Ajalooline mälu on selekteerib. Selle näituse peamiseks eesmärgiks oligi meelde tuletada. Öeldakse, et halba ei tohi meeles pidada, aga head ei tohi unustada. Me tahaksime, et selle näituse vaatajad mõtleksid põhimõtetest, mõtleksid julgusest ja aususest. Nendest väärtustest, milles meie tänases Eestis kipub puudus kätte tulema. Seda näitust oli koostada väga huvitav ja kurb. On ju tõepoolest eriskummaline kogeda, et Eesti riigikogus teeb aktiivset poliitikat mees, kes pärast pargi miitingu toimumist tõsimeelselt Komsomolskaja Pravda veergudel Eesti NSV Nõukogude Sotsialistliku vabariigivõimukandjatele ette heitis, et nad piisavalt karme meetmeid natsionalistide suhtes ei tarvitanud. Seda, et selle miitingu organisaator Eesti vabaduse eest võidelnud on Eesti vabariigis poliitvang. Ja kurvaks teeb see, et need samad inimesed, kes omal ajal grupi MRP-AEG ja tema aktsioone põhja tagusid juhivad täna meie meediat. Milles te võite veenduda, kui te neid kirjutisi vaatate? Näitust ei olnud kerge teha, nagu juba eelpool öeldud, sest materjali oli vähe. Me keskendusime nendele ajakirjanduses ilmunud käsitlustele, mis puudutavad MRP-AEG teed. Ja see väheneb. Arhiivimaterjal, mis siin väljas on? Tanineb Eve pärnastelt, kellele ma avaldan suurt tänu, sest ilma temata seda näitust poleks olnud. Ja ma arvan, et on mida meenutada ja on, mida teada saada. Palun. Ja nüüd siin näitas, et me oleme saanud jutule MRP ja E G-grupi ühe liikme, Arvo Pesti ka. Teie olite kahtlemata üks selle Hirvepargi meeleavalduse organiseerinud kirjaid. 23. augustil 1987. aastal. Te ütlete siin seest end, on teie tehtud fotod, on teil meeles? Kas te jälgite ka sel puhul, et fotoaparaadiga klõpsu tegite? Ja eks eks, eks jälgin ikka, aga noh, need ajad ajad, millal kardeti, mingisugused jälgimise, need olid ikka õnneks selleks ajaks juba lootusetult läinud. Jah, minu minu peale nagu jäi see pildistamine, et et niimoodi noh, jääks ikka ajaloo jaoks ka midagi. Ja teised olid teiste asjadega hõivatud ja ja siin on jah, minu minu tehtud tellinud. Kas te mäletate, kas inimesed kartsid ka, kui nende nägu juhtus objektiivi ette jääma või mis meeleolu üldse inimestel oli sel päeval? Meeleolu äärmiselt ülev, seepärast et see tohutu mass, mis kokku tuli, mida, mida keegi ei oodanud, ilmselt ka mitte KGB. See lõi sellise, Nad on lihtsalt sooja ja hea meeleolu. Nii et ma usun, mingi katust ei on. Vähemalt suurt katust on. Ja, ja noh, kõik kohati palju tuttavaid ja äärmiselt sõbralik, sõbralikke soe oli. Ei, ma vaatan alguses vist oli see, et kõik kutsuti kogu raekoja platsile ja siis seal selgus, et seal ei või mingisugust rahvakogunemist pidada ja siis ühise rongkäiguna siirduti piki Harju tänavat ja edasi üles Toompeale. Siin on pilt Heiki Ahonen ist, mis see on, mida ta teeb selle pildi peal? Kuna tolleaegne linnapea miilits kas keeles teate teatas organiseerida, et raekoja platsil kogunemine on ikkagi keelatud siis otsustati minna Linda juurde ja, ja sealt sile parki. Linnakujude ja nüüd Eiki ja selle pildi pealt isegi Ahonen paberist keeratud ruuporiga kutsub suvast liigub mööda Harju tänavat linna kivi juurde. Siis te olete võtnud ühe pildi sellest, kuidas Eesti televisiooni kaameramees filmib kõike seda. Ma olen Eve Pärnaste käest kuulnud, et, et Eesti televisioon küll filmis seda üritust, aga pärast need kaadritest hävitati. Kuidas see lugu oli? Ei, see on üks salapärane lugu. Me katsusime kohe pärast seda, nähes, et teiste televisioon filmis katsusime näiteks, kas ette kätte saada, aga seal mingeid tundide mänge, kui, kui nad pärast seda miitingut tähendab viidi tundmatus suunas minema ilm ilmselgelt KGB-sse ja sealt näiteks kadus veidrikke need kaadrid. Mitte iial keegi ei tea, kus nad on ja noh, tänaseks pole üldse olemaski. Liiguksime neid siit selle järgmise stendi juurde. Siin on üsna rohkesti fotosid juba Hirvepargis, nendest loosungitest ja, ja inimestest Tiit Madisson. Ja näha õige mitmel fotol. Mida te siit tahaksite kommenteerida? Plakatid olid äärmiselt huvitavad nagu Tunne Kelam oma oma sõnavõtus toonitas seda, et esimest korda oli niisugune sõbralik, suur kena kat Eesti Latvija Lietuva kuuliaukudega, need need augukesed seal sees peaksid sümboliseerima kuuliauke, ehkki ekkiva tol ajal me arutasime, et see ei ole eriti õnnestunud, väljas on liiga liiga suured nagu aga, aga mõte oli igal juhul selles. Ja jällegi rahvast oli ju tohutult palju, aga see oli esimene ikka tõsine, tõsine, suur, suur miiting. Selliseid ju ennem Eestis ei olnud olnud, see näitas, et mingisugune nüüd äärmine äärmine piir on ületatud, et rahvas elama ei karda. Avalikku esinemist. Merle Jäägeri täpselt ei olegi aru saada, kas ta peab kõnet, loeb luuletust või laulab, missugune oli Merle Jäägeri osa sellel esimesel Hirvepargi miitingul. See läbeli naljakas lugu. Tiit Madisson minu mäletamist järgi kutsus üles siis, kui meie oma jõud nii-öelda ammendunud ja need on nüüd otsas kedagi laiali aetud, midagi takistavad, siis kõnet said otsa mingil hetkel ja minu meelest Tiit Madisson kutsus üles soovijaid esinema. Soovijatest soovid, olime väga eripärased, üks soovidest oli Merle Jääger, kas lugu luges oma oma luuletuse koduga? Mis pärast seda muutus tõesti juba mõneks ajaks kanooniliseks? Ja teine täielik äärmus oli Platon Afanasjev, tuntud Peterburist pärit mõnda aega Tallinnas saanud provokaatorist. Standard, niisugune publitsist ja kirjamees. Tema tema siis rääkis, rääkis nagu vastu poolt kuidagi meenutab fašismi, äkki jutt oli väga segane. Ja vist kas oli veel? Pahandused esinemise vist minu mäletamist, räägi rohkem, ei olnud. Kui Hirvepargi esimese koosoleku põhiülesanne ja MRP-AEG ülesanne oli avalikustada Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollid, siis minu meelest nüüdseks see ülesanne on küll täidetud. Mis võiks olla Hirvepargi koosolekute mõte praegusel ajal? Mõte on ennast täielikult ammendanud. Ma EKi olles äärmiselt nostalgiline inimene. Ma ei arva, et neid koosolekuid peaks edasi pidama, see oli ikka üks etapp, mis on edukalt läbitud. Ta ei olnud sugugi esimene, vaid ta oli ikkagi täiesti ainult üks etapp. Ja noh, väga kena muidugi igasugused ajaloo sündmused tuleb meenutada ja koguda, materjale ja säilitada, rääkida ja miks mitte ka teadustööd teha ja ja üliõpilaset võiksid asjaga tegeleda tõsisemalt ja nii edasi. Aga siiski on üks etapp, mis on edukalt läbitud. Ma vaatan, siin on vanad tuttavad kokku saanud ja hästi palju on kõvahäälset juttu. Sina keeveebermasteled siin oma vanu tuttavaid kohanud? Olen küll suur rõõm, ei ole mõnda tükk aega näinud. Nüüd see näitus, mis on kokku pandud fototteist selle Hirvepargi esimese koosoleku kohta 10 aastat tagasi. Ma olen aru saanud, et need fotod on kõik kokku korjatud. Need on minu isiklikust arhiivist, ma olen kunagi nad hoolikalt kokku korjanud, sellepärast mul oligi hea võtta. Kuidas see sattus, et nad kõik sinu kätte kogunesid? No ma olen nagu fotode vastu huvi tundnud, Tadel kajastuvad ajaloo sündmused ikka sellisena, nagu see pilt on üles võetud selleks hetkeks siis tegelikult toimus täna ka võib inimene eksida imede sassi hakata ajama, et kes seal olid, kes seal ei olnud ja mis seal tegelikult toimus, aga foto on selles mõttes hea tunnistaja, et isegi kui sa ei usu oma silmi, sa pead seda uskuma, sest jäädvustatud sellest hetkest. Sest ma olen selle vastu huvi tundnud, inimese mälu on nii petlik. Fotodele sõltudes, sa saad tihti selgemaks. Liigume nüüd natuke seda stendi mööda edasi. Mis nendel fotodel on, on niisugust mis sulle praegu noh, niisugust emotsiooni meelde toob, kas see on inimeste näod või, või on nende hoiak või see, kuidas nad hoiavad lille ja leinakimpe või? Neid põhib põhjal isiklikult näiteks praegu see foto, mida ma vaatan siin Eriku tamm? Kadunud Eerik Udam hoiab plakatit. Eerik Eerik alati naeratas, eks ju, ei ole võib-olla imelik, Eerikule on selline hea soe naeratus, soe pilk silmades, kui me vaatame nüüd seda, seda fotot, kus on hästi palju inimesi peal ja kus kus lauldakse. Et inimestel on lahedad näod. Võib-olla ma tõesti ei olnud enne sellist asja näinud, üks asi on nüüd laulupidu, võib-olla kus lauldakse ja traditsioon, irooniline laulupidu, aga sellist üritust, kus tulevad võhivõõrad, inimesed kokku kuulama kellegi juttu. No no see oli nii, kahjuks ei ole igast hetkest fotosid olemas. Aga ei ole mingisugust hirmu kuskil näha, mingit jäikust ei ole näha mitte mingisugust sarni olekute ja jaga sihukeste ülemana pärast uljust ei ole rahulikult kindlalt. Ning Lotkas lootusesäde või pigem isegi mingi kindel teadmine selle kohta. Parimad päevad on alles ees. Siin ühel värvifotol on pärast miitingut grupp inimesi, kes on kõik enamasti pärit sellest Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupist. Kui tihti te kokku saate? Aga me ei olegi selliseid koosviibimisi ja aasta päevadepidamisi teinud, sest MRP-AEG liikmetest said peaaegu kõikidest ERSP liikmed, siis hakkasid juba ERSP tegemised ja grupp sisuliselt lõpetas oma tegevuse. Üsna pea. 28, sügisel võib-olla oli juba natukene eksisteerida, aga üldiselt juba, sest me tegemised olid sellest aeg läheb edasi, tekivad järjest uued sündmused ja ja nagu Meil kunagi sellist kommet olnud, et tuleme need kokku ja meenutame minevikku, eks iga päev nagunii meenutatakse või mingites väiksemates seltskondades. Ja tõenäoliselt laupäeval, 23. Te olete küll kõik Hirvepargis koos. No ja ma arvan küll ja eks me niimoodi olemegi kokku saanud siis, kui toimub midagi siis, kui keegi teeb midagi. Võib-olla, kui mingid uued algatused tulevad. Ja noh, eks. Aega oleme koguneda ja mälestusi heietada, aga tahtmine kellelegi tuleb, ehk siis kutsutakse kokku.