On avaldatud arvamust, et nii kui kaks muusika melt inimest kokku saavad siis jutt ka ainult muusikast lahti läheb. Aga mis sinna parata, muusikule on tema tööelus peamise tähtsusega. Ta on juba lapsepõlvest harjunud loobuma väga paljust muust ahvatlevast siin elus. Aega tuleb hoida, see on ka kunst. Tean, et näiteks teie, Rolf, Uusväli oskate keeli ja loete väga palju kirjandust. Arvan võib-olla, et mitte ainult selleks, et kokku saada uut kontserdikava ja interpreteerida üht või teist teost. Ühest või teisest ajastust. Tahate. Pidi jõuda lähemale seega mitte ainult muusikateele, vaid inimestele endile erinevatele rahvastele, nende hingelaadile. Kust see muusika pärineb? Ja kui kõike seda mõelda, on siis nüüd kõik töö või on see huvi või on see lihtsalt igapäevane teie elu? Kolm kokku need ja need asjad elavad omavahel üsna lõplikult lugemise kohta. Ma tahaksin veel nii palju ütlema, et see tagasiside on, on justkui keerukam ja ma ei oskakski seda nii täpselt väljendada selleks et mingi ajastu muusikasse ligemale saada, selleks vaevalt ajastutel suurim asi on iseenesest huvitav, võib-olla mingit Gauteid pidi võiks siis ehk muusikat aidata, aga muidugi nii muusikale otsest käegakatsutavat abi mõjuht ei oskaks sellest isegi ütelda. Sellepärast et muusika maksis, on alati ükstaspuha, mis muusikaga ega ei tegele, on tänapäeva praksis. Ja stiilsed ettekannete aeg-ajalt siin-seal kuuleme seda väljendust, stiilne ettekannet selleks ei olegi mitte kõigepealt oluline mingi väga vana instrument või siis paarsada aastat vanade interpretatsioonivõtete mehhaaniline ülekandmine vaid lihtsalt ikkagi meelelaad ja mõtlemisviis peaksid kuidagi natuke retsustatektiivsed olema, peaks justkui oskama vaadata ja elada natukene tagasi. Kui raamatute juurde tagasi minna kas piisab ühekordsest lugemisest või on tulnud vajadus, on tekkinud vajadus midagi lugeda. Mitu korda? On isegi õige tihti. Sest esiteks võõrkeel ei ole ju emakeel ja esimene lugemine võib üsna sagedasti olla lihtsalt must lugemine, nii-ütelda. Ja mõtteni võib teise ja kolmanda korrani jõuda asjani pudelite arhit väljenduses, tõelise kasuni. Milliseid raamatuid niimoodi lugedes? Ma kõike konkreetselt ei oskaks ütelda, aga ma viimased kolm nädalat olen veetnud floberi kirjadega šarzanile täiesti kogemata oma selle raamatukese sain ja üsna kogemata ma teda lugema hakkasin. Kiiruga Moskva rongile tõtates tuli mulle meelde, et mitte midagi pole ju lugeda ja rongisõidud on pikad ja kahmasin kolm esimest kätte satuvad. Nende hulgas olid siis ka Globeri kirjad, Moskva rongis lugesime nad esimest korda läbi. Kaasanis hakkasin teist korda õige otsa peale, sain ma nüüd Kaliningradis. Nagu juba aru saite, olete interpreet, kes pidevalt reisib. Ega ma nii väga pidevalt ei reisi ja selle reisimise kohta ma pean tähendama nii paljut oma loomu poolest, ma ei armasta sõita, olen kuidagi täiesti ebamoodsalt paiga inimene aga see on lihtsalt mängimisega seotud. Paratamatult vahend, mis tuleb ära kannatada, sest mängida on mulle siiski meeldinud ja, ja ilma reisimist ja see ei lähe. Nüüd mõelda nendele meeldivatele kodus olemise päevadele millest vahest isegi kuu kokku ehk saab. Missugune on teie päris tavaline tööpäev kodumail? Ja väga palju muusikat praegu vaba ja tööaja keerleb enamasti selle ümber kõik, aga, aga muidu noh, igapäevane töö filharmoonias oreli juures ikka harjutada, lugeda vältimatult igapäevase elu asjad, mis kõiki inimesi natukene ahistavad poes käimised ja söödama ka. Ja tööd tehes teeb ometigi ka lõdvestuma. Kuidas te seda oskate? Teist tööd ettevõttes näiteks näiteks kui ma olen mängimisest väsinud, siis ma võtan raamatu ja koeraga jalutama, minek on ka vajalik asi, aga väga suur lõdvestus. Kas jooksma jalutama? Noomi jookseb siiski rohkem koer, mina jalutama? Muusikul peab olema väga palju tahtejõudu seal tead, omadus. Aga ma küsiksin nüüd niimoodi, et milliseid nõrkusid inimestele andestate. Vot see on üks väga keeruline raske küsimus, nõrkusi, neid on mul omal ja mul on neid väga palju andeks antud ja, ja tavalisi inimlikke nõrkusi. Ma suudan teistele ka andeks anda. Ilma selleta ei ole ühiskondlik elu üldse mõeldav. Samal ajal jällegi vastupidine mida kõik peaks olema ühel muusikul, et mängida. Et leida, et võidelda aega. Tal peaks ikka aega olema küllaldaselt ja rahulikuna erialaga tegeleda, sinna juurde kuulub ka lugemine ja ja kas või kas või rahulikult loodusesse minek. Selleks peakski igaüks omal sama natuke aega. Et ei peaks olema nii meeletult kinni, et inimesed jooksevad, harjutasid veel proovid teisele, ühelt esinemiselt teisele, lõppkokkuvõttes siiski nüristab jänesega üksiolemise ja mõtlemise ja ja seedimise aeg peaks peaks igal muusikul olema. Räägime natukene repertuaarist, nagu kontserdipublik on näidanud, tuntakse praegu meil suurt huvi vanamuusika vastu ja rahvamuusika vastu. Ja orelikontsertide vastu samal ajal on siin aga üks väikene vastuolu. Tuntakse huvi oreli vastu, aga mulle vist tundub ja võib-olla mitte valesti, et tänapäeval just meie hilja, et Eestil ja et ei ole väga helded kirjutama sellele pillile. On tõsi küll, ega peale kadunud Edgar Arro ja Alfred Karindi ei ole enam eriti midagi organist sinodi puldile siginenud. Meeldiva erandina peaksin muidugi ester mäge nimetama tema. Aga mis võiks olla siin põhjused vähem kirjutatud, et ma ei ole eriti selle küsimuse kallal nuputanud? Repertuaari valguses ei ole. Ja ma ei ole jõudnud veel kõike sedagi märkimisväärselt Eesti muusikast ära mängida, mis meil siiamaani olemas on. Nii et, et küsimus ei ole minu juures akuutseks muutunud, võib olla üks põhjus on ka puhtalt nii majanduslikku laadi, sest väikese orelipala ühtioni palju maksta kui mõne suurema vormi eest. Võib-olla siin on ka üks põhjus, teine põhjus. Võib olla muidugi ka see, et ega oreli tarvitse ju sugugi iga muusika inimesi aktuaalne olla. Kui muusikast repertuaarist veel rääkida, aga see on väga tähtis et niinimetatud vana muusikat mängitaks veidi teistlaadi pillidel, kui, kui uuemat muusikat ja romantilisem küll. On küll nii renessanssmuusikat ja hiliskeskaega ja, ja seda ei saa üldse tänapäeval duetti mängida, need on tempereeritud, see on ainult üks tegur, mis, mis nende korraliku ehitus peaaegu et võimetuks igal juhul minu jaoks nii võimatuks, et ma ei ole enam mänginud isegi rõhku balt, mitte meie oreli tonitoneeritud sagedasti küllalt kohmakalt ja, ja paksult ja miks suurde koosseis on, on hoopis teistmoodi sinna juurde veel temperatsioon selle negatiivsed küljed, mis eriti vana ja selle kõige vanema muusika juures välja. Ja nii see muusika ongi peaaegu et minu huviorbiidist välja jäänud vanemad kui 18. sajandi muusikat. Ma ei ole ammu mänginud. Aga kas liidus on pille, millel võiks mängida vana muusikat? Minu töödes praegu ei ole. Kas Eestis võime öelda, et meil on need kolm kontsert oreli ja meil on kolm ilusat toredat praegu kuidas ta neid pille omavahel võrdleksite hindaksite? See on üsna raske võrrelda, saaks ju ikkagi neid asju, mis on enam-vähem enam-vähem ühetaolist, aga nad on väga ja nagu orelit seda ikka on ju, alati on, on väga eriilmelised, kõik, kõikidel on oma tugevad ja nõrgemad küljed, ütleksime nii. Mina olen juba selles eas, kus nooruse mälestused hakkavad akuutselt muutuma uuesti ja nii ripun ma ikkagi kõige rohkem Estonia oreli küljes. Niguliste on, on mulle võõram. Ehkki ma olen sellised planeerinud. Aga, aga nüüd markama üllatusega, et Estonia istub ja meeldib mulle siiski natuke rohkemgi, eriti nüüd, kui ta on, ta on ümber ehitatud. Algselt ikka väga muudetud Estonia kontserdisaali orel, ma olen sellest tihti kunagi rääkinud. Ei ole enam see orel, mis ta oli aasta aega tagasi. Kas praeguseks momendiks võib Estonia kontserdisari oreliga anda kohe täismõõdulise orelikontserdi oioi nii korras? Ja esimene täismõõduline orel õhtu oli, oli ju tegelikult ka 25 detsember. Kõlina Kozlova korkist mingis. Me rääkisime nüüd kontsert orelitest Eestis, see on siis Estonia kontserdisaali, korallist, Vanemuise kontserdisaali, Orealist ja Niguliste realist. Aga kui palju mängivaid oreleid Eestis võiks olla? Näiteks, kus me võiksime neid kuulda Üks ilus pilgul Räpinas teine ilus pillanud Suure-Jaanis. Kolmas ilus pill Viljandis. Neljas ilus pill on Kolga-Jaanis küll väga raske mängida. Mille poolest taga rasked Tratuur nagu mehhanism väga visa käiguga, aga väga ilusti kõlabil. Seda loetelu saaks pikalt jätkata, veel. Aga kes on need mehed meil, kes kas neid pille üldse oreleid korras hoiavad? Kolmandat põlve orelimeistritesugusel tsist õige osav käsitööline demagatavaid pilli muretult tunda. Tema tööga on tulnud ka väga ilusaid korral Tartu muusika kolore. Selle plaadistus sai möödunud aastal ju üleliidulises konkursi, sai teise koha. Selle plaadi kohta on on väga palju ilusat öelduda kirjutatud. No loodame, et Hardo Kriisa käe alt veel veel mõnigi ilus pill valmis saab. Siin vahepeal läks jutt plaatide juurde. Missugune Arv orelimuusika plaate nüüd valmis juba olnd. Praeguseks on seeriast, on 24 plaati, on on lindistatud 21 peaks välja tulema ja peale selle on veel kolm. Selge see interpreedid on kõige südamelähedasem vast viimane, millega on konkreetselt tegeldud. Ja kõik nad on nii-öelda oma lapsed. Aga mida meenutaksite nende 24 plaadi sündide juures? Kõigiga on olnud puhtväliseid raskusi, sest need on ikkagi väljasõidu plaadistamised pika maa peale sõita. Sagedasti juba külmal ajal. Kuna nii pika maa taha ei ole alati olnud võimalik harjutama sõita ikka enne plaadistamist koha peal. See on muidugi asja minule ja ülikannatlikku len Tomsonile tunduvalt raskemaks teinud. Aga siiamaani me oleme, hoolimata kõikidest nendest raskustest oleme olukordadest ikka nagu mulle näib, vähemalt augu ja puhtalt välja tulnud. Mingi plaat on endale eriti südamesse läinud. Ikka tuletaks seda Tartut meelde natukene rohkem kui teisi selle poolest, et mulle meeldib selle oreli kõlavus ja väga armas repertuaar on seal peal. Sellel plaadil. Seal on meile kõik väga vähetuntud muusika, seal on Johan Evelin, see oli Salzburgi peapiiskopi üks organiste, Mozarti kolleeg. Ja veelgi veelgi pikemat aega Mozarti isa kolleeg. Osa tema oreliteosed on pikka aega Bachi teostaks. Temalt on üsna harva mängitavat versetid. On sellel plaadil, siis on Sonstanly Händeli kaasaegne ja ja Händeli suure imetluse object pime muusikamees. Ta oli väga osav improvisaator, need pühapäeviti nendel kästemprositsioone kuulamas. Seal on kolm sadel Volultarit ja, ja plaadi teisel küljel on Johnbachelbeli magnificat fugad. Terve tsükkel teises psalmi toonis. See on praktiliselt meie Solmi noor. Kui viiuldajad või puhkpillimängijad võtavad oma pilli kaenlasse ja lähevad sõidavad esinema teise linnanõukogude liidus või välismaal siis organismil pole midagi kaenlasse võtta. Nootide ja isiklike tarvete ja seda ei tohi unustada, mänginud ei tohi unustada. Aga sedapidi olete saanud tuttavaks väga paljude erinevate pillidega. Kuidas küsida oleks parem, kas milliseid kõige meeldivamaid mälestused pillidega on olnud või ebameeldivaid? No ma pean siinkohal ütlema, et mul on ikka elus vedanud ikka veel ja ebameeldivaid mälestusi. Nii kuidas mu aju ajusoppi saputaks, mitte ei tule? Halb läheb meelest ära ja jääb meelde nii et sedapidi Halb läheb meelest ära, küll aga aga orelikega minul ei olegi midagi halba juhtunud. On mõned niisugused ähvardused. Terve põhi hüüdma kõvasti ja valjusti. Sellest me saime. Ühendatud jõududega saime jagu, mõjuksin kah kosmeetiliste korrels ja leidsime ruttu üles. Tegime nüüd, kui kaks minutit vaheaeg oli läbi, siis sain jälle edasi mängida. Hakkas küll veel. Hakkas ainult üks vile. Mängisin teises pooles oli Vidoori kuuenda orelisümfoonia finaali ajal. See oli õnneks nii täis orelilugu, et see üksik pisike Vilemisel Pirisesse nagu sina, mina just nagu kõrge orelipunkte. Ta ei olnud kõrge väikese oktavi sall, aga ainult üks vile. Publik võttis ta kajana ja see on, on vist ainukene asi, kukkus Orelanna tempu teinud, rohkem ei ole. Aga missuguseid pillid meil liidus on praegu parimad? Üldiselt peab tunnistama, et orelite tase on ütlemata ja ma olin hiljuti esimest korda Kaasanis, orel on seal juba hulk aastaid, minu kontorid on seal küll planeeritud olnud, aga, aga väga mitmesugustel põhjustel on ikka sõitmata jäänud. Need on ikka olnud jaanuarikuus ja ja mul on kaks kord haigeks jäänud ja seekord sõitsin ka hambaid kõigist sõitsin poolhaigena välja ja üllatus oli suur, kui ma kohale jõudsin. Aga vanud täiskõlaline niisugune vist kõige paremate Tšehhi orelite hulka Nõukogude liidus tuleb arvates abil, ma siiamaani arvasin, et Estonia on kõige parem, aga, aga nüüd ma enam ei arva. Tähendab nendest vanadest pillidest, mis on tehtud kuuekümnendatel kuni kuni 75. aastani nende hulgast ma arvan, et see on isegi parem kui Estonia. Aga võib-olla veel reisidest? Reisimine on niisugune asi, et ta toob endaga paratamatult kaasa teatud ebamugavusi. Mõnigi kord filharmoonia hooletuse tõttu ei tulda vastu hotellitatavadki koledasti külma tulema ja tuuletõmbe. Need kaasaegsed ehitised võivad juua Valgust küll palju pakkuda, aga, aga veelgi rohkemal määral pakuvad nad külma ja tõmbetuult. Need suured klaasid tõmbuvad kõik kohutavalt. Ja tervise saab siis üks kui teinekord. Ja muidugi tuleb arvestada veel ilmataadi tujukustega kui ka kaugetes kohtades, kuhu rongiga ja juba enam ei jõua sõita, kuhu sõit kestaks nädalaid siis siis tuleb paratamatult mõni kordistus lennuväljadel. Selleks puhuks peab alati paksu raamatu võtma kaasa palju kannatuste paksu raamatu. Siis saab hakkama. Missugused kohad on niisugused kuude ikka ja alati, vaatamata kõigele tahaksite tagasi minna. Ikka Moskva konservatooriumi suur saal, hinna ma tahaksin ikka tagasi minna ja lähen ka. Siis läheksin ma hea meelega ja alati ja hea meelega lähemal Bofi, ehkki seal ei ole kaugeltki mitte kõige parem. Aga selle eest on väga hea akustikaga ruum ja imevahva publik. Kontserdi lõpus tavalised ida, kuuled soliste lavalt ära lasta ja, ja orelikontserdi puhul üpris tavaline plaksutatakse, plaksutatakse, plaksutatakse. Missugused lood on niisugused, mida olete valmis hea meelega kohe-kohe mängima? Loodi vahelduvad koos kontserdiga, lisa polnud loomulikult ka, et ma ei oska ütelda, mul ei ole lemmik, palun, Viktor Lembit pole need, mida ma parajasti mängin. Väga viletsaid asju ei hakka lihtsalt mängima. Ei no seda küll, aga seda juba loomulikult sellepärast et ta on väga palju kirjutanud ja täna oreli põhiheliloojad. Ei, ma armastan muusikat rohkem kui lemmikheliloojaid. Head muusikat. Olen palju Bachi mängida, aga ega sellepärast ei maksa arvata, et mulle kõik Bachi teosed meeldivad. Noorpõlveteost ei mängi üldse, ma helistan nendele punktidele. Seda on muidugi väga raske küsida ja seda on kindlasti veel hullem seletada. Aga kui püüaks ütelda interpreedi koha pealt, mis on siis muusikast see, mille kohta me tõesti sageli ütleme, jah, mulle meeldib seda mängida. Ma tahan seda mängida. Ja minu meelest on täiesti võimatu vastata sellepärast et tega muusikale ja kunstile meie ligimene ju ainult puhtmõistuslikult. Tähendab, meie valik võib ju alge saada, näiteks on tarvis midagi Bachi mängida, eks ole, ütleme või mõnda teist autot vaatama, mis meil seal on teinud, eks ole. Aga sealt edasi hakkavad juba puhtemotsionaalsed faktorid tulevad ju ka mängu juba ja kes neid suudab seletada? Mina igatahes küll see mees ei ole ja mul ei ole tekkinud tarvidust selleks seletamiseks, miks see asi mulle väga meeldib, ma tean, et ta mulle meeldib ja ma tegelen sellega, nägin teda. Ja kui see lugu on väga raske, nagu me teame, kõik asjad ei ole sugugi ühe-kahe päevaga ära õpitud, siis ma ei pelga ka ühtegi vaeva tema selgeks saamiseks. Ja, ja tegelikult see ei ole ju varem seal vajadus, olgu nad kui kuitahes rasked. Aga need asjad, mis meile on meeltmööda ja ja mis on vältimatult need, need ei olegi enam vaev. Et on ju vältimatu, ütleme raskete reegel Sismann variatsioonide selgeks saamiseks on vältimatu, umbes 100 tundi tööd. Aga ma ei võta seda tööd vaevana. Tule mulle raske sest ma tahan seda teha ja ma tean, et see muidu muidu ei lähe. Ma ei saasta muidu vaeva faktor langeb niivõrd tahaplaanil kaob unustusse, täiesti. Ei olegi enam vaev. Töötamine ei ole vaev. Kui palju ja kas üldse on mõjustamateid eelnevad interpretatsioonis? Tõenäoliselt unustan alaku midagi möödunust ja midagi, midagi jääb alles ja midagi kasvab uut. Et see protsess on pidev ja katkematu. Keda te hindate organistidest interpreedid, kõige rohkem? Ma olen saanud nüüd kuulata väga vanu ülesvõtteid näiteks sõsar frangi õpilasšaldulnamiiriku, ta mängib oma õpetajateoseid, see on muidugi üks üks suurüllatuse suur elamus on olnud siis Üldse ma olen natukene oma muusikamaitsest pisut, Frank oma on ja ja mulle on meeldinud prantslaste orelimäng oma suure seesmise vabaduse ja töötav on niisuguse improvisatsioonilised suhtumise ja kuivatanud dogmaatika täieliku puudumise tõttu. Ennekõike, kui te võtate, et muusikateose siis esimene asi, mis teil tuleb selgeks teha, et muusika ei ole ainult ka suuremat see ei ole ainult käsuseadus. C juurde kuulub ka veel palju vabadust, aga vabadus nagu teate, ei ole anarhia. Vabadust tuleb koolitada. Ka inspiratsiooni tuleb õppida muuseas hoolega. Aga kuidas on lugu üldse praegu meil Eestis organistide järelkasvuga, teeb see rõõmu või muret? Pigem muret. Rõõmu ei ole eriti palju. Ei ole praegu põhjust rääkida erilisest niisugusest organisti isiksusest järelkasvu hulgas. Kahjuks ka kaunis halli udu. Aga oreli vastu ikka huvi tuntakse? Kui üldiselt õpilasi ikka on juures oreli vastu huvi tuntakse, aga see on siis ka garantii, et kuskilt ikkagi jälle. On ju väga tähtis see, et kõik need omadused, mis ühele organismile vajalikud on ja kõik see kunst, mis orelimuusika juurde käib et see läheks kaduma. Et see jääks alles meile. Loodame, et aeg on meile armulik ja et jälle kuskilt ikkagi niisugune inimene, lõppude lõpuks kerkib. Aga milliste probleemidega praegu konkreetselt tegeleta? Uue aasta esimestel kuudel? Eesti keeles klaveri harituste kolmas jagu. Klaverit tuleb siin mõista klahvi instrumendi käsitluses. Seda on väga palju muusikat ja siis on tehniliselt väga raske seal väga suurt niisutantsid konsultatsiooni, nakkamaid. Lugeda ma tänan südamest ja ma olen seda nooditeksti juba õnneks olema, seda üle 100 korra juba ehitanud. Seda laval ei mingite kunagi tervikuna, seal teatakse teatud väikesed osad välja. Maagilised kordused jäävad välja ja nelja duetti ei mängita kah kuigi tihti. Mu pea töö ongi pragunenud duettide kallal ja väikeste koralli eelmängudega. Bin Laden sellega hakkama saada. Ja ka millal me võiksime loota seda kuulda saada? Juubeliga seotud, nüüd peaksin tänama? Välja? Läheks küll, väga meeldib. Ma loodan jah, et aasta lõpus ehk ilmublit.