Päike ja kuu veeresid vaheldumisi läände ja näitasid meile teed. Öiste vahikordade üksindus laskis täiel määral igaviku ajatut perspektiivi tunnetada, mida muidugi juba kondikil kogenud tähed ja ö must meri. Muutumatut tähtkujud, sirased meie pea kohal ja niisama eredalt kiitles meie all helki mere helendus elus plankton, mis hiilgas kui fosfor pehmel mustal alusel, mille Diaalne libisesin. Tihti jäi mulje, et liuglema öise taeva all mööda lainelist peeglit või koguni, et meri on kristallselge ja põhjatu. Nii et me näeme sellest läbi ülejäänud tähtede mürioodi universumi alumisel poolel. Ainus kindel ja lähedane, mis selles kõikjal laiuvasse taevalaotuses eksisteeris, olid pehmed, kuldsed kõrkja rullid meie all ja hiiglaslik nelinurkne puri nagu varitähtede taustal ülevalt roo juurest laiem kui Alttekilt. Selle vanaegiptuse trapetsikujulise Raburje piirjoontest öös üksi piisas, et kalendrit tuhandeid aastaid tagasi pöörata. Niisugust purjevarju ei näe tänapäeval võõrastav papüüruse bambused, puu ja köite halamine ja norskamine hoolitses ülejäänu eest. Me ei elanud enam aatomipommi ja rakettide ajastul. Me elasime ajal, mil maakera oli suuri lame, täis tundmatuid meresid ja Mandreid, kui aeg oli kõigi ühisvara ja mitte ei kellelegi defitsiitkaup. Kanged ja kurnatud Rossimisest, mis nüüd oli selja taga, vahetasime 11 lainetaval kõrke tekil ähmase tormilaternavalgel vahist välja. Oli sõnulseletamatult mõnus mugavasse magamiskoti puhkama pugeda. Ärkasime neetult hea isuga. Kehas oli imeliselt õnnis tunne. Kiviaja elu polnud sugugi ainult põlastusväärne. Pole mingit alust arvata, et inimesed, kes elasid enne meid ja kasutasid keha jõudu, nägid ainult näguripäevi ega saanud oma õiglast osa elu rõõmudest. Need mõtted kuuluvad norralasest teadlasele ja maailmarändurid tuur Heyerdaalile ja pärinevad raamatust raha. Samalaadne vahenditu maailma kõiksuse tajumine, ühtekuuluvustunne, looduse ja universumiga on tuttav aga ilmselt kõigile, kel õnnestunud osaleda mõnel pikemal merereisil. Seejuures mõtlen ma sellist merel viibimist, kus mere kohinasse ei lõiku mootorimüra. Pärast seda, kui sai ümber suurte purjelaevade aeg maailma meredel ja ankrupaigad ja kaiäärset täitusidki kontserte tankerite ja ookeani hiiglastega, mis nagu hiiglaslikud ujuvad linnad sadamast sadamasse mürisevad tundus korraks, et romantilised purjekolmnurgad kahanevad kokku jäävad üksnes rohkearvuliste jahtklubide pärisosaks. Õnneks nii ei läinud, võidutses inimese igipõline vajadus romantika riski enesetunnetuse ehedate elamuste järele. Tekkis arusaamine, et sulgudes supertehnikaga varustatud suur laevamugavasse roolikambrisse ja usaldades end automaatrooli hoolde kaotame midagi väga olulist oma sajanditega sõlmitud sidemest. Merega jäid kümned suured ja väikesed õppelaevad, millel tulevased meremehed teevad oma esimese tutvuse mereeluga ja mis püüavad pilke kõigis maailma sadamates. Kuhu nad iganes ka sisse ei pööraks jäid ka kümned ja sajad tuhanded avamerejahid, mille kiilu alla jääb aastas sadu ja tuhandeid meremiile kõigil maailma ookeanidel ja meredel. Igal aastal lisandub mõni uus ja huvitav võistlus, mis toob kokku purjetajaid ja aluseid. Traditsiooniks on saanud ümber maailma ja üle ookeani võidupurjetamise üksi või kahekesi, aga ka suurema meeskonnaga. Tavaks on saanud gaseeri kat, mis kannab inglisühe kuulsaima purjelaeva klipper Katizarki nime. Idee sellise regati korraldamiseks küpses 1956. aastal ja tõi kokku suured purjelaevad ja avamerejahid, mille pardal merehuvilised noored inimesed üheskoos purjetades võisteldes, puhates mõtteid vahetades tugevdada eri riikide noorsoo üksteisemõistmist ja sõprust. Selliseks kujunes juhtmõte ettevõtmisel, mis algul kandis nime operatsioon puri 1972.-st aastast alates toimub, aga kattis argiauhinnavõistluste nime all. Mis nimesse puutub, siis 22. novembril 1869. aastal seega meie esimese üldlaulupeo toimumisaastal vette lastud klipper sai oma nime Robert Püanssi poeemi Tammošanter ühe tegelase järgi. Nimelt kirjeldab poeet nõidade tantsusel pillerkaari noor nõiaplika nänni, oli seal rõivastatud lühikesse või õigemini lühikeseks lõigatud särki. Šoti keeli kõlab khatisaak. Kuulus klipper ise seilas maailma meredel pea et sadakond aastat ja leidis endale igavese ankrupaiga. 1954. aastal kriinvitšis Londoni lähedal. Aasta-aastalt on suurte purjelaevade liidu ESTA seil treeningassažeysseni poolt korraldataval regatil kasvanud osalevate riikide ja aluste arv. Nii võttis tänavusest khati Sarki regatist selle põhisadamas Saksamaa liitvabariigis preemia Haavenis osa enam kui 3000 meremeest ja purjetajad seitsmeteistkümnest riigist. Kaide ääres seisis aga suuremaid ja väiksemaid purjealuseid kokku 260. Tõeline masti mets, mis tõi sadamasse igal päeval kümneid tuhandeid uudistajaid. Kõige suuremat huvi pakkunud kusid kahtlemata sellised purjeiludused nagu 60 aastat tagasi siinsamas Premier haavanis ehitatud ja praegu tootmiskoondisele Eesti kalatööstus kuuluv õppelaev Krusenstern maailma suurim tegutsev purjelaev seid Off, poolakate, 1982. aastal valminud tarn reisi Saksamaa liitvabariigi Korfok, taanlaste George Steits, bulgaarlased, Kaljakra ning samuti ka suurte õppelaevade liidu kaks sõsar kuunarit sir Winston Churchill ja Malcolm Miller. Mis puutub kruusnesterni, siis lõi ta esmakordselt sellel regatil kaasa 1974. aastal ja tunnistati tookord esmakordselt mängus olnud regati peaauhinna, hõbedase khati Sarki mudelile vääriliseks. Selle auhinna statuut on kooskõlas regati põhimõttega. Nimelt saab hõbedase laevamudeli enda valdusse selle laeva või jahi meeskond, kelle panus meremeeste ja purjetajate vahelise üksteisemõistmise sõpruse ja solidaarsuse arendamisse on kõigile katist osavõtvate alustega tõnite salajasel hääletamisel suurimaks tunnistatud. Ja kui khati Sarki regatti reeglitest juba kord jutt, siis olgu nimetatud ka see, et vastavalt juhendile peavad vähemalt pooled meeskonnaliikmeist olema nooremad kui 25 aastat. Lisaks Krusenstern ile kandis veel üks alus tänavusel khati Sarki regatil ahtripeeglil kodu sadamana Tallinna nime. Selleks oli Eesti merelaevanduse avamerejaht Tormilind laev, mis ehitatud 1982. aastal poolasseetsinis ja mis esmakordselt osales sellel regatil 1984. aasta suvel, kui seilati Taanimaa sadamalinnast Freldiks saamine Šotimaale krinokkisse ja sealt edasi liverpooli. Meenutus tookordsest reisikirjeldusest räägib hetkest, mil seitsme kaheksa palises loodetuules Põhjamerel teise võistluspäeva õhtuks liidrikoha olime haaranud. Roolida on raske, viie-kuuemeetrine laine lööb üle jahi. Green on kohati 35 40 kraadi. Kajutis on raske liikuda, kõik kõigub, kukub, vahetab kohta. Laine lööb aeg-ajalt sellise ootamatu jõuga vastu poordi, et kõik kõmisev ja rappub, aga peab õnneks vastu. Vahis oleme viiekesi, on üsna jahe, niiske, aga kuratlikult põnev. Laulame. Olemine muutub üha märjemaks, sest niiskes jahis ei kuiva riided ära ja iga priskem laine kallab ämbritäie vett ka luugi nurgast kajutisse. Sellele vaatamata tunneme ennast reipalt. Viimases sideseansi eest on möödunud küll juba üksjagu aega, kuid oleme hoidnud kuue seitsmesõlmedest kiirust ja usume, et püsime edasi liidrikohal ja koitiski meie jaoks saatuslik, 19. juuli seitsme kaheksa pallinna priske nordvesti tuul püsis nii nagu ka mitmemeetrine laine. Hoidsime liidrikohta paarikümne miilise eduga. Iskra ees oli meie vaht ja rool parajasti Victori käes, kui jahti haka sätti isenesest pauti kiskuma. Pärast mõneminutilist asjatut heitlust, mille vältel alus mitmeid kordi halsid teisele käis, märkasime ahtri alt välja ulatuvat väändunud roolilehte, mille küljest iga laine üha uusi vahtplastitükke eemale kandis. Olime juhtimisvõimetud kiiresti purjed alla, ankur ja tormiankur sisse. Jäime triivima. Püüdsime purunenud roolilehte püüda, see aga triivis eemale. Troostitu tunne. Olime kesktormavad Põhjameretuule ja laita tõugata. Mõne aja möödudes katsetasime jahti juhtida üksnes purjede abil. Töötasime palehigis, kuid tulemusteta. Tormilind tegi isepäiselt ringe nii, nagu see talle endale meeldis. Saime raadio teel ühenduse Iskraga küsiti, kas vajame abi ja püüti saada sidet saatelaevaga Larsa Kruuse kuid taga järjetult põhigrupp oli liiga kaugel. Meis tärkas trots, tahtmine näidata, et oleme üle Põhjamere tujudest spinnakeri buumist pooleks saetud 12, millimeetrisest, vineeritükist, avariirooli pinnist ja roostevabast plekist ümmargusest kandikust. Valmistasime hädarooli mille kinnitasin jahi kumer ahterpeegli küljes olevate astmete külge. Mõlemasse porti tõmbasime hädarooli küljest otsad pelidele, mille abil fikseerisime rooli põhiasendi. Olime taas võimelised oma liikumissuuna üle ise otsustama. Kell 14 30 tõstsime tormipurjed ja võtsime suuna Inglismaa rannik. Põhjameri andis meile tookord 1984. aasta suvel võimalus ennast proovile panna andis merekarastuse, mida hindasid kõrgelt kõik, kelle kõrvu meie roolilu kuulata. Kaheksa päevaga seilasime häda roolist tüürituna läbi pea 900 meremiili ümber ohtliku Šotimaa ranniku läbi keerulise Beltlandi väina Atlandi ookeani ja hübriidi mere tunnustuseks oli regati eriauhind mehisuse eest. Üle auhinna lookles lint ladinakeelse kirjaga, mis eesti keelde ümber pandult tähendas. Tulevikus loodame alati paremat, tookord pidasime seda tähenduslikuks ja ega eksinud. Järgmisel suvel võidutses tormilin neljandal rahvusvahelisel preemia Raaveni regatil olles parim nii oma grupis kui pälvides absoluutselt kiirema jahiauhinna järgnenud khatisärki auhinnavõistlustel preemia, Raave nendest üle Põhjamerele Londoni külje all asuvasse Chatamisse võidutseti taas auhinnaks, sedapuhku Põhjameretrofeed. Saatamis käis jahi pardal ka suurte purjelaevade liidu patroon, Edinburghi hertsog prints Philip. See oli tunnustus nii seekordse võidu, aga ka eelmise aasta mehise seilamise eest, mis oli leidnud äramärkimist ka mitmel pool erialaajakirjanduses. Tänavusuvisele katis ARKi regatile viis kapten Tiit nõu tormilinnu juba kindlas favoriidiseisuses. Ja üsna loomulik oli see, et kui seekordsele katist, stardipaika, New kastesse kogunenud suuri purjelaevu ja avamerejahte külastas Inglise kuninganna Elizabeth ja talle tutvustati 14 kaptenit, kes esindasid kogu Katizarki regati laevastiku siis kuulus sellesse esindus koosseisuga tormilinnu kapten Tiit nõu. Tähelepanu, mida purjelaevadele ja avamerejahtidele osutatakse, annab tunnistust sellest tohutust huvist, mis inimestel on kõige ajaloolise, natuke ebatavalise ja harjumatu ja samas nii eheda ja loomuliku järele. Küllap ka seikluslikkus järele, sest kahtlemata on iga vähegi pikem merereis, mis tehtud purjede all. Tänapäeva seiklus. Küllap mõtlesid need enam kui poolteist miljonit inimest, kes New Gasly Stalini jõe kaldal purjelaevade paraadile kaasa elasid ennast mõttes mõne jahi või purjelaeva meeskonnas merele kaasa. Tänapäeva tõtlevas ja organiseeritud maailmas, mis oma näilisest turvalisuses tundub paikapanduna ja mõõdukana maailmas, mis täis kokkuleppeid, graafikuid, kellaaegu ja plaane on ütlemata ahvatlev anda ennast vabaks astuda vastu tuntule, ent samas igal hetkel ise päisele ja määramatule merele. Keegi ju ei sunni neid noori inimesi, kes sellel regatil osalevad oma vabast ajast ja enamuses ka oma raha eest ronima mööda kõrgeid roosid, ärkama kell neli öösel hommikuudus ja võtma üle rooli kangestunud sõrmedega rooliratast hoidvad kaaslaselt läbimärjana, jahi või laevatekil laineid trotsides sikutama madudega Mäelevaid, Soote Nad teevad seda vabatahtlikult ja millegipärast on nii, et see, kes esmakordsel katsume selle enesele kindlaks jääb tahab hiljem ka tagasi ja tulebki, niipea, kui tal selleks võimalus avaneb. Tule plaanima oma närvi ja jõuvarusid. Inimese emotsionaalne mälu on nagu mosaiik, iga mälestus lisab sinna uue killu enam kui veendunud selles, et ilma emotsioonideta. Ta ei ole neil paljast teadmisest kunagi nii palju tulu kui teadmisest, millega kaasnevad ka emotsioonid. Sageli on aga lugu nii, et emotsioonid annavad meile tõuke oma teadmiste avardamiseks ja täiendamiseks. Tänapäeva informatsiooni küllusest üle ujutatud maailmas, kus me sageli pimesi usume ja peamegi uskuma väga paljut annab ehe elamus meile laengu, mille väärtuslikkust oskame hinnata üksnes tagantjärele. Sellises omamoodi minimaailmas, mille moodustada saab üks avamerel seilab purjejaht. Hakkad tajuma ka seda, milleks ollakse suutelised, kui kõigile on ühine eesmärk ja mida tähendab vastutus, mis job sind, kes parasjagu öise tähistaeva all üle jahi rullavate laine mägede vahel rooli hoiad sellesama roolipinni kaudu jahi ja selles oleva ülejäänud seitsme mehega. Kui palju tuge annab teadmine, et igaüks neist seitsmest on valmis reageerima Su väiksema eilegi märguandele kui midagi on võimalik ja vajalik teha selleks, et jaht senisest veelgi kindlamini ja kiiremini lilledel ainete tee leiaks või kui midagi on korrast ära, nii nagu see juhtus tänavu suvel, teises võistlussõidus, mis viis laevastiku Norra sadamalinnast Larwickist, Rootsi Jötebori ja kui hommikuhämaruses tugeva raksatusega katkes masti pool põiki tagant toetav teras vaier ja vihises ülema parema õla ette jäädes abitult tortema. Sekundi murdosa vältel jõudsin mõelda, kui nüüd ainult masti murduks. Õnneks jõudsin enne hullemat jahi vastutuult pöörata ja kohe olid ka mehed tekil. Pautisime teisele halsile. Veerand tunni pärast oli uus ja tugevam plokk paigas. Mõned tunnid varem oli meil purunenud eespurjepea puri ülaosa, mille külge kinnitatakse fall purje ülestõmbamiseks. Kellelgi tuli masti minna. Seitsme kaheksapallidest tuules ja mitmemeetrise lainega on see julgust nõudev ettevõtmine ka keset südapäeva. Nüüd oli aga öö. Jaanus masti, hüüab Tiit ja tal on õigus. Jaanus on kõige kergem varemgi mastis käinud, oskab tööriistade ja otstega ümber käia. Jaanus, sätime endale pootsmanni tooli istumise alla, haarab mastist ja teised hakkavad teda üle peli pandud valliga masti sikutama. Püüan roolida nii ettevaatlikud, kui seal pimedas vähegi võimalik. Iga tähelepanuta jäänud laine raputab ja põrutab jahti ja püüab Jaanust masti küljest lahti rebida. Meeter meetrilt kerkib näpitsad kruvikeeraja, noa taskulambiga varustatud tume inimkogu masti topi poole. Lõpuks on ta üleval. Järjekordne raske laine murrab jahi alt läbi, sekundid venivad. Lõpuks kostab läbi tormi müha, hüüa, valmis, hakka kalla laskma. Kui mees all, pole kellelgi aega muljeid pärida, kohe läheb uus Insbury üles. Võistluse käib kusagil siinsamas mustavas öös võitlevad lainete ja tuulega konkurendid. Alles siis, kui kõik korras ja vahivabad mehed kokpitis kuuma kohvi rüüpavad, kuuleme, et korraks oli laine peal, tibutab mast mehe mitme meetri kaugusele ühe lingutanud. Ja kui järgmine laine tõusta taas masti ligi tõi, õigemini vastu masti virutas, klammerdub Jaanus kõige 10 küünega masti topi külge. Tagantjärele oli heaga naljatada, aga küllap jääb see paarikümne meetrise masti tipus mässova mere kohal tehtud õhusõit Jaanusele veel kauaks meelde. Meile kõigile jääb kahtlemata kauaks meelde ka järgmine päev pärast öiseid juhtimisega. See oli tõeline purjetamispidu. Tormiline tuiskas läbi Kattegati, Askaagerake väinade vahumöllu päikesepaistes ja meie suurim, 175 ruutmeetrine spinnakeri hiigelpuhuna paisumas. Kõik soodid ja vandid, maksumus pingest, mehed ahtritekil valmis reageerima väiksemaid ootamatusele. Tiit hoidmas kahe käega roolipinni, mida tuul ja lained vaheldav käest püüdsid rebida. Jahti nii keerata, et tuul purjedest välja pääseks. Tormilind otsekui kihutas eest ära laine vallidel, mis teda ahtri tagant jälitasid. Hetketi tundus taha vaadates, et nüüdsama matan meie kohal kõrguv laine meid enda alla. Samas aga libises ahter üles ja jaht liugleb peadpööritava kiirusega laine orgu, tehes kohati 15 16 sõlm. Kui taas laineharjal olime, paistis eespool inglaste Acier ise ka iga pagiga üha lähemale ujus, sest inglased ei söandanud tormis täis purjesid kanda. Ja kui siis ühel hetkel tuul nii tugevaks tõusis, et jaht kool ei tahtnud kuulata, üüri vastutuult keeras ja purjed vette vajutas. Vaatamata sellele, et kapten ja talle abiks olev Indrek kahe mehe jõuga roolile surusid klammerdusid kõik tekile, et mitte saada merre paisatud. Kerel jälgisime kõik võimetuina, kuidas meie suur esipuri hetkega tuule poolt vastu saalinguid ribadeks asitakse. Hetk hiljem koristasime aga kõik ribad ja tükid jahi kõhtu. Ja ei kõhelnud hetkegi uue spinnakeri ülestõmbamisega. Võistlusega käis ja esikoht oli käega katsuda. Ja oh seda rõõmu, kui pärast 40 ühetunnist kihutamist väsi Nuinaga õnnelik Eina Jötebori lähistel. Päeva hakul kokkuleppel see finishijoone jõudsime 300 meremiili ja enam kui 30 konkurenti olid jäänud ahtri taha. Seekord ei olnud keegi meist kiireim ja kui kümmekond päeva varem premiere Havenis Saksamaa liitvabariigi president Richard von Vaisseker ulatus meile eelmise etapi neljanda koha kinnituseks vanale kasti lauale maalitud merepildi siis seekord võisime jättevery jota platsil vastu võtta esikoha auhinna. Ja usun, et meile kõigile oli auhinnast olulisem see, et olime suutnud midagigi endale tõestada. Neid oli proovitud. Me olime vastu pidanud ja just see määras. Alati on huvitav kohtuda inimestega, teistest rahvustest või teistest riikidest vaadelda, võrrelda, teha enda jaoks järeldusi. Khati Sarty regatt pakub ka selleks küllaga võimalusi. Kohtumisõhtud pressikonverentsid, külaskäigud, erinevad ellusuhtumised, kultuuritasemed, huvid, uudishimu ühel ja teisel pool. Üllatus, kui kuuldakse, et NSV Liit jaguneb liiduvabariikideks ja neist igaühest kõneldakse oma rahvuskeeles uskumatus, kui kinnitame, et meil on emakeelne kool, kirjandus, teater, kinnitused, edaspidi ollakse targemad, kui näitame Eestist kaasa toodud videoprogrammi meie majanduse, hariduse, kultuuri kohta. Ja lõpuks üksmeelne tõdemus, et inimesed on kõikjal inimesed tuleb ainult eelarvamustest üle olla. Lisaks sellele, et kuulusin tormilinnumeeskonda kui purjetaja, ei jätnud ma mõistagi kasutamata ka võimalust koguda sellisel reisil ajakirjanduslikku materjali. Peale selle, mida talletus mu mälu jäädvustasin enam kui tunni võrra nähtust ka filmilindile. Tegin hulganisti diapositiivide ja ka mõned intervjuud. Neist meeldejäävaim oli kahtlemata intervjuu kuulsa maailmarändur ja teadlase tuur Heyerdaliga. Teadsin, et Larvik väikene Norra sadamalinn, kust pidi algama teine võidusõit, on tuur, heer, talisünni ja nooruslik. Kaheksa 9000 elanikuga väikene Norra sadamalinnake on kuulus omaaegse viikingite pealinnana. Kaanlarbik tuntud kui kuulsa laevaehitaja Colin Archeri kodulinn. Seal, mees, kelle käe all valmis kunagiga kuulus from. ERL-i kohta teadsin, et ta pidavat praegu hoopis Itaalias elama. Lootsin aga, et äkki toob suurte purjelaevade külaskäik ta sünnilinna siiski kohale. Palusin meie vahendusohvitseri Leifi uurida, kas poleks võimalik kuulsat norralast intervjueerida. Järgmisel päeval sain teada, et Heyerdahl ootab Eesti televisiooni esindajad. See tähendab mind kell 18 30 kohalikku grand hotelli vestibüülis. Õigel ajal olin kohal kaasas kaamera magnetofon ja abilistena Jaanus ning ka vahendusohvitser Leif, kes oli oma kuulsa kaasmaalasega kohtumisele erutatud vaated minust enamgi. Täpselt kokku lepitud. Rajal astus trepist alla hallis ülikonnas Thor Heyerdahl. Mitte Pikaga sihvakas sportliku rühiga vaatamata oma 72-le eluaastale. Viisakas ja tähelepanelik ümbritseva ja ümbritsevate suhtes. Tugev käepigistus sellised olid muljed enne mikrofoni avamist. Kiirustasin, sest vastavalt eelnevale kokkuleppele oli küsitlejale lubatud napp 15 minutit. Õnneks sattusin vastaja lemmik ratsule, sest kui minu poolt esitatud viiele küsimusele vastamiseks oleks tõepoolest veerandtunnist piisanud, kestis jutuajamine pea, et pool tundi. Poole intervjuu pealt jõudsid kohale ka kapten ja vanem abi. Tõnis. Intervjuu lõppedes ulatas Tiit Thor Heyerdahl eile Kalevipoja kuju ja jahivimplit. Mina lisasin omalt poolt Tallinna albumi erdav, tänas naeratades. Liitus teda juba ootava linnapeaga, et sõita, kattis ARKi laevastiku kaptenite korraldatud vastuvõtule. Koos linnapea Eeerr taliga sõidutati sammas toss vastuvõtule ka meie kapten. Sõbralikke vahendusohvitser Leiš, kes muidu oli küllalt vaoshoitud, tänas mind võimaluse eest näha kuulda oma suurt kaasmaalast ja avaldas imestust selle üle, et heerdal kõigil Arvikis viibinud mitmesaja ajakirjaniku hulgast, kes temaga tahtsid intervjuud teha, just minu välja valis. Kuulsin sellest nüüd esmakordselt ja olin isegi üllatunud saatuse soodsa valikuile. Omapäi püüdsin põhjendust otsida selles, et eesti keeles on välja antud kaks seier, tuli raamatud nii Kon-Tiki kui raa reisi kohta samuti selles, et elame ühise Läänemere kallastel ja Heyerdahl ja võitlus Läänemere puhtuse eest äärmiselt oluliseks. Ja kolmandaks, küllap ka seepärast, et kõikvõimalikele suurtele telekompaniidele on eyerdalil olnud elus võimalik intervjuusid anda korduvalt. Ilmselt tundus eksootilised kõlav eesti teevee talle uudse ja huvitavana. Kahetsesin üksnes, et mul ei olnud kaasas sünkroonmagnetofoni, sest see oleks võimaldanud kogu intervjuuga televisiooni ekraanile tuua. Nüüd filmisin maid vastuse ühele küsimusele kartuses, kas seegi helilindiga sünkroonselt jooksma hakkab. Seega kuulete täna Thor Heyerdahl mõtteid esmakordselt täies pikkuses. Küsisin, millal ja kuidas tekkis turierdalil huvi teaduse vastu. Kui olin noor poiss, õigemini alles laps, kasvasin üles nagu te teate selles väikeses larbiti linnas, kust fjord viib välja ookeanini. Ma unistasin alati sellest, et kui ma suureks saan, saab minust maadeuurija teadlane. Minu ema oli väga huvitatud etnoloogiast ökoloogiast ja mul oli suur õnn omada kodus korraliku ja rikkalikku raamatukogu. Ajal, kui minu sõbrad lugesid muinasjutte, mäletan ma ennast lugema õppimise hetkest alates lugemas kirjandust erinevates riikides elavate inimeste kohta. Ja kui ma alustasin õpinguid ülikoolis, tegin seda suure innuga, teades, et minust peab saama professionaalne teadlane. Mida arvate moodsa tehnoloogia arengust ja selle seosest teadusega? Kas ei vähenda see äkki inimese osa? Kui etnoloogias minna eemale inimesest ja tema tegevusest, siis eemaldatakse ka etnoloogiast endast sest etnoloogia on õpetus inimesest inimtegevusest. Tegelikult läheneb kaasaegne teadusinimesel Ajal, kui mina alustasin praktiliste eksperimentidega etnoloogia vallas, ei peetud seda isegi omaetteteaduseks. Tollal oli teadlane see, kes istus raamatukogus ja uuris kirjandust või tuhnis muuseumi riiulite vahel ja ei mõelnud kunagi millestki sellisest, et ta võiks näiteks ronida parvele ja minna sellega ookeanile. Seepärast selles head märki, et kaasajal võib kõikides tsiviliseeritud maades näha, et etnoloogid ja antropoloogid käivad rahva hulgas sest rahvaga tegelemine ja just loodusrahvaste juures olemine aitab aru saada arengust. Mul on rõõm märkida, et viimast korda Leningradis viibides nägin, et NSV Liidu Teaduste Akadeemia oli avan uue osakonna eksperimentaalse antropoloogia osakonna mis on läinud koguni nii kaugele, et esitab eelajaloolise sõidukeid ja valmistab eelajaloolisi tööriistu. Samas suunas töötatakse praegu ka Ameerika Ühendriikides ja teisteski maades. Nii et neis asjus oleme inimesele lähemal kui inimpõlve võrra varem. Tõepoolest, kui Thor Heyerdahl 1900. 47. aastal oma viie kaaslasega balsaparvel nimega Con Tiki läbis 4300 meremiili Lõuna-Ameerika rannikust Polüneesia saarteni oli see eksperiment, mida julgelt võib hinnata selle sajandi julgemate ja väljapaistvate teaduslike ekspeditsioonide hulka. Katkend raamatust. Vahel asusime kummipaati, et vaadata iseennast, öösel süsimustad lained kõrgusid igast küljest ja tähtede siravad müriaadid peegeldusid plantonilt meres nõrga heldine. Maailm oli lihtne täheke pimeduses. Kas oli praegu aasta 1947, enne või pärast meie ajaarvamist, sellel ei olnud äkki mingit tähtsust. Elasime, tundsime seda imelikum intensiivsusega ja mõistsime, et sedasama olid inimesed teinud ka enne tehnikaajastu veelgi täiuslikumalt, kui nüüd aeg nagu lakkas olemast kõik, mis oli reaalne, oli praegu samasugune, nagu ta oli olnud ja on ka tulevikus. Meid neelas ajaloo absoluutne nüüd mõõdupuu. Lõpmatu ja läbipaistmatu pimedus. Arvutute tähtede all. Mees ööpimeduses kerkis lainetest Kon-Tiki, et siis sinna jälle tagasi vajuda. Kuna mustad veemassid tõusid tema ees ja meie vahel. Kuuvalgel oli parve ümber mingi kummaline õhkkond. Jämedad helkival mererohust narmendavad palgid, viikingipurje nelinurkse TÖÖ mustad kontuurid, turris bambushütt ahtris asuva parafiin laterna kollase tulega. Kõik see meenutas rohkem pilte mõnest muinasjuturaamatust kui tegelikku reaalsust. Aeg-ajalt kadus Farm mustade lainete taha täiesti ära, siis kerkis ta uuesti esile ja paistis tähtede foonil teravas iluetina. Kuna palkidelt voolas helkivat vett. Vaadates seda õhkkonda üksildase parve ümber võisime oma vaimusilma ees nii hästi näha terved selliste sõidukite flotilli, mis tookord, kui inimesed esimest korda üle selle ookeani sõitsid, lehvikukujuliselt üle kogu horisondi laiali valgunud, et oleks rohkem šansse maad leida. Iga pakk juba on, kui, kes nii hästi Peruu kui ka Ecuadori enda alla oli heitnud sõitis just enne hispaanlaste saabumist paljudest tuhandetest meestest koosneva armaadaga palsavust parvedel ookeanile et otsida Saarimis. Kuulduste järgi pidid olema kuskil vaikses ookeanis. Ta leidis kaks saart, mis mõnede arust saates olid Galapagose saared ja pärast kaheksakuist äraolekut õnnestus tallama rohkete sõudjatega suurivaevu Ecuadori tagasi pääseda. Kon-Tiki ja tema kaaslased olid mitusada aastat varem kahtlemata samasuguses formatsioonis merele sõitnud kuid neil polnud mingit põhjust püüda tagasi tulla. Kui meeleparvel tagasi olime, istusime sageli bambustekile, parafiin, latern ümber maha ja rääkisime Peruust teele asunud meresõitjast, kes poolteist 1000 aastat enne neid kõik sellesama läbi. Latern heitis purjele habetunud meeste hiiglavarje ja me mõtlesime neile valgetele Abemetega meestele Peruust, kelle jälgi võisime leida mütoloogiast ja arhitektuurist kogunenud teekonnal Mehhikost, Kesk-Ameerikasse ja Lõuna-Ameerika loodeossa Kuniveruuni välja. Kust see salapärane kultuur enne inkade tulekut nagu nõiakepiga kadus ja niisama äkki neil üksildast seal saartel läänes tekkis, millele menüüd lähenesime? Huvipakkuv on näiteks ka tuur Heyerdali raamatu järgmine katkend. Oli otse uskumatu, kui hõlbus on tähtede järgi kurssi määrata, kui olime neid juba mitu nädalat taevavõlvil tiirlemas näinud ja ka öösiti palju muud õieti näha olnudki. Teadsime, kus töö järel üksikuid tähekogusid leida. Ja kui ekvaatorile lähenesime, tõusis suur vanker põhjas silmapiirist nii kõrgele, et kartsime juba näha saada põhja naelagi, mis ilmub nähtavale, kui lõuna poolt tulles ületad ekvaatori. Aga kui hakkas puhuma kirdepassaat, vajus suur vanker jälle alla. Muistset palun, eestlased olid suured meresõitjad. Nad orienteerusin päeval päikese öösel tähtede järgi. Nende teadmised taevakehadest olid hämmastavad. Nad teadsid, et maa on ümmargune ning neil olid nimetused nii keerulistele mõistetele nagu ekvaator kliptika põhja ja lõunapöörijoon. Havai saartel lõigati ookeanialade merekaarte ümmarguste pudelkõrvitsat koortele ja mõnel teisel tehti üksikasjaliselt kaarte põimitud okstest, kus pärlmutterkarpidega tähistati saari ja okstega teatavaid hoovuste suundi. Olin eestlased, tundsid viit planeeti, mida nad kutsusid rändtähtedeks ning tegid vahet ja kinnistähtede vahel, millest ligikaudu 300-le olid neil nimedki antud. Hea meresõitja muistses polüneesias teadis väga hästi, missuguses kohas taevas iga täht tõuseb ning kus nad asetsevad eri aegadel ja eri aastaaegadel. Nad teadsid, millised tähekogud eri saarte kohal kulmineerivad ja tuli ette, et saarel oli sama nimi kui tähe, mis ööst öösse ja aastast aastasse selle kohal, kuigi ees. Nii oli tähistaevas päeval on eestlastele nagu sirav idast läände pöörlev hiiglakompass. Ja nad teadsid ka seda, et eritähed Fischloodis nendega kohal osutavad alati, kui kaugel põhjas või lõunas nad viibivad. Kui nad kogu ameerikapoolse ookeani olid läbi uurinud ja endale alistanud, pidasid nad paljude järgnevate sugupõlvede kestel ühendust üksikute saarte vahel. Ajaloolised pärimused jutustavad, et kui tahho rikud, külastasid üle 2000 meremiili põhja pool ja mitu kraadi. Pool asetsevat Havaid tüüris roolimees päikese ja tähtede järgi esmalt otse põhja poole. Kuni tähed pea kohal ütlesid, et nüüd on nad Avaiga ühel laiuskraadil. Siis tegid nad täispöörde ja tüürisid otse läände, kuni jõudsid nii lähedale, et linnud ja pilved teatasid, kus saarterühm asub. Kust polüeestlased olid saanud oma laialdased astronoomiaalased, teadmised ja oma üllatavalt põhjaliku kalendri. Kindlasti mitte melaneezeja Malai rahva tõugudelt läänest. Kuid sama muistne, kadunud kultuurrahvas, valge habemega mehed, kes Ameerikas apteekidele maiade liia inkadele oma imetlusväärsed tuuri olid õpetanud olid välja töötanud paljude eestlaste omaga silmatorkavalt sarnase kalendri ja neil olid samasugused astronoomiaalased teadmised nagu palun eestlastelgi, millele võrdseid isegi Euroopas tol ajal ei leidunud. Peruus, seal, kus mander liugamisi vaikse ookeani poole laskub, seisab veel tänapäevalgi kõrbeliivas igivana astronoomia observatoorium, mälestussammas, saladusliku skulptuur, rahvast, kes raius kivisse kalosse püstitas püramiide ning kasvatas maguskartul tulid ja pudel kõrvitsaid. Sellised on küsimused ja järeldused, mida pakub meile inimkonna ajalugu. Aga mida arvab tuur Heyerdahl inimkonna tulevikust, tundub see talle optimistlik, on see tänapäeva noorte käes? Ei tulevik ei ole ohutu, rääkigem ausalt, tulevik on kõike muud kui kindel. Küsite, kas ma olen optimist ja ma olen alati optimist, muidu oleksid juba mitu korda varem surma saanud. Aga minu optimism põhineb faktil, et asi on nii halb, et enam halvemaks minna ei saa. Tähendab, et kui midagi hakkab muutuma, siis peab see muutuma paremuse poole. Seda on halb öelda. Ma arvan, et meil on veel palju õppida. Oleme viimastel aastatel hakanud taipama, et kõike maailmas ei saa teadusega põhjendada kõike sõltu teadusest määral, et me tohiksime unustada looduses mis oli olemas juba ju enne meid. Oleme alles hiljuti saanud mõned head ja tapvalt šokeerivat traagilised õppetunnid. Aga ma usun, et meil tuleb neid veel enne, kui hakkame tõeliselt hoolima keskkonnast enne, kui hakkame mõtlema oma planeedile enam kui relvastusele või üksteise tapmisel. Ma ei ole nii palju hirmul mitte maailmasõja, kuivõrd täieliku looduskeskkonna hävitamise pärast. Arvan, et reostus ja õnnetused tänapäeva tööstuses on meie planeedi suurim vaenlane. Ei pea võitlema üksteise vastu, vaid töötama koos selle probleemi lahendamise nimel. Selle nimel olen ma ka optimist. Üle lugedes Erdali reisikirja raa, leidsin katkendi Atlandi ookeani enam sinine, vaid hallikasroheline ja läbipaistmatu, täis asfalti, meenutavaid õligenkraid, pisikesi nagu nööpnõelapea ja suuri nagu võileib. Kõige selle keskel ujus hulganisti plastmasspudeleid. Olime nagu räpasesse suurlinna sadamasse saabunud 101 päeva nina veepinnal Kon-Tiki pardal istudes ei olnud ma midagi säärast näinud. Tõdesime kõik, et inimesed reostavad tõepoolest oma tähtsaimat eluallikat maakera hädavajaliku filtreerimisseade ookeani. Neid endid ja tulevasi põlvkondi varitseb oht, seisis kogu oma õudluses meie silme ees. Reederid, vabriku omanikud ja ametivõimude esindajad olid märg muidugi ainult tavaliselt laevatekilt suure kiirusega mööda libisemas näinud. Nad ei olnud sellesse nädalast nädalasse sõna otseses mõttes paaria ega nina pistnud, nagu meil. Seda pidime kuulutama kõigile, kes kuulda tahavad, mis aitab, et idas ja läänes peetakse võitlust sotsiaalsete reformide eest kuival maal, kui kõik rahvad lasevad oma ühiselusoone ookeaniõli ja keemiliste jääkainete ühisKloogiks muutuda. Kas me elame ikka veel keskaegsete kujutuste kütkes, et ookean on ääretu? Kummaline on see, et kui sa paaril papüürus kimbul üle lainevallide hulpides avastad, et terved mandrid libisevad sinust mööda, siis mõistad, et ookean ei ole siiski nii lõpmatu. Vesi, mis Aafrikast mais mööda veereb, uhub mõni nädal hiljem kogusele ujuva sopaga, mis põhja ei vaju ja mida ookeani elanikud ära ise Ameerika randu. Milline on parim viis rahulikuks kooseksisteerimiseks maailmas? Arvan, et parima viisi rahulikuks kooseksisteerimiseks näitab meile kätte moodne antropoloogia. Iga inimene on täiuslik, on arhailine näha mustanahalised või kollase nahavärviga inimesed, vähem väärtuslikku inimest. Inimkonnas ei saa eristada eri tüüpe, oleme kõik inimesed. Samuti tohime eraldada geograafiliselt maailma eri Mandreid mingi piirjoonega ja öelda, et kõik alaväärtuslik pooltäisväärtuslik, aga siinkohal piir. Ma ei ole poliitik ja seepärast olen õnnelik inimene, omades palju sõpru, ülema kõnelen otsekoheselt ja avatult, jättes poliitika, poliitikutel. Usun aga, et igasuguse poliitilise maski taga on inimesed olulised. Eelkõige jäävad nad inimesteks. Mul on suurepäraseid sõpru igasugustest poliitilistest piiridest sõltumatult. Tänavu töötasin nii Kuubas kui Tšiilis ja kohtasin nii siin kui seal suurepäraseid inimesi ja poliitikaga ei, ei ole sellel kõigel midagi pistmist. Tuleb aru saada, et inimene on inimene ka poliitilise maskidega. See on õppetund, mille me kõik peame omaks võtma võimalust mööda isiklikuks kogemuse põhjal, nii nagu teie teete seda praegu reisides purjede all või siis lihtsalt uskudes kaasaja teaduse kinnitust selle kohta. TÖÖ Yes, jõbibualin. Two in on Bouts, miiting, epo Faningu põhjusse, ahven, sõitu, Moden sajandist ühe fundub süü Science teistest. Heyerdalil on alus, nii-öelda kogemusi on tal selleks küllaga. Kõige toekam neist ilmselt pärit RAO pardalt, kui Heyerdahl koos seitsme eri rahvusest ja erineva nahavärviga kaaslasega papüüruslaeval 6000 kilomeetrit Aafrikast Ameerikasse läbis. Reisikirjast loeme. Egiptlased ja sumerid maiade inkade ehitasid püramiide palsameerisid surnukehi ja uskusid, et nad on õigel teel. Nad kaitsesid oma ideid, lasso, noote ja vibuga. Meie meelest ei mõistnud nad elu mõtet. Seepärast ehitame meie aatomiraketti ja tahame kuule lennata. Me kaitseme oma poliitikat aatomipommide ja anti anti rakettidega. Nüüd hakkavad meie lapsed protesti avaldama. Nad riputavad endale indiaanlaste ehted ümber, lasevad juustel metsikuks kasvada ja mängivad põrandal istudes kitarri. Nad põgenevad kunstlikke vahendeid kasutades iseendasse, kus nad võivad jõuda palju kaugemale kui päikesele. Kuule kui tähed ja plankton siravad maailmas, mis on säärane, nagu ta oli, enne kui inimesed seda nägid, enne kui nende 1000 miljonit toimekad kätt sellele ligi pääsesid tuleb tahtmine filosofeerida. Ühiselt tähtede valgel istudes ja teades, et sõidetakse või uputakse koos, on kergem üksteise vaadetega leppida kui eraldatult oma riigipiiridega kükitades, nina, ajalehel või teleekraanil hoolega valitud sõnu neelates. Pardale ei puhkenud ühtegi tulist poliitilist vaidlust või religioosset laadi sõnasõda. Igal mehel oma arvamus. Me oleksime pidanud äärmisi kontrasti esindama ja nii see oligi. Kuid me leidsime, et kõige väiksem ühiskordne ei olegi nii väike. Seda oli kerge leida. Võib-olla sellepärast, et pidasime end oma ainsate naabrite suhtes, kes antud juhul hingasid lõpustega ja kellel olid hoopis teised huvid ning ambitsioonid, kui neil seitsmest liikmest koosnevaks tervikuks. Inimesed on kõigele vaatamata neetult sarnased. Kuigi ühtedel on ninakongis teistel lame Mida teate khati Sarki regatil kõige olulisemaks? Arvan, et on ülimalt tähtis näha siin minuga Tudulinna sadamas linnas, kus ma sündisin ja kust ma ülikooli läksin, et koos on noored purjetajad idast, läänest, põhjast lõunast näha, et nad suhtlevad sõpradena ja et nende vahel ei ole muud peale terve võistlusvaimu. Arvan, et võistluste Vormann suurepärane ja pean purjetamist üheks kaunimaks spordialaks, mis olema saanud. Olen veendunud, et mida rohkem noori inimesi tuleb purjede all merele, seda parem. See on ju suurepärane viis teha tutvust ookeaniga, õppida tundma teistest rahvustest inimesi. Peame õppima teaduselt. Peame õppima seda. Tänan selle planeedi kõige tähtsam osa. Usun, et seda peab kordama ikka ja jälle. Me peame mõistma, kust me pärit oleme. Nii inimesed kui loomad on tume. Ookeanist eksisteerime tänu tema. Ükski teine planeet ega kuu ei oma merd. Seepärast nad surm. Elutud maalane ookean, mis sisaldab kõik eluks vajalikud alged. Siit saab alguse atmosfäär, hapnik, mida vajan hindamiseks. Ma arvan, et mida enam noori on ühenduses merega, seda enam õpivad nad aru saama sellest, et ookeani peab hoidma puhtana. Ma ei mõtle siin prahi poetamistele, poordi või plastmasspudeleid. Ma ei mõtle isegi laevu, mis reostavad ookeanid, sest see, mida laevad merre heidavad, on pisiasi võrreldes sellega, mida lasevad merre linnad mis paiskavad sinna kõik oma jäägid. Ma mõtlen kogu seda moodsat keemiat, mis koguneb merre ja mille tulemusena meil ei ole maailmas täna enam ühtegi puhast jõge. Jõe taga kannavad neis heidetud mürgimaailmamerre. Ma tahan, et noored inimesed õpiksid armastama merd, et nad oleksid sõnumi kandjaks, kes võitlevad ookeani puhtuse, inimkonna tuleviku eest. Tahan veel kord toonitada, et ookean on otsene sild kõigi rahvaste vahel. Inimene on võimeline tõmbama piire maakaardile või maapinnale ka merepõhja, ka mitte ookeanile endale. Meri, õhk kuuluvad meile kõigile ja see, mis kuulub ühele riigile täna puhutakse tuule poolt homseks üle piiri või viiakse Oceani hoovuste poolt viis või 2000 Viide edasi. Lihtsa tõe mõistmine peab meid aitama tegutsema tulevikus paremini üheskoos, kui me seda täna suudame. Me peame aru saama, et purjetame koos ühe väikesel planeedil ja läheme koos ka põhja, kui me ei suuda aru saada sellest, et peame hoidma atmosfääri ja ookeani puhtana. Arvan, et paljud asjad, mis viimastel ostjatel on juhtunud, on avanud inimeste silmad, eriti noortel inimestel ka neil, kes osalevad sellel võistlusel. Kõik, keda ma olen kohanud, on mures jätkuva saastumise pärast. Tahate te midagi öelda spetsiaalselt Eesti kuulajatele? Hooaeg juua kauplul piibu. Reili täitjale Vespekus. Olete rannarahvas, kes peaks selle õppetunniga kursis olema. Elate maailmamere selle osa ääres, mille seisund on halb. Ja see oleks suureks hädaks kõikidele Läänemererahvastele, kui olukord veelgi halvenenud. Ma tean, et alles hiljuti pöörati NSV liidus nii nagu ka läänes vähe tähelepanu ettevaatusabinõudele mere kaitseks. Olen osalenud rahvusvahelistel nõupidamistel, kus üks pool teatab teisele. See on teie mure, meil neid probleeme pole. Viimasel ajal olen aga koostööd NSV Liidu Teaduste Akadeemiaga teinud ja näinud, kuivõrd murelikud ollakse kaasaja tööstusprobleemide suhtes ja tean, et nii on see ka Eestis. Kasutan Teil, on ka võimalus saata tervitusi Teaduste akadeemiale ja tema arvukatele harudele ja öelda, et olen liigutatud nende tegevusest ja loodan, et nad samas suunas ka jätkavad. Et olla heaks eeskujuks ülejäänud maailmale, hoidmaks seda maailma mereväikest osa puhtana, enne, kui selleks on liiga hilja. Selle saatetunni tahaks, lõpeta veel ühe tsitaadiga tuur Ferrari raamatust. Raamatu viimaselt leheküljelt ja kõlab nii. Enne kui kai ääres otsad kinnitasime, leidsime võimaluse üksteisel kätt suruda. Meie seas polnud kedagi, kes poleks mõistnud, et ainult tänu sõbralikule koostööle olime elusalt ja tervelt üle ookeani jõudnud. Heitsime viimase pilgu võidetud merele. Se laius pealtnäha lõputuna nagu Kolumbuse päevil nagu boiniitlaste jaolmeikide kõrgperioodil. Kui kauaks seal veel vaalu ja kalu saginat. Kas inimesed õpivad 11. tunnil oma jäätmeid seda looduse vastu tõstetud sõjakirvest matma? Tulevased sugupõlved õpivad uuesti seda merd ja seda maad hindama, mida inkad kutsusid, mamma kosja ja mamma alfa. Emake Merja, emake maa, kui ei, on rahu säilitamisest, veel vähem taplemisest meie ühisel väikesel laeval. Vähe abi. Hüppasime paljajalu maale eemal, kas merehoovus üksinda edasi? 57 päeva, 5700 aastat. Kas inimesed on muutunud? Loodus ei ole ja inimesed on loodus.