Steven ütles, et kui mõnikord tuleb siis pere kohta kokku ja tehakse vendadest-õdedest selline perepilt, et kui seda pilti vaatab keegi võõras, siis ta ei ole nõus, et selle pildi peal on koos ühiste vanemate lapsed. Et õed-vennad näiteks osa tema õdedest-vendadest on täiesti niuksed valged näost, nad on täiesti euroopalike näojoontega, teised on jälle täiesti tumedad. Need on siis täiesti aafrikalike näo, aga, ja ühed on veel niukseid indiapäraste näojoontega, kõik on lihased, õed ja vennad. Vot sellist asja siis sellidel juhtub õige tüüpiliselt. Ja kui nüüd siis sellide inimasustusest üldse rääkida, siis esimene asi on see, et, et see on muu maailma inimajalooga võrreldes ikka ime lühikene. Et kõigest nii 250 aastat kõik inimajalugu kokku siin saartel. Ja põhjused on muidugi see asupaik, sest siis selli tasuvad ikka kaugel ava jaanis seal India ookeanis ja kiviajal ei saanud siia isegi juhuslikult ükski eksinud meresõitja sattuda, sellepärast et siia ei vii ka mingid juhuslikud tuuled ega juhuslikud hoovused. Ja vist üldse esimesed meresõitjad, kes midagi üldse teadsid sessellidest, need olid araabia meremehed, nad olid väga osavad meresõitjad, tundsid India ookeani juba üle 1500 aasta tagasi ja mõned nendest mõnikord võisid siia kindlasti sattuda toda ja mingi kuulujutud selle saarestiku olemasolust araablaste hulgas oled kindlasti liikvel. Ja nüüd esimene täiesti kirjalikke, selge märge selle kohta on kah pärit araabia ürikutest ja see on siis pärit 851.-st aastast pärast meie ajaarvamist, ehk siis rohkem kui 1000 aasta tagusest ajast siis juba oli olemas kirjalik märge siis sellide kohta, aga araablased ei asustanud mitte kunagi seda saarestikku. Ja esimene eurooplane, kes noh, niimoodi põgusalt seda saarestikku silmas oli õige kuulus mees portugallane Vascodagama, no teame ajaloost, tema oli see, kes otsis siis seda vürtsiteed Indiasse purjetas ümber Aafrika lõunatipu ja just Indiast tagasi tulles ta sattus kogemata siia kant, nägime, mingi tsaari, panime nimeks Amirandid ja need Amirandid on, on siis üks osa praegustest sessellidest ja nendele ongi jäänud sellest ajast samasugune nimi mingid ja see aasta, kui see nimi nendele pandi, oli siis 1502. Aga pärast Vascoda kaamat läks ikka veel üle 250 aasta enne kui siia tulid esimesed inimesed kohe päris alaliselt elama ja see oli siis juba see aeg, kui prantslased olid koloniseerinud India ookeani, paljud saared. Ja prantsuse kolooniates oli siis loodud sellised suured vürtside ja kookuse istandused, need andsid kenakesti tulu. Ja nüüd prantslased mõtlesid, et peaks ikka veel neid laiendama Istandike. Ja vot sellepärast siis need siis sellid nagu äratasid nende tähelepanu, sest sellidel oli siis antud küll juba seesama nimi, mis, mis praegu seal olid ainult prantslased. Ja selle olid nad andnud ühe Prantsusmaa kõrge riigiametniku ja, ja finantsministri nime järgi. See väga auväärne ülik oli siis Shan Morotes SLS. Noh, ta oli ikka niivõrd auväärne seal kell 18. sajandil, et otsustati, et pühendame temale siis need mingisugused tühised saarestikuid seal kusagil India ookeanis. Praegu on küll ju sedamoodi, et seda üliauväärset prantsuse finantsministrit ei mäleta küll mitte keegi, aga siis selg, saarestiku teatakse väga hästi ja üldse, kui seda väga auväärset härrat meenutatakse, siis ainult selle tõttu, et tal on millegipärast sarnane nimi sessellide saarestikuga, praegusel ajal on see niipidi. Aga need esimesed asukad, kas need prantsuse kolonistid jõudsid siia täpselt 12. augustil 1770. aastal ja siin oli siis 15 valget kolonisti, neil oli kaasas seitse orja ja viis Indialast, kes ei olnud orjad. Ja vaat see pisike käputäis inimesi hakkas siin siis rajama esimesi istandusi. Ja varsti tuli neid juurde ja siin siis üritati kasvatada neid kõige klassikalisemaid istanduste taimi troopikas, nelki, kaneeli, tšillit. Pärast rajati veel sissellidelega puuvilla ja suhkruroopõlde. Nii nagu igal pool kolooniates. Aga sissellidel selgus õige varsti jätta. Et vot see ei ole päris ja paik traditsiooniliste kultuurtaimede jaoks, et nad kasvavad siin millegipärast kehvasti, välja arvatud üks ja nimelt kaneel, kaneelipuud kasvasid siin kohe kole hästi. Nad hakkasid lausa ise levima saarel seemnetest ja muutusid nii-öelda täiesti metsikuks tüüpiliseks puuks sessellidel. Ja nüüdsel ajal kui sellele ajale koloniaalajale vaadatakse tagasi, kui noh, väga imelikule kauge ajaloo ajajärgule siis praegu nendesse kaneelipuudesse suhtutakse võrdlemisi halvustavalt, sest praegusel ajal on hoopis niimoodi, et siis sellidel hinnatakse just väga kõrgelt neid kohalik kui maailma haruldasi taimeliike ja senised istandused on praktiliselt kõik täiesti ammu kadunud, nad on, nad on lihtsalt välja juuritud, kaotatud aga vot sellest kaneelipuust sellest ei saada mitte kuidagi lahti, teda on küll raiutud, teda on küll mil viisil hävitatud, aga tema on ikkagi alles visalt seal metsades. Ja teistpidi on siis kreooli praegusel ajal väga mitmekülgselt õppinud seda kaneeli kasutama. Kaneeli kasutatakse, noh, kõik teame seda koort ja seda puukoort, seda kaneelipuukoort, seda ma olen ka niimoodi näiteks Madagaskaril kasutanud, et võtadki sealt oksa küljest selle mingisuguse rulli seda koort ja kasutad seda siis toitude maitsestamiseks. Aga siin sessellidel näitasid need kohalikud seda, et kaneelilehti saab ka kasutada toitude maitsestamiseks, see oli minu jaoks midagi täiesti uut, et nemad kasutavad seda väga palju mitte ainult magustoitude kui, vaid ka soolaste suppide tegemisel näiteks. Ja see oli tõesti põnev, et, et need kaneelilehed, need tuleb just enne ära kuivatada ja siis nad annavad niisuguste täiest nihukest kaneeli maitset, aga väga mahedat kaneeli maitset. See oli kohe nii põnev, et ma võtsin isegi neid kuivatatud lehti sealt koju kaasa, et, et siin Eestis ka mõnikord toidu sisse Jah, sellist muusikat siis tehakse praegusel ajal sällidel seal kreooli, muusik ka. Ja need rütmid ja meloodiad, need on küll samasugused, kui oled siin 100 või 200 aastat tagasi. Sel ajal oli sekreoolide kogukond siin täitsa olemas ja eks need kreooli tulid ju teadagi sisse toodud orjade järeltulijad. Tasapisi toodi neid aina juurde. Ja sessellide ajaloos oli üks niisugune eriline aeg pärast prantsuse revolutsiooni pärast 1700 üheksakümnendat aastat kui, siis nagu see emamaa, nagu sattus Niukest poliitilistesse Segadustesse. Kohalikud Sis sellid kasutasid seda ära, kuuldsid seischellid iseseisvaks. See oli niisugune naljakas aeg, noh, iseseisev küll, aga tegelikult ikkagi on siin prantsuse kolonistid ikkagi on neil orjad ikkagi nad peavad neid istandusi selles mõttes eluviis oli samasugune, aga noh, uhkali öelda, et me oleme vabad. Ja see aeglane. Kas paarikümne aasta pärast aastal 1811 hõivasid sissessellid, inglased aga hästi rahumeelselt, ilma vereta ja sellest ajast muutus saare elu väga kõvasti sellepärast et et juba sel ajal olid inglased ühed esimesed üldse maailmas kes siis kuulutasid orjapidamise häbiväärseks ja Nad keelasid ära orjapidamise igal pool Inglismaa koloonias, kes kogu maakeral ja samamoodi siis ka siis sellidel. Aga nüüd need orjad, ühe korraga olid nad vabad, enamik neist olid pärit kas siis Madagaskari saarelt või siis Ida-Aafrika mandriosast ja, ja mida nemad pidid tegema, Nad olid vabad küll, aga keegi neid kodumaale ei kavatsenud viia. Ja ega nad siin on nii väga kippunudki, sest nende kodumaa oli võrdlemisi ohtlik sel ajal, et siin oli palju rahulikum ja nii jäidki paljud nendest siia on nagu päris asukateks elama ja nii hakkas vaba kogukond seal kujunema ja varsti lisandus nendele õige tubli annus rahvastiku ja need olid põhiliselt Ida-Aafrika aafriklased ja nad sattusid siia õige kummalisel viisil. Asi oli nimelt selles, et Inglise laevastik jahtis nüüd igal pool ookeanidel orjalaevu ja siin India ookeanil olid need peamiselt araabia orjalaevad sest see inimkaubandus oli siin India ookeanil käinud juba väga, väga kaua, palju kauem kui see Atlandi ookeani poolne orjakaubandus, kus siis valged inimesed tarisid neegreid nagu Aafrikast, Ameerikasse, aga siin araablased olid juba palju sajandeid varem kogu aeg seda tööjõudu kinud, vangistanud seal Aafrikas ja viinud kusagile Sis Aasiasse. Ja vot selliseid laevu põhiliselt, et need inglise sõjalaevad jahtisid. Ja kui nad mõne niukse kätte said, siis nad võtsid sealt enda pardale kõik vangid ja viisid need seischellidele, sest see oli niisugune kindel rahulik paik, see kuulus nendele ja, ja siin lasti lihtsalt need Ida-Aafrikas ka erinevate hõimude vangid lihtsalt vabaks, öeldi, et, et te võite siin vabalt olla kodumaale neid viinud keegi. Ja neil ei olnud eriti valikut, kuid, sest sel ajal oli siin ikkagi ju väga palju istandusi. Istandustes oli alati Teie töökäte puudus ja loomulikult väga tühise tasu eest. Nii et vaevalt hing sees seisab pandinud sinna istandustes tööle ja nii nad siin siis elasid, töötasid hommikust õhtuni, virelesid vormiliselt vabad, aga elu pole suurem asi. Aga siia nad jäid ja nendest tuli uus, väga rikkalik lisakohalikele kreoolidele. Näiteks niisugused arvud teada, et aastal 1861 kuni 74 ainult selle aja jooksul tõid inglise laevad siia kokku 2500 vabastatud orja Ida-Aafrikast. Need olid siis nii mehed kui naised kui lapsed. Ja umbes sel ajal hakkasid ka istandused nüüd laienema, sinna seal hakati kasvatama veel erinevaid taimi ja hästi palju ka kookossalusid, sest kookossiin on ka üks skulptuur taimi. Kuigi ta kasvab koju looduslikult mere ääres aga teda kasvatatakse nagu Istandustena, sest sealt saab nendest väga väärtuslikku toodet. Selle toote nimi on kopra. Kopra oli 19. sajandil ja muide ka praegu maailmaturul väga nõutud toode. Ja noh, eestlased võib olla ja mida see kopra siis õieti tähendab? Midagi keerulist seal ei ole. Kopra tähendab tegelikult lihtsalt kookuse pähklite tükke, mis on ära kuivatatud ja otse kuivatatud, kogu see pähkel, seda on kerge transportida, temaga ei juhtu midagi, teda võib kaua hoida alles siis temast midagi valmistada ja ta on praegusel ajal näiteks toiduainete tööstuses või või siis kondiitritööstuses väga-väga nõutu ja kasutatakse väga palju teda. Ja siis tehakse sellest samast kobrast ka, näiteks pressitakse kokku see õli, see on väga hinnatud toiduõli ja neid jälle omakorda selle kookosõli pressimise jääke. Nendes tehakse jälle väga kõrgelt hinnatud jõusööt loomadel. Need kopra on hinnas praegu, nii nagu ta oli ka 200 aastat tagasi. Ja siin sessellidel saime näha, kuidas ta koprad siis niisugusel vanaaegsel traditsioonilisel viisil on valmistatud. Noh, see oli üks niisugune suur hoone niukene plekist igavest kõrge neljakandiline, ilmetu hoone ja kui läksid sellest kitsast uksest sisse, siis seal pimedas olid seinte ääres igal pool niisugused võre, riiulid ja keskel oli hästi suur plekist ahi. Ja see kogu see hoone siis mõeldud nagu kookospähklite kuivatamiseks ja ja see käis siis sedaviisi ja käib tihti ka muide praegu niimoodi, kui tööjõud on odav, lihtsalt tõelised löövad käsitsi hästi kiiresti vilunud liigutustega õues need kookospähklid lihtsalt lõhki ja see kookospiim lastakse lihtsalt maha voolata, seda üldse ei kasutanud, ratas on kõige väärtusetum osa ja siis võetakse sealt siis kose pähkli osaliselt koore küljest lahti kooretükid laotatakse siis sinna hoone sisse, sinna ristide peale. Ja nüüd sedasama ahju köetakse kookospähklite koortega, mis jäid seal ju üle ja nendega saab igavest valusa tule ja kui mõelda, et väljas on troopiline kuumus ja siin sees on niisugune igavene võimas ahi valusa tulega, no see on ikka põrgukuumus, mis seal sees on. Ja siin need pähklitükid kuivavad siin ikka väga kähku ja ongi kopra valmis, väga lihtne, hinnaline, kogu maailmas nõutud kaup. Ja siinsamas õue peal nägime ka niisugust vanaaegset kookosõli pressimise kohta, see oli niisugune ümarkatusealune väga suur, läbimõõduga, nii oma 10 meetrit. Ja seal siis härg ajab nagu ringiratast seal ümara katuse all niisugust pressi ja see pressis pressib tünni sees nendest kookospähklit kõikidest õli välja. Ja niimoodi saab seda õli teha. Kuigi praegusel ajal on selle jaoks ju palju tõhusamad riistad olemas, aga, aga seda härgade abil pressimis seda näidatakse praegusel ajal just nagu niisugust traditsioonilist demonstratsiooni nagu turistidele. Ja neid pra kookuse istandusi, neid on siis see oli tal siiski praegu alles suhteliselt vähe. Koprad toodetakse praegu kõige rohkem hoopis kusagil Indias sest siinses sellidel on ikka jõutud välja selle äratundmiseni, et kõige väärtuslikumad taimed on just need sessellide kohalikud põlises taimeliigid, neid hoitakse. Vot sellised rütmid teatud uhkusega võin öelda, et, et tegelikult ma olen tantsinud nende rütmide järgi seal seischellidel seal kuskil sumedas õhtupimeduses koos kohalike kreoolidega ja ja ausalt öeldes seda rütmi ja hoogu hoida, see on väga-väga kurnav. Ja veel noh, see rütm ja see hoog, sellel on üks asi, aga tegelikult ka need liigutused ja see on noh, väga erilised liigutused. Lihtsalt öeldes on siis põhiline trikk selles kreooli tantsus on eriline puusanõks. Ja seda ma olen imestanud ka tegelikult mujal näiteks Aafrikas rännates, sest seesama puusanõks on väga hästi selgega näiteks seal Aafrika mandri rahvastel, kui nad seal trummide saatel tantsivad. Ja see on ikka päris kummaline ja huvitav, et see tempokas rütm, tohutu kiired liigutused, aga selle juures ülakeha on praktiliselt täiesti liikumatu, kujutate ette. Ja siis vot sealt see nabast allpoolse alakeha, need puusad, vot need, need liiguvad täiesti vabalt, väga laias kaares, igas suunas hämmastava painduvuse, aga see on lihtsalt, kui seda vaatad ja proovid järgi teha, sa tunned, et no ei ole võimalik, seda ei saa teha, et kas neil on seal alakehas mingid kehalülisid rohkem või mis asi see on, et meil, eurooplastel no ei liigu puus nii lahtiselt nagu seal. Ma ei tea, mis asi see seal on, aga, aga sealsete inimeste jaoks on see põhiline tantsuoskuse näitaja. Ja nüüd, kui mõelda, et mis siis sellide kreoolidest sai seal nendel järgmistel aastakümnetel, siis eks seal nendes kolooniates läks nii nagu läks ka mujal maailmakolooniates, et et esimese teise maailmasõja vahel tulid sinna juba niisugused esimesed vabaduse tuuled, aga koloonia ikka püsis. Ja siis juba sel ajal oli inimeste liikumine palju vabam maailmas ja just selle esimese teise maailmasõja vahel tuuli nüdsessellide kreoolidele veel juurde uut lisa, uusi rahvaid näiteks, sest Aasiast näiteks india lasi ja hiinlasi tulid lihtsalt sellepärast nad olid vabad inimesed, aga siin olid paremad töötingimused kui nende oma vaesel kodumaal. Ja siis, kui see teine maailmasõda lõppes siis kas kogu see Aafrika koloniaalimpeerium ju laiali pudenema tükkideks ja, ja niisugust lagunemist oli siin sissellidelgi ja aina rohkem said kohalikud nagu poliitilisi õigusi, loodi esimesi poliitilisi parteisid ja näiteks 1964 oli siis see, kui siin loodi esimene niisugune tiline partei, mis koosnes siis SL-i kreoolidest. Selle nimi oli sessellide rahva ühinenud partei. Ja see partei kuulutas kas kohe seal 60.-te keskel, et meie poliitiline eesmärk, kan lahkulöömine, Inglismaast ja sotsialismi üles ehitamine. Ja seda nad mõtlesid tõsiselt. Ja samal ajal kuuekümnendatel loodi siin ka teine niisugune nii-öelda oponeeri partei. See oli siis seis, selline demokraatlik partei, seal olid siis juhtideks niisugused ärimehed ja istanduste omanikud ja muidu jõukad inimesed ja pole vist vaja lisadagi, et enamikus nad olid valged inimesed. Ja siis teine parteis siis kuulutas, et nende eesmärk on samuti siis selle teise seisus. Aga et see riik hakkaks põhinema vabaturumajandusel ja hoiaks ikka edaspidi ka iseseisvana, sidemeid Inglismaaga. Ja siis tulid täiesti vabad valimised, mõlemad parteid, tegidki ehitustööd. Ja siis 1976 kui siis kuuluta kättegi sessellid iseseisvaks vabariigiks, siis seal esimestel valimistel tuli napi eduga võitjaks just see nii-öelda parempoolne, see valgete partei. Aga nende valitsusaeg jäi väga üürikeseks. No peab ütlema ka, et nende valimisedu oli, oli väga napp. Aga siis juhtus nii, et juba järgmisel aastal korraldasid siis need kreoolid seal lihtsalt pöörde valitsuses ja riigipööre toimus ja nüüd sai siis võimule see sotsialistlik partei, kes kuulutas kohe riigis välja uued põhimõtted. Esiteks, riik peab olema üheparteiline, teised parteid on keelatud. Teiseks võtame valgetelt Istandike omanikelt ära, nende maad jagame võrdselt laiali inimestele. Kolmandaks meedia peab kõnelema seda, mis valitsusele sobib. Ja, ja nii edasi, kuidagi tuttav tuleb ette, kas pole. Ja see niisugune sotsialistlik tei süsteem tõsist siin ikka päris pikalt ja, ja stabiilselt. See ei olnud nüüd kaugeltki niisugune sotsialism nagu meil siin Eestis nõukogude ajal, ta oli niisugune leebem, aga ikkagi sotsialism. Aga 1991 oli see aeg, kui siin seischellide poliitikas toimusid ka väga oluline pööre ja see oli täiesti selgesti seotud rahvusvahelise olukorraga. See oli ju see aeg, kui Nõukogude liit oli lagunemas ja see mõjus välja siia India ookeani keskel asuvatele saartele. Ja siis kuulutas seesama president siis sellide esimene president, tema nimi oli France Albert Renee. See mees, kes oli siis väga järjekindlat teatanud, et ainult üks tei saab valitseda ja sotsialism on parim riigivalitsemise viis. Ja nüüd järsku teatas ta ei, et tegelikult on ikka palju parem niisugune demokraatlik riik, kus on mitu poliitilist parteid ja need parteid siis omavahel saavad nagu võistlust ütelda ja teeme uue põhiseaduse siis lubabki, erinevaid poliitilisi parteisid tehtigi. Aastal 1993 oli see valmis ja siis kohe tekkis kuus erinevat poliitilist parteid. Tuli muide ka tagasi, seesama see demokraatlik partei, see nii-öelda see valgete inimeste partei kes oli vahepeal muidu olnud eksiilis hoopis eemal, siis selgelt. Ja kui nüüd toimusid tõesti vabad valimised siis oli huvitav see, et tegelikult tuli võitjaks ikkagi seesama partei, kes oli siin juba enne valitsenud ja seesama president Franz Albeetriline oli ikka president edasi ja kaotajad parteid tunnustasid, oli aus võistlus, jäime alla, oleme nõus, see oli demokraatlik viis ja see frantsal Petronee valitses veel päris mitu aega. Nii et alles 2004 andis ta ise vabatahtlikult presidendiameti üle siis oma parteikaaslasele ja kauaaegsele võitluskaaslasele, tema nimi oli Charles Michel ja vot see Tseemsi, mis seal on, on siiamaani siis sellide vabariigi president. Ja vahel ma ajasin juttu siis sellide inimestega ja noh, väga tihti ju räägid ikka poliit ikka, sest et mis te ise arvate siin oma poliitilisest elust ja ikka väga tavaline oli see, et nagu ei arvatud õieti midagi ei kirutud, väga emotsionaalselt ega ei kiidetud väga emotsionaalselt. Mõned ütlesid pigem siis umbes niimoodi, et et jah, et on siin küll niisugune poliitika ja mingisugused parteid ja midagi siin toimub, aga kas see ei ole nagu poliitikat, see on nagu sihuke poliitika mängimine rohkem, et et see ei ole niuke, täisvereline poliitiline elu natuke nagu imelik on, aga paremat ei oska ka nagu tahtnud. Ja võib-olla ma ise olen mõelnud, et, et äkki see on lihtsalt sellest, et lihtsalt see siis selline vabariigi elanikkond. No vabandage väga, natuke 80000 inimese kogu riigis. Et võib-olla seal ei saagi olla Niukest võimsat ja kihavad poliitilist elu. Noh, igal juhul on niimoodi siis sellide vabariigi seis on praegusel ajal igatahes stabiilne, elanikud on oma eluga rahul, siin on ellu turvaline ja noh, eks seegi maksab midagi. Ja mis puutub sellesse kreooli kultuuri praegusel ajal no siis see on ikka siin siin vabariigis ikka tõstetud nagu täiesti aukohale noh, alates juba sellest samast kreooli keelest. Sest ametlikult on siis sellide riigis need kolm riigikeelt. Need on siis inglise keel, prantsuse keel ja kreooli keel. Inglise keelt oskab ametlikel andmetel kuskil üks kolmandik kreoolidest koha peal, sellega saab täiesti siin hakkama, igaüks ei oska prantsuse keelt, oskavad siin kõik. Aga kreooli keel on nüüd siis sellidel see keel, mida tegelikult kohalikud inimesed iga päev räägivad. Ja kreooli keel on siin ikka täiesti kõrgel tasemel, ta on ju arendatud täiesti omaette kirjakeeleks. Ja teda näiteks kasutatakse koolis Al klassides algkoolis on kõik õpetus käib kreooli keeles või siis näiteks igapäevane ametlik asjaajamine käib kreooli keeles ka kirjalik asjaajamine ja selles keeles ilmub siin ajalehti ja luuakse luuletusi ja ilukirjandust ja ja näiteks siin kirikute jumalateenistused, need on ikka alati kreooli keeles. Siin on isegi olemas kreooli, keeleistik, tutt ja sekreolige instituut tegelebki sellega, et seda keelt siis pidevalt korrastada ja arendada. Ja loomulikult on ka näiteks sissellide riigi hümn kreooli keeles. Aga millised on veel selle kreooli, kultuuri niisugused jooned? Ütleme niisuguste võib-olla oluliste asjade peale nagu usk või kreooli perekonnaelu tüüpiline või, või siin rahvuslik köök. Et mis puutub usku, siis tervelt 90 protsenti kohalikest kuuluvad siis roomakatoliku kirikusse. Ja nad on küll tublid kirikuskäijad. Aga siia nende kiriku usuvariandi juurde kuulub ka täiesti kurjade jõudude needuse tunnistamine näiteks ja, ja maagilised toimingud, mis justkui nagu õige kristlusega kokku ei käi. Ja kui nüüd jälle perekonna peale mõelda, siis on siin üldiselt perekonnas juhtroll naiste käes ja teisest küljest on siinse perekonna võib olla eripära võrreldes euroopalikega see, et enamasti elatakse vabaabiellu, et abielusid ei viitsita vormistada kunagi. Ja üpris tüüpiline on ka see, et, et partnereid vahetatakse elu jooksul mitu korda, see kergesti ja valutult ja erilist probleemi sellest enamasti ei ole. Et nii lihtsalt ollakse siin harjunud. Aga kui nüüd mõelda selle rahvusliku köögi peale siin seissellidel, eks seda sai siin kohapeal maitsta, et see siis sellide rahvuslik. Kui niimoodi väljendada piltikult, siis see on segu maailma köökidest. Samasugune täielik segu nagu kreooli ise on segu maailma erinevatest rahvastest. Et siinses kreooli köögis on vahel tunned ära nagu prantsuse kööki, siis inglise kööki, siis aafrika kööki, siis sekka hiina köök ja India köök, kõik on läbisegamini ja see ongi rahvuslik köök. No muidugi kõige tüüpilisem toitel riisitoit, seda on siin alati ka kõige vaesem jaoks külluslikult ja väga tihti nad armastavad seda maitsestada just Carryga ja lihatoitudest on on absoluutselt valitsev niisugune kanalihast tehtud road aga tegelikult on toidud väga vaheldusrikkad ja süüakse väga palju juurvilju ja puuvilju. Ja õige levinud on kalatoidud ja sellide kalatoidud. Need olid mu lemmikud põhjus väga lihtne. Kala on alati värske ja ta on vaheldusrikas erinevatest kalaliikidest. Sest noh, ookeani siinsamas õua all ja ookean on kalarikas. Ja seda kalatoitu valmistatakse lihtsalt tüüpiline, näiteks röstitud kala maitseb täiuslikult. Ja mõelda jookide peale siis sellide kreoolide joogid, no niuksed, niuksed pähe hakkavad joogid, need on tüüpiliselt siis palmivein ja rumm. Palmivein on siis niukene, lahja kraam ja rumm seda teaks, suhkruroost on siin niukene kange kärakas ja poest siinsed inimesed seda ei osta, nad teevad seda loomulikult ise. Ja kui nüüd mõelda selle sellide kreoolide ja, ja kogu selle kirevuse peale, mis siin on siis siis tegelikult see siis sellide riigi praegune ametlik lipp, see väga hästi sümboliseerib sedasama. Seda rahvuslipu on sissellidel muide iseseisvuse ajal mitu korda vahetatud ja nüüd see viimane, mis praegu on kasutusel, see tuli kuskil 1996 esimest korda nagu kasutusele. Ja see lipp on siis väga värviline, ta on nagu vikerkaarevärviline sealt alt vasakust nurgast levivad justkui laiali viis kiirt, et ülemine on sinine, siis kollane, siis punane, siis valge, siis roheline igal värvil muidugi oma tähendus, sinine seal kõige algusesse on taevase ookean, kollane muidugi päike punane pidi siis sümboliseerima sisselli kreooli energiat, töökus valge pidi siis tähendama riigis valitsevat õiglust ja harmooniat. Ja roheline, see tähendab loodusehoidu noh tegelikult ega päris vastu ei saa vaielda, midagi sellist siin siis sellideli on selline mitmekesine ja rahulik riik, kõige huvitavam ju see, et et need kreoolid ise on ju nii erinevad oma välimuse poolest ja oma sugupuude poolest ja, ja just selles erinev muuseas ongi nende ühtsus. Ja mingil kombel noh, niisuguse kas või maailmavaate või eluhoiaku poolest on nad tegelikult ikka väga-väga ühtsed ja kokkuhoidvad. Selline oli siis saade, siis sellide inimajaloost väga lühike küll natuke üle 250 aasta aga jõudis välja siis siia kreooli, rahva ühtsuseni vaatamata selleni, et ta nii kirev rahvas, see kreooli rahvas järgmises saates asume juba uurima seda sessellide väga erilist ja, ja ka väga üllatavat, et loodust, neid taimi ja loomi keda ei leidu mitte kusagil mujal maamunal. Peale seischellide. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega.