Me oleme praegu ühes Tallinna Toompeagaleriis ja selle galerii omanik on Eve Pärnaste, galerii nimi on aparaat, aga ma ei ole ainuomanik, meid on kolm. No igal juhul ühegaleristiga me oleme saanud jutule ja reedel siis täna avatakse siin Hirvepargi 10. aastapäevaga seotud näitus. Kust see idee tuli? Selle ideega tuli välja minu partner Aet Reinhold ja kuidagi Öelda, et see oli kummaline, et talle see mõte pähe tuli, sest tegelikult ta ei teadnud täpselt seda, kui paljud inimesed hirvepargiga seotud inimesed kunsti teevad. Ja ta ei teadnud ka seda, et kaheksa aastat tagasi oli mul selline näitus juba plaanis oli nimekiri koostatud Atkidis selle mõtte kinni ja nutta tänu sellele ongi teoks saanud. Miks plaan kaheksa aastat tagasi teoks ei saanud? Esiteks sellel ajal oli niivõrd palju tähtsamaid tegemisi, sest siis käis ju poliitikarindel elu väga intensiivselt ja ega ei olnud sobivat kohta ka. Kui palju siis on neid inimesi, kes on olnud algselt seotud MRP-AEG grupiga Hirvepargi meeleavaldusega 10 aastat tagasi ja kes üllatus-üllatus, tegelevad ka maalimisega? Otseselt hirvepargiga seotud ei ole kõik need 12, aga selle näituse mõte ongi see, et Hirvepargi kunstnikud selles mõttes, et nad olid juba põrandaaluses poliitikas enne Hirveparki nadolid hirvepargiga seotud ja vahetult pärast Hirveparki ka siis, kui selliste asjadega tegelemine polnud sugugi mitte igapäevane asi ja antud näitusel on 12. Aga eks eks ole rohkemgi, tõenäoliselt kõiki ei teagi. Kes need 12 on siis? Ma loen ette tähestiku järjekorras. Henno Arrak, Karl Hans Arrak, Merle Jääger, Sirje Kalvik, Anniki Kari, Renee kari, Matti kiirend, Uno Laur, Helgi lillaste pärnaste, Iris Uuk ja Vello Väärtnõu. Vaatame nüüd nende piltide hulgas natuke ringi. Näitus ei ole küll veel päriselt avatud, aga aga sa ütlesid, et näituseni moel on paigas. Kirjelda seda nii palju, kui üldse on võimalik raadio teel ühte kunstiteost kirjeldada. See on Vello Väärtnõumaal 83.-st aastast. Nimetus on tal naise jutustus ja ma olen selle pildi kirjeldamisega alati hädas olnud, see nimelt minu pilt. Minu arvates on see väärt parim pilt. Ja kuigi siin on kujutatud üks naine ja üks lind ja võib-olla natuke loodust ja natukene kaljusid, siis minu jaoks ta nagu ei olegi jutustav piltide annaks kirjeldada, vaid siin on pigem meeleolusid, siin on tohutult head värvid, siin on. Siin on lihtsalt vaimustav maalitehnika ja kõik, kõik see kokku on üks pilt, mis sisendab mingit rahu, kindlustunnet, samal ajal rajal ulatuvad need juured kuskile kaugele mingitesse pärimuslikesse aegadesse ja ja, ja ta on üks tihe tihe piltist täida. Kas neid pilte vaadates võib arvata või kuidagi tunnetada, et tegemist on suures osas inimestega, kes tajuvad ühiskonda teravamalt võib-olla kui mob inimesed või, või kes on olnud represseeritud või kes on pidanud kannatama mitmesugused tagakiusamise all? Või, või nad on kunstnikuna ja selle endast kõrvale heitnud ja me võime nende töid nautida nagu mis tahes kunstnike omi. Et ma arvan, et just niimoodi niimoodi see ongi, sest enamus pilte on siin muidugi mahedate täis stabiilsust täis täis rahu, täis värvirõõmu ja võib isegi öelda lüürilised, võib-olla isegi romantilised. Nii et mingit võitlusliku või poliitilist joont või ühiskonna sündmusi käsitlevaid asju üldse nendes piltides ei ole nii palju kui mina tean. Need inimesed ei ole ka kunagi selliseid teemasid kujutanud. Tähendab, osaliselt nagu ma olen sellest nimekirjast meelde jätsin, tegemist on inimestega, kellel on täiesti akadeemiline kunstiharidus ja osa on inimesi, kes on maalimas oma lõbuks. Siis nüüd see, mis selle näituse juures võiks olla niisugust, mis vaatajat siia galeriisse kutsub sisse astuma. Võib olla põhiasjalikult just see, et kuna need on inimesed, kes olid poliitikas, kes, kes osalesid rasketel aegadel poliitikas, et siis näidata seda, et inimene, kes nii-öelda on võimeline barrikaadidele minema vajalikul hetkel, et see ei ole kogu tema olemus, ei ole kogu tema loomus, et need ajad, mis eelnesid barrikaadidele, need, need, mis järgnesid tegelikult on täidetud nende poolt peaaegu ühte ja sama laadi kunstiga. Ta tegi enne seda. Ta tegi nendel rasketel aegadel seda ja ta teeb ka seda praegu, see tuleb tema tema olemusest. Nii et inimesed on mitmekülgsed ja nad on tihti mitmekülgsemalt, kui osatakse endale ette kujutada. Inimeste elu ei ole, ainult ei koosne mingisugustest ühest väljundist või ühte laadi väljundist. See ongi selle näituse põhimõte, et me ei tohiks ühtegi inimest kuuldes tema nime võtta nagu mingites trumpi või, või suruda teda mingisse klišee-sse. Ma arvan küll, jah. Galerii omanik, Aet Reinhold, teie olete nüüd staažikas galeriist, missuguse hinnangu teie sellele Hirvepargi 10. aastapäeva maalinäitusele ana? Mul on hea meel, et tegemist on poliitilise näitusega ja see on suurepärane just nimelt selles mõttes, nagu Eve juba eelpool ütles, et inimestel on mitu külge, inimese loomus on rikas ja inimene, kes on õrn, tundlik. Loomulik, et ta raskel ajal, kui on maale ja rahvale ja eksistentsile raske aeg siis on ülimalt loomulik, et ta sel hetkel tegutseb vastavalt oma südametunnistusele. Ja siis, kui on kriis möödas, siis pöördub tagasi oma põhitöö juurde. Ja nii palju veel, et siin käivad inimesed välismaalt. No kuna see on nii kaunis koht ja Tallinna üks ilusamaid vaateid avaneb meie aknast. Ka külastajad on küsinud, et noh, olge nii kena ja näidake nüüd meile seda vahet, mis on nüüd tekkinud siis, kui Eesti oli okupeeritud ja nüüd, kui te olete iseseisvad, kuidas on see kajastunud kunstis ja siis olen ma hätta jäänud, sellepärast et niisugust olete joont või sellist põksu, mis on käinud peale iseseisvumist, et algul oli ühtemoodi ja nüüd on mingisugune hoopis teine külg tulnud kunstis ilmseks ei ole, kunstielu kulgeb omamoodi ja oma reeglite järele. Ja ma arvan, et see ongi tore ja see on hea. Miks mitte Evernastele ilmselt Laske omad olid kirjeldada, sellepärast ma palun teil, Aet, kirjeldada neid töid, mida sellel näitusel on Evelt näha. Evelt on kaks varasemat tööd ja on ka uus töö möödunudaastane. Minu jaoks olid varasemad tööd üllatus, sest Eve, viimase aja loomingut tean ma küll, aga need varasemad pärased soojad, lummavad ja hea küll seal on ka näha midagi konkreetsemat, ütleme niisugust asja, mida võib, milles võib ära tunda näiteks maastiku ja, ja nad erinevad küll praegustest töödest. Aga selline kunstniku maailma nägemine on nii vanades kui uutes üks ja sama. Ma arvan küll niimoodi muutused küll aga mingisugune põhiheli on jäänud.