Luulelahing. Tere algab neljas luulelahing. Mina olen Peeter Helme, koos minuga juhib Eesti raadio teises stuudios saadet Jürgen Rooste, tere Jürgen DVD-d. Ja koos meiega on stuudios muidugi ka stuudiopublik ja neli luuletajat. Sveta Grigorjeva, Andre Jõgis lõbus ja Tarmo tuule. Neile hakkab oma hinnangut andma aga Tarmo Teder, kes on täna kriitiku rollis. Tarmo, mis sa teed siin luulelahingus? Tere. Olen kuidagi sattunud mitte lahingusse nimega, vaid ahingohaltsa. Nelja alulisse, kaks neist on noored, veetlevad daamid. Kahe aru esindajad on Tarmo tuule ja Indrek lõbus, nemad oma luulajaga torkavad siis minu kehva meelde ja ai oja kuhu tahes. Eks ma siis reageerin Jowinsklen nende sõnumi otsas. No Windscle Winscle loodan, et mitte liiga palju. Mõni sõna saatest, luulelahing on võistlussaade omavahel võtavad luuletustega mõõtu neli poeeti, öeldud sai. Igaüks loeb ühe enda valitud teksti ja samuti kuuleme iga luuletaja soovilugu, millele järgneb siis kriitiku Tarmo Tederi kommentaar. Aga tegelikult Ta algab, saate otsustav osales siis, kui eetris valitseb juba meie poolt vaikus, ehk pärast saate lõppu. Sest siis ütlete teie raadiokuulajad, lõpliku hinnangu valiti välja oma lemmiku, otsustate sellega, kes on selle lahingu võitja. Selleks tuleb minna luule lahingu kodulehele, mis asub aadressil luulelahingpunkt, vikerraadio poee ja hääletada siis oma meelispoeedi poolt ja valiku kergendamiseks on kodulehel üleval ka poeetide tutvustused, lemmiklood ning luuletused nii loetaval kui kuuldaval kujul. Jah, ja andes veeta Indreku ja Tarmo tekstide vahel, saate valida seekord 25. jaanuarini ja ma poleks ikka südame pääl, et kõige tähtsam on luuletused, kuulaks luuletust, ärge laske ennast petta. Ilusalt naeratused ma näen siin mõnelgi noorel mehel on kavandanud Te, olete suur? Jaa, jaa. Kuulake teksti teksti, kuulake. Sellel valikul, mis te teete, on ikkagi mingit tagajärg ka nimelt 2014. aasta kevadel toimuvates poolfinaalides esinevad siis need luuletajad, kelle teie välja valite. Ja lisaks neile panevad oma pead kokku ka kriitikud ja valivad ka mõnede lemmikud, et seda valikut mitmekesistada. Aga enne tänase saate juurde asumist kuulutanud toome välja ka eelmise saate võitja. Selleks on Asko Künnap ja eelmise saate võitja luuletust kuulamisest tänaga. Meenutuseks. Un üüber haub Franso veel. Kodumaa on kole, see on üle kõigi päädeme, see kole kodumaa, kuis kontideni, koleda musttuhat kõrda tõesti maa. Pean kordama on koleda musttuhat korda mäleta et kole võrdub kodumaa musttuhat korda korrata, las koolil lapsed korrata, et kantidenic olema. On kõdumaa mu kodumaa. Eales Unuda ei saa. Kõik koledus Secolema kõik kõledus, sest sama kuu, et märkab koolilaps, kes muu, Sacole oled kaduma. Nicole nõnda kõlama. Et lapsedki sind kardavad. Et sõna algusest mul pole lõpp koledam Ki tulla saab Mukale läbi lõhkicole. Koletisest koduma. Ja tegelikult nüüd olemegi jõudnud tänase luule lahingu nii-öelda päris peamise osani, milleks on siis luuletajate kuulamine ja ülekuulamine. Ja sõna saabki siis esimene luuletaja Sveta Grigorjeva. Sveta Grigorjeva on meil tekki. Sel sügisel jõuab palju pahandust juba tema luulekogu debüüdi päälkiri. Kes kardab Sveta Grigorjeva, et see asi on väljakutsuv pealkiri, ma tuletan meelde, et tõesti meil on kõik Teebitandidzee kord, saatesse on uue aasta vääriline, kõik algab uuesti, luule algab ka otsast ja saati ja pihta. Sveta on õppinud kuristiku gümnaasiumis, kusjuures ma tean, et see on kihvt gümnaasiumi, sealt on palju ägedaid inimesi tulnud, kuigi nimi nagu nimi, nagu ütleks midagi teistmoodi. Kuidas sellega on, et kas kuristiku gümnaasium on selline nimelt kõik kõige andekamaid? Kõige andekamad? Ta on kirjutanud ja avaldanud teksti värskes õhus, mis minu jaoks on oluline õppinud tantsu, koreograafiat? Räägin, et nii palju kui mina olen aru saanud, et siis inimese arengu kuskil alguses siis kui me olime siuksed, ürgmütakad, mina olin sihuke ürgmees ja sina olid seal küll naine, siuksed, koopakollid, siis meie omavaheline keel oligi mörisemine ja liigutused ja tants. Kuidas sinu kehaline väljendusviis on mõjutanud sinu luulet ja teine asi? Ma tean, et sa pidid kooli lõpetades kirjutama ka mingid teoreetilised, kuidas saab tantsus teoreetiliselt mõtiskleda üldse? Tantsust saab teoreetiliselt mõtiskleda päris hästi selles suhtes, et kui ma võtan ta teatri sugulaseks, siis ma saan rääkida tõst dramaatilisel ja poiss tramotsisel isil. See liiga karv, aga aga jah, et, et tekstid on suhteliselt vaba, värssed? Jaa, jaa. Vabavärsi nad ei, nad, nad ei sisalda sellise metsik nõrkust ei metsikut kehalist, tantsurütmi sellist, et noh, sul on paha, paha ta, seda sul ei ole, seal. Ei ole. No üldiselt ei ole. Vähemalt esimeses kogus. Aha Ena, mina, tants ja luule Nad elavadki eraldi elu. Nad ongi täiesti kaks erinevat inimest nii-öelda. Õrn skisofreenia kaunis, armastate. Võib-olla. Aga mis on need järgmised metsikud asjad, mis sul käsil on, kas sul on ka mõni raamat käsil ja tulemas või on tõesti see tantsuteater praegu põhiline? Ma tean, see käib palju proovides. Ja hetkel on tantsuteater põhiline, et luuletan niimoodi mööda minnes, ma ei, ma väga ei ei võta seda nii-öelda noh väga tõsiselt. Et sealt Diafragmast tagumistest igemitestada rohkem sellist tantsu ja liikumist ja vähem poeesiat. Aga järsku sa siis muide, et mitte kõige noorem, aga ma ütlen praeguse hetkega üks nooremaid, meie saate autoreid ma selle saate jooksul saame üllatada veel, et meil on veel nooremaid esinejaid, aga sa oled siiamaani meie saates lugejates kõige noorem, nii et loe ja mis, milles sul on, mille lugeda ja, ja miks, ja mis? Kes kardab seda Grigorjavat? Kunagi algklassides olid lugemistunnis teemaks Disney poolt ümber tehtud muinasjutud. Tollal Me muidugi klassifitseerinud neid päris nii dollalmei klassifitseerinud üldse midagi. Me olime väiksed. Kui järg jõudis lumivalgekese kätte, palus õpetaja kõigil klassi õpilastelt valida, kes nad tahaksid selles muinasjutus olla. Kui järg jõudis minuni? Vahtisin väga selgelt, et tahaksin olla naid mille peale klassijuhataja kulm tõmbus kipra ja ta küsis üsna jämeda tooniga, et miks, kas ma tahan siis kuri ja vastik olla. Vastasin, et muidugi mitte, aga hetkel on meil kassis ja 17 lumivalgetest 11 jahimeest, kuus printsi ja ühtegi nõida. Kas me tahame siis muinasjutu või Maire Aunaste kohtingusaadet? Seega palun mitte tituleerida mind järjekordseks nooreks, vihaseks naiseks? Ma ei ole vihane. Kui üldse paralleele tuua, siis paluks pigem Jeesusega. Koolivas soovi lauluna kõlab ansambli nõuthapt laul Chast Eiki. Aga? Luulelahing. Jätkub luulelahing, mina olen Peeter Helme, kuulasime just Sveta Grigorjeva lemmiklugu selleks only ansambel rohkem soovi lemmiksoovile kui soovilugu, milleks selliseid nõude autid Jastega ööl? Enne seda kuulasime Sveta Grigorjeva luuletust. Ja nüüd oleme jõudnud saates selle osani, kus kriitikana karmi, hävitava, aga võib-olla hoopis väga leebe ja kiitva hinnangu. Tarmo, mis mulje sulle sellest jäi? Jah, olengi kohe esimese ahingu kida otsa sattunud miksiga ahing, selles luulelahingus. Lahing on nagu võitlus või siis võib-olla ka võistlus, aga olgu ta siis lahing, aga mina olen ikkagi luule lahingus. Sveta ei mahtunud minu nelja sellise luuleütleva kasti sisse päris hästi ühtegi. See oli nagu üks proosa ja mitte ainult proosa, kuna me oleme lahingus, võistluses ja võitluses. Ma pean millegipärast väga oluliseks poliitilist nooti, ana avangardi, ühte relva, seda Sveta oli natuke vähe, oli teine minu kast on lüürika, kolmas metafüüsika ja neljas siis olgu siis võitluseksid, sotsialism, ellujäämine, Straegul, Franso Life ja nii edasi. Kuid need neli ütleme kasti minul välja toodud, on veel kriteeritud vere häälega ja tindihäälega ning täna stuudios. Kerge ehmatusega märkasin, et see üllatavalt sarnane on vana ja Jungi psühholoogiliste tüüpidega ja siis indiviidi selliste süvaolemusega introverdid ja siis aktivistid, kuidas tal oli siis ja siis legma koleerik. Seal oli Sangliinik jämedam omanik, veedan need hästi välja ei tulnud. Aga temal oli ikka see san küüniline poliitiline, võib olla moment juures, milles on ka siis natuke võitlust ja kogu see kooli. Sama oli ka natuke lüürika, nõndate Sveta sõitis must üle, lõi hoopis uued kastid ja kogu minu sellise matemaatilise skemaatilise asja segamini. Seal oli vere häält, natuke rohkem oli tindihäält kuulda. Ega see vere hääl ei pruugigi alati olla pärast südameajal, võib-olla see oli rohkem keha seal ja ka Sveta teeb tantsu koreograafiat ja seal sees ainult südamega piirduda, seal peavad ikka jäsemed ka olema nähtavad ja luule luuleliselt tegevad. Seda natuke oli, ei liigutanud ennast siin saates. Aga, aga üldiselt ma soovitan seda kuulajatel tähelepanelikult raadiost kõrv kikkis hoida ja Sveta sõnumi üle natukene mõtiskleda. Aitäh, Tarmo peab ütlema, et ka sinu sõnumile tuleb natukene mõtiskleda. Asja mõte peaks justkui see ole maid, kriitik teeb otsustamise kuulajatele kergemaks. Ei ole päris nii vaielda. Suurepärane arvestusele aitäh. Ja nüüd liigume edasi tänase saate teise luuletaja juurde, kelleks on Indrek lõbus. Tõsi küll, Indrek lõbus on võib-olla veidi stuudios siin üx nukram, aga mehi, aga ei, ma ei tea ka. Tema on Tartu Ülikoolis muideks tudeerinud siis semantikat, semiootikut, mitte loogikat, loogikat, keele loogikat ja loogika õppejõud ja ka 89. aastal sündinud, koguni avaldanud oma tekste värskes õhus ja Vikerkaares. Mis värske rõhu põlvkond sinu jaoks on, sa oled seal üsna oluliselt nagu pundis? Me ei ole lugenud väga palju. Nii palju loen kui mul nendes ajakirjades, kus minu enda tekst avaldatakse ajakirjanduses mulle tasuta, nii et seda muidugi, küsimus on selles, et loogika õppejõule makstakse liiga vähe, et ta jaksaks endale lugemist osta. Ei makstakse piisavalt. Selge loogika, õppejõud Eestis on hästi makstud, saime me teada sinu püüt, luulekogu nimi on kirjad Hebronist, see on ütleme näiteks üsna müütiline, maagiline maa, lapikene, eks ole, kus asubki. Aga millest on tingitud sinu selline kiindumus või, või see lähtekoht, et selline natuke piibellik või, või siis Aabrofamlik või, või selline Lähis-Ida taust su luules või, või, või need kujundid seal seisnenud viiteid? Ole tihedasti, kust need tulid ja, ja ma ütlen, selliseid luuleline lugejaid mingis mõttes. Need liited on võib-olla natuke liiga palju. Aga kus need tulid, sulle on ju, me ei tea täpselt. Et piiblis raamatust. Nojah. Aga, aga mis põhjusel? Seda ma ei teagi. Et see on selline mingi suurem hääldia käsi, mis sind suunab kirjutama. Sinu kirjutamine ikka läbimõeldud tehniline töö või? No paremini vähem, aga nüüd ma nagu proovin läbi mõelda küll. Ühesõnaga, et siin loogiku mina ja loogiku mõtlemine on tegelikult seda luule taustal, mis on üsna krüptiline, poeetiline, see loogika on seal olemas, seal taga. Ma ei julgeks öelda, et seal mingi loogika taga. Kas järsku loed meile luuletuse? Oot, see luuletus ongi vist ka üks üks kirjadest, Hebraniste? Ei sõnus. Tõnus rohelisel taustal on sarnane. Ma ei tea, miks ka mitte. Et kuulame siis Indrek Lõbusa uut luuletust. Oli kord seda igavest, mis on ilus ja õnnelik. Ja see oli minu, seda sinu meelest. Sest mina olin üks nende seast. Me teadsime teemiaste kaotama, tulime. See kõik oli vanades raamatutes, mida kordi ja kordi lugesime. Me teadsime ja tõstsime relvend. Peitsime end kuhugi, kus ta meid kätte ei saaks. Ei ulataks meile head tegema. Ja olime räpased, jah, need, Sa oled ju kurvad ja see oli teil paras. Kõige selle pärast, mida te tegite, hoolitsenud oma lugude eest. Et ei vaadanud ette, küsime, pidite. Kuid sa leidsid mind Keberi jõe kaldalt vaikemees. Ja olid seal minuga seitse päeva ravisid, no ega häbenenud nägin sind jões pesemas häbenenud minu puudutavat kätt, minu ikka veel nägemaid silmi, olid illusi õnnelik ega hoolinudki sellest, et oli kord seda, et ma pean nüüd varjama, et kohtumõistjad vaatavad tribüünidel meie kohal on tõstnud otsuse langetamise käed mõistavad neid mõlemaid vabaks ja lõpetavad kõik sõjad ja lahkuvad. Ja Indrek Lõbusa soovilooks on luuletaja Leonard kõveni laul story Aeset. Isand tõdel kas oli lõbus olnud, lõbus, natuke kurvastav oli, aga kergelt võib-olla ainult lõbus. Et esiteks mind nagu tabas selline kerge absurd, et ohohoo, et 24 aastane mees õpetab Tartu suures Ülikoolis loogikat, aga siis ma mõtlesin, et mina olin üheksateistaastaselt ka juba hirmus loogik ja keskajal oli ju ka samma vanu kui Indrek igasugused doktorid ja sofiste ja keskaegsetes ülikoolides, et elu läheb edasi ja inimmõte samamoodi. Kergabsurditunne läks elu seadustesse raskuseks üle ja Indrek natuke mahtus. Ma ootasin sealt muidugi seda tindihäält loogikult, et ratsionalistliku, sellist noh, indrek algul ütles, et mitte ainult. Ja asi ei olnud üldse nii, asi algas hoopis minu kasti määratluse järgi, sellise eluvõitlusega ja eksistentsi Sealse ellujäämise nimel ja vastandused ka ja see hästi ka meie lahingusse võistlusesse võitlusse sobib. Meie teie oli vastandus, aga sealt hiljem läks asi lüüriliseks. Aga selles üürikas ma ei leidnud enam loogikat või oli see nii peidetud, võib-olla seal oli veel üks salapärane intuitiivse loogika, vedru või absurdiloogika veel vedru, võib-olla noh, see võib, Indrekul on ju ka alateadvus, kõikidel ta ei ole iirlane ja venelane kellel alateadvusega võib probleeme olla. Et seal midagi oli, aga üks asi Indreku puhul, et tema see esitusmaneer siin raadios, kus me ei näe igasugused kehaliigutusi ja pirueti Aksleid ja spagaat ja kas veedad ja need ei näidanud, aga Indrek seisis täpselt nagu hernehirmutis käed taskus, täiesti ja häälega ka tai veenanud võib-olla nii väga läbi raadio, aga siiski mõelge nüüd sõnade üle sisu peale kirjutada, Sa pead maha. Võib-olla sealt tuleb siis satsionalistlik asi, kus on omad salavedrud mees, et see on päris kihiline luulemis sealt kostus. Kas see on see, mille kohta öeldakse teinekord mõtteluule. On seal on mõtet oli seal tõesti vähe, aga, aga tunne oli hillitsetud ja küll selle tunde ellitsuse pealt hakkab hirmus mõttega lahti koorma nagu kapsas või, või sibulaga alade, me jõuame nende puhul rõngani. Kapsa ronk on hea ja maitsev ja mahlakas, aga ega siis sibula omagi kuigi kuigi vedele ei ole. Niiet võib-olla hakkaks nutma tasakesi kabina ees. Kulinaarne kulinaarne jah. Aga mis siis ikka, eks ma usun, et need mõtted ergutasid kindlasti nüüd raadiokuulajate mõtted ja kuulame, kuhu me nüüd edasi jõuame, kas me jõuame siis mõtte tihedama luuleni, äkki järgmine luuletaja meil täna on siis? Andra Jõgis? On mul küll tunne, et vähemasti praeguseks hetkeks saab seatud verstapost, kui teate, teistmoodi vaielge vastu. Minu arust on meil praegu stuudios kõige noorem luuletaja, kes meil siin on olnud sündinud siis juunikuus 89 ja nii. Aga samas on ta jõudnud teha selliseid asju, millest mina olen ainult unistanud Rõud aelandil, õppinud disaini, kunstiakadeemias, õppinud disaini ja klaasikunsti. Enne seda oli ta lihtsalt pärnuplika, tõenäoliselt võttis päikest ja mõeldud suurt midagi. Aga kuidagi juhtus niiviisi, et praeguseks hetkeks on ta üks Kivisildniku šaakalitest, Kivisildnik on pannud kokku suurepärase luulesarja, mis ilmub jumalike ilmutust kirjastuse märgijal ja kus on ikka riik, Pärnu rentsli, kassid ja koerad kokku korjatud, kes vähegi ennustada oskavad ja, ja nende luulekogud vormitud sellisteks raamatuteks. Ja mina lugesin teda Jõgise debüüti ja leidsin, et see on väga hea realistlik raamat kus Tegatakse natuke mees kujusid, natuke pilatakse, naiskujun iseennast. Räägi, kuidas on olla selline Pärnu rentsli kass, kes on ühtlasi Rõuda aelan ära käinud ja millise pilguga sa treenerina klaasikunstnikuna vaatad maailma, et kas need luuletused läbipaistvad. Ühesõnaga, mu küsimus oli juba kilomeeter pikk, hakka ise rääkima. Disainer, ma ei ole, ma jään ikkagi eelkõige klaasikunstnik. Erinevad asjad, aga ei ole ka pärnu rentsli, kas Pärnus ei ole väga palju hulkuvaid kasse? Aga väga uhke tunne on küll jumalik ilmust sarjas olla debütant. Aga minu meelest sa oled selles mõttes ebatavaline Kivisildniku armee sõdur, et üldiselt nad Kivisildniku võitlejad on pigem sellised veidi kulunud keskealisusele ja ülekaalulised sele ja kiilanemisele kaldunud mehed, et mida üks noor tüdruk sellesse kampa ära kaotanud on. Ja räägi, midagi ära kaotanud, ainult leidnud. Ja tavaliselt nad ohverdavad ennast nagu sihukese sõdurina või kahuritihane seal luulerindel, aga aga kuidas praegu ennast näed, oled sa partisani kuskil nii-öelda puu taga peidus, püst pihus, kuidas on olla realistlik mingis mõttes ise kindlasti oma edust kirjutab noor tüdruk, kes siis saab igalt poolt peksa? Ei ole peksa saanud. Ja ei ole üldse nii halb, elu on nagu lill. Jah, ja ega ma ei kirjuta tegelikult ka kogu aeg iseendast, et ma kirjutan küll mina-vormis, aga ega kogu aeg ei saa seal taga. Ja aga täna lootsin veel, et ühe luuletuse oma juba ilmunud kogustaks teeklaasist. Et see on, ma saan aru osa klaasikunstist, eks ole, see tinglik. Okei üks joon, üks pilt, üks saatus, üks pilge. Ma lõikan oma jooned ise noaga ümber. Paiki, mustlane, ma tean, mis teen. Neid on minu jooned ja sina neid ei lausu. Annad ise? Selle kõrval. Oled vaid amatöör. Aitäh, see oli siis Andre Jõgis ja kuulame nüüd tema soovilugu, milleks on siis Robert plaatija häälisson Kraussi esituses, Foodžunteller. Aga aga? Luulelahing. Jätkub luulelahing, stuudios on saatejuhid Peeter Helme, Jürgen Rooste, luuletajad Sveta Grigorjeva, Indrek lõbus, Tarmo tuule ja Andrea Jõgis, kes just luges meile oma luuletuse. Ja muidugi Rosin selles kringli saias on kriitik Tarmo Teder, kes nüüd hakkab vaagima toda teksti, mis ta viimasena kuulis. Mina olen vürtspiparsupis, voolab et kui lugupeetud saatejuhid hakatuseks natuke Andra kallal nokkisid, aga tema vapralt tõrjus ja vastas ka muuhulgas, et tema pole rentsli kass ja ta pole elus üldse veel peksa saanud olnudki. Siis ma kohe mõtlesin, et ohoo, et äkki annaks talle pisikese kitli elegantselt ja intellektuaalselt. Et siis meie pesamuna tunneks natuke ennast. Aga vastupidi, ema oma laimule sisse ja tekitas nii palju mõtlemisse saatesse ei mahu. Luuletus oli väga reljeefne, võiks öelda klaasias, aga ei, see ei olnud mingi habras kristall, aga mingi kange Vabadusristi alassoristiga maski. Pigem see oli mingi klaasi Lugavaid klaasi peale kriipimine mulle nagu meenuse ühe kadunud luuletuse Jaan paable luulekogu klaasinuga. Aga see selleks. Ja Andra luules oli natuke ka sellist üliinimese nooti ostus, seal oli selge vastandus, võitlev, lisaks sobib suurepäraselt luule lahingusse, luulevõistluse võitlusse. Nii et sellega läks hästi täkkesse. Ta füüsikat võib-olla seal ei olnudki, aga lihtsalt see ehk siis realismi, elu võitlus, luule oli natukene Andra luuletus jäi natuke lühikeseks, et oleks oodanud Jõgiselt sellist pikka rahulikku mittu Niilustega armazonalt vaiksed, rahulikud ja Pärnoja keskjooksul seal luuletusi jah, oli karm, mehine ja võib-olla tõesti peab riigikogu kultuurikomisjoni esimees selle pähe õppima 10 korda parlamendis ette lugema, nii et klaas võiks selle asja pähe õppida ja levitada. Muide, ma võin ütelda, olles lugenud, et see on üks pikemaid tekste, mis ta on kirjutanud ja enamasti on siukesed idamaiselt lühidalt ja täpselt need tekstid, mis tabab, on mul õigus anda. Seal on ka pikemaid, et ei, see ei ole üks. Mis on selline keskmine, minu kohta, ütleks? Aga kuidas minu arvamusele referentsi sõnastaksid, aitäh, olin ma adekvaatne veidigi ikka kui palju? 95 protsenti, tänan komplimendi eest, ükski daami olemusele oleme seda teinud veel. Hinge läks nagu klaasi. Aitäh. Ma arvan, et kui sa praegu kurtsid luuletuse lühidus ei ole siis tõenäoliselt lühivormide meister astub kohe meie ette eetrisse. Aga nüüd ei tea, kui pika luuletuse tahtsin täna ette loeb, aga oma raamatus on Tarmo tuule küll olnud minimalistlikkus minimalistlik, kui, kui nii võib öelda. Tarmo tuule on meie tänane vanim debütant, ta on nagu vanameister debütant. Oleksite võinud debateerida oma luulekoguga ka lend tagasi või isegi 15 aastat tagasi, see oleks teistsugune olnud, aga, aga jah, tal oli see materjal olemas. Ja miskipärast või ma tean isegi põhjust. Põhjus on nimelt selles, et isand tuuled on kogunenud mingi jagu lasteraamatu materjali ja ta tahtis oma nii-öelda suure inimese absurdsed ja naljakad värsid jalust ära saada. Ja sellepärast ilmus just hiljaaegu luulekogu mine värsse mille ise isand tuule peale selle, et luulet on õppinud Eesti ja Soome filoloogiat ja ja näiteks Helsingis ökov filosoofiat olen ma õigesti aru saanud. Ja, ja, ja lisaks ta mitmekordne vibulaskmismeister selles suhtes, et ta peab selle silmalik üsna täpselt pihta saama. Ja muide on ta niisugune jalkafänn, et minu teada on tema välja mõeldud ka sõnajalgpallihaigla, mis neid tüüpe ühendab, on see tõsi ja, ja kuidas see juhtus? See on tõsi küll, jah, et niisugune sõnamäng sai tehtud, kuidas juhtub, juhtus, tähendab ma arvan, et see juhtus kaine peaga. Lisaks sellele, et sa ju oma elu rajanud tee ristsõnade ja selliste lauamängude mõttemängude ülesehitamisele, kui vastandlik on ühe ristsõna kokku pookimine ühe ühe värsistiku ülesehitamisega. Juba lapsepõlves kartsin, ma pean hakkama kunagi tööd tegema ja siis lugesin raamatuid ja mängisin sõnadega ja nüüd niimoodi on see läinud, ükskord käisin lastehaiglasse, siis lapsed küsisid, et noh, et ma rääkisin seal lähedal ristsõnadest ja lauamängudest, siis seal küsiti, et aga onu, mis töötada, et siis sa said uhkelt öelda, et ma ei teegi tööd. Et saab punud sõnu, lased vibu fännalt jalkat ja, ja sa teed sõnadest nii keerulisi ülesandeid kui ka lõbusaid värsse. Aga ma tean, et sa tegelikult elad siukest metsa edu, et sind metsast välja tavaline vanapagan, eks ole. No ma olen, ma elan metsas, jah. Ja ma pean kahjuks päris tihti tööl käima linnas. Nii et on mõnikord päris masendavad hetked, kui sõidan metsast linna, aga mul on ka Jaudis, õhtul sõidan ma metsa koju ka täna saan aru, et seal täna ei loe meile vist raamatust mine värsse, vaid loed midagi muud. Jah, ma loen oma ülejärgmisest lasteraamatust ühe laste või siis vaarvanemate luuletuse. Järgneb isand Tarmo tuuleluule. Millest on tehtud vanaemad-vanaisad? Millest on tehtud vanaisad, mees, esivanemad, armsad ja visad. Natuke kuradist ja natuke raiskadest. Pärast Saunsetest veidike laiskadest, rasketest tamme pakkudest, öösiti loetavaist autoakudest, siili teravaist, habeme paidest, õidet, Sipadest vitsa, haidest, mutrivõtmetest, piibu vingust, eriti järsust suusakingust, Taani ja jõuluõllest hõngust, kala lõhnasest, püügivõrgust, millest on tehtud vanaemad, naisesivanemad, kallide kenad pühapäev päevastest, pannikookidest, mesimagusaid mahlajookidest, lumivalgetest, heegel, pitsidest, aegsetest, moodsatest, Tsitsidest, pehme käelistest soojadest paidest alati ootel, kodusadama Kaidest klõbisevatest kudumis, varrastest kaltsuvaiba, värvilist narmastest. Just minule mõeldud kallide salatist. Just minule öeldud, ootan sind alatist. Ja nüüd vabandan sügavalt oma hääldamis probleeme. Kõlama hakkab Horvaatia legendaarne punkbänd kud idiooti mida Tarmo tuule on võrrelnud JMKE veega ja belle miljon, aga Sex, Pistolsi ka. Ja laulu nimi on. Jätkub luulelahing, mina olen Peeter Helme, koos minuga juhitasin saadet Jürgen Rooste ja kuulasime just Tarmo tuule meie tänase saate viimase poeedi valitud lugu ja nüüd jõuame selle osani, kus siis Tarmo Tederi on oma sõna öelda. Kas luuletus oli sinu jaoks piisavalt? Kas ta vastas sinu esitatud kategooriatele, kas ta oli piisavalt lahinguline. Siis ma olen need kategooriad juba unustanud, et asi muutub aina huvitavamaks, et ma mõtlesin tinglikult kiiresti mõned punktid ja siis ehmatusega märkasin, et sobitub mingisse vanasse iidsesse skeemi, aga kõik see on unustatud. Tarmo TT nagu mina olin terve nimekaim. Alguses ma mõtlesin niipalju kui su luulega kursis olla, sina oled mees, kes köielkõndija olla tsirkusemees mõnes mõttes. Ühel pool on labasuse kuristik, teises vooluna sügavamates kuristik. Vääratud ja kukud, aga päris Allaza kukuvad kogualsa köiel oma Külli Bristikaga. Tõeline balletitantsija, oma liigutus, ideede publikud, pailutse oma sõnadega, noh, need on ühest küljest nagu võtan Bundesliga Premier liiga täpselt väravad, kiirg, löögid võrku või poiste või midagi. Või siis ilgelt käpakat poriloiku või, või kellegile Kossi punase kaardi eest need oleks siis nad aga kuidagi sünteesid ja viidsele mängu ilu, lakoonilise sõna, lühiduse täpses, täiesti minimalismile. Aga siin tänas mind, üllatasid oma lasteluuletusega, see ei olnud mingi lühike, lühikesed nipsu kleepsudega Treblangud, vaid üks korralik pikk luuletus, sa mõtlesid päris rasvained. Mängisid nagu sellistel üldlevinud rahvuslikel arheotüüpidel nagu vanaisad ja vanaemad. Ja lasteaiakohta ja päris jõuliselt sa ja isegi võib-olla natuke ehmatavalt, aga ma ei usu, lapsed armastavad teinekord just nimelt selliseid koledusi ja aga samas oli segamahedus. Minu meelest oli see päris hea vaheldus ja kerge üllatus mulle. Ja mina oma kasti süsteemiga ei hakka küll seda kusagile lahterdama, seal oli vere häält, seal oli tindihäält, aga tindihäält oleks võinud rohkem timmida. See oli selline heatahtlik, mahe, Tarmo tuule minu meelest heatahtlik ja mahe. No ma arvan, et see on küll üks ilus noot, millega saade lõpetada, et ei olegi siin kõik muudkui kuri, halb, mõttelage, sõjakas, mis igasugused epiteedid kõlanud on olnud vaid heatahtlik ja mahe. See on siis see mõte, millega lõpeb siis 2014. aasta esimene luulelahing. Nagu saate alguses öeldud, algab meie saate kõige olulisem osa olles nüüd sest et tänasest kuni 25. jaanuarini saavad kõik raadiokuulajad luule lahingu kodulehel aadressil luulelahingpunkt vikerraadio e-hääletada oma lemmiku poolt sweet või Indreku või Ansa või Tarmo poolt. Täpselt. Valikuid on neli, neli, aga ma arvan, et minu meelest need neli esindasid piisavalt erinevaid lähenemisi luulele, et iga raadiokuulaja võiksid küll oma leida. Ja järgmise järjekorras viienda luule lahingusalvestus toimub siis siinsamas, raadio teises stuudios. Soovitan jälgida saate kodulehte, et vaadata, millal, kus ja kuidas, kes tahab tulla stuudiopublikuks, siis on see võimalus kohale tulla, tasub, sellepärast siis saab luuletajat ise silmaga vaadata ja mõnikord on nad veel palju ilusamad, kuid ette kujutad, tegi jah, ja kui nad väga lahked on, siis saab võib-olla ka käega katsuda autogrammi küsida. Saade ei ole siiski veel päris läbi, sest ei ole kõlanud lõpuluuletus. Aasta alguse päevad. Kõik on veel ees, on kõle ja vilu vaid raadiokassist, meid paitab totaalne ilu. Täielik valgus Sveta, Indrek, Andra ja Tarmo. On veel ilus. Peagi näeme end Aegi karmu mõleteid, avaldan armastust, avaldan neiulgel, tantsud on jalus. Olgu see pealegi valus. Luulelahing.