Heller hein esitab alguseks Heino Kaljuste laulu pioneeride palee. Sõnad Kaarel korsenilt, klaveril saadab Mare orikse, dirigeerib autor. Ega? Ei. Ei. Heino Kaljuste, teie olete oma elu pühendanud peamiselt lastekooride, ka töötamisele ja siin on vaja nähtavasti kahte eriomadust, peab olema muusik ja peab olema pedagoog. Seda küll minu muusikaline ettevalmistustegelikult ei alanud mitte pedagoogilises liinis vaid see algas viiuli alal Narva linnas, kus ma sündisin. Ja alles pärast seda, kui olin sunnitud katkestama oma viiulimängu õppused siirdus mõtte edasi pedagoogilisi tegevusele, aga seegi oli omamoodi pooljuhuslikku momenti. Sattudes Kohtla-Järvel sealsesse esimese keskkooli muusikaõpetajaks tuligi alustada pedagoogilist tööd üldhariduslikus koolis ja sealt saadud siis pedagoogiline pisik arenes juba edasi professionaalseks koolis Tallinna muusikakoolis kui ka konservatooriumis juba kindla pedagoogilise suunitlusega ja lõpetades Tallinna konservatooriumi koorijuhtimise ja muusikapedagoogika erialal sai alles täisvääriliseks pedagoog, võiks, kui võrrelda lastekoori täiskasvanute kooriga, siis need erinevused on äärmiselt suured, kummardasid keskel ja kui ma peaksin olema taidluskoori täiskasvanute koorijuht siis ma pean ainult tükk aega mõtlema, kuidas seda tööd teha. Lastega mul on see asi päris selge selle 35 aasta jooksul või kui siia lisada veel Kohtla-Järve periood ja hiljem paar aastat Tallinnas koolides töötamist, siis saab juba tsirka 40 aastat. 40 aasta jooksul olen ma üpris kindlalt veendunud, et lastega on võimalik paremini töötada kui täiskasvanutega, sest lapsest on võimalik voolida välja see instrument, keda ma vajan. Et kas muusikal on nii hea mõju, et lapsed, kes aktiivselt muusikaga tegelevad, ei taha vallatust enam tahad seal kõrval? Ma olen täitsa kindlalt veendunud selles, et see nii on. Sellepärast et kui lapsel on nagu ma kindel tegevus, kindel ülesanne, käia kaks-kolm korda nädalas ühes kollektiivis, ta peab oma õppetööd tegema, selleks aega on ja teiseks, kui ta juba seal kollektiivis on antud juhul lastekooris või või mõnes orkestris see õhkkond, kollektiivne õhkkond, mis seal on juba kahtlematult mõjutima üldisele kasvatuskomponentidele, halbu lapsi või huligaane koorile arvete hulgast vaevalt leidub. Aga kas kõik proovid kulgevad alati nii distsiplineeritult, et mitte keegi kunagi seal vallatuste teiega kooriproovis sest laps on siiski laps? See on muidugi teine küsimus. Oma kollektiivi vallatused, neid tuleb muidugi arvestada, et alati on. Ja kui see vallatus on niisugune heasoovlik vallatus ja selle vallatust kutsub isegi dirigent koorijuht tööga sageli ette, et naerame terve koori kaasa. Ma välistan ühes kollektiivis korralikus kollektiivis sellise vabaduse, kus koorijuht peab tegelema lihtsalt distsipliin küsimustega, et segatakse kooriproovi või käiakse halvasti koori proovil, et see segab dirigenditööd. Selline distsipliinilagedus peaks olema kollektiivi juures täitsa välistatud, mida kahjuks muidugi koolikooride koolikollektiivide kohta alati öelda ei saa. Kuna koolides nähtavasti ei ole kõik lapsed kollektiivis päris vabatahtlikult. Seda näeb ette õppeplaan, sageli töötavad ka kahjuks lapsevanemad selle plaani vastu. Paigutades lapsi sinna-tänna koolivälistesse ringidesse ja käies palumas muusika õpetajatelt, paluksime last vabastada koorist, et kuna tema on tegev seal kuskil mujal ja see loob juba lapsest ka sellise momendini, et ma pean seal käima, jääks laps rikub distsipliini juba sellest johtuvalt elaseideerid ei huvita. Tee põhikoori koosseisu kogu aeg muutub. Igal aastal saadate 15 20 last nii-öelda pensionile lastekoorist, mis nendest edasi saab? Kahjuks täpsemat statistikat nende kohta teinud ei ole. Mul on võimalik öelda nii palju, et iga viie aasta tagant, kui me tähistame oma lastekoori, Ellerheina ümmargusi tähtpäevi, oleme me iga viie aasta tagant kokku tulnud ja siis Need 100 150 inimest mõnikord ka rohkem. Vestluses nendega selgub, et siiski lauljaid, endisi lauljaid tegutseb kuskil taidluskollektiivis edasi, kes naiskooris, kes segakooris, kes lihtsalt lauluansamblis, paljud ka instrumentaalansamblites. Nii et ma julgen selle põhjal siiski öelda, see pisik, mida nad ellerheinast saanud on on nendele kasuks tulnud ja vaatamata sellele, et me lastekoor pole endale kunagi eesmärgiks seadnud professionaalsete lauljatega professionaalsete muusikute ettevalmistamist on siiski pea iga aasta üks kaks lõpetajatest siirdub otse Tallinna riikliku konservatooriumi muusikapedagoog kasvõi laulu erialale siis kahele erialale hammast kõige rohkem tulnud üliõpilasi. Ja see tähendab seda, et stuudio, mis hõlmab juba tsirka 350 last esimesest kuni 11 klassini annab lauljatele juba ligilähedase muusikalise hariduse muusikakooli tasandil. Et ilma kuskil mujal muusikaringis või muusikaklassis õppimata on võimalik otse meeltele sõnastamine, konservatooriumi, rääkimata sellest, et viis aastat tagasi lähedasime Me oma endistest lauljatest vilistlaste koosnema Ellerheina kammerkoori otse professionaalses muusikasse. Eesotsas oma dirigendi Tõnu Kaljuste ka 80 85 protsenti oli sellest koosseisust meie endisi lauljaid ja ma usun, et ka need, kes võib-olla aktiivselt kuskil kollektiivis ei musitseerib on vähemalt väga tublid ja head muusikasõbrad, siis ma olen väga paljudes paljudel kontserditel kohanud oma endisi lauljaid. Nii Tallinna kontserdisaalides kui ka mujal vabariigis ringi liikudes tähendab armastus muusika vastu on nendel jäänud. Zoltan koday laul mustasele maitseb piim. Ellerheina koor saab 35 aastaseks ja selle aja jooksul on olnud üle 1000 avaliku kontserdi 1000 on niivõrd suur arv et sa pead midagi väga erakordset olema, kui sellest midagi nii eredalt on meelde jäänud, et annab ta praegu ka meenutada. See on tõsi, selle 1000 kontserdi või nüüd võiks juba öelda. Tsirka 1100 kontserdi sisse mahub esinemisi nii meie vabariigis, vennasvabariikides kui ka välismaal. Kui nüüd küsiti, et milline nendest kõige esimesena ma võiksin nimetada siis ma usun, et selleks superkontserdiks meie endi jaoks oli kahtlematult Jugoslaavia Euroopa laste noorte koorifestival, kus meil õnnestus saada esikoht tütarlastekoori kategoorias. Ma ütleksin, et see oli meie jaoks nagu omamoodi eneseületamise kontsert ja see jäi tükiks ajaks minu arust kõlama kui, kui kõige täiuslikum esinemine. Kuid ma ütlen, see ei ole mitte üksainus selline Kõrgmomente 1070. aastal kui me andsime kontserdi seoses Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamisega Bulgaarias valimisliidu kultuuri esindajana. 10 päeva Bulgaarias ja seal kontsert, mis toimus pärast maailmakuulsa laste korpodest kontserti Bulgaaria kontsertsaalis, nagu meil on kontsertsaal Estonia salong seal Bulgaaria ja kaks päeva hiljem Bulgaaria ajalehed, väga nimekad muusikakriitikud nimetasid meid Eestimaa Bodrasme annaks tänapäevani neid artikleid mõnikord silmitsedes mõtlema selle üle igat see see oli teksti tollal tolle perioodi üks toredaid kõrgpunkte. Nõukogude liidus oleme külastanud kõiki Euroopa osa liiduvabariike kõige kaugem punkt ei asu ka mitte väga kaugel siiski, kus me käinud oleme, son Uljanovsk Volga ääres jälle seotud oli Lenini 100. sünniaastapäeva eelse perioodiga. Kui seitsmendal aastal osalesime sealsel dekaadil ja tõesti kontaktid liiduvabariikide kollektiividega on kahtlematult esimesed ja kõige tähtsamad meie endi jaoks. Ja kõige tähtsam on meie jaoks ka see, et me oleme äratanud tähelepanu sealsetes muusika inimestes, koori juhtides, soovi tulla, tutvuma meie tööga siin, nagu me oma jooleni meetodid rakendama hakkasime 64. aastast peale siis olid sellised väljasõidud juurde siis need tavalised, mis Gruusiast oli terve grupp kümmekond muusikaõpetajat kuuks ajaks siia, meie juurde kohe lausa õppima. Nii on olnud neid Lätist, Leningradist, Moskvast igalt poolt ka kõige kaugemates paikades tullakse ikka ja jälle meie juurde metoodilist konsultatsiooni saama. Pean seda rolli meie Ellerheina ajaloos vast kõige tähtsamaks, et me oleme muusikalise kirjaoskuse momendid tõstnud kilbile ja loonud siis sellise stuudiumi või laborant tooriumi oma koorist, millega me meelsasti jagame siis kogemusega. Teistele oleme kahel korral olnud Tšehhoslovakkias esimene kord olime, nimelt kutsuti seminari läbi viimasele relatiivse noodilugemise seminari Olomoodsi lastekoorifestivali raames. See oli 74. aastal 75. aastal läksime terve kooriga. Pooleteist tunnise ettekandega siis 81. aastal viibisime Soomes kümnepäevasel matkal ja nendes punktides, kus me olime, seal, oli meil võimalus selle peale kontserdi näidata kama toodilist köögipoolt. Selliseid lahtisi tunni ja kontserdisünteesi on meil 20 aasta jooksul olnud vähemalt. Eks saja-paarisaja ringis päris kindlasti. Minu arusaamise järgi on laste muusikaline kirjaoskus meie oma kooris stuudios eestlasele perioodi vältel märgatavalt edasi läinud. Repertuaarist on läbi käinud ka üle 500 teose. Laste muusikat kirjutatakse meil viimasel ajal üsna meelsasti. Ja küllap tänu ka sellele, et meil on niisugused toredad lastekoorid olemas. Repertuaaris üle 500 hobuse ei ole mitte väike arv. Ja sellest üle poole on Eesti heliloojate teosed. Aga meil on tekkinud ka Ellerheina kõrval ju terve rida toredaid kollektiive meist pisut noorimat, Tombi poisid, antud momendil vabariigi tippkoor, RAMi poistekoor, Tartu poistekoor, kui ka mõned aastad tagasi loodud laste kord Kurekell. Need kõik on loonud soodsa pinnase heliloojate jaoks iga Hilluja, kes mõne laulukesi kirjutab, ta kahtlematult mõtleb kollektiivi peale. Kes seda laulu siis esitab. Aga neid Ellerheinakontaktid heliloojatega on tõesti olnud väga, väga tihedad ja siin võib olla raske oleks praegu kedagi Hilludest esile tõsta, kes meile kõige rohkem kirjutanud on, omal ajal oli selleks Riho Päts. Peaaegu tema looming sai peaaegu alati meie poolt esmaselt ette kantud, siis neid teisi kontserte kollektiivi niipalju veel ei olnud. Kuid nüüd, hilisemal perioodil on kahtlematult selleks olnud ka illuja. Raymond lätte. Siis omal ajal Boris Kõrver, kes oma pioneerilaulud tsüklid kirjutades võib-olla mõtleks ka meie peale ja terve rida teisi heliloojaid, kelle loomingust me oleme ise rõõmud tundnud ja ma usun, et on meeldinud ka kuulajatele. Boris kõrveri loomingust kuulsite laulu helisedes hüüab pill, mida saatsid pasunapoisid Helmut Orusaare juhatusel. Ja edasi Heino Kaljuste dirigeerimisel Boris kõrveri kuldnokk. Kui te hakkate uut laulu õppima, kas teil on tunnetatav kas tegemist on püsiva väärtusega muusikas või on see hetkeline kiiresti kaduv? Seal peab olema mitu head tegurid selleks, et laul tõesti püsima jääb. Nii teksti poolest Studia meeldejäävuse meeldivuse poolest need üldiselt suures laias laastus võime siiski öelda, et sellest laulust tuleb püsiväärtusega laul. Kuid on olnud ka selliseid, mida alguses nagu ei ütle nii ära, et ta võiks nii hästi meeldida ja mõne aja möödudes leiad, et jälle tuleb seda laulu võtaja esitada. Nii on saanud meil näiteks üheks selliseks Ohupuseks Dmitri Kabaleski kantaat hommiku kevadine rahulaul. Kui me seda 30 aastat tagasi esmakordselt õppisime, siis sai sellest laulust nagu ühekordne esitus tehtud, aga me oleme pidanud ikka jälle uuesti tulema sellegantaadi juurde tagasi ja leidnud ja avastanud sellelt kandaedade uusi püsiväärtusi. Ilmselt ta siin mängib oma rolli Rahu teema, mis on igihaljas, mis oli 30 aastat ja veel teravamalt on ta tõusnud käesoleval ajastul. See on nende teemast lähtuvalt, kuid selles muusikas ikka. Me oleme teda neljal viiel korral selle 30 aasta jooksul uuesti esitanud ja alati leidnud talt midagi uut. Kabalevskigantaadist hommiku, kevade ja rahulaul kuulete neljandat osa, meile on vaja rahu. Laste puhul peaks olema väga kergesti tunnetatav nende reaktsioon, kuidas nendel esimene vastuvõtt on? Jah, seda küll. Ma pean ütlema, et Ellerheinalauljate maitse on selle koha pealt väga kasvanud aastatega kui näiteks 20 aastat tagasi või 25 aastat tagasi, mida peeti siis heaks ja meeldivaks lauluks. Kui laululil, lõbus, kui laul oli reibas, uljas ja sõna otseses mõttes puudutas laste maailma lastelaul siis laste kriteerium, mis on ilus, mis on hea, mis on halb, see on tublisti arenenud. Ja nüüd on väga meeldiv tõdeda ka seda, et kui me võtame mõnikord mõne mõtlikud tõsisema asja, mis esimesel pilgul võib arvata, et lapsele ei meeldigi, äkki on saanud sellest laulust tema jaoks väga segav sisu tähendusega laulja, ta võtab seda väga hästi vastu otseselt küsitlust iga laulu juures ma ei ole lastele, kui on käsitlenud, kas see laul meeldib või mitte, seda ma tunnetan tõesti, nagu te küsite, kas tunnetusest on võimalik järeldus teha, ma tunnetan seda ise ja ja mõnikord olen ütelnud, no kas selle laul ei ole mitte raske, kas see laul ei ole mitte ja siiski sulle üle jõu käiv, siis ma saan ka täis, on tore, see on hea. Nii olen täheldanud seda nii Eesti kaasaegsete heliloojate loomingu juures kui ka näiteks modernsema helikeelega laulude juures. Üheks selleks näiteks on rootsi helilooja Harnemmelnesi applecta, millele, kui seal noodipildile peale vaadata ja lastega nagu laulma hakkad, siis siis nagu ei leiagi alguses, kus muusika siin on, kus on tegemist ainult kilkamise karjumise, ohkamise ja Puhkimisega. Aga pärast, kui sa need killukesed mosaiigid kokku paned, siis leiad temast väga sügava sisuga laulu, millel on tähendus umbes taoline nagu Veljo Tormise Äravoneedmisel tähendan vaenlase leidmine vaenlase eemale peletamine. Ja meeldiv oli tõdeda, et lapsed selle raske hobuse, selle keerulise faktuuriga parturissaid väga kiiresti ja kenasti jagu. Te alustasite muusika tegemist viiuliga. Kas teil viiul alles? Syriiulmist Narvas mulle isa ostis, seda viiulit enam ei ole. See jäi sinna, kus kogu Vana-Narva linn. Aga mul nüüd olemas teine viiul küll mis mulle kingitud riiul ja aeg-ajalt saab seda ka lastekoores kasutatud. Näiteks Ülo Vinteri pildikesi koolipõlvest, mida me aasta-kaks tagasi ette kandsime ja mis on ka tänapäeva veel kavas, me kavatseme seda Opus säilitada kuni Oskar Lutsu 100. juubeli, nii. Seal tuleb mul mängida ühes osas viiulisooloõpetaja Lauri osas ja selle taustaks siis koor laulab oma oma saatepartii. See on üks osa siis käesoleval aastal tuli mul jälle viiul kätte võtta kantrilaulus Stephen Fosteri osa, mis on ette nähtud muga, väike vahe viiuli, kantri, soolonit, see viiulimängu õppuss või viiuliõppimine lapsepõlves ei ole mul siiski tühjalt mööda läinud mööda külgi, need kes nähtavasti tuleb, saab ka veel tulevikus üht-teist veel koori juures kasvatada. Ülo Vinter Arno viiul tsüklist pildikesi koolipõlvest. Siim viiulisoolo kõlab siiski mitte Heino Kaljuste, vaid Tõnu Raadiku esituses. Ma pean ütlema, et minu vanemad pole kunagi professionaalse muusikaga kokku puutunud. Kuid nii isa kui ema mõlemad olid väga muusikalembelised. Ema, mul veel elab, isa juba surnud, mõlemad laulsid kooris. Isa laulis meeskooris, emal oli naiskooris ja ma mäletan juba minu ja õe suuremaks saades, mina olin siis 15 14 15 aastane õde oli kümneaastane, kodus me tegime omavahel, kvarteti isa püüdis laulda siis passi toonis, mina olin tenori maa alt ja õde oli sopran. Et niisugune vokaal muusikalembilisus seal kahtlematult mõjunud ka minu muusikalisi tulevikule. Aga ma tahaksin nimetada seda, et nii nagu Oskar Lutsu kevades on moment, kus Laur kingib Arnole viiuli. Nii peaaegu samasugune moment oli see minu elus. Aga kõige esimene instrument mul ei olnudki mitte viiuli pisikene lõõtspill kolme duuriga selle peal ma õppisin oma esimesed palad ära nelja-aastaselt, kusjuures minu esimese õpetaja, eks ole, siis vanaema isa kinkis lõõtspilli, vanaema õpetas oma laulu järgi mängima, kaheksa aastasena kinkis isa mulle juba siis päris viiuli. Viiuliõppus oli ka omamoodi noh, kuidas öelda, tänapäeval võiks, võiks eeskujuks seada nii paljudelgi kooli direktor ütles seda minu kooli direktoriks, Narva teises algkoolis oli, oli Jüri Välbe. Tema oli suur muusikaentusiast. Ja mitte ainult entusiastid olid aktiivne musitseerija. Ühel päeval tuleb Jüri Välbe tuleb klassi. Meile teatab niimoodi, et kutsuge oma vanemad kooli, ma tahaksin sellist teie klassist teha ühe viiuli, orkestri vedas elekteeris siis välja, kes võiksid mängima hakata. Mina hakkasin viilu deppima tollal Narva. Minu arust väga tähtsa ja nimeka muusiku Leopold Vigla juures. Leopold Vigla on Eesti NSV rahvakunstnik hiljem saanud suure tunnustuse populaarsuse akordionimänguõpetajana. Mina hakkasin esialgu Leopold Vigla juures viiulit õppima eratundidesse, siis 40.-st aastast kui loodi Narvas muusikul, läksin teda siis muusikul edasi lõpult villasse, minu viiuliõpetaja juba juba kooli tasandil, sest instrumentaalmuusikasse tõsist muusikut minust ei tulnud ja see on jäänud ikka niisuguse taidleja tasemele ja neid õpetusi, mida ta mulle noori poisile andis. Ma mõtlen just kõrva intonatsiooni suhtes. Neid kõiki tarkusi on mul läinud elus hästi palju tarvis koori juures. Sest et õpetada koorile opereeritud klaveri järgi on midagi muud, kui sa võid õpetada juba otse noodilugemise järgi ja seda klaveri järgi tampimist olen ma püüdnud purjus vältel nii palju, kui vähegi saab. Viimase 20 aasta jooksul eriti õpime kõiki laule otse noodist lugedes tähendab puhta häälestusega mitte tempereeritud häälestusega. Nii lapsepõlv algas tegelikult 60 aastat tagasi ühel heal päeval, kus sündis Heino Kaljuste ja ma arvan, et teile kui koorijuhile vist kõige parem soovida palju haide musikaalseid lapsi. Aitäh. Saate lõpetame Heino Kaljuste lauluga Mu kodumaa tekst Kersti Merilaas.